Archive for the ‘Rumal päike’ Category

Protected: Kultuuripäev

Saturday, January 14th, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Nädalavahetus olgu puhkamiseks

Sunday, December 4th, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Tagasisidest

Saturday, November 26th, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Lihtsalt üks mõte

Monday, November 21st, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: PÖFF, jälle

Monday, November 14th, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Lihtsalt üks mõte

Tuesday, June 14th, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Esimene sinilill

Sunday, March 22nd, 2015

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Palju head aega

Wednesday, February 25th, 2015

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Maitse asi

Monday, February 16th, 2015

Ma kohe ei saa jätta siia oma hämmingut kirja panemata. Kuidas saab olla nii, et filmi “Viiskümmend halli varjundit” näidatakse Tallinna suurimas kinos päeva jooksul 14 seanssi (14 korda päevas!!!!) ja filmi “Veelausuja” kas ühel seansil või mõni päev üldse mitte!? Jahime “Veelausujat” juba teist nädalat, no ei ole seda ühelgi mõistlikul kellaajal, kes siis keset tööpäeva kinno minna saab? Või õhtul kell 22:10? Ma sel ajal tahaks juba voodisse kobida, mitte kinos haigutades seansi algust oodata.

Ausõna, aru ma ei saa, mis toimub. Eelmisel nädalal olid kõik need halli varjundi seansid ka suures osas välja müüdud. Miks inimesed seda vaatavad? Et tahaks seksi näha nagu või?

Olen toda halli varjundi raamatut lugenud, mulle see ei meeldinud üldse. Mu meelest see raamat on halvasti kirjutatud ja lihtsalt jälk, mingiks ilukirjandusteoseks on seda palju pidada. Isiklikult mulle mõjus see raamat masendavalt, hälbinud inimsuhted tekitasid väga halva tunde ja vist mingi paarkümmend lehekülge raamatu lõpust jätsingi sellepärast lugemata.

Mul ei ole seksist lugemise vastu mitte midagi ja mingi sadomaso kirjeldus mind ei heiduta, aga no see raamat… see on sügavalt depressiivne teos mu meelest. Haiged inimsuhted on seal. Miks inimesed sellist asja veel kinos ka vaadata tahavad?

Hetkel on “Viiekümne halli varjundi” reiting IMDb peal 4.0, vist eestlased on seda tõstmas käinud, sest alles oli 3.6. Sisuliselt olematu reiting, aga Eesti vaataja jookseb tormi.

Filmid

Monday, February 2nd, 2015

Kahetsen, et ei saanud Docpointile vaatama minna Keldrit või toda veealuse kalapüügi filmi, sest see ainumas, kuhu eile õhtul jõudsime, ei olnud hea mitte. Vaatasime Docpointi viimast linastust, Kristus elab Siberis ja see oli ausalt üteldes natuke pettumus. Piilusin silmanurgast, kuidas mees oma toolil niheles ja vahepeal telefoni näppis – selge siis, järelikult igav!

Head oli ka. Kaameratöö on selles filmis väga hea. Tammiksaar teab hästi, et mull peab paigas olema ja üleüldse – visuaalselt igati viis on see film. Polegi teab mis ajast näinud sellist eestlaste kaameratööd, mis mul südant pahaks ei aja ja nagu teate ma selle koha pealt olen ülitundlik. Selged staatilised kaadrid olid nauditavad sobiva muusika saatel. Üle kõige oli muidugi rohkete liblikatega hetk, ohh, inimesed, ma ütlen, midagi nii ilusat pole ammu näinud. Liblikapilti sai näha rohkem kui korra ja see oli tõesti üks ülimalt müstiline looduse ime. Üldse mulle väga meeldis ses filmis Siberi loodus, kuigi puudu jäi mu meelest suurest külmast, mis Siberi talve iseloomustab.

Iga kord kui näen filmis Siberi musta mulda, meenuvad mulle Naima ja Ida jutustused lapsepõlvest, kui viljakad need mullad seal ikkagi on, et pane ainult seeme mulda ja kõik kasvab nagu ime. Inimene ei pea palju tegema, loodus ise annab toidu kätte, kui vähegi ennast liigutada viitsid.

Imestama paneb, et tolle doki tegemiseks on kulunud mitu aastat ja ometigi on kokku pandud küllalti üheülbaline asi. Oleks tahtnud rohkem näha vissarionovlaste argipäeva, igapäevast olmet ja loodusega madistamist. Saan aru, et filmi keskmes pidid olema lapsed ja neid näidati ka väga toredasti kasvamas, aga kogu aeg oli tunne, et miski foon on puudu. Lapsed on seal väga õnnelikud ja see oli kenasti välja toodud.

Mu silmale meeldivad ilusad asjad, sellepärast pakkus suurt kontrasti ja tundus lausa vastuoluline Siberi imeilus loodus ja vissarionovlaste armsad hütid väljastvaates ühelt poolt ning väga kasinad segamini elamised teiselt poolt. Arutasime koju sõites, et pole vist õige öelda nende elamiste kohta, et need vaesed on, õigem oleks öelda, et on kasinad. Vaesusel on ikka alati vingumise ja kannatuse maik juures, aga kasinusel on pigem õnnelik ja rahulolev nägu. Nemad seal elavad kasinalt, toad on väiksed ja riidehunnikuid täis, põrandalaudade vahel on suured praod ja miski pole majades nii, et oleks ilus vaadata. Samas lapsed on pidupäevadel uhkelt riides ja õhtul veedetakse aega läpakast filmi vaadates.

Mulle meeldis, et filmi oli sisse jäetud poiste nagistamine kelgumäel, kus üks jorss oma ego upitas, ta teistele üritas selgeks teha, et see on tema mägi ja tema liurada, kiskus peaaegu kakluseks. See oli üks inimlik koht. Oma egoga toimetulemine võib olla sellises kogukonnas, kus sult eeldatakse, et pigem annad kui võtad, päris raske mõnel juhul. Huvitav oleks teada, milliseks nad kasvavad. Kindel on, et mitte kõik ei jää sinna kinnisesse kogukonda, küllap lähevad paljud lapsed suuremaks saades mujale õppima ega tulegi võibolla tagasi. Ilmalik elu ahvatleb oma materiaalsete hüvedega. A ma mõtlen, et sealt kogukonnast tulevad terve närvikavaga inimesed, kel selja taga pikk õnnelik lapsepõlv.

Õudselt vahva oli see väike poiss, kes tahtis saada kellameheks ja kes igal võimalikul hetkel ja kõigi kättesattuvate vahenditega trumme mängis. Siuke pühendunud väike tegelane, kelle sarnased elus kaugele jõuavad. Kauge all mõtlen unistuste täitumist ja selle kaudu õnnelikku elu.

Meil vedas, et istusime viimases reas ja üks hull mees kuskilt keskmistest ridadest jäi meist üsna kaugele. Arvasin algul, et mees on purjus, aga ilmselt oli siiski meelehaige, muudkui hüüdis filmi ajal repliike vahele ja naeris koleda häälega. Vaatasin saalist lahkudes, et täitsa tavaline viisakas mees paistis olevat, hoolitsetud välimusega ja kenasti riides, ju ta mingi painaja käes kannatas.

Märgid näitavad, et tänavu tuleb kevad tõesti vara. Ennustan seda selle järgi, et juba on hullud liikvel, palju vaimselt tasakaalutuid inimesi uitab ringi. Ei mäleta, et varematel aastatel nii vara oleks meelehaigete tegevus hoogustunud, ikka alles märtsis-aprillis läheb selle asjaga käest ära. Kõik klienditeenindajad ilmselt teavad, millest räägin.

Meil elutoa akna all juba lumeroos ajab õisi lahti, veebruari esimestel päevadel!

Filmidest veel nii palju, et olen ammu igatsenud endale osta Mandariinide DVD ja eile viimaks ostsin selle ära. Film on mul ammu nähtud, aga see tundub sihuke väärt kraam olevat, mida tahaks teinekordki vaadata. Lapsele ka Mandariinid meeldib, ükspäev vaatame koos. Teise filmi ostsin veel, tolle Saja-aastase, kes hüppas aknast välja… Noh, teate küll, õudselt veider film, aga meile meeldib.

Kas ennustada tohib? Ennustan Mandariinidele Oscarit. Mul on vaadatud nii Leviathan kui Mandariinid ja ütle mis sa ütled, Mandariinid tundub kuidagi kunstilisem või nii, isegi esteetilisem, kui nii võib ütelda ühe filmi kohta, kus kellelegi kuulid keresse põrutatakse ja peast voolab veri. Leviathan on otsast lõpuni hall ja masendav. Ma teisi sama kategooria nominente pole näinud, aga millegipärast kujutan ette, et need kaks filmi konkureerivad seal kõige tipus. Mandariinid tundub mulle nagu filmikunst ja Leviathan nagu üks poliitiline dokumentaal. Ma mõtlen, et kui kunst peaks võitma, siis võidab Mandariinid. Inimestel on igatsus inimlike lihtsate asjade järele, inimlike selgete suhete järele, äkki midagi niisugust üldinimlikku, mida Ulfsak Mandariinides kehastab või Nüganeni kujutatud kahe jalaga maa peal mees saaki koristamas keset sõda, võiks Mandariinidele trumbid kätte anda?

Ja muide – paar päeva tagasi hakkas meil kinodes jooksma Kõiksuse teooria. Minge kindlasti vaatama, väga hea film on!