Archive for the ‘Verandaga maja’ Category

Killud

Sunday, November 24th, 2019

Sõitsime reedel Tallinnas mööda Pärnu maanteed ja ma panin tee ääres tähele ühte raskestihääldatava nimega sisustusäri. Ütlesin selle nime mitu korda kõva häälega välja ja… noh, päev hiljem hakkasid nii näoraamat kui chrome´i brauser  ja telefonis sisselogitud instagrami konto mulle muudkui seda firmat ette loopima.

Sa ikka teadsid, et meie telefonid kuulavad meid pealt?

Mul on sarnast asja varem ka juhtunud, aga vahepeal ikka nagu unustan ära, et telefonid meie kohta infot korjavad. Mrt tegi nüüd proovi mõttes testi ja hüüdis autos mitu korda valju häälega “Victorias secret!” Eks ikka ise tellime endale omad reklaamid. Kui tahad helgemat elu, siis hüüata aeg-ajalt telefoni kuuldes midagi ilusat 🙂

Siri ka vahel ärkab me telefonides lambist üles ja kukub seletama. Ta teinekord tõlgendab mõne jutukatke endale tuttaval viisil ja hakkab igast asju pärima suvalisel hetkel. No siis me peame talle ütlema, et sina ole vait. Muidu ta on täitsa lahe tibi (mu telefonis on mees, höhö) ja täidab kuulekalt mehe käske, kui see ütleb, et Hei Siri, call my son või siis wake me up at seven a´clock. Iga kord, kui kuulen ja näen Sirit toimetamas, mõtlen, et on ikka ulme. Kui keegi oleks mulle kaheksakümnendatel ütelnud, et telefonilt saab igast asju küsida või telefonile saab käske anda ja ta teeb ka, ma oleks selle ütleja küll puu taha saatnud.

Laupäev oli isegi natuke laupäeva moodi. Hommikusel kõnniringil me imelises linnas nägin suurt hulka haigruid meres kössitamas. Nad sedasi tardunult tuulise mere servas seistes näevad kuidagi sürreaalsed välja. Ja tontlikud. Aga peale kõndimist ma käisin käppelt poes ära ja küpsetasin kohupiimavormi. Pärast tegin veel ühe jutiga kaks pannitäit seemneleivakesi. Sellised mõnusad koduasjad ja pikk-pikk kohvitamine oli kuni mees läks kolledžisse loenguid andma ja ma sain õppima hakata.

Mul oli tänaseks päevaks planeeritud helitöötluse kodutöö valmis tegemine ja ainedidaktikas tunnikavade koostamine ja imekombel jõudsin peaaegu kõik ka tehtud. Eile kuulasin mitu tundi helitöötluse loengut järele, sest meil selle loengu ajal oli tunniplaanis üks teine aine. Õhtuks olin mitmetunnisest kuulamisest ja konspekteerimisest nii väsinud ja tüdinenud, et ei uskunud üldse, et suudaksin sel nädalavahetusel ka kodutöö valmis teha ja esitada. Suutsin! See oli täiega lõbus tegemine. Kõigepealt rääkisin teksti sisse, väikese dialoogi seenemetsas. Siis puhastasin heli ära ja muutsin hääled selliseks, et üks on laps ja teine vanaema. Linnulaulu panin taustaks kaks erinevat rida ja kõige lõppu veel maanteelt kostva autode müra. Mees tegi samal ajal oma heliklippi metsas sae kasutamise õpetusest. Ta loengut kuulama ei pidanud, sest on helitöötlust varem õppinud.

Igatahes on heliga mängimine palju mõnusam tegevus kui pilditöötlus. Ütleb naine, kes kunagi oli fotograaf…

Ainedidaktikas jõudsin LePlanneriga kolm tobedat tunnikava teha, aga neile mõistlikku sisu luua ja hindamist välja töötada ei jõudnud. Nädala sees pean tegema, sest reedel on tähtaeg.

Möödunud reedel, kui väsinult Haapsalu koju jõudsime, pidin veel oma blogi põhjal koostatud ajakirjaartikli läbi lugema ja parandama ja häda pärast sain sellegi tehtud. Ajakirjanik pidi ära sõitma ja mul olid ülevaatamiseks vaid loetud tunnid. Hea nali on see, et kui olin parandused ära saatnud, palusin täpsustada, et mis ajakiri see õieti on, sest ma polnud tollest varem kuulnud. Selgus, et ühe suure meditsiinifirma üllitis, mida varem andis välja Äripäeva kirjastus, aga nüüd on neil uus väljaandja ja uus peatoimetaja. See ajakiri on suunatud apteekritele ja arstidele. Noh, tore on. Mõtlesin, et ei tea, kas jääb see number ehk uuele toimetajale esimeseks ja viimaseks, sest mu blogi põhjal kirjutas ta suure loo süsivesikutevaesest toitumisest ja sellest, kuidas see ikka aitab diabeetikul tervist hoida ja ravimeid vähendada… Retseptidega ja puha. Vist ei too see firma siiski diabeediravimeid maale, vaid mingit tehnikat ja tarvikuid, ehk siis ikkagi on lootust, et ei lasta uut toimetajat kohe lahti äritegevuse õõnestamise tõttu?

Sain just arengu ja õppimise toetamise aine õppejõult tagasiside viimasele testile, mille loengus tegime. Viis punkti viiest. Imedeime 🙂

Ilmad on külmaks läinud. Haapsalu kodu veranda ääres on mu armas saialillede rida vajunud külmast kõveraks. Mõned õied ikkagi veel on ja ma ei kiskunud neid üles, sest äkki juhtub, et läheb uuesti soojaks ja ärkavad jälle ellu? Lödistasin täna nende peade kohal kuuma veega, pesin aknad porist puhtaks. See on ikka päris pöörane, kuidas meie akende peale autorataste alt soppa lendab. Üks aken ei paistnud enam läbigi. Ma seal midagi aknapesuvahendit ei kasuta, aga päris tihti pean sooja veega üle käima, et me hurtsik vähe kobedam välja näeks.

Ullumaja puhvet

Sunday, October 27th, 2019

Kohe saab kaks kuud magistriõpet läbi. Kui mitu veel ees on, ei taha mitte arvutadagi. Sisendan endale alailma, et keegi ei ole mind sundinud õppima ega töökoormust suurendama, kõike ise tahan ja vabatahtlikult teen… Arusaamatut õppetükkides midagi ei ole (peaaegu, höhö), aga kodutööd on nagu mingi mitme peaga lohe, et ühe lööd maha ja kolm kasvab asemele. Tempo on selline, et kogu aeg peab arvestama, milliste tööde tähtaeg on kõige lähemal ja igatemoodi üle jala saavad kodutööd esitatud. Kõige rohkem häiribki see, et aega millessegi süvenemiseks ei ole ja põhiküsimuseks on saanud, kas jõuame tööd valmis ja kas saame need ka kinnitatud ja arvestatud.

Bloomi taksonoomiaga panid enamus puusse, Mrt pidi enda töö ka uuesti tegema. Ma sain sama töö eest hoopiski kiita. Ise ka ei saa aru, kuidas see juhtus. Hetkel käib me kursuse suhtluskeskkonnas kibe arutelu selle üle, miks enamusel praktikaaruanded tagasi lükati. Meie oma ei ole veel hinnatud, aga ilmselt peame valmis olema kordussoorituseks. Meil on neli praktikaaruannet tehtud ja seni ainult üks hinnatud. Jube jama, kui tagasiside sedasi venib, ühel hetkel semestri lõpus istume vbla oma kodutööde hunniku otsas ja peame hakkama otsast parandama teemasid, millest enam muhvigi ei mäleta. Sest süvenemiseks ju ka aega ei anta.

Oleme endale kehtestanud neljapäevase töönädala ja see on väga priima. Sel reedel meil polnud kooli ega praktikat ja sõitsime lihtsalt minema, et saaks Haapsalus rahulikult õppetükke teha. Mees andis laupäeval kolledžis oma ainet ja peale seda tulime lapselapse sünnipäevale, kuhu jõudsime siis, kui peaaegu kõik külalised juba lahkunud olid. Selline veider reaalsus.

Täna tegin kuus tundi jutti ühte õpihaldussüsteemide kodutööd, mees aitas lapsel mingit autojuppi parandada ja jäi minust ühe töö võrra maha. Me üldiselt üritame püsida samas tempos, kuigi töönädala keskel mina pigem ei saa midagi teha, aga mehel koolimajas ikka neid vaikseid hetki tekib, kus oma asju nokitseda saaks.  Nädalavahetusel kõpitsesin oma valikaine esitlusi ka natuke, nende tegemiseks mul praktiliselt aeg puudub, aga detsembris ühe klassiga juba alustan. Mul 15-st tunnist 5-6 on valmis, aga neid esimesi muudkui muudan, sest tuleb paremaid mõtteid… Algul tundus, et raske on 70 minutit ära sisustada, nüüd tundub, et pigem jääb aega puudu.

Keset suurt kodutöö kirjutamise tuhinat tõstsin elutoas mööbli ringi ja võtsin tolmu. Tegin seda sellepärast, et tahtsin oma diivani, kus peamiselt resideerun, lohistada õhksoojuspumba alla, sest see on üks mõnus alati soe koht. Ma ei viitsinud kaminasse tuld teha ja sellepärast andsin järele rahutu mööbli sündroomile nagu seda nüüdsel ajal nimetatakse. Täitsa tore on olla natuke ümber paigutatud, mees vaatab nüüd telkut ka nats teisest nurgast ja see talle meeldib.

Ma tean, et ühel päeval hakkan tänast pingelist eluperioodi taga igatsema…

Möödunud neljapäeval oleksime pidanud olema täiskasvanud õppijate tunnustusüritusel, aga sellisele tilulilule me ei raatsinud oma aega ohverdada. Naabrinaine tõi meie kingid sealt ära, täitsa toredad õnneks-on-vaja-õppida vidinad. Olime mehega mõlemad nomineeritud, ilmselt rohkem nagu augutäiteks või nii. Aasta õppijaks kuulutati üks kokandust õppinud naine, kes teeb Mammas miskeid pannkoogiretsepte.

Täna ütlesin ära ka maakonna tervisedendajale, kes kutsus mind ühte tervisekonverentsi töötuppa. Mu tööplaan on nii tihedalt täis, et absull mitte ainsatki üritust sinna vahele enam ei topi. Vastasin otse, et töötervishoiu teema mind väga ei kõneta ja olen oma kooli ja tööga nii palju kinni, et midagi lisaks võtta ei saa.

Õde ilmutas lasteraamatu “Parem kui kaneelisai”. Ta käis eile kodulinnas oma raamatut esitlemas ja sellele üritusele me muidugi ka ei jõudnud. Mul silmad on räigelt väsinud pidevast arvutiekraani vahtimisest, aga lugesin ikka ühe soojaga selle raamatukese nüüd hilja õhtul läbi. No mis ma oskan ütelda? Ilmselt märkan asju, mida enamus tavalugejaid ei märka, sest kõik ei ole töötanud toimetajana ega ole ka siuksed hullud keelefriigid nagu ma. Raamatu idee on hea ja pildid super, aga jube kahju on, et keeletoimetajat pole kaasatud. Kusjuures ma tean, et õde ise on ka hull keelefriik, aga maitea, kuidas need apsakad ta raamatusse sattusid… Ma peamiselt tahaks ühe korraliku peotäie komasid sinna lisada. Jubedalt häiris, et alailma on “kui” eest komad puudu (võrdluse ees need ei käi, seal oli kõik ok, aga mitmed teised kohad…). Natike asesõnadega ka oli bambusesse pandud (pilliroojupid ei ole “nad” vaid “need”). Ja päris hästi ma ei saanud ka aru, millisele vanuserühmale raamat suunatud on, sest algas nagu lasteaialapsele sobilikult ja siis läks äkki nagu koolilapsele parajaks. Aga mis arvustaja mina ka olen, seda raamatut peavad hindama lapsed. Kordustrüki peaks siiski grammatiliselt korda tegema, kui see päevakorda tulema peaks. Toimetaja minus ei ole surnud, ütleme nii 🙂

P.S. Kas ma olen rääkinud, kui väga ma imetlen kõiki neid noori õpetajaid, kellega koos õpin? Päriselt! Nad on ülitublid ja me õpime nende kogemustest ja iga kord, kui nende kodutööd tagasi lükatakse kui mingid kehvad ja poolikud, ma tahaks viskuda barrikaadidele ja hüüda, et jätke meie õpsid rahule! Laske neil ometi olla!

Oot, üks positiivne moment ka! Mu Haapsalu lillekesed:

 Kui nad siin kõnnitee korda teevad, ei saa ma enam tänavale saialilli panna. Kas pole ikka kole see?

Viimane augustipäev

Sunday, September 1st, 2019

Verandal aknad ees

Saturday, August 24th, 2019

Mees tuli lõuna paiku koolituselt ja peale väikest kohvitamist otsustas, et paneme kohe need viimased kaks akent ka verandale ette. Need kaks võtsid umbes sama palju aega kui eelmised kuus, mille teisipäeval ette panime. See oli tegelt ette teada, et ühe aknalaua all on enam-vähem tühjus ja sein mädanenud. Välja tuli vahetada nii tugipost kui kõige alumine palk, mis vundamendi peale toetus. Või mis vundamendi, mingid kivid on seal lihtsalt, igatepidi viltu, aga kannavad. Hetkel on ühe akna all ainult siselaudis, välised lauad on tagasi panemata, eks homme vaatab, kas kannatab neid kuidagi kinnitada üldse või peame plaadiga kinni lööma.

 Selline puder.

 Mees lõikas aknalaua pehkinud serva ära ja asendas hiljem prussiga. Nii tegi ta vist enam-vähem kõigi aknaalustega.

 Pehkinud puit läks igavikku.

 See roheline asi on puidukaitsega üle käidud palk, mille alla mees pani niiskuse tõkkeks tõrvapapi. Palgi peale läks üks teistpidi pruss aknaalust toetama, unustasin pildistada.

 Tühjus.

 Mul vahepeal polnud midagi teha, sellepärast kõplasin aknaaluse puhtaks. Meie majaosa ulatub sinna punase vihmaveetoruni, kust uuesti rohi algab. Saialilled, mille linnahoolduse mees maja seina äärest maha trimmerdas, hakkasid üllatuslikult jälle kasvama. Tegin nad nüüd nii puhtaks, et tahaks seda imet täitsa näha, kui hooldusmees aru ei saa, et need asjad sinna tahtlikult külvatud on. Tegelt kõplasin aknaaluse nii laialt puhtaks sellepärast, et mitte kellelgi ei tuleks enam pähe siia trimmeriga tulla. Kas ma rääkisin sellest, et viimatisest trimmerdamisest saime kivi aknasse? Aken on katki, aga õnneks sedasi, et klaasist vesi läbi ei tule. Vist mahub omavastutuse sisse ja kindlustus seda kinni ei maksa.

 Sidusin roose ja pildistasin oma lillekesi. Neid kosmoseid linnahooldaja maha ei niitnud, sest sai isegi aru, et need lilled on. Üks õis oli vist tookord juba väljas.

 Ralkade roos hakkas uuesti õitsema, avanemata pungi on ka terve pinu ja hullult hästi see kõik lõhnab.

 Piltide pealt ei saa muhvigi aru, kui ilus ta päriselt on.

 Voolukapi varjus õitsevad lillherned. Väravast tulles lööb siuke lõhn ninna, et võimas, ma ütlen. Ma olen ju tõeline lõhnafriik, käin ja nuusutan oma lillekesi mitu korda päevas. Südame teevad rõõmsaks.

 Valgele roniroosile ka siin linnas meeldib, saarel ta ainult hingitses, nüüd viimaks hakkas kasvama.

 Siit on näha, mis trikiga me aknaid ette udjasime. Need aknad on nii rasked, et kahekesi neid aknalauale tõsta ei jaksa, üksinda ammugi mitte.

 Mees muudkui kergitas ühte ja teist nurka ja ma lükkasin lauajuppe alla.

 See asi on ka nüüd siis tehtud. Homme vaja veel seinaga tegeleda, aga imekombel ei ole me majal enam ühtegi eestkukkuvat akent. Ainus vana aken on pööningul, aga see näeb kaugelt suht kabe välja.

Verandal on nüüd pikemalt soe ja ükski kardin ei lendle enam tuules. Imelik tubane on siin olla, hääled kostavad väljast summutatult, ei ole enam nii nagu puuduks sein meie ja möödakõndijate vahelt. Eks saab siis nalja näha kui kauaks see ajutine lahendus jääb, paariks-kolmeks aastaks kohe kindlasti.

EDIT: Pehkinud laudu ei saanud akna alla tagasi panna, Mrt kattis lahtise osa puitkiudplaadiga.

 Ilus ta pole, aga vähemalt ühtlaselt kollane kõik ja tuul ei puhu läbi. Mis parata.

Ootamatu ehitustöö

Tuesday, August 20th, 2019

Näitasin eelmisel nädalavahetusel mehele ühte verandaakent, et vaja kiiresti parandada, sest klaas hakkas eest kukkuma. Klaasi ja raami vahel oli juba sentimeetri jagu tühjust. Mrt otsustas siis täna seda akent parandama hakata, aga aken osutus nii mädaks, et polnud võimalik klaasi liigutada ega kuhugi toetada. Kusjuures see polnud ainuke omataoline, mitme teisegi akna klaas on lapitud, liistud pudedad ja raamid pehkinud.

Ja siis juhtus see, mida me ei pidanud üldse tegema enne kui vana veranda asemele on uus kerkinud – me panime verandale uued aknad ette. Esialgu ainult kuus akent, sest väsisime jubetumalt ära (ainuüksi klaaspaketid akendes kaaluvad umbes 45 kilo, kolmekordne klaas), pealegi on veranda ukse kõrval vaja ilmselt enne natuke seina ehitada, kui sinna raskeid aknaid peale toetada saab. Aga need kuus uut akent on ka juba ülikõva saavutus. Kui enne oli verandal istudes tunne nagu istuks kasvuhoones, siis nüüd on tunne nagu oleksime toas. Seinad on küll ainult välis- ja sisevoodrilaud, ei mingit soojustust, ja põrand on kõver ja katki, aga katus enam-vähem peab ja kui suurema osa seina pinnast moodustavadki aknad, siis on meil täitsa nagu uus veranda nüüd.

Mu jaoks oli mehe meelemuutus suur üllatus, sest ta on kogu aeg rääkinud, et pehkinud verandale ei saa uusi aknaid ette panna, sest see sara vajub nende raskuse all kokku. No veel ei ole vajunud igatahes (oot, ma vaatan… kolm tundi juba seisavad sama koha peal!). Vbla siis vajub, kui viimased kaks akent ka ette saame? Ei ta naksu, ei nagise, karkass ikka kannab vist veel. Ühel päeval me peame ta maha lammutama ja korraliku vundamendi peale uue veranda tegema, soojustatud ja puha, aga lähima paari aasta jooksul seda ilmselt ei juhtu ja seni peab ju ka kuidagi elatud saama. Tänane oli selgelt avariitöö, sest no pudeneb ju laiali muidu. Kui ükskord kapitaalselt ehitama hakkame, ei ole raske aknaid uuesti eest võtta ja tagasi panna.

 Pildistasin õue laotud aknaid, no pold neid enam olemaski ju.

 Kõige esimesena vahetasime ühe hoovipoolse akna, et katsetada, kas üldse jaksame kahekesi ja kas saame hakkama. Pildil paremal on natuke näha elutoa akent, mis mu meelest oli veelgi raskem, seda kuidagi koormarihmadega tõstsime, aga täna saime lihtsamalt hakkama. Mõtlesime algul, et tõstame prusside peale ja sealt tabureti peale jne, aga ma ei jaksanud akent üles tõsta. Võisin seda lohistada (vaiba peal) ja nõksukese kergitada, aga üle mõne sentimeetri ma seda maast lahti kangutada ei jõudnud. No nii raske! Viimaks leiutas mees sellise nipi, et pani kaks prussi maha ja ma siis hakkasin nende peale järjest laudu laduma. Mees muudku kergitas ühte akna serva ja teist ja ma ladusin alust kõrgemaks. Kui piisavalt kõrgel oli, saime juba vastu seda lauda toetada, mille mees oli aknaaugu külge kruvinud. Üle selle laua viskasime puuvillase teki, et akent lohistades ära ei kriimustaks.

 Tänavapoolne lammutus.

 Mõne akna all laiutas selline puder, et polnud akent kuhugi toetada. Ma vist pole ütelnud, et vanad veranda aknad olid ilma lengideta ja ehitatud lihtsalt seina sisse. See tegi akende vahetamise üksjagu keerukaks, sest pidime uued tõstma aknalaudade peale. Nende nn laudade välised osad olid osaliselt ära kukkunud.

 No vot, eks. Kuhu sa siin akna toetad?

 Mrt ehitas lauajuppidest mingised toed, et oleks, mille peale akent panna. Suurem osa jäi küll aknalauale, aga neistki pidi mees osa küljest nokkima, sest no täiega pehmed olid.

 Tasapisi liigume.

 Juba kaks ees.

 Ja ongi kõik teepoolsed omal kohal. Pean ütlema, et oli üksjagu pidulik trikoloori all askeldada. Parim võimalik iseseisvuse taastamise aastapäeva tähistamine on teha oma kodu ja kodumaad ilusamaks, onju?

 Pean homme aknad puhtaks pesema, täna toore montaaživahuga veel ei võinud lödistada.

 Veits udupilt vist.

 Hoovi pool ka kõik uued aknad. Need käivad lahti, teepoolsed ei käi.

 Kaks uut ja üks vana aken. Läbi kardinate pole vist eriti vahet midagi.

Imelik on verandal istuda, kui iga väiksem krõbin enam tuppa ei kosta. Autosid muidugi kuuleme, aga jalgrattaid enam mitte. On ikka üksjagu tugevam tunne, kui miski kabedam materjal eraldab tuba linnamöllust.

Täna on imelik mõelda, et oma puhkuse juulikuus siin lihtsalt ära vedelesime. Me siis ei märganud, et akendega olukord niivõrd hull oli. Nüüd peame ühe nädalavahetuse veel verandale pühendama, et viimased kaks akent ka ette saaks. Küll saab.

Et päev vähe pidulikumalt lõpetada, käisime peale tööd Müüriääres söömas. Tegime praed ja alkovabad õlled ja isegi väikesed koogid. Ma söön mõnikord toorjuustukooke, mis pole väga magusad, sedasi, et jätan põhja alles. Igasugu jahuvärke ma pelgan, sest tundub, et mu vertigoatakid on mingite teraviljavalkudega seotud. Parem karta kui kahetseda, eks.

 Kannan täna patsi ühel pool, sest võtsin haavade pealt plaastrid ära ja pesust tulles märgade juustega ja üleüldse ma ei tahtnud, et juuksed haavade peale langevad. Plaastrite liim on teinud mulle rämedat allergiat ja on suur kergendus, et võisin viimaks neist vabaneda. Olen ilma plaastriteta täna kimbatuses olnud ainult korra, siis kui käisin Bauhofist montaaživahtu ja kiilusid ostmas, sest auto turvavöö jäi täpselt ühe õmbluse peale ja oli hullult ebamugav.

 A sa vaata mehe taldrikusse! Hea ehmatuse ta sai, kui pastakuhja alt siuke kõver kaheksajalg välja ilmus. Mrt pold selle söömisest eriti vaimustuses, pidas liiga kummiseks või nii, aga pistis vist nahka siiski. Ise kommenteeris süües, et “ma ei vaata.” 😀 Suhe vist umbes sama mis mul ja ämblikul.

Homme on meil kaugtööpäev ja ohvissis opereerib me “väike” poeg. Mehel on kolledžis töökoosolek enne õppeaasta algust ja polnud meil mõtet edasi-tagasi uhada. Mrt-l ei ole kuni detsembri lõpuni mitte ainsatki vaba laupäeva, sest ühel laupäeval on ta ülikoolis loengutes (koos naisega) ja teisel laubal õpetab ise üliõpilasi. Siuke elu.

Linna sünnipäev

Saturday, August 17th, 2019

Haapsalus on linna 740. sünnipäeva tähistamine. Me ka siin tähistame – niitsime ja trimmerdasime tükikese linna ilusaks. Mu valged roosid õitsevad ja lõhnavad nagu hullud. Pilte neist panna ei saa, sest tegin järjekordselt oma telefoniga mingid udukad. Aga üks kunagi Bauhofist ostetud valge roos on endale nii suure õie kasvatanud nagu tite pea. Käin seda muudkui vahtimas ja nuusutamas, sest noh, lihtsalt imeline!

Linna sünnipäeva puhul oli lossimuuseumi sissepääs aint 5 eurot (muidu on 12), sellepärast kasutasime juhust ja käisime sealgi ära. Ülejäänud aja kas kõndisime, jooksime või väntasime rattaga mööda linna. Kuulasime kontserti ja vaatasime võimlejaid-tantsijaid, hull melu ja möll on igal pool. Oma rattaringi lõpetasime mere ääres päikeseloojangut vaadates ja kräppi süües. Kräpi saamiseks pidime väntama bensukasse, kuhu on täitsa mitu kilti.

Jagan veits vähemuduseid pilte.

 Postkasti ees on lillherned hakanud õisi avama. Ainult mõni õis on lahti, aga lõhn tuleb värava peal vastu.

 Kohe-kohe algab meil ploomiuputus.

 Tahtsin, et mees sätiks ennast mu roosiõie kõrvale, et näidata, kui suur see õis on, a ta ei saand normaalne olla.

 Hakkasin võrguga ploome püüdma, sest jube tüütu on, kui need murusse kaovad ja mullaseks lähevad. Võrgu pealt on lihtsam korjata.

 Tõin eelmisel aastal Raino kingitud valge roosi Saaremaalt ära, sest see ei kasvanud seal. Nüüd näen, et ongi tõesti roniroos, lõhnab imeliselt.

 Mulle tohutult meeldib see tagasihoidlik haljastus lossimuuseumis, kuskil seal üleval. See peenrajupp oli mesilasi täis.

 Üle lossimüüri on igasse ilmakaarde ägedad vaated. Ainuüksi nende vaadete pärast tasub sinna minna. Kohtasime lossimuuseumis mu täditütart oma sõbrannaga ja nad olid endaga kaasa vedanud mu eksabikaasa, kes on hetkel vaba ja vallaline. Mrt tegi meist pilti ka ja see mees üritas pildilt minema joosta, hahaa. No ei muutu ikka mõni elu jooksul üldse. Istusime pärast Mrt-ga kohvikus, jõime lattet ja ma täheldasin, et mõtle, ta ei tahagi sulle enam peksa teha 😀

 Üks väike dokument ka mu lapitud kerest.

 Sel ajal, kui mees bensukas süüa ostis, ma valvasin väljas rattaid ja imetlesin, kuidas kõik aknad olid ämblikke täis. Siin üks tagasihoidlik autoportree tarantliga. Haapsalu eripära.

 Pärast päikeseloojangulist õhtusööki väntasime kohe koju, sest pink, millel istusime, oli siidriga rikastatud. Me ei pannud seda enne tähele, kui ära hakkasime minema. Koju jõudes pidin kõik seljas olnud riided otse pesumasinasse viskama.

Kell on kolmveerand üksteist, lossihoovis käib Valge Daami etendus, kus peaosa mängib mu kursaõe tütar. Ega vast voodisse kobida ei ole veel mõtet, sest kui etendus lõpeb, hakkavad nad siin ilutulega paugutama.

Täna oli üks jummala naljakas seik. Sõitsime mehega haigla eest mööda, ma oma vanaaegse vassongiga rattal, täitsa retromustriga kleit seljas lehvimas ja lahtine juuksepahvakas tuules hõljumas, kui üks võõras mees ootamatult mind nähes hüüdis “ohhooo!!!” Vist polegi ma ainult tagant gümnaasium, vaid teinekord natuke külje pealt ka 😀 Ma ütlen teile, inimesed, hoidkem stiili, eks ole! 😀

Tegijad

Sunday, August 11th, 2019

Tore on saabuda Haapsallu, kui kohe, kui autost välja saad, hüüab esimene mööduja sulle kaugelt nimepidi tere hommikust. Valge daami etenduse hing sõitis rattaga mööda. Ega mul ülearu palju siin linnas ju tuttavaid pole, aga neid tekib ikka juurde kogu aeg.

Tulin seekord siia üksi, sest mehel on teises kodus tegemist. Mrt pidi maja juures midagi kõpitsema ja aias toimetama, aga kuna hakkas vihma sadama, otsustas ta lapse kapi viimased nurgad valmis teha. Ma niitsin muru, sellest tegevusest jäid maha rammusad silovallid, mida pidin pärast rehaga hajutama. Pärastpoole käisin kõndimas ja rattaga sõitmas. Väntasin linna taha metsa põldmarju korjama. Väga mõnus oli looduses olla, aga oma liitrist ämbrikest täis korjata ei jõudnud, sest pilved kogunesid ja hakkas müristama. Kihutasin koju ja sellest oli kahju, sest hiljem selgus, et sadama ei hakanudki ja äike läks eemalt mööda.

Tuleme tavaliselt peale töönädala lõppu juba reede õhtul verandaga majja, aga sel nädalavahetusel oli järjekordne maratoni korraldamine, mis võttis nagu ikka terve laupäeva. Tegelikult kulub meil maratoni asjadele augustis alati kolm päeva, sest vaja on ka kõik rinnanumbrid valmis teha. Seekord läks numbritega hästi ja laupäevane regamine kohapeal ka kiiresti, sest panime kõik tähestikulisse järjekorda juba eelmisel päeval ja samasuguse nimekirja saatsime ka ajamõõtjale. Laupäeva hommikul siis loopisin järjest kiibid ümbrikutesse ja tegin sellega ainult ühe feili. Natuke arusaamatu see eksitus oli, ma ei suutnudki mõista, mismoodi sai ühte ümbrikusse sattuda kaks kiipi ja teisest kiip puudu olla. See oleks võimalik, kui nende inimeste nimed oleksid olnud sama tähega järjestikustes ümbrikes. Vbla jooksja ajas ise kiibid segi, igatahes tuli ta kahe ümbrikuga ja ajamõõtja pidi täpsustama, kellele miski kiip kuulub. See oli väike eksitus, selliseid ikka juhtub.

Mu roll maratonipäeval ongi ainult jooksjate registreerimine, materjalide väljastamine ja hiljem arvutist aegade ette lugemine sellele, kes diplomeid kirjutab. Igasugu koristamine ja info jagamine ja autovõtmete hoiustamine jne muidugi ka. Autasustamisega ei ole mul pistmist, sellepärast polnud ma endale ka selgeks teinud, kes millises kategoorias võistleb. Kuna peakorraldajad mõlemad ise ka jooksid ja olid alles rajal autasustamise ajal, korraldasime naistega feilide feili. Ühe peakorraldaja naine kirjutas diplomid välja ja võttis iseenesestmõistetavalt kolm kõige kiiremat naismaratoonarit lõpetanute seast. Kahjuks oli neist maratonile reganud ainult kaks, kolmas oli tulnud niisama jooksma, et vaatab, kui palju jaksab. Maratoni tasu on suur ja igamehe jooksu oma väike ja neid inimesi ei tohi omavahel segi ajada. See kolmas, kes niisama tšillima tuli, ei oleks tohtinud reeglite järgi maratoniarvestusse minna, aga sinna me ta automaatselt panime. Noh, juhtus siis see, et arutasime seal lauas, et mis teeks ja kuidagi need diplomid teadustaja- ja autasustajamehe kätte said ja kõik käis nii kähku, et enne kui oma kahtlemistega lõpule jõudsin, olid autasud juba välja jagatud. Kõik juhtus nii kiiresti, et selleks hetkeks, kui telefonis reeglid lahti sain, olid naised juba pjedestaalil ja kolmanda koha auhind anti valele inimesele. Õige inimene alles jooksis.

Tegu tehtud, vahtisime regamise telgis naistega üksteisele otsa ja arutasime, et mis nüüd saab. Olime korda saatnud kõige lollima asja, mida ühel võistlusel üldse teha annab. Üks auhind oli antud valele inimesele. Peakorraldaja naine oli meeste peale pahane, et need polnud suvatsenud meid instrueerida ja sellega meid ülinapakasse olukorda panid. Mina olin vihane iseenda peale, et suures numbrite vorpimise tuhinas ei olnud ma suvatsenud maratoni reegleid läbi lugeda ja meelde jätta. Autasustamine ei olnud üldse minu asi, ma ei teadnud sedagi, kes jooksjatest maakonna meistriks kandideerib, sest nimekirjadesse polnud meile seda ära märgitud. Totaalne infosulg. Mu meelest oli suurim viga see, et kõik põhikorraldajad, kelle käes oli info, ise ka jooksid maratoni ja nende ajad tulid ju kõik üle nelja tunni ehk et selleks ajaks kui oli autasustamine välja reklaamitud ja parimad juba lõpetanud, ei olnud neist olulistest meestest higihaisugi korraldustelgis. Maraton kestab kokku kuus tundi ja parimatele tuleb diplomid välja anda kohe peale nende jooksu, sest ükski osavõtja ei jää ju sinna tundideks niisama passima.

Olukord oli jabur ja piinlik. Aga noh, see andis mulle võimaluse ennast proovile panna ja teha midagi niisugust, mida ma pole mitte iial enne teinud ega loodetavasti enam kunagi ei tee. Ma läksin jooksja juurde ja küsisin temalt autasu tagasi. Päriselt. Keegi teine ei julgenud vist seda teha ega kujutanud üldse ette, et sellist asja teha võiks. Aga lahendust oli vaja ja õige kolmanda koha naine oli varsti rajalt tulemas. Kusjuures mitte niisama naine, vaid väga nõudlik isik, kes alati jälgib, mis positsioonil ta on ja talle on see tähtis. Õige kah, sest reeglite järgi oli ta maratonile reganud naistest kolmas, auhinnaline. See ei loe, et igamehe maratonile reganud naine oli hulka kiirem, kord ja distsipliin, eks ole.

Naine, kes ekslikult auhinna sai, istus eemal murul koos mehega, kogu kolmanda koha vääriline nassvärk nende jalgade ees toretsemas. Läksin ta juurde ja kükitasin maha ja hakkasin rääkima. Et tead, meil juhtus nüüd selline asi, et… Me vabandame tuhat korda.. Ja veel kord… Ja veel ja veel. Midagi ma seal igatahes kokku patrasin sedasi, et maratoonar tunnistas, et oli isegi imestanud, miks talle see kolmas koht anti. Sest ta polnud julgenud täismaratonile regada, see oli ta elu teine maraton. Erinevalt minust oli jooksja reeglitega väga hästi tuttav. Rääkisin seal mis ma rääkisin, igatahes kinkekaardi ja medali ja mingi staffi veel andis ta tagasi. Ma ei näinud autasustamist, sellepärast ei teadnud, et talle mingi klaasist kujuke ka anti, ei osanud seda tagasi küsida. Ta tuli sellega ise hiljem ja ütles, et pean selle võtma. Jätsin talle ta kolmanda koha diplomi ja meepoti alles, ise kinnitasin, et reeglid ei muuda fakti, et ta jooksis selle maratoni kolmanda koha välja, ta tulemust ei saa temalt võtta mitte keegi. Klaasist medali viisin ka talle tagasi, sest need olid mõeldud kõigile, kes täismaratoni läbivad, olenemata regamisest.

Kui õige kolmas koht rajalt saabus, kamandasime ta kohe pjedestaalile, soovitasime ronida kõige kõrgema paku otsa, sest me olime käki kokku keeranud ja nüüd oli võitjale lubatud kõik. Vabandasime, et juhtus eksitus ja esimesed kaks kohta kiirustasid juba minema ja said oma autasud kätte. Andsime talle ta diplomi ja auhinnaks mõeldud vidinad ja pildistasime teda seal uhkes üksinduses igast kandist. Mulle ta pistis oma telefoni pihku ja ma siis klõpsisin sellega. Ta oli õnnelik ja rahul. Aitasin ta veel paku otsast alla, sest oma ärajoostud jalgadega tal oli seda raske teha.

Millalgi hiljem tuli too naine, kellelt autasu ära olin võtnud, minuga rääkima. Ta küsis murelikult, kuidas meil asi lahenes ja ma siis rääkisin, et kõik on hästi. Ja vabandasin veel kord, umbes sajandat korda. Küsisin, kas ta ikka suppi käis söömas ja sain teada, et tema üldse selliseid asju ei söö, neil olevat oma toidud kaasas. Noogutasin arusaavalt, et aa, oled taimetoitlane või. Ta vastas, et mitte ainult, nad mehega on toortoitlased. Vaat siis! Kui taimne toortoitlus muudab inimesed nii empaatiliseks, rahumeelseks ja arusaajaks ja mõistlikuks, siis elagu toortoitlus, ma ütlen! Imestasin veel, et ta sellise toidu peal suudab niivõrd rasket sporti teha, aga ta ütles, et jaksamist on küllaldaselt. Nad mõlemad mehega olid, muide, kohutavalt kõhnad.

Selline huvitav kogemus. Täna seigale tagasi mõeldes tunnen ennast eriti kõva mutina. Väga lollina muidugi ka.

Mrt pole ise maratone jooksnud juba viis aastat, sest tal on üks põlvehäda. Aga seekord ta jooksis lõpuni, kuigi arvas, et ehk 6-7 ringi teeb. Ta väga on kannatanud selle käes, et pole saanud pikka maad joosta. Arutasime ühe naisega, kelle vähiravi saav mees ka jälle jaksas terve maratonimaa läbida, et ei meie seda meeste värki mõista. Et mis see on, mis muudkui rajale ajab ja miks on nii kahju lõpetada, kui kord oled hakanud maratonidel käima. Olen näinud oma mehe kurba nägu rohkem kui korra, kui kõik endised maratonikaaslased rajale lähevad. Seekord nägin pisaraid, kui ta täismaratoni distantsiga maha oli saanud. Nii suur asi oli see tema jaoks.

 

Lõpp paistab

Sunday, July 28th, 2019

Tänaseks on selge, et isegi üks kuu puhkust on liiga vähe. Kolm päeva ongi veel jäänud, aga neist kahel on mul ühed kohustused kirjas, mistap need pole enam puhkus. Päevad on möödunud mingis mitte midagi tegemise letargias, isegi kõigil mu pooleldi loetud raamatutel on järjehoidjad umbes sama koha peal kus nad olid puhkusele tulles. Või ehk peakski puhkuse ajal tegema seda, mida töönädalatel ei tee ehk et ei maksa ka lugeda kogu aeg.

Tervelt üks neljandik puhkusest on kulunud külaliste võõrustamisele (ja ma olen ju ometi ka mõned ära tõrjunud!) ja päris hea hulk tunde ka raamatupidamise töödele. Eilse päeva panime hakkama selle peale, et oma raamatupidamine pilve viia. Importida sai ainult üksikuid asju, kogu lao pidime uuesti sisse toksima ja algsaldod muidugi. Jah, meil on siin töö kaasas, sest 1. juuli seisuga me enam vana raamatupidamise programmi ei pruugi ja kasutasime puhkusepäevi selleks, et rahulikult pilveversiooniga järje peale saada. Tundub, et saime kah, bilanss klapib ja kõik värgid jooksevad nii nagu vaja. Tore on see, et saame oma raamatupidamisele ligi igalt poolt, kus vaid internet on, aga hirmutav on see, et kui netti pole, siis ka andmeid pole ja mitte midagi teha ei saa.

Täna kirjutasin kokku ka ühe valikaine ainekava gümnaasiumile, kavatsen seda tuleval õppeaastal andma hakata, kui huvilisi on. Tore on tõdeda, et mul on valikainete andmiseks isegi piisav kvalifikatsioon, sest sai pisut ülikoolis käidud.

Lõppeva nädala keskel käisime korra Stockis. Ma pole seal käinud alates 2014. aastast kui laevafirmast töölt ära tulin. Muutunud ei ole mitte midagi, aga samas oli väga erinev, sest suur osa turistidest on sel liinil nüüd asiaadid. Nad tulevad nii Jaapanist, Hiinast kui Lõuna-Koreast ja mulle nad ei meeldinud, sest tundusid ebaviisakad. Ebaviisakus võib tuleneda ka umbkeelsusest, muidugi. Kummaline oli kuulda hommikuse äratuse ajal kajuti kõllidest mingit mandariinilaadset keelt. Rootsi lauas oli suur pott riisi, mida veel viis aastat tagasi seal polnud ja enamus toite oli marineeritud, aga seda ma ei tea, kas ka aasia turistide pärast. Igatahes oli marineeritud kraami selgelt liiga palju, mistap tagasiteel sõin seal peamiselt ainult frititud lillkapsast.

Stockholmis kõndisime ligi kakskümmend kilti, sest aega meil oli ja polnud ühtegi plaani. Läksime sadamast jala linna ja pärast tagasi ka, kuigi napikalt oleksime rentinud elektritõuksid. Mrt tahtis neid proovida, aga ma lõin natuke põnnama sellepärast, et polnud enne nendega sõitnud ja kartsin, et põrutan kellelegi rahvarohkel tänaval tagant sisse. See tõuksivärk on muidu hästi äge, neid saab igalt poolt võtta ja võib pärast jätta suvalisse kohta.

Ilm oli selline +32 või midagi, natuke häda pärast tuult ka vahepeal puhus, aga hullult lämbe siiski. Ostsime kohe linna minnes Karlaplanilt vett kaasa ja takseerisime juustude hindu, et võrrelda, kas on mõtet juba kesklinnast osta või teel laevale. Polnud vahet. Mul on see kiiks, et minu meelest Eestis ei ole ühtegi head juustu, kui just mõni emmentali tüüpi isend välja arvata, aga seegi on teinekord ülesoolatud, pealegi liiga kallis. Rootslaste suurte aukudega juustud istuvad mulle eriti hästi ja neid ma lasen omale alati tuua, kui keegi Rootsist tuleb või kui ise käin, siis ostan kaasa. Ega me eriti midagi muud sealt ei ostnudki seekord, Mrt sai omale punased lühkarid ja ma ostsin Indiskast ilusa kleidi kümne euroga. Ja oligi kõik. Tšillisime niisama ja vahtisime ringi ja ma veendusin taas, et turistirohked suurlinnad ei ole väga minu teema. Veits nostalgia küll, aga kõike oli seal ikka nagu liiga palju.

Viimased päevad on olnud Haapsalus ka ropult palavad, mistap me oleme istunud jahedaks konditsioneeritud toas ja tegelenud igasugu kirjalike kohustustega. Mrt käis eile hommikul palavaga isegi jooksmas ja ma väntasin kaasa ja täna hommikul tegime pika kõnni, aga muidu veame ennast õhtupoole välja peaasjalikult ainult selleks, et üks ujumine teha. Me ujume väikeses viigis, sinna ei tule kõrvetavad vetikad ja on kohe sisse minnes piisavalt sügav.

 Üritan luiki paika panna, et saaks oma tavapärasest kohast suplema minna viigi tagaotsas, aga need tüübid aint sisisesid ega lasknud meid vette. Läksime siis sama külje pealt veidi eemalt, aga seal olid astmeteks sätitud kivid nii libedad, et rohkem ei taha sealt minna.

 Peale ujumist sõitsin trikoo väel koju, sest selle seelik pritsis vett igasse kaarde ja ega keegi ei pea teadma, et see trikoo on mitte kleit. Mul pole kombeks siin peale ujumist riideid vahetada. Mõnikord viskan lihtsalt kleidi märja trikoo peale.

 Täna nägime juba kaugelt, et luiged jälle me supluskohas laiavad ja jäime teisele poole viiki, kus on üks hea sisseminemise koht. Ma vaatsin tegelt, et inimesed armastavad seal oma koeri kasta, aga mis vahet seal on, üks loodus puha.

 See täpes seal kaugel on Mrt, kes ujus korra üle viigi ja tagasi. Vist mingi 12 minutiga käis ära. Vesi on praegu hästi mõnusasti soe ja ujuda saabki ainult viigis, sest eeslahes on sinivetikas.

 Keset linna oli kiikingu värk üles pandud ja mehel oli muidugi vaja seda proovida. Panin FB-sse video, kus ta viis tiiru üle võlli laseb, päris hea hoog esimeseks korraks. Mul oleks juba esimese tiiru peale maa ja ilm segamini ja tegelt Mrt ka veits kõikus ja tudises kui sealt maha sai.

Oleme puhkuse ajal palju ratastega sõitmas käinud. Haapsalu taga on imelisi metsi nii terviseradadega kui vanade raudteetammidega, kus peal kulgedes on eriti mõnus suve nautida. Ükspäev korjasime isegi paar karbitäit mustikaid sügavkülma. Paralepas mustikatest mustab, aga mulle kleebivad seal iga kord mõned puugid külge, mistap eriti ratta pealt maha tulla ei taha.

 Kui märkad suurepärast ronimispuud, siis tekib ju kiusatus…

 Väga kõrgele ta siiski ei roninud, sest puu oli hullult vaigune. Ma ei mäleta, et kuusevaik oleks olnud meile lapsepõlves mingi probleem, kui kuuseladvast üle majakatuste vaatasime ja Kuldma-mutt all õiendas, et tulge kohe alla, muidu tema on pärast süüdi, et me ennast surnuks oleme kukkund. Endal tal maailma kõige teravamate hammastega koeranähvitsad kõrval ootasid saaki. Ega me ei tulnud alla.

 Kuna mu sõrmed on kobad, siis arvasin, et ega ma enam mitte kunagi elus marjule ei lähe, aga kui metsaalune sinetab mustikatest, oleks patt neid mitte kaasa võtta. Mrt-l on suurehulgalisest mustikakorjest lapsepõlvetrauma, aga kuna meil oli suure korvi või ämbri asemel pisike liitrine isend, ta aitas selle täis korjata. Mina lapsepõlvest mustikate korjamist ei mäleta, sest tädi Netty käis seal enamasti oma sõbrannaga nii, et läksid mitmeks päevaks metsa ja magasid kuuse all.

Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et oleme võimelised puhkuse ajal lihtsalt vedelema. Mrt küll iga päev programmeerib ja see on ka töö tegelikult, aga me pole mitte midagi ehitanud ja see on ime küll. Maja kallal rapsimisest loobumine oli me ühine otsus, sest me ei tahtnud tekitada olukorda, kus puhkuse lõpuks on pangaarvel ainult mingid riismed. Suuremad tööd peavad ootama kuni suvila müüdud saame ja me oleme arvestanud, et see võib võtta mitu aastat.

Kui päike looja läheb, sätime ennast verandale istuma. Päeval on siin nii kuum, et võiks leili visata, aga õhtuhämaras hoiame ukse ja akna lahti ja laseme tuulel jahutada. Juba mitu päeva on me õuel ja verandal mere lõhn, sest kerge tuul on tagalahe poolt ja meri lõhnab ilmselt kuuma ilma tõttu rohkem kui muidu. Rohutirtsud siristavad nagu mingised, aga muidu üldiselt on väga vaikne. Ma ikka veel ei väsi imestamast, kui vaiksed on Haapsalu ööd isegi suveajal, väikeste eranditega muidugi (rock ja ameerikaauto).

Ahh, tuli meelde, et käisime ju ühel kontserdil ka enne mu sünnipäeva. Rock in Haapsalu, Chris de Burgh ja James Morrison. Tõenäoliselt oli see viimane vabaõhukontsert, kuhu ennast vedasin, sest no ei harju ma ära igasuguste segajatega. Kõige rohkem häirivad mind suitsetajad, mees käis isegi ühele pundile ütlemas, et kas nad oleksid nii kenad ja suitsetaks veidi eemal. Liiga palju röökivaid lapsi, purjus naisi ja suitsetavaid inimesi, no mis muusikaelamust sellisest kohast saaks? Sigaretisuits paneb mul nina kinni, olen selle suhtes juba mõnda aega allergiline. Õudselt jama on, kui ei saa hingata.

EDIT: Tuli meelde, et nägin Stockholmi skääride vahel, seal, kus juba suvemajad tihedalt koos, hüljest ujumas. Vaatasin esiotsa, et vaal, sest täpselt samamoodi liikus ja hea mürakas oli. Olen varem hülgeid ainult jää peal näinud, Hiiumaale sõites.

Puhkus ja muu taoline

Thursday, July 18th, 2019

Mõtsin, et täheldaks vaikuse katkestuseks üles mõned puhkuseaegsed seigad. Seda ma ka vist pole veel ütelnud, et meie perest alustavad sügisel ülikooliga mitte ainult ema ja isa, vaid kaks last ka. Kmr läheb tehnikaülikooli bakasse ja Ruth hakkab oma eriala ehk terviseteaduse magistrikraadi tegema. Mõlemad lapsed murdsid suurest konkursist läbi, aga mehikesel oli see lihtne, sest tema sai lihtviisiliselt oma punktiskooriga sisse ilma, et oleks pidanud mingeid eksameid tegema. Siuke elu siis, et hakkame jälle palju Tallinnas olema.

Puhkus kulgeb meil Mrt-ga verandaga majas peamiselt lebotades. Me ei tee mitte midagi. Ma ainult aias natuke toimetan ja mees juuris täna välja suure õunapuukännu, aga tema siiski põhiliselt õpib siin. Ma vahin niisama roose ja võtan päikest, küpsetan ja vaaritan ja isegi eriti lugeda ei viitsi.

Raamatupidamise tööd on palju, aga muudkui lükkan edasi.

Ükspäev käisime Laulasmaal Mrt kursaõe sünnipäeval. Peale südaööd jõudsime koju ja sellist unerütmi häiret ju vanainimesed pikalt põevad.

 Sünnipäevale minnes olime veel reipad.

Möödunud nädalavahetusel oli siin jälle ameerika autode kräu ja linn hullusti umbes. Meile saabusid rotsad ja lapsed, mistap ühel nädalavahetuse ööl majutasime lausa üheksat inimest. Minu tüdrukud tulevad homme tagasi ja jäävad mõneks päevaks. Juba jupitasin suurema portsu vetsupaberit ruutudeks, sest meil kipub kanalisatsioon umbe minema. Nüüd, kui suurem rahvas majas oli, sai mees jälle käia kaikaga naabri aias kanalisatsiooni lahti surkimas.

 Siin ühed tüübid lähevad jooksuringile, 12 kilti midagi seekord.

 Mrt käis viigi peal supiga sõitmas.

 Mul oli tehtud metsik laar šašlõkki.

 Ja ühte panna cotta moodi asja tegin ka koduaia kirssidega. Ma seda magustoitu olen nüüd siin nii mitu korda teinud, et kirsipuu on tühjaks saanud. Siin sees käib ainult vahukoor, toorjuust ja erütritool ja marjad, želatiiniga tarretan.

Esmaspäeva õhtul, kui just olime Ralkade pere ära saatnud, maandusime verandale kohvitama ja nautisime vaikust, kui helistas üks vana sõber ja küsis, kas ma tema last ja lapse sõbrannat majutaksin ükspäev… Ütlesin sirgelt ära, sest ausõna, noh, meil pole siin hurtsikus selliseid tingimusi, et võõraid majutada saaks. Mul jubedalt küll süümekad pärast tulid, sest üks neist tüdrukutest, kes meile ööseks tulla tahtis, on mu ristilaps, aga ma tõepoolest ei suutnud ette kujutada, kuhu ma nad paneks, kui mul samal ajal on siin lapselapsed hoida ja verandal peame minu sünnipäeva. Meil on endal suur pere, kui kõik lapsed ja lapselapsed kokku tulevad, 11 inimest täpsemalt. Ja mis seal salata, oma ristilast ma enam üldse ei tunne ka, me pole aastaid suhelnud.

Mis öömaja pakkumisse puutub, siis kõik teavad mu privaatsuse kiiksu, eks? Mulle meeldivad külalised, aga mitte siis, kui nad ööseks jäävad. Oma lapsed on muidugi erandid, Ralka kuulub ka sellesse kategooriasse. Aga lambist võõraid majutada, kui mu oma tüdrukud magavad elutoas ja meil on üksainus vets ja duširuum, mis pealegi pole veel valmis ehitatud… neverever. Mind kohutavalt häirib, kui ma ei saa oma tavapärast elu elada, omaette kohvi juua ja paljalt magada ja väheste riietega mööda maja ringi kaaberdada ja kui ma pean kogu aeg olema viisakas ja palju suhtlema. Et vetsu ja duši alla minnes pean ukse seestpoolt kinni panema ja… Nii et vabanduge!

Teisipäeval sõitsime suvilasse niitma ja saunatama ja jäime seekord isegi ööseks.

 Mrt tarvitas isegi natuke vikatit.

 Oma sauna taga.

Käisime muuhulgas kukeseeni korjamas ja mees tegi ühe korraliku jooksu.

 Midagi hädapärast natuke oli. Meie lemmik seenemets on suuremalt jaolt maha võetud, aga õnneks nad ainult harvendavad, mitte ei tee lageraiet. Metsamasinate roobastes ja üle palkide kooserdades üritasin oma õigeid kukekate kohti leida, aga ma alati eksin, kui sedasi hullusti on “tuba segi löödud.”

Järgmisel päeval tegime nats turisti, kolasime Kuressaares ja sadamasse sõites põikasime mehe tungival nõudmisel isegi Kaali järve juurest läbi. Seal me peatusime umbes kaheks selfiks, et mitte laevast maha jääda.

 Kaali ääres.

Aga enne seda juhtus nii, et Kuressaares vanalinna kohvikus valas teenindaja kohvi lauda tuues minu kohvitassi mehe sülle tühjaks.

 Mrt hüppas laksust püsti ja kõrvetada ei saanud. Teenindajatüdruk vabandas ette ja taha, aga nii palju ei taibanud, et oleks siis mulle kompensatsiooniks suuremat kohvi pakkunud või midagi. Tõi hoopis kogemata espresso asemele, jummalast väikese pooliku tassitäie ja ma lihtsalt ei viitsinud seletama minna, et mul oli enne masinakohv tellitud, mis oli ju ometigi tassiäärega triiki. Krt! Mees käis veel tüdrukule ütlemas, kui see laga koristas laua pealt, et ärgu ta muretsegu. Me kolisime teise lauda muidugi, sest eelmine ujus. Ma ka ütlesin preilile, et ikka juhtub, sest tõepoolest, kesse siis meelega tassi kliendile sülle libistab. Kujutan ette, kuidas neiu pärast mitu päeva põeb. Ei imestaks, kui sellise asja peale töölt lahti lastakse, sest hullemat apsakat annab ikka klienditeeninduses ette kujutada.

 Tagasisõidul laevas. Mehel on püksid vahetatud ja meel rõõmus. Hea, et tal olid mingid rannalühkarid ka kaasas, ei pidanud nende plekilistega reisima.

 Tänane kännu juurimine Haapsalus. See valge klaar oli nii vana, et raudselt me lastena selle vilju tarvitasime.

 Nüüd on niisugune kena plekk kännu asemel.

Ma peale hommikust muruniitmist ja peenarde rohimist tegin rattaga treti surnuaeda, et uurida, kas mu lilled on juba kutud. Olid läbi jah, sellepärast tulin kodust raha võtma ja väntasin selveri juurde uusi lilli ostma. Panin mõlemale platsile väikesed roosa õiega begooniad ja kolm tükki tõin koju veranda trepile ka, sest siingi olid võõrasemad tuksis. Rattasõitu tuli kokku päris mituteist kilti, sest ega ma kunagi kuhugi otse ei sõida, ikka mööda mereäärt ja promenaade ja raudteetammi, et oleks ilus ja saaks suve nautida.

Homme tulevad lapselapsed ja ega ma täpselt ei teagi, kui kauaks nad jäävad. Veidi üle poole puhkuse on läbi ja hakkab tunduma, et tervest kuustki jääb väheks. Tahaks lihtsalt olla.

Puhkus

Sunday, June 30th, 2019

Puhkus algab homme. Üks kuu, terve juuli.

 Mul pole veel päris hästi kohale jõudnud, et juulis üldse ei peagi tööle minema. See on me äri paarikümneaastase eksistentsi jooksul esimene kord, kui endale päriselt puhkust lubada saame. Mrt peab küll juba homme varahommikul ühe kliendi muret lahendama ja neljapäeval ohvississe tööle sõitma, aga mina ei lähe mitte kuhugi.

Kui endale saarele suvila ehitasime, unistasin alailma sellest, et ühel päeval on mul niisugune töö, et saan võtta terve kuu puhkust ja ollagi kogu aeg Saaremaal. Me puhkused on olnud üks või kaks nädalat aastas, sest rohkemaks ei ole me äri ega ka palgatööd selle kõrval meile vabadust andnud. Nüüd, kui esimest korda saab võimalikuks puhata selline puhkus nagu seadus ette näeb, on me suvila müügis ja me veame ennast sinna vast kord või paar mõneks päevaks. Elu paradoksid.

Eile oli ilm veidi jahe ja peale hommikuse kõnni- ja jooksuringi me eriti rohkem väljas ei käinudki. Lugesime, tukkusime, sõime, kohvitasime… Hetkeks tundus, et võib isegi igav hakata. Olime mõlemad nii väsinud, et mitte midagi asjalikku ei teinud. Ma laupäeviti niidan muru, aga eile jäi seegi tegemata. Pühapäeval ei taha muruniitjaga lärmata, ehk homme võtan selle töö ette.

Täna olime juba veidi reipamad. Peale hommikust 6,5-kilomeetrist kõnniringi küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid ja seemnetest krõbeleiba, siis me sõime ja peale natukest leiva luusse laskmist läksime ratastega sõitma. Väntasime mööda raudteetammi Taeblasse, kokku tuli rattaringiks seekord 24 kilomeetrit. Koju jõudes, ma kahtlustan, et tegime jälle kohviringi ja sõime. Natuke lugesime ja siis mingi hetk saabus suur poeg motikaga ja nõudis süüa. Endal tal olid kaasas suitsutatud tuulehaugid, mida oli tee pealt ostnud ja need olid uskumatult head mahlased ja paraja soolaga. Nagu enda tehtud. Söötsin oma last ja sõin ise. Millalgi saatis Ruthi meile pildi, mis Haapsalu tänaval tehtud… Tüüpiline, eks ole. Kui ilm on ilus, siis kõik me lapsed kogunevad Haapsallu tšillima. Nad käisid Dietrichis söömas ja Aafrika rannas mängimas ja ainult tänu sellele, et me värava taga seisis üks motukas, oli võimalik Sassu mänguväljakult minema meelitada.

Kohvitasime ja lapsed sõid kooke, mille olid kaasa ostnud. Me siin Mrt-ga üritame oma kehakaalu kontrolli alla saada ja koogivärki ega üldse midagi suhkruid ja tärklisi ei söö. Sassu sibas muudkui toa ja õue vahet, nosis maasikaid, kirsse ja punaseid sõstraid.

Millalgi saabus me aia taha Mrt täditütar oma perega ja kuna olime just minemas ühte sooja eriti madala veega randa, siis sõitsimegi sinna kolme autoga. See on üks väike rannatükk tuletorni juures, oleme seal käinud paar korda ratastega. Vesi on seal rannas nii madal, et mingi kilomeetri vist isegi võib maha kõndida nii, et vesi vaid pahkluuni ulatub. Tõeline lasterand, niisiis. Selline, kus ei pea passima, et lapsed liiga sügavasse ei läheks, sest sügav koht on nii kaugel, et keegi ei viitsi sinna kõndida. Sassul oli muidugi lõbu laialt. Pritsida ja plätserdada, mõtelge!

Üldine meeleolu on valdavalt selline:

 Lebada aias murul, päevitada ja lugeda. Vahepeal tuleb küll käia pealinnas sisseastumiseksamil ja sooritada akadeemiline test (johhaidiii, no milleks?!), aga sellele vaatamata on suvi, mida üks sutsakas akadeemilist õhku ei suuda mitte kuidagi rikkuda. Ma esimest korda oma pika elu jooksul üritan õppima pääseda erialale, kuhu pole pmst mingit konkurssi. Tahtjaid on hetkel vähem kui õppekohti, dai bohh kui nad mu ukse taha jätavad sellepärast, et mul pole it-bakat (mis on tegelt vastuvõtu eelduseks)! Tutvustuspäeval mulle kinnitati, et it-hariduse puudumine pole probleem kui mul on paarkend aastat samal alal töötamise kogemust.

Mõtlete nüüd, et miks ma õppisin tervisejuhiks ja ei lähe tegema rahvatervise magistrikraadi, mis on ainus terviseeriala jätkuõpe Eestis? Esiteks sellepärast, et see on päevaõpe, iga nädal kaheks-kolmeks päevaks Tartusse sõita ei ole mul majanduslikult võimalik. Teiseks seetõttu, et ma ei usu, et see kraad mulle pinsipõlveni töö garanteeriks. Ma saaksin rahvatervise magistrisse konkursita sisse, oleks vaja ainult avaldus esitada, sest cum laude lõpetanud on seal hoobilt sees, aga ma ei taha. Ausalt öeldes ma ise ka ei usu, et nii teen. Nooruses ma nii väga tahtsin Tartu Ülikooli pääseda, aga ei saanud sisse isegi kolmandal katsel. Noh, ja nüüd ma oleks sees ilma igasuguste katseteta, aga ma ei lähe… Uskumatu ikka, mis pöördeid elu teeb.

Aga suvi on mõnus. Tunnen seda iga ihurakuga, kui nopin vana raudteetammi äärest metsmaasikaid, nuusutan aias roose või tõmban kopsud täis krahviaias õitsevate pärnade lõhna. Eile käisime Mrt-ga raekojas Haapsalu linnakodanike eluasemete näitust vaatamas ja see oli nii äge mu meelest. Kõik need nikerdatud mööblitükid ja naiste suvekübarad, supelmajad ja mudaravilad, kõik see lummav Haapsalu vaib, mis sai alguse juba paarsada aastat tagasi. Meie tänava nimi oli, muide, Metsa-Lossi. Ja meie õue peal ei olnudki krahviaed, vaid see oli meist üle tee praeguse metallitöökoja all.

Kohe on südaöö. Istume lahtise aknaga elutoas ja siin on nii-nii vaikne… Ükski koer ei haugu, ükski auto ei sõida… Seda ma imestan alailma, kuidas Haapsalu vanalinna servas saab suvitushooajal ka nii vaikne olla.