Archive for the ‘Verandaga maja’ Category

Tšill

Saturday, February 16th, 2019

Elu on selline, et tööd on jube palju ja kui siis jõuab kätte nädalavahetus, saabub tšill. Elukorraldus on meil niisugune, et umbes pool nädalat oleme ühes kodus ja teise poole teises, nädalavahetustel alati Haapsalus.

Reede õhtul olime kutsutud ROL-i ja Kulka ühisele tänuõhtule, kus igasugu ägedaid auhindu ja vapimärke jagati. Muidugi mitte meile, aga mitmele väga heale tuttavale. Eriti suur rõõm oli mul selle üle, et kultuurkapital tunnustas üht prouat, kes juba 41 aastat on koolisporti vedanud ja ühte vanahärrat, kes meil vanasti ka fotoklubis aktiivne oli ja põhiliselt talumuuseumi veab. Ja muidugi me kossukooli manageri ja tõuloomaaretajat ja teisi häid sõpru. Nii äge! Mu meelest seekord läksid auhinnad kohe eriti õigetele inimestele.

 Taimo häälestas meie peal oma fotokat õigeks 🙂 Kas mulle ainult tundub, et mu jalad on kollastes sukkpükstes jämedad või nad päriselt ongi jämedad?

Olime tänuüritusel ainult kuni ametliku osa lõpuni, võtsime paar klaasi vett, jätsime kõik lookas lauad puutumatult selja taha ja sõitsime Haapsallu. Meile meeldib laupäeva hommikul verandaga majas ärgata, venitada pikka hommikut kohvitassi taga, kõndimas ja jooksmas käia ja. Täna oli eriti mõnus päikseline ilm, nagu kevad. Meil kirsipuu all juba mingid lilledki on tärganud. Mrt jooksis mulle kuskil vanalinna servas vastu, kui teistpidi jalutuskäiku tegin ja ütles midagi säärast, et on ju tore, et parasvööde ja nii. Noh, et aastaajad vahelduvad, muidu ei oskaks ehk kevadiselt sooja päeva nautida keset veebruari. Aga ma leidsin, et pole tore. See parasvööde. Mulle meeldiks ikkagi kõige rohkem see, kui aastaringselt roosid õitseksid.

Lõunasöögile jalutasime Vutipessa. No lihtsalt tšill. Täna oleme kokku väisanud nelja söögikohta. Ära küsi, kui palju raha kulus, mehel kõik kulus ära nagu rahvalikult öeldakse. Õhtusöögi sõime Dietrichis, latte võtsime Müüriääre kohvikus ja mees tegi ühe kakao ja mina väikse tumeda õlle Vanaisa juures. Selline ringiga läbi vanalinna koju jalutamine ja puha tühjades söögikohtades nautimine, sest Eesti rahvas vaatab täna vist kõik nagu üks mees laulusaadet telekast.

Dietrichis oleme palju käinud ja nende toidu kvaliteet on olnud ühtlaselt hea. Täna juhtus nii, et šnitslid olid tooreks jäetud ja kohe nii tooreks, et mul õieti nuga ei lõiganud. Punane toores liha oli jäle ja maitses ka jäledalt. Olen elus varem ainult ühel korral prae kööki tagasi saatnud ja see juhtus millalgi 90-ndate alguses Põlma tuulikus, kus mu prae sees olid klaasikillud. Täna olime sunnitud teenindaja enda juurde viipama ja kurtma, et liha toores on ja süüa seda me ei suuda. Teenindaja naeratas kenasti, võttis me praed ja ütles, et teevad uued. Kusjuures ma kommenteerisin veel, et mõtlesingi, et kuidas seekord toit nii kiiresti lauda tuli. No tuligi liiga kiiresti, ei olnud jõudnud küpseda. Kui uusi praade ootasime, tuli teenindaja ja küsis, kas soovime ehk maja kulul klaasi veini ja ma muidugi et soovisin (võinuksime mõlemad soovida, siis ma oleks saanud kaks, sest mees on karsklane, höhö). No ei hakanud liialdama. Teisel katsel oli liha küps ja toit oma tuntud headuses.

Vot selline juhtumus. Dietrichi teenindaja oli hirmus armas, ma talle kommenteerisin ka, et meile meeldib, kui ladusalt nad lahendasid olukorda ebaõnnestunud toiduga. Ei mingit pikka mõtlemist või vaidlustamist, naeratuse saatel toodi uued toidud ja kõik sujus eriliselt meeldivalt. Mrt jättis neile isegi jotsi.

 Siin me veel ei tea, et pealmine šnitsel on ok ja alumine verine. Fuikat!

Dietrichist jalutasime üle tee Müüriääre kohvikusse lattele ja koogile. Ma proovisin isegi ühte kohupiimakooki ja ei jõudnud ära imestada, et neid seal tänapäeval nii vähese suhkruga tehakse.

Olime sööma jalutanud lossi juurest otse, aga seal oli kõnnitee nii jube kiilakas, et tagasi otsustasime tulla Koidulast. Nimetet tänavaotsani jõudes meenus meile, et Uue tänava nurga peal avati hiljuti uus koht Vanaisa juures ja kuna seda kohta peab üks mu vana tuttav eelmisest elust, siis mõtlesime, et vaataks, mida ta seal pakub ka. Kliente seal polnud ühtki ja Jaan oli just tulnud õue suitsu tegema. Tutvustasin ennast, et kes olen ja küsisin, et kas ta ikka on see sama Jaan, keda ma arvan ta olevat ja kas ta seda ja toda vana fotograafi mäletab. Ehh, jahh, muidugi ta mäletas. Vanaisa juures söögikohta peab üks mees, kes eelmisel sajandil oli fotograaf ja kellel ma oma fotograafidest sõpradega olen isegi kuskil Viljandi taga külas käinud. Eelmisel sajandil, möödunud aastatuhandel… Lihtsalt väga kohutavalt ammu. Igatahes me astusime sinna sisse ja jäime lobisema. Ma jõin ühe hullult hea tumeda õlle ja Mrt lasi endale teha tassitäie ehtsat kakaod. Tal pole seal mingit menüüd ega hinnakirja, serveerib seda, mida parajasti olemasolevast toorainest teha saab. Hea boheemlaslik koht. Pühapäeviti ta pakub pannkooke ja mees juba otsustas, et peab neid kindlasti sinna homme proovima minema.

 Mõnulen Vanaisa juures. Selja taga telkus käib Eesti laul, mida kõik rahvas nagu üks mees vaatab. Mul pole isegi piinlik, et sellistest saadetest mitte midagi ei tea.

Vanaisa juures venitasime kuni kella üheksani ja omanik otsustas siis, et ongi aeg uks kinni panna ja koju minna. Kui verandaga majja jõudsime, kirjutasin vanale fotograafist sõpsile Jaakinenile, et sihuke söögikoht Haapsalus ja kas ta Jaani mäletab ja muidugi ta mäletas. Ütles, et ei saa ju unustada seda, kuidas Jaan tal oma pruudiga külas käis kabriolett zapakaga, mis oli roosa karvase kangaga üle kleebitud nii, et isegi veljed olid roosad. Nad tegid vanasti Jaaniga koos fotonäitusi, millest mina mitte midagi ei mäleta, kuigi raudselt viibisin isegi avamisel kohal. See kõik oli ürgammu, ma olen ürginimene 😀

Homme istun jälle õppetükkide taga. Kevad ei ole enam kaugel 😀

Sügav talv

Sunday, January 27th, 2019

Hetkel on Eestis eriti sügav talv koos rohke lume ja krõbeda külmaga. Eile varahommikul isegi Haapsalus aialipid paukusid, aga seal on enamasti 6 – 10 kraadi vähem külma kui näiteks Raplas. On olnud hommikuid, kui hakkan Haapsalust tööle sõitma 6-kraadisest külmast ja jõuan Raplasse 16-kraadisesse pakasesse. Ilusad on küll kõik need lumivalged härmas metsad ja tõusvast päikesest punaseks värvitud põllud, aga isegi talvevaateid imetledes mõtlen, et lõpeks see talv ometi rutem ära. Ma ei salli külma aega, pole kunagi sallinud.

Oleme lisaks koolipäevadele Haapsalus ka kõik nädalavahetused. Sealne ahjusoojus on nii-nii mõnus, toad on heasti soojad ja isegi hingata on kuidagi kergem. Eelmisel talvel meil seal nii soe ei olnud, sest esiku ja vetsu-duširuumi lagi oli täiesti soojustamata. Mrt tegi suvel sinna korraliku sooja lae ja vahe on täiega tunda. Välisseinad on ikka alles puhas palk ja laudvooder, suurema tuulega kipub ikka nagu läbi puhuma, aga siiski üllatavalt soe on toas.

Aitasin mehel eile üht aruannet parandada ja imestasin, kuidas ta eesti keel on alla käinud. Mäletan toimetuse ajast, et emakeeles ta oli tugev ja eks me mõlemad oleme ülikriitilised olnud igasugu keeleliste lolluste suhtes, mida ajalehtedest leiame. Nüüd äkki avastasin, et Mrt ei oska enam hästi eesti keeles lauseidki moodustada, käänded puha segamini ja. Ta ise arvab, et see tuleb sellest, et ta ainult inglise keeles loeb kogu aeg. No vot ei teagi. Igatahes tundsin ta tööd parandades, et võiksin ehk emakeele õpetajana töötada või vähemalt mingit sorti tekstide toimetajana, sest leidsin vigu nagu muda ja pakkusin välja selgeid lauseid, mis mõtte lihtsaimal viisil esitasid.

See kirjalik töö oli mehel viimaste punktide kättesaamiseks siit ülikoolist, kui lõputöö välja arvata. Tal ongi nüüd kõiksugu loengutega ja eksamite-arvestustega finito, terve kevadsemestri jooksul pole muud teha kui lõputööd kirjutada. Ilmselt saab ta oma töö valmis juba paar kuud enne kaitsmist, sest hoogsalt kirjutab siin. Ta reedel äkki tegi kannapöörde ja muutis oma lõputöö teemat. Muidu mingit spordivärki ta siin planeeris lõputööks ja samal ajal ehitas gümnaasiumile miskit ägedat süsteemi, nüüd sellest süsteemist saab ühtlasi ka diplomitöö. Mrt ütles, et tal ümbermõtlemisest saabus suur kergendus. Vähemalt on töö huvitav ja ka ametialaselt kasulik.

Mulle alati on mõistatuseks jäänud, mismoodi rakendusinformaatikud ja eriti veel disaini eriala õppurid oma lõputöödesse empiirilist osa tekitavad. Mul on ses mõttes lihtne, et on konkreetne uurimus, hunnik teadustöid allikateks ja üldse kõik teoreetiline alus hästi paigas. Aga kui tekitad mingi konkreetse toote, mida pead kaitsma, siis on mu meelest veits keerulisem.

Istusime täna Haapsalu kodus ahjusoojuses päev otsa ja tegelesime mõlemad oma diplomitöödega. Mul oli alustuseks hull paanika, sest olin teadmata kohta salvestanud lõputööks vajalike uurimuste linkide koguka. Mul on üks suur teadustööde fail arvutis, miski 22 lehekülge pikk, kust eelmisel nädalal nokkisin paari lehekülje jagu linke välja oma lõputööks. Täna tahtsin sealt allikaid võtma hakata ja no pole faili mitte kusagil… Windows 10-s on ju hea otsida igasugu asju, kui faili nime või nimeosa tead, aga no mitte ühegi sõnaga ei tulnud välja ja mu ülikooli kataloogis sellist faili polnud. Viimaks leidsin dokumentidest üles, olin salvestanud ohvissi malli… Johhaijoo, kui lollakas!!! Salvestasin käbe faili õigesse formaati ja õigesse kataloogi, lisaks saatsin endale meili peale kah veel, et siis on igal pool olemas. Mul on dropboxi ka võimalik dokumente panna või google doc-si, aga millegipärast ma ei kannata neid keskkondi, ainult rühmatöödeks kasutan.

Nädala pärast algavad kevadsemestri loengud, pean veel kaks ainet ära kannatama. Kannatamine on päevakorras sellepärast, et üks neist ainetest pole huvitav ja teisel on nõrk õppejõud. Eks näis, ära nad tuleb igatahes teha, aga oma keskmise hinde saadan ilmselt kukele. Ja vahet pole kah, sest kui tahan edasi õppida kuskil, siis kedagi mu keskmine hinne ei huvita nagunii.

Olen õppimisega nii harjunud, et enam üldse ei kujuta ette, kuidas suudaksin sügisel kooli mitte minna. Eks see on suures osas vananemisele trääsa näitamine, aga mitte ainult. Mulle meeldib asju teada, arutleda, analüüsida, isegi eksamite sooritamine on meeldima hakanud. Kes oleks seda võinud arvata, kui aastaid ülikooli minemist edasi lükkasin osalt sellepärast, et ei suutnud ennast ette kujutada eksameid tegemas (aga põhiliselt siiski rahapuudusest tingitult). Eriti kahju oleks mul siis, kui Mrt saab magistrisse sisse ja mina ei saa, siis ma nutan. Või siis ei nuta, aga panen hakkama oma säästud ja alustan jälle raha eest ainete võtmist… Sest ega ju ei tea, kui kauaks elu ja tervist antakse, aga nii kauaks kui antakse, olgu elu vähemalt huvitav.

Kinoskäik ja muu loba

Saturday, December 29th, 2018

Istume Mrt-ga verandaga majas kumbki oma arvutis ja teeme koolitöid. Siin on tuba hästi mõnusalt soe, teises kodus pole talvel mitte kunagi sellist asja, et võiks paljasääri ringi lipata. Mrt meisterdab mingit videovärki, ma suhtlen oma lõputöö juhendajatega ja avastasime ootamatu takistuse asjade vormistamisel – mu Rootsi juhendajal pole Eesti ID-d ja ta ei saa mu asjadele digiallkirju panna. Me siin nende bank-ID värki lahti ei saa ja ainus võimalus ongi tal vist hakata e-residendiks. Luban edaspidi mitte enam küsida, kellele seda e-residentsust üldse vaja on.

Õppimine mul tegelikult kidub sajaga, väga visalt lähevad kõik asjad ja mingit sooritamiste lusti pole. Muidugi ma teen kõik õigeks ajaks ära, aga hirmsasti pean pigistama, et asjast asja saaks. Nagu kivist vett välja või nii.

Käisime keset päeva kinos, vaatasime Eia jõulud Tondikakul. Maiteagi. Kõik nii hirmsasti kiidavad seda filmi, aga me olime üsna kriitilised. Eesti filmides ei osata üldiselt lapsi loomulikult mängima panna ja see film ei olnud ka erand. Ikka väga ebaloomulikult lapsed filmis esinesid. Pealegi ma arvan, et see pole üldse lastefilm. Meie taga ja kõrval istusid väikesed poisid oma emadega, sellised umbes 6-7-aastased ja need nii kohutavalt nihelesid ja ekraanile vist üldse ei vaadanud. Me taga istus üks väike poiss, kes tegi pidevalt igasuguseid hääli ja vahepeal hädaldas, et millal see film juba lõpeb. Ta vist ei vaadanudki eriti ekraanile, igatahes sisu ta jälgida ei suutnud ja lihtsalt ronis oma pingi peal ringi. Meid Mrt-ga ajas see hirmsasti itsitama, sest ta oli väga naljakas ja ma leidsin, et selle tüübi filmivaatamisest saaks eraldi filmi teha.

Mis meile filmis meeldis, oli visuaal. Ants, kes on filmi looduskaadrite operaator, oli meil alles üks õhtu siin Haapsalu kodus külas ja ma kasutasin juhust ja uurisin igast värki, et kuidas ta seda ja teist teeb. Siis me polnud veel filmi näinud, aga kinno minnes meil väike eelinfo oli juba olemas ja mind üllatas, kui ägedaid looma- ja linnukaadreid ta oli sinna filmi sisse püüdnud. Üldse kõik keskkonnad, loodus ja majad ja muu visuaalne värk oli väga hurmav. Sisu poolest ma siiski arvan, et lastefilm see pole, mingile koolieale ehk küll, aga mitte lasteaialastele. Vaadata võib, aga vaimustust ei tekita. Hästi lihtne, kerge asi. Jõulukas, noh.

Peale kino käisime Dietrichis söömas.  See on Haapsalus me absoluutne lemmikkoht ja täna teenindajaneiu isegi mainis meid nähes, et tuttavad näod juba, höhö. Mitte et me seal iga nädal käiks, aga mõne korra ikka oleme käinud ja oleme millegipärast meelde jäänud. Seal on hirmus väike tuba ja talvel vähe kohti, lauad on tihedalt koos ja päris palav on, aga väga hubane ja kodune ja söök on tõeliselt maitsev. Täna sõime mingit põdraliha värki, aga eelmisel korral sõin röstitud räimi ja need olid sedasi krõmpsuks tehtud, et pistsin need nahka koos sabade ja peadega, hullult head olid. Täna oli seal rahvast ka nii palju, et napikalt leidsime vaba laua ja iga kord on seltskond selline, et umbes pooled on välismaalased ja teine pool kohalikud. Muusika on mõnus, õhkkond kodune, igati mõnna asutus.

Sündmusi on siin vahepeal muidugi olnud rohkem. Üleeile käisime pealinnas sporditähtede galal ja pean kahjuks tunnistama, et teinekord enam küll sinna minna ei viitsiks. Tundide viisi paigal istuda on ikka jube ränk. Kõigepealt bussis, siis üritusel ja siis jälle bussis. Võinuks muidugi oma autoga minna, aga kuna spordiliidu bussiga tasuta sai, siis kasutasime juhust. See logistas tagasi tulles kõik külad läbi, megapikk sõit oli, pole eluski nii kaua Tallinnast koju tulnud. Aga sündmus ise oli väga rahvarohke ja mind hämmastas tegelt dress code, sest sul kästakse selga panna tume ülikond, eks ole, ja naistel siis kena pidulik kleit ja siis sa istud sellega tundide viisi plastist klapptoolil mingi logiseva tribüünikonstruktsiooni otsas, sest spordisaal ju. Et nagu väheke mõttetu on ennast üles lüüa selleks, et seal lihtsalt plasttooli otsas kõõluda terve õhtu läbi.

Te mõtlete nüüd, et ma ei oska üldse tänulik olla? Et sain kutse ja nüüd kritiseerin siin… Ei no, aga tegelt. Megasuur üritus oli ja üksikud vau-efektid seal olid ka. Aga valgustajad pingutasid üle. Ütlen seda sellepärast, et kui ees lavade peal käis tants, siis lasti tantsijate tagant rahvale sedasi prožektorid näkku, et mitte sittagi ei näind, mis laval toimus. Ma alati siukstel hetkedel mõtlen, et kas asjapulgad (seekord valgustajad) tahavad hullult ägedat spektaaklit teha ja on oma trikkidest räigelt vaimustuses, aga unustavad äa, et teevad seda vaatajatele, kes istuvad tribüünil. Kui ikka räige lamp sulle näkku lastakse, siis halvimal juhul paned lihtsalt silmad kinni, parimal juhul üritad kissitades midagi näha, aga no ei näe ju esinejaid sedasi. Feil.

Mis siis veel? Aasta hakkab lõppema. Ma sel aastal mingit adekvaatset aasta kokkuvõtet ei kirjuta, sest ei taha paljusid asju üldse mäletada. Väga kohutav aasta on olnud mu jaoks, eriti viimased kuud. Võibolla mu elu kõige raskem aeg üldse. Või noh, tegelikult ma ju muidugi tean, et miski asi siin elus ei ole nii hull, et enam hullemaks ei võiks minna. On nagu on. Üks päev korraga.

Jõululaupäev

Monday, December 24th, 2018

 Mu suvised trepililled, õieti üks nurk pikast kastist, kuhu need ümber istutasin. Miks visata lilled minema lihtsalt sellepärast, et suvi lõpeb ära? Toas kestavad nad väga kenasti.

Sõitsime hommikul kolme surnuaia kaudu Haapsalust Raplasse ja peale perega jõululõuna pidamist jälle tagasi. Haapsalu Toomkiriku jõuluteenistusele tahtsime jõuda, sellepärast. Väga ilus teenistus oli. Imetlesime Mrt-ga, kuidas üks väike poiss lastekooris ülima innu ja pühendumisega laulis, lausa kirega.

Meie kõrvale sattus kirikus istuma see proua, kellele esimesel suvel pojengijuurikaid andsin. Soovisin talle häid pühi ja ta tahtis kätelda, sest ütles, et sellistel kenadel uutel naabritel peab ikka kätt ka suruma. Päris kõva käepigistus oli, mu jaoks natuke valus. Ma üldiselt üritan kätlemist vältida nii palju kui võimalik, aga alati ei õnnestu. Kirikust välja tulles kätlesime lisaks ka kõigi vaimulikega, neid oli seal vist neli lausa. Mulle eriti imponeeris, et sain ka piiskopile häid pühi soovida, sest tema oli nooruses, kui Haapsallu õpetajaks tuli, tädi Naima sõber või kuidagimoodi soosik. Mind ta muidugi ei tunne. Aga temast ja ta prouast on Naima oma kirjades emale palju kirjutanud. Mu meelest on Salumäe täpselt samasugune nagu ta oli mu lapsepõlves 40 aastat tagasi.

Kirikust koju jalutades rääkisin Mrt-le, mis juhtum mul on lauluga ristirahvas-ristirahvas-rõõmusta. Baptistide kirikus alles teenistus käis ja osutasin, et näed, seal palvekas ma lapsena laulsin seda laulu ja kuna mina laulu sõnu paberilt ei lugenud, siis laulsin kuulmise järgi kaasa Eesti rahvas  -Eesti rahvas – rõõmusta. Mäletan isegi, kus kohas me tol teenistusel Naimaga seisime, kusagil kiriku tagaotsas, sest istekohti ei jätkunud. Millalgi palju aastaid hiljem, kui juba täiskasvanu olin, avastasin, et ei olegi see laul Eesti rahvast, vaid ristirahvast. Nõukaaeg oli ju pealegi. Nüüd kirikus seda jõuluteenistuse lõpus lauldes tahaks jälle muudkui Eesti rahvas ütelda.

Haapsalu kodu on mu südame jõulukodu lapsepõlvest saati. Täna meil põlevad siin küünlad nii õuelaternates lumehanges kui toas laua peal, suure magamistoa aknal on patareidega teeküünlad, mis kaugelt paistavad nagu päris. Tuba on soe, väga vaikne on. Külmkapis on üks eelmisest aastast pärit piparkook, Naima piparkook, mille lihtsalt tõin siia majja kui millegi, mis siia kuulub. Vanasti meil olid elutoa laua peal jõuluajal seakõrvad ka. Sa tead, mis need on või? Need õlis küpsetatud kõverad suured küpsise moodi asjad, mis tuhksuhkruga üle sipsutatakse. Me ikka lapsena suurema osa ajast muudkui sõime siin majas. Täna oleme siin söömisega pigem mõõdukad lootuses, et siis ehk tiba rohkem elupäevi antakse.

Jõulud on Haapsalus eriti kodused, mis sellest, et kuuske me majja ei too. Aga ahjusoojus ja lumevalgus on ikka täpselt samasugused nagu mu lapsepõlves.

Talv tuleb

Monday, November 26th, 2018

 Aias väga midagi enam ei õitse, kühveldasin osadele roosidele talvekatet peale, seda turba moodi asja, ja tõin avanemata roosid tuppa.

 Viimased õuepeenra tomatid.

 Laupäeva õhtu. Midagi romantilist seal tegelikult polnud, sest ainult õppisin, õppisin ja õppisin.

Laupäeva õhtul kossult koju jalutades oli mustas taevas hiigelsuur kollane kuu ja tagalahel laulsid luiged midagi sellist, et lumi tuleb, lumi tuleb. Tohutult ilus kaeblik laulukoor oli.

Esmaspäeva hommikuks oligi lumi maas. Olin oma auto harja kuhugi “kindlasse kohta” ära pannud, mistõttu pidin väikese kraabitseriga ja kinnastega auto lume alt välja kaevama. Tagatipuks avastasin sõidu ajal, et aknapesuvett ei tule. Pidasin lausa kaks korda tee ääres kinni, et tsekkida, kas jäätükid veejugadel ees on või midagi, ei olnud. Panin juba septembris autosse talvise aknapesuvedeliku, -20 peaks kannatama, sestap jääs nagu midagi olla ei saanud. Kapott oli ka nii jääs, et ei saand sinna alla vaadata, kas klaasipesuvedelikku on üldse.

Raplasse jõudes põikasin kohe suure poja töö juurde, ostsin pika tellitava varrega harja (sest ma mitte kunagi auto katuselt ja isegi esiklaasi keskosast ei ulatu puhastama) ja ühe panka klaasipesuvedelikku. Selgus, et paak oligi päris tühi, aga nõme on see, et kojameeste mootor ka midagi surinat ei tee. Kui kangi tõmban, on vaikus. Suur poeg arvas, et ikkagi pump külmunud, sest see on ees stange taga. Et iga-aastane jama, et keegi ei usu, et külmunud, aga ikkagi on. Noh, nii palju siis profülaktikast… Ma päriselt ka juba septembris panin talvise vedeliku sisse, tilgakesele suvisele otsa küll, aga mingi 3-4 liitrit läks seda sinna. Kas saab siis olla, et talvine “auras” ära ja suvise viimane tilk kogunes kuhugi ja on seal jääs? Olen suurema külmaga ka suvisele talvist hulka pannud ja pole külmunud.

Väga vastik on sõita, kui esiklaasile koguneb valge soolakiht ja seda ei saa maha pesta. Kmr võttis mu auto niiütelda tööle kaasa, et vaadata, mis värk on. Pean õhtul kaugele koju tagasi sõitma ju.

Ehh, laps kirjutas, et kojameeste värk hakkas tööle ilma et ta midagi oleks pidanud tegema. Et siis ikkagi jääs oli.

Maanteed olid vastikud-vastikud, lumised, libedad, soolamärjad. Ühel pikal sirgel jooksis mulle vastu jänes, täpselt keset teed otse minu poole. Suutsin hoo maha võtta, aga päris pidama ei saanud ja ta, tuutu, keeras alles siis kraavi poole, kui juba mu auto juures oli. Pobisesin omaette, et keera ära, keera ära, no teisele poole, eks, a ta kurivaim silkas täpselt mu auto ette. Silmaga vaadeldes tundus, et kadus auto alla, aga kuna mingit kolakat ei käinud, siis vist sekund enne jõudis eest kaduda. Ei taha ju libedaga järsult pidurdada ka, kuigi oleks vist isegi võinud, sest abs tööle ei hakanud ja mul on autol hullult head naeltega rehvid all, maailma parima mustriga.

Talve ma ei salli. Ei tahaks öelda, et vihkan, aga absull ei salli.

Koormust on ja ilu

Monday, November 12th, 2018

Eelmisel nädalal olin jälle kaks päeva koolis ja kolm päeva üksi tööl. Koolis on pigem puhkus, aga hiljem tööl käib siuke andmine, et pole hoo ega hoobi vahet. Reede hommikul oli mul lausa mitu onu oma õnnetute arvutitega leti ees järjekorras, üritasin neid kõiki korraga aidata, aga viimaks pidi ikkagi Mrt ühe neist üle võtma võrgu kaudu, sest mul mõistus otsa lõppes. Õnneks ta saab oma loengute ajal tihti siiski ka kontaktne olla ja vajadusel tuld kustutada.

Positiivne on üksi tööl rabamise juures see, et päev läheb kiiresti ja pole passimist, kuigi hea meelega pühendaksin paar tunnikest tööajast ka õppimise peale. Aga kussa saad. Õhtuti olen üsna kutu, sellepärast kuluvad nädalavahetused õppimisele ära ja tšillimise aega jääb väheseks. Üks mahukas kodutöö on mul pealegi selline, et kui selle taga juba viis tundi istunud olin, jooksis juhe sedasi kokku, et Mrt pidi aitama mul ühes tabelis korda luua, mul endal absull enam pea loogikat ei tabanud.

Laupäeva õhtul jalutasime Dietrichisse sööma. Mrt oli seal varem käinud kooki mekkimas, aga ma polnud sinna üldse enne jalga tõstnud. Oma suureks üllatuseks kogesime üliarmsat teenindust ja toidud olid superhead.

 Sööki oodates sai raamatuid lugeda.

 Seda me ei tellinud, väike eelroog oli üllatus peakokalt. Need krussid alusel on rediseidud, hirmus head. Üldse kõik see komplekt oli mõnus. Ma isegi kuivikuid sõin ja hiljem sooja krõbeda koorega saia, mille peale sain muidugi järgmise hommiku paastusuhkru 6,7 mmol/l. Üks kord elame… Või noh, õnneks patustamised piirduvad mõne nädalavahetusega ja argipäevane ketotoit teeb mu korda jälle.

 Siuke võimas praad, väga maitsev.

 Mrt võttis kooki ka, ma siin varastan ta tükilt marju. Magustoite ma rohkem ei puutu, õnneks pole mingit isugi nende järele.

Kodu poole jalutades hakkasime rehkendama, et justkui liiga väikse arve saime. Vaatasime hiljem kodulehelt hinnad täpselt järele ja saime aru, et mu 4-eurone majavein oli arvelt välja jäänud. Olime küll lahkesti neile jätnud viieka jotsi, aga see pold nagu asja mõte, et sellest nad me arvet katma peaks. Mrt-d see vaevas nii palju, et läksime pühapäeva ennelõunal Dietrichisse tagasi ja mees maksis mu veini tagantjärele kinni. Eelmise õhtu teenindajatest polnud ühtegi tööl ja tütarlaps, kes makse vastu võttis oli üksjagu üllatunud siukseid veidrikke nähes. Mees vabandas, et meil oli eile väga kena õhtu siin ja ei taha võlgu jääda või midagi nii. Et ikka hing ka rahule jääks.

Pühapäeva õhtul käisime kinos Queeni filmi vaatamas. Enne algust täheldasin, et unustasin taskurätte kaasa võtta, aga õnneks polnudki vesistamise film. Päris lõpus, kus rahvas ekraanil hullusti kaasa elas ja laulis, küll oli väga harras hetk, aga mitte selline, mis nutu peale ajaks. Naised seal pühkisid silmi küll, ma nägin. Film mulle täitsa meeldis, kuigi esimeses pooles tundus, et tuleb igav asi. Muusikat oli palju ja see meile meeldib väga, juba tolle pärast tasub seda filmi vaatama minna. Elulood, kui nad tõde räägivad, on alati huvitavad vaadata.

Kinost saime välja poole üheksa ajal ja sõitsime kohe ka verandaga majast minema, sest Mrt peab väga vara tööl olema ja me ei tahtnud hommikul seal sebima hakata. Ruth oli isadepäeva puhul poetanud Mrt-le köögilauale huvitavate steitmentidega  šokolaadikarbi ja Kmr tuli mulle esikus vastu rosetiga kingikarp näpus… Et mis? Lihtsalt niisama, sest olen ta ema… Mu üldse mitte väga vana Huawei telefon on jäänud surmaeglaseks, miski puhastamine ega putitus enam ei aita, sellepärast kinkis laps mulle pruugitud iPhone seitsme. Ilusa, kiire, selge ja kirka pildiga telefoni. Sellised armsad lapsed meil.

Kui sulle tundub, et…

Tuesday, October 23rd, 2018

Mul on mõningaid kaootilisi ülestähendusi.

Kui sulle tundub, et majas on hiir, siis järelikult seal ongi hiir.

Eile õhtul Haapsalu maja vetsu minnes tundus mulle ühe lühikese hetke jooksul, et poti taga toimus mingi krõbin. Midagi-kedagi näha polnud, sellepärast arvasin, et ise krõbistasin põrandavaibaga või vetsupaberiga või…

Hommikul, kui kooli minema hakkasin, nägin, kuidas tilluke must hiir jooksis köögi kraanikausi juurest vetsu-duširuumi ukse alla. Pekki küll!!! Meil pold ju siin hiiri!!!

Võtsin tüki villa ja toppisin sinna ukse alla, muud materjali polnud käepärast. Arvasin, et ju ta sealt kuidagi palgi alla pääseb ja sealt kõrvalkorterisse ehk et ju ta naabri korterist tuli. Täitsa rumal ja mõttetu lahendus. Sest kui lõuna ajal koolist koju tulin, nägin sama musta tonti vetsupoti taha seina alla kadumas.

Mul midagi vahendeid ei olnud, millega hiireauku lappida. Õnneks sain ühele silikoonipüstolile hinge sisse ja lasin palgialuse möksi täis. Kõige peale toppisin veel klaasvilla. Võib ju loota, et kui ta nüüd oma nina sinna vedela silikooni sisse topib, siis ei taha ta rohkem me majja tungida.

Õudselt nõme on, kui hiired majas jooksevad. Eelmisel talvel leidsin aint ühe hiire padja alt ja seegi oli surnud. Ju ta mu hõrgutisi sõi. Üritasin tänagi Coopist neile suupoolist osta, aga selgus, et hiirelinnas Haapsalus on absull kõik mürk poest otsas. Leidus ainult erinevaid hiirelõkse, aga mina mingeid surnud isendeid majast kokku korjata ei taha. Ja ongi tore, et mürki pold, äkki ma ikka kuidagi sain selle käigu kinni pandud täna. Haapsalu vanalinn kubiseb igat sorti hiirtest, kuigi kasside kontsentratsioon on siin kõrge. Rõve-rõve.

Vot sellised pragmaatilised tegevused. Muidu üldiselt sain koolist tulema juba lõunast, sest selgus, et õhtupoolses juhtimisloengus võetakse läbi täpselt sama teema, mille me oma praktikaaines hommikupoole just läbi käisime. Juba täitsa mitu korda olen jõudnud kahetseda, et ennast juhtimiskursusele kirja panin, sest paistab, et saan sealt ainult paberi (ja ühe rea CV-sse). Esimesed loengud on olnud sellised, et minu eriala inimestel pole seal õppida mitte midagi uut. Ma selle CV rea pärast tegelt sinna läksingi, aga nüüd on hakanud häirima, et iga nädal pean äri kinni panema kooli tõttu. Täna kimasingi juba lõunast tööle tagasi, kell kaks olin kohal ja täitsa mitu klienti käis, kes muidu oleksid jäänud ukse taha. Nii piinlik ja nõme, kui äri ainus töötaja on pidevalt koolis.

Keegi salapärane isik oli mu äraolekul poetanud me Rapla kodu postkasti selle raamatu (hahaa, hällõu, K!):

 Aastast 1961, 15 kopikat.

Kuni selle hetkeni, kui pildi FB-sse panin, polnud meil mingit aimu, kust raamat pärit. Nüüd tean, et Tunneli-vanama varudest. Ehh, see on täitsa armas 😀

Mul hästi palju igasugu muljevärki on kogunenud vahepeal, aga kõike ei jõua kirjutada. Eesti meedikute portaalidest jooksis läbi artikkel,  mille pealkiri ütles, et süsivesikutevaene toitumine on eluohtlik ja see ajas mind ausalt öeldes üle hulga aja tegutsema. Isegi Med24 astus samasse ämbrisse, laskusin seal nn uurimust refereeriva arstiga pikemasse vestlusse. See arst on mu tuttavate tütar, mu oma kodulinnast pärit, aga seda ta vist ei tea, kes mina olen, kuigi oma nimega esinen. Me vestlus artikli all lõppes sellega, et jagasin oma kahe aasta vanust seminaritööd, mida ükskord ammu üritasin artiklina Med24-le anda, aga mille nad peale pikka kaalumist ära tõukasid. Passin nüüd, kas kustutavad mu kommentaari maha või lasevad siiski arstidel ja diabeediõdedel mu uurimust lugeda. Teema on diabeetikute toitumine, teaduspõhine ja ravimifirmadest sõltumatu. Süsteem on meil, teadagi, mäda. Riigi raha kulutatakse roppu kanti insuliini peale lihtsalt sellepärast, et tordi söömine on igaühe inimõigus, olenemata diagnoosist.

Hommikune lillering

Saturday, October 20th, 2018

Veel tomateid

Tuesday, October 16th, 2018

Haapsalu peenra tomatid järelvalmivad hoogsalt. Head suured.

Sehkendused aias

Tuesday, October 9th, 2018

Nägin eile õhtul Haava tänava korteri aknas valgust, mistap kahtlustasin, et keegi on kalmistul platside koristamisega ette jõudnud. Oligi. Üldse esimest korda nägin, et Naima vanas korteris keegi on. A ei ela vist siin, igatahes pole teda kordagi näha olnud ja naabrinaine, kes temaga suhtles, ei tea, kuhu ta kadunud on. Igatahes oli ta jõudnud riisuma ja hoidsin hinge kinni, et jummala eest ei oleks vaasidesse topitud kunstlilli. Polnud.

 Haapsalu on lilledega väga viletsasti varustatud. Ma kanarbikke ei leidnudki, ostsin eerikad. Siit vaasist ei raatsinud begooniaid välja tõmmata, sest õitsevad alles, ainult keskmise võtsin eest. Suht kompott jäi, aga las ta olla.

 Vanainimeste platsil on väike vaas ja seal olid lilled koledaks läinud, asendasin eerikaga.

 Ühe tõin koju ka.

 Lõikasin pojengipõõsad maha ja rohisin nats rooside ümbrust.

 Suvi läbi vedeles meil aia taga üks toru, lauajupp ja kõnnitee äärekivi. Kui keset suurt turismihooaega sellele linnavalitsuse tähelepanu juhtisin, et töömehed on oma staffi maha unustanud, sain sekretärilt suht nipsaka vastuse, et ega need asjad nii kiirelt ka ei käi. Nüüd siis oktoobris tulid mehed tagasi, panid kraavi sisse toru ja paigaldasid kaevukaane ja lükkasid kraavi täiesti kinni. See viimane fakt meeldib mulle eriti, sest jube raske oli kraavipervi korras hoida. Nüüd, kui kevadel kivid ära koristan ja mulla siledaks teen, saan normaalselt niita vähemalt.

 Suurema kaevamisega on meie nurkmine aiapost viltu aetud, võrkaed on seetõttu veits ripakil. Nägin täna töömehi kahel korral ja isegi teretasime, aga ma ei tahtnud posti pärast vinguma hakata, ehk suudame selle ise uuesti õigeks ajada.

 Kraavi enam pole, aga siia mulla peale ei soovita kellelgi parkima asuda, sest auto ilmselt vajuks sisse.

 Parempoolne on valge roniroos, mille Saaremaalt ära tõin, aga ei suvatsenud see ronida seal ega roni ka Haapsalus. Vist mingi poolakate odavvärk.

 Ma olen udupiltide maailmameister.

 Mardi kingitud maasikad läksid sügisel eriti suureks.