Archive for the ‘Verandaga maja’ Category

Linna sünnipäev

Saturday, August 17th, 2019

Haapsalus on linna 740. sünnipäeva tähistamine. Me ka siin tähistame – niitsime ja trimmerdasime tükikese linna ilusaks. Mu valged roosid õitsevad ja lõhnavad nagu hullud. Pilte neist panna ei saa, sest tegin järjekordselt oma telefoniga mingid udukad. Aga üks kunagi Bauhofist ostetud valge roos on endale nii suure õie kasvatanud nagu tite pea. Käin seda muudkui vahtimas ja nuusutamas, sest noh, lihtsalt imeline!

Linna sünnipäeva puhul oli lossimuuseumi sissepääs aint 5 eurot (muidu on 12), sellepärast kasutasime juhust ja käisime sealgi ära. Ülejäänud aja kas kõndisime, jooksime või väntasime rattaga mööda linna. Kuulasime kontserti ja vaatasime võimlejaid-tantsijaid, hull melu ja möll on igal pool. Oma rattaringi lõpetasime mere ääres päikeseloojangut vaadates ja kräppi süües. Kräpi saamiseks pidime väntama bensukasse, kuhu on täitsa mitu kilti.

Jagan veits vähemuduseid pilte.

 Postkasti ees on lillherned hakanud õisi avama. Ainult mõni õis on lahti, aga lõhn tuleb värava peal vastu.

 Kohe-kohe algab meil ploomiuputus.

 Tahtsin, et mees sätiks ennast mu roosiõie kõrvale, et näidata, kui suur see õis on, a ta ei saand normaalne olla.

 Hakkasin võrguga ploome püüdma, sest jube tüütu on, kui need murusse kaovad ja mullaseks lähevad. Võrgu pealt on lihtsam korjata.

 Tõin eelmisel aastal Raino kingitud valge roosi Saaremaalt ära, sest see ei kasvanud seal. Nüüd näen, et ongi tõesti roniroos, lõhnab imeliselt.

 Mulle tohutult meeldib see tagasihoidlik haljastus lossimuuseumis, kuskil seal üleval. See peenrajupp oli mesilasi täis.

 Üle lossimüüri on igasse ilmakaarde ägedad vaated. Ainuüksi nende vaadete pärast tasub sinna minna. Kohtasime lossimuuseumis mu täditütart oma sõbrannaga ja nad olid endaga kaasa vedanud mu eksabikaasa, kes on hetkel vaba ja vallaline. Mrt tegi meist pilti ka ja see mees üritas pildilt minema joosta, hahaa. No ei muutu ikka mõni elu jooksul üldse. Istusime pärast Mrt-ga kohvikus, jõime lattet ja ma täheldasin, et mõtle, ta ei tahagi sulle enam peksa teha 😀

 Üks väike dokument ka mu lapitud kerest.

 Sel ajal, kui mees bensukas süüa ostis, ma valvasin väljas rattaid ja imetlesin, kuidas kõik aknad olid ämblikke täis. Siin üks tagasihoidlik autoportree tarantliga. Haapsalu eripära.

 Pärast päikeseloojangulist õhtusööki väntasime kohe koju, sest pink, millel istusime, oli siidriga rikastatud. Me ei pannud seda enne tähele, kui ära hakkasime minema. Koju jõudes pidin kõik seljas olnud riided otse pesumasinasse viskama.

Kell on kolmveerand üksteist, lossihoovis käib Valge Daami etendus, kus peaosa mängib mu kursaõe tütar. Ega vast voodisse kobida ei ole veel mõtet, sest kui etendus lõpeb, hakkavad nad siin ilutulega paugutama.

Täna oli üks jummala naljakas seik. Sõitsime mehega haigla eest mööda, ma oma vanaaegse vassongiga rattal, täitsa retromustriga kleit seljas lehvimas ja lahtine juuksepahvakas tuules hõljumas, kui üks võõras mees ootamatult mind nähes hüüdis “ohhooo!!!” Vist polegi ma ainult tagant gümnaasium, vaid teinekord natuke külje pealt ka 😀 Ma ütlen teile, inimesed, hoidkem stiili, eks ole! 😀

Tegijad

Sunday, August 11th, 2019

Tore on saabuda Haapsallu, kui kohe, kui autost välja saad, hüüab esimene mööduja sulle kaugelt nimepidi tere hommikust. Valge daami etenduse hing sõitis rattaga mööda. Ega mul ülearu palju siin linnas ju tuttavaid pole, aga neid tekib ikka juurde kogu aeg.

Tulin seekord siia üksi, sest mehel on teises kodus tegemist. Mrt pidi maja juures midagi kõpitsema ja aias toimetama, aga kuna hakkas vihma sadama, otsustas ta lapse kapi viimased nurgad valmis teha. Ma niitsin muru, sellest tegevusest jäid maha rammusad silovallid, mida pidin pärast rehaga hajutama. Pärastpoole käisin kõndimas ja rattaga sõitmas. Väntasin linna taha metsa põldmarju korjama. Väga mõnus oli looduses olla, aga oma liitrist ämbrikest täis korjata ei jõudnud, sest pilved kogunesid ja hakkas müristama. Kihutasin koju ja sellest oli kahju, sest hiljem selgus, et sadama ei hakanudki ja äike läks eemalt mööda.

Tuleme tavaliselt peale töönädala lõppu juba reede õhtul verandaga majja, aga sel nädalavahetusel oli järjekordne maratoni korraldamine, mis võttis nagu ikka terve laupäeva. Tegelikult kulub meil maratoni asjadele augustis alati kolm päeva, sest vaja on ka kõik rinnanumbrid valmis teha. Seekord läks numbritega hästi ja laupäevane regamine kohapeal ka kiiresti, sest panime kõik tähestikulisse järjekorda juba eelmisel päeval ja samasuguse nimekirja saatsime ka ajamõõtjale. Laupäeva hommikul siis loopisin järjest kiibid ümbrikutesse ja tegin sellega ainult ühe feili. Natuke arusaamatu see eksitus oli, ma ei suutnudki mõista, mismoodi sai ühte ümbrikusse sattuda kaks kiipi ja teisest kiip puudu olla. See oleks võimalik, kui nende inimeste nimed oleksid olnud sama tähega järjestikustes ümbrikes. Vbla jooksja ajas ise kiibid segi, igatahes tuli ta kahe ümbrikuga ja ajamõõtja pidi täpsustama, kellele miski kiip kuulub. See oli väike eksitus, selliseid ikka juhtub.

Mu roll maratonipäeval ongi ainult jooksjate registreerimine, materjalide väljastamine ja hiljem arvutist aegade ette lugemine sellele, kes diplomeid kirjutab. Igasugu koristamine ja info jagamine ja autovõtmete hoiustamine jne muidugi ka. Autasustamisega ei ole mul pistmist, sellepärast polnud ma endale ka selgeks teinud, kes millises kategoorias võistleb. Kuna peakorraldajad mõlemad ise ka jooksid ja olid alles rajal autasustamise ajal, korraldasime naistega feilide feili. Ühe peakorraldaja naine kirjutas diplomid välja ja võttis iseenesestmõistetavalt kolm kõige kiiremat naismaratoonarit lõpetanute seast. Kahjuks oli neist maratonile reganud ainult kaks, kolmas oli tulnud niisama jooksma, et vaatab, kui palju jaksab. Maratoni tasu on suur ja igamehe jooksu oma väike ja neid inimesi ei tohi omavahel segi ajada. See kolmas, kes niisama tšillima tuli, ei oleks tohtinud reeglite järgi maratoniarvestusse minna, aga sinna me ta automaatselt panime. Noh, juhtus siis see, et arutasime seal lauas, et mis teeks ja kuidagi need diplomid teadustaja- ja autasustajamehe kätte said ja kõik käis nii kähku, et enne kui oma kahtlemistega lõpule jõudsin, olid autasud juba välja jagatud. Kõik juhtus nii kiiresti, et selleks hetkeks, kui telefonis reeglid lahti sain, olid naised juba pjedestaalil ja kolmanda koha auhind anti valele inimesele. Õige inimene alles jooksis.

Tegu tehtud, vahtisime regamise telgis naistega üksteisele otsa ja arutasime, et mis nüüd saab. Olime korda saatnud kõige lollima asja, mida ühel võistlusel üldse teha annab. Üks auhind oli antud valele inimesele. Peakorraldaja naine oli meeste peale pahane, et need polnud suvatsenud meid instrueerida ja sellega meid ülinapakasse olukorda panid. Mina olin vihane iseenda peale, et suures numbrite vorpimise tuhinas ei olnud ma suvatsenud maratoni reegleid läbi lugeda ja meelde jätta. Autasustamine ei olnud üldse minu asi, ma ei teadnud sedagi, kes jooksjatest maakonna meistriks kandideerib, sest nimekirjadesse polnud meile seda ära märgitud. Totaalne infosulg. Mu meelest oli suurim viga see, et kõik põhikorraldajad, kelle käes oli info, ise ka jooksid maratoni ja nende ajad tulid ju kõik üle nelja tunni ehk et selleks ajaks kui oli autasustamine välja reklaamitud ja parimad juba lõpetanud, ei olnud neist olulistest meestest higihaisugi korraldustelgis. Maraton kestab kokku kuus tundi ja parimatele tuleb diplomid välja anda kohe peale nende jooksu, sest ükski osavõtja ei jää ju sinna tundideks niisama passima.

Olukord oli jabur ja piinlik. Aga noh, see andis mulle võimaluse ennast proovile panna ja teha midagi niisugust, mida ma pole mitte iial enne teinud ega loodetavasti enam kunagi ei tee. Ma läksin jooksja juurde ja küsisin temalt autasu tagasi. Päriselt. Keegi teine ei julgenud vist seda teha ega kujutanud üldse ette, et sellist asja teha võiks. Aga lahendust oli vaja ja õige kolmanda koha naine oli varsti rajalt tulemas. Kusjuures mitte niisama naine, vaid väga nõudlik isik, kes alati jälgib, mis positsioonil ta on ja talle on see tähtis. Õige kah, sest reeglite järgi oli ta maratonile reganud naistest kolmas, auhinnaline. See ei loe, et igamehe maratonile reganud naine oli hulka kiirem, kord ja distsipliin, eks ole.

Naine, kes ekslikult auhinna sai, istus eemal murul koos mehega, kogu kolmanda koha vääriline nassvärk nende jalgade ees toretsemas. Läksin ta juurde ja kükitasin maha ja hakkasin rääkima. Et tead, meil juhtus nüüd selline asi, et… Me vabandame tuhat korda.. Ja veel kord… Ja veel ja veel. Midagi ma seal igatahes kokku patrasin sedasi, et maratoonar tunnistas, et oli isegi imestanud, miks talle see kolmas koht anti. Sest ta polnud julgenud täismaratonile regada, see oli ta elu teine maraton. Erinevalt minust oli jooksja reeglitega väga hästi tuttav. Rääkisin seal mis ma rääkisin, igatahes kinkekaardi ja medali ja mingi staffi veel andis ta tagasi. Ma ei näinud autasustamist, sellepärast ei teadnud, et talle mingi klaasist kujuke ka anti, ei osanud seda tagasi küsida. Ta tuli sellega ise hiljem ja ütles, et pean selle võtma. Jätsin talle ta kolmanda koha diplomi ja meepoti alles, ise kinnitasin, et reeglid ei muuda fakti, et ta jooksis selle maratoni kolmanda koha välja, ta tulemust ei saa temalt võtta mitte keegi. Klaasist medali viisin ka talle tagasi, sest need olid mõeldud kõigile, kes täismaratoni läbivad, olenemata regamisest.

Kui õige kolmas koht rajalt saabus, kamandasime ta kohe pjedestaalile, soovitasime ronida kõige kõrgema paku otsa, sest me olime käki kokku keeranud ja nüüd oli võitjale lubatud kõik. Vabandasime, et juhtus eksitus ja esimesed kaks kohta kiirustasid juba minema ja said oma autasud kätte. Andsime talle ta diplomi ja auhinnaks mõeldud vidinad ja pildistasime teda seal uhkes üksinduses igast kandist. Mulle ta pistis oma telefoni pihku ja ma siis klõpsisin sellega. Ta oli õnnelik ja rahul. Aitasin ta veel paku otsast alla, sest oma ärajoostud jalgadega tal oli seda raske teha.

Millalgi hiljem tuli too naine, kellelt autasu ära olin võtnud, minuga rääkima. Ta küsis murelikult, kuidas meil asi lahenes ja ma siis rääkisin, et kõik on hästi. Ja vabandasin veel kord, umbes sajandat korda. Küsisin, kas ta ikka suppi käis söömas ja sain teada, et tema üldse selliseid asju ei söö, neil olevat oma toidud kaasas. Noogutasin arusaavalt, et aa, oled taimetoitlane või. Ta vastas, et mitte ainult, nad mehega on toortoitlased. Vaat siis! Kui taimne toortoitlus muudab inimesed nii empaatiliseks, rahumeelseks ja arusaajaks ja mõistlikuks, siis elagu toortoitlus, ma ütlen! Imestasin veel, et ta sellise toidu peal suudab niivõrd rasket sporti teha, aga ta ütles, et jaksamist on küllaldaselt. Nad mõlemad mehega olid, muide, kohutavalt kõhnad.

Selline huvitav kogemus. Täna seigale tagasi mõeldes tunnen ennast eriti kõva mutina. Väga lollina muidugi ka.

Mrt pole ise maratone jooksnud juba viis aastat, sest tal on üks põlvehäda. Aga seekord ta jooksis lõpuni, kuigi arvas, et ehk 6-7 ringi teeb. Ta väga on kannatanud selle käes, et pole saanud pikka maad joosta. Arutasime ühe naisega, kelle vähiravi saav mees ka jälle jaksas terve maratonimaa läbida, et ei meie seda meeste värki mõista. Et mis see on, mis muudkui rajale ajab ja miks on nii kahju lõpetada, kui kord oled hakanud maratonidel käima. Olen näinud oma mehe kurba nägu rohkem kui korra, kui kõik endised maratonikaaslased rajale lähevad. Seekord nägin pisaraid, kui ta täismaratoni distantsiga maha oli saanud. Nii suur asi oli see tema jaoks.

 

Lõpp paistab

Sunday, July 28th, 2019

Tänaseks on selge, et isegi üks kuu puhkust on liiga vähe. Kolm päeva ongi veel jäänud, aga neist kahel on mul ühed kohustused kirjas, mistap need pole enam puhkus. Päevad on möödunud mingis mitte midagi tegemise letargias, isegi kõigil mu pooleldi loetud raamatutel on järjehoidjad umbes sama koha peal kus nad olid puhkusele tulles. Või ehk peakski puhkuse ajal tegema seda, mida töönädalatel ei tee ehk et ei maksa ka lugeda kogu aeg.

Tervelt üks neljandik puhkusest on kulunud külaliste võõrustamisele (ja ma olen ju ometi ka mõned ära tõrjunud!) ja päris hea hulk tunde ka raamatupidamise töödele. Eilse päeva panime hakkama selle peale, et oma raamatupidamine pilve viia. Importida sai ainult üksikuid asju, kogu lao pidime uuesti sisse toksima ja algsaldod muidugi. Jah, meil on siin töö kaasas, sest 1. juuli seisuga me enam vana raamatupidamise programmi ei pruugi ja kasutasime puhkusepäevi selleks, et rahulikult pilveversiooniga järje peale saada. Tundub, et saime kah, bilanss klapib ja kõik värgid jooksevad nii nagu vaja. Tore on see, et saame oma raamatupidamisele ligi igalt poolt, kus vaid internet on, aga hirmutav on see, et kui netti pole, siis ka andmeid pole ja mitte midagi teha ei saa.

Täna kirjutasin kokku ka ühe valikaine ainekava gümnaasiumile, kavatsen seda tuleval õppeaastal andma hakata, kui huvilisi on. Tore on tõdeda, et mul on valikainete andmiseks isegi piisav kvalifikatsioon, sest sai pisut ülikoolis käidud.

Lõppeva nädala keskel käisime korra Stockis. Ma pole seal käinud alates 2014. aastast kui laevafirmast töölt ära tulin. Muutunud ei ole mitte midagi, aga samas oli väga erinev, sest suur osa turistidest on sel liinil nüüd asiaadid. Nad tulevad nii Jaapanist, Hiinast kui Lõuna-Koreast ja mulle nad ei meeldinud, sest tundusid ebaviisakad. Ebaviisakus võib tuleneda ka umbkeelsusest, muidugi. Kummaline oli kuulda hommikuse äratuse ajal kajuti kõllidest mingit mandariinilaadset keelt. Rootsi lauas oli suur pott riisi, mida veel viis aastat tagasi seal polnud ja enamus toite oli marineeritud, aga seda ma ei tea, kas ka aasia turistide pärast. Igatahes oli marineeritud kraami selgelt liiga palju, mistap tagasiteel sõin seal peamiselt ainult frititud lillkapsast.

Stockholmis kõndisime ligi kakskümmend kilti, sest aega meil oli ja polnud ühtegi plaani. Läksime sadamast jala linna ja pärast tagasi ka, kuigi napikalt oleksime rentinud elektritõuksid. Mrt tahtis neid proovida, aga ma lõin natuke põnnama sellepärast, et polnud enne nendega sõitnud ja kartsin, et põrutan kellelegi rahvarohkel tänaval tagant sisse. See tõuksivärk on muidu hästi äge, neid saab igalt poolt võtta ja võib pärast jätta suvalisse kohta.

Ilm oli selline +32 või midagi, natuke häda pärast tuult ka vahepeal puhus, aga hullult lämbe siiski. Ostsime kohe linna minnes Karlaplanilt vett kaasa ja takseerisime juustude hindu, et võrrelda, kas on mõtet juba kesklinnast osta või teel laevale. Polnud vahet. Mul on see kiiks, et minu meelest Eestis ei ole ühtegi head juustu, kui just mõni emmentali tüüpi isend välja arvata, aga seegi on teinekord ülesoolatud, pealegi liiga kallis. Rootslaste suurte aukudega juustud istuvad mulle eriti hästi ja neid ma lasen omale alati tuua, kui keegi Rootsist tuleb või kui ise käin, siis ostan kaasa. Ega me eriti midagi muud sealt ei ostnudki seekord, Mrt sai omale punased lühkarid ja ma ostsin Indiskast ilusa kleidi kümne euroga. Ja oligi kõik. Tšillisime niisama ja vahtisime ringi ja ma veendusin taas, et turistirohked suurlinnad ei ole väga minu teema. Veits nostalgia küll, aga kõike oli seal ikka nagu liiga palju.

Viimased päevad on olnud Haapsalus ka ropult palavad, mistap me oleme istunud jahedaks konditsioneeritud toas ja tegelenud igasugu kirjalike kohustustega. Mrt käis eile hommikul palavaga isegi jooksmas ja ma väntasin kaasa ja täna hommikul tegime pika kõnni, aga muidu veame ennast õhtupoole välja peaasjalikult ainult selleks, et üks ujumine teha. Me ujume väikeses viigis, sinna ei tule kõrvetavad vetikad ja on kohe sisse minnes piisavalt sügav.

 Üritan luiki paika panna, et saaks oma tavapärasest kohast suplema minna viigi tagaotsas, aga need tüübid aint sisisesid ega lasknud meid vette. Läksime siis sama külje pealt veidi eemalt, aga seal olid astmeteks sätitud kivid nii libedad, et rohkem ei taha sealt minna.

 Peale ujumist sõitsin trikoo väel koju, sest selle seelik pritsis vett igasse kaarde ja ega keegi ei pea teadma, et see trikoo on mitte kleit. Mul pole kombeks siin peale ujumist riideid vahetada. Mõnikord viskan lihtsalt kleidi märja trikoo peale.

 Täna nägime juba kaugelt, et luiged jälle me supluskohas laiavad ja jäime teisele poole viiki, kus on üks hea sisseminemise koht. Ma vaatsin tegelt, et inimesed armastavad seal oma koeri kasta, aga mis vahet seal on, üks loodus puha.

 See täpes seal kaugel on Mrt, kes ujus korra üle viigi ja tagasi. Vist mingi 12 minutiga käis ära. Vesi on praegu hästi mõnusasti soe ja ujuda saabki ainult viigis, sest eeslahes on sinivetikas.

 Keset linna oli kiikingu värk üles pandud ja mehel oli muidugi vaja seda proovida. Panin FB-sse video, kus ta viis tiiru üle võlli laseb, päris hea hoog esimeseks korraks. Mul oleks juba esimese tiiru peale maa ja ilm segamini ja tegelt Mrt ka veits kõikus ja tudises kui sealt maha sai.

Oleme puhkuse ajal palju ratastega sõitmas käinud. Haapsalu taga on imelisi metsi nii terviseradadega kui vanade raudteetammidega, kus peal kulgedes on eriti mõnus suve nautida. Ükspäev korjasime isegi paar karbitäit mustikaid sügavkülma. Paralepas mustikatest mustab, aga mulle kleebivad seal iga kord mõned puugid külge, mistap eriti ratta pealt maha tulla ei taha.

 Kui märkad suurepärast ronimispuud, siis tekib ju kiusatus…

 Väga kõrgele ta siiski ei roninud, sest puu oli hullult vaigune. Ma ei mäleta, et kuusevaik oleks olnud meile lapsepõlves mingi probleem, kui kuuseladvast üle majakatuste vaatasime ja Kuldma-mutt all õiendas, et tulge kohe alla, muidu tema on pärast süüdi, et me ennast surnuks oleme kukkund. Endal tal maailma kõige teravamate hammastega koeranähvitsad kõrval ootasid saaki. Ega me ei tulnud alla.

 Kuna mu sõrmed on kobad, siis arvasin, et ega ma enam mitte kunagi elus marjule ei lähe, aga kui metsaalune sinetab mustikatest, oleks patt neid mitte kaasa võtta. Mrt-l on suurehulgalisest mustikakorjest lapsepõlvetrauma, aga kuna meil oli suure korvi või ämbri asemel pisike liitrine isend, ta aitas selle täis korjata. Mina lapsepõlvest mustikate korjamist ei mäleta, sest tädi Netty käis seal enamasti oma sõbrannaga nii, et läksid mitmeks päevaks metsa ja magasid kuuse all.

Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et oleme võimelised puhkuse ajal lihtsalt vedelema. Mrt küll iga päev programmeerib ja see on ka töö tegelikult, aga me pole mitte midagi ehitanud ja see on ime küll. Maja kallal rapsimisest loobumine oli me ühine otsus, sest me ei tahtnud tekitada olukorda, kus puhkuse lõpuks on pangaarvel ainult mingid riismed. Suuremad tööd peavad ootama kuni suvila müüdud saame ja me oleme arvestanud, et see võib võtta mitu aastat.

Kui päike looja läheb, sätime ennast verandale istuma. Päeval on siin nii kuum, et võiks leili visata, aga õhtuhämaras hoiame ukse ja akna lahti ja laseme tuulel jahutada. Juba mitu päeva on me õuel ja verandal mere lõhn, sest kerge tuul on tagalahe poolt ja meri lõhnab ilmselt kuuma ilma tõttu rohkem kui muidu. Rohutirtsud siristavad nagu mingised, aga muidu üldiselt on väga vaikne. Ma ikka veel ei väsi imestamast, kui vaiksed on Haapsalu ööd isegi suveajal, väikeste eranditega muidugi (rock ja ameerikaauto).

Ahh, tuli meelde, et käisime ju ühel kontserdil ka enne mu sünnipäeva. Rock in Haapsalu, Chris de Burgh ja James Morrison. Tõenäoliselt oli see viimane vabaõhukontsert, kuhu ennast vedasin, sest no ei harju ma ära igasuguste segajatega. Kõige rohkem häirivad mind suitsetajad, mees käis isegi ühele pundile ütlemas, et kas nad oleksid nii kenad ja suitsetaks veidi eemal. Liiga palju röökivaid lapsi, purjus naisi ja suitsetavaid inimesi, no mis muusikaelamust sellisest kohast saaks? Sigaretisuits paneb mul nina kinni, olen selle suhtes juba mõnda aega allergiline. Õudselt jama on, kui ei saa hingata.

EDIT: Tuli meelde, et nägin Stockholmi skääride vahel, seal, kus juba suvemajad tihedalt koos, hüljest ujumas. Vaatasin esiotsa, et vaal, sest täpselt samamoodi liikus ja hea mürakas oli. Olen varem hülgeid ainult jää peal näinud, Hiiumaale sõites.

Puhkus ja muu taoline

Thursday, July 18th, 2019

Mõtsin, et täheldaks vaikuse katkestuseks üles mõned puhkuseaegsed seigad. Seda ma ka vist pole veel ütelnud, et meie perest alustavad sügisel ülikooliga mitte ainult ema ja isa, vaid kaks last ka. Kmr läheb tehnikaülikooli bakasse ja Ruth hakkab oma eriala ehk terviseteaduse magistrikraadi tegema. Mõlemad lapsed murdsid suurest konkursist läbi, aga mehikesel oli see lihtne, sest tema sai lihtviisiliselt oma punktiskooriga sisse ilma, et oleks pidanud mingeid eksameid tegema. Siuke elu siis, et hakkame jälle palju Tallinnas olema.

Puhkus kulgeb meil Mrt-ga verandaga majas peamiselt lebotades. Me ei tee mitte midagi. Ma ainult aias natuke toimetan ja mees juuris täna välja suure õunapuukännu, aga tema siiski põhiliselt õpib siin. Ma vahin niisama roose ja võtan päikest, küpsetan ja vaaritan ja isegi eriti lugeda ei viitsi.

Raamatupidamise tööd on palju, aga muudkui lükkan edasi.

Ükspäev käisime Laulasmaal Mrt kursaõe sünnipäeval. Peale südaööd jõudsime koju ja sellist unerütmi häiret ju vanainimesed pikalt põevad.

 Sünnipäevale minnes olime veel reipad.

Möödunud nädalavahetusel oli siin jälle ameerika autode kräu ja linn hullusti umbes. Meile saabusid rotsad ja lapsed, mistap ühel nädalavahetuse ööl majutasime lausa üheksat inimest. Minu tüdrukud tulevad homme tagasi ja jäävad mõneks päevaks. Juba jupitasin suurema portsu vetsupaberit ruutudeks, sest meil kipub kanalisatsioon umbe minema. Nüüd, kui suurem rahvas majas oli, sai mees jälle käia kaikaga naabri aias kanalisatsiooni lahti surkimas.

 Siin ühed tüübid lähevad jooksuringile, 12 kilti midagi seekord.

 Mrt käis viigi peal supiga sõitmas.

 Mul oli tehtud metsik laar šašlõkki.

 Ja ühte panna cotta moodi asja tegin ka koduaia kirssidega. Ma seda magustoitu olen nüüd siin nii mitu korda teinud, et kirsipuu on tühjaks saanud. Siin sees käib ainult vahukoor, toorjuust ja erütritool ja marjad, želatiiniga tarretan.

Esmaspäeva õhtul, kui just olime Ralkade pere ära saatnud, maandusime verandale kohvitama ja nautisime vaikust, kui helistas üks vana sõber ja küsis, kas ma tema last ja lapse sõbrannat majutaksin ükspäev… Ütlesin sirgelt ära, sest ausõna, noh, meil pole siin hurtsikus selliseid tingimusi, et võõraid majutada saaks. Mul jubedalt küll süümekad pärast tulid, sest üks neist tüdrukutest, kes meile ööseks tulla tahtis, on mu ristilaps, aga ma tõepoolest ei suutnud ette kujutada, kuhu ma nad paneks, kui mul samal ajal on siin lapselapsed hoida ja verandal peame minu sünnipäeva. Meil on endal suur pere, kui kõik lapsed ja lapselapsed kokku tulevad, 11 inimest täpsemalt. Ja mis seal salata, oma ristilast ma enam üldse ei tunne ka, me pole aastaid suhelnud.

Mis öömaja pakkumisse puutub, siis kõik teavad mu privaatsuse kiiksu, eks? Mulle meeldivad külalised, aga mitte siis, kui nad ööseks jäävad. Oma lapsed on muidugi erandid, Ralka kuulub ka sellesse kategooriasse. Aga lambist võõraid majutada, kui mu oma tüdrukud magavad elutoas ja meil on üksainus vets ja duširuum, mis pealegi pole veel valmis ehitatud… neverever. Mind kohutavalt häirib, kui ma ei saa oma tavapärast elu elada, omaette kohvi juua ja paljalt magada ja väheste riietega mööda maja ringi kaaberdada ja kui ma pean kogu aeg olema viisakas ja palju suhtlema. Et vetsu ja duši alla minnes pean ukse seestpoolt kinni panema ja… Nii et vabanduge!

Teisipäeval sõitsime suvilasse niitma ja saunatama ja jäime seekord isegi ööseks.

 Mrt tarvitas isegi natuke vikatit.

 Oma sauna taga.

Käisime muuhulgas kukeseeni korjamas ja mees tegi ühe korraliku jooksu.

 Midagi hädapärast natuke oli. Meie lemmik seenemets on suuremalt jaolt maha võetud, aga õnneks nad ainult harvendavad, mitte ei tee lageraiet. Metsamasinate roobastes ja üle palkide kooserdades üritasin oma õigeid kukekate kohti leida, aga ma alati eksin, kui sedasi hullusti on “tuba segi löödud.”

Järgmisel päeval tegime nats turisti, kolasime Kuressaares ja sadamasse sõites põikasime mehe tungival nõudmisel isegi Kaali järve juurest läbi. Seal me peatusime umbes kaheks selfiks, et mitte laevast maha jääda.

 Kaali ääres.

Aga enne seda juhtus nii, et Kuressaares vanalinna kohvikus valas teenindaja kohvi lauda tuues minu kohvitassi mehe sülle tühjaks.

 Mrt hüppas laksust püsti ja kõrvetada ei saanud. Teenindajatüdruk vabandas ette ja taha, aga nii palju ei taibanud, et oleks siis mulle kompensatsiooniks suuremat kohvi pakkunud või midagi. Tõi hoopis kogemata espresso asemele, jummalast väikese pooliku tassitäie ja ma lihtsalt ei viitsinud seletama minna, et mul oli enne masinakohv tellitud, mis oli ju ometigi tassiäärega triiki. Krt! Mees käis veel tüdrukule ütlemas, kui see laga koristas laua pealt, et ärgu ta muretsegu. Me kolisime teise lauda muidugi, sest eelmine ujus. Ma ka ütlesin preilile, et ikka juhtub, sest tõepoolest, kesse siis meelega tassi kliendile sülle libistab. Kujutan ette, kuidas neiu pärast mitu päeva põeb. Ei imestaks, kui sellise asja peale töölt lahti lastakse, sest hullemat apsakat annab ikka klienditeeninduses ette kujutada.

 Tagasisõidul laevas. Mehel on püksid vahetatud ja meel rõõmus. Hea, et tal olid mingid rannalühkarid ka kaasas, ei pidanud nende plekilistega reisima.

 Tänane kännu juurimine Haapsalus. See valge klaar oli nii vana, et raudselt me lastena selle vilju tarvitasime.

 Nüüd on niisugune kena plekk kännu asemel.

Ma peale hommikust muruniitmist ja peenarde rohimist tegin rattaga treti surnuaeda, et uurida, kas mu lilled on juba kutud. Olid läbi jah, sellepärast tulin kodust raha võtma ja väntasin selveri juurde uusi lilli ostma. Panin mõlemale platsile väikesed roosa õiega begooniad ja kolm tükki tõin koju veranda trepile ka, sest siingi olid võõrasemad tuksis. Rattasõitu tuli kokku päris mituteist kilti, sest ega ma kunagi kuhugi otse ei sõida, ikka mööda mereäärt ja promenaade ja raudteetammi, et oleks ilus ja saaks suve nautida.

Homme tulevad lapselapsed ja ega ma täpselt ei teagi, kui kauaks nad jäävad. Veidi üle poole puhkuse on läbi ja hakkab tunduma, et tervest kuustki jääb väheks. Tahaks lihtsalt olla.

Puhkus

Sunday, June 30th, 2019

Puhkus algab homme. Üks kuu, terve juuli.

 Mul pole veel päris hästi kohale jõudnud, et juulis üldse ei peagi tööle minema. See on me äri paarikümneaastase eksistentsi jooksul esimene kord, kui endale päriselt puhkust lubada saame. Mrt peab küll juba homme varahommikul ühe kliendi muret lahendama ja neljapäeval ohvississe tööle sõitma, aga mina ei lähe mitte kuhugi.

Kui endale saarele suvila ehitasime, unistasin alailma sellest, et ühel päeval on mul niisugune töö, et saan võtta terve kuu puhkust ja ollagi kogu aeg Saaremaal. Me puhkused on olnud üks või kaks nädalat aastas, sest rohkemaks ei ole me äri ega ka palgatööd selle kõrval meile vabadust andnud. Nüüd, kui esimest korda saab võimalikuks puhata selline puhkus nagu seadus ette näeb, on me suvila müügis ja me veame ennast sinna vast kord või paar mõneks päevaks. Elu paradoksid.

Eile oli ilm veidi jahe ja peale hommikuse kõnni- ja jooksuringi me eriti rohkem väljas ei käinudki. Lugesime, tukkusime, sõime, kohvitasime… Hetkeks tundus, et võib isegi igav hakata. Olime mõlemad nii väsinud, et mitte midagi asjalikku ei teinud. Ma laupäeviti niidan muru, aga eile jäi seegi tegemata. Pühapäeval ei taha muruniitjaga lärmata, ehk homme võtan selle töö ette.

Täna olime juba veidi reipamad. Peale hommikust 6,5-kilomeetrist kõnniringi küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid ja seemnetest krõbeleiba, siis me sõime ja peale natukest leiva luusse laskmist läksime ratastega sõitma. Väntasime mööda raudteetammi Taeblasse, kokku tuli rattaringiks seekord 24 kilomeetrit. Koju jõudes, ma kahtlustan, et tegime jälle kohviringi ja sõime. Natuke lugesime ja siis mingi hetk saabus suur poeg motikaga ja nõudis süüa. Endal tal olid kaasas suitsutatud tuulehaugid, mida oli tee pealt ostnud ja need olid uskumatult head mahlased ja paraja soolaga. Nagu enda tehtud. Söötsin oma last ja sõin ise. Millalgi saatis Ruthi meile pildi, mis Haapsalu tänaval tehtud… Tüüpiline, eks ole. Kui ilm on ilus, siis kõik me lapsed kogunevad Haapsallu tšillima. Nad käisid Dietrichis söömas ja Aafrika rannas mängimas ja ainult tänu sellele, et me värava taga seisis üks motukas, oli võimalik Sassu mänguväljakult minema meelitada.

Kohvitasime ja lapsed sõid kooke, mille olid kaasa ostnud. Me siin Mrt-ga üritame oma kehakaalu kontrolli alla saada ja koogivärki ega üldse midagi suhkruid ja tärklisi ei söö. Sassu sibas muudkui toa ja õue vahet, nosis maasikaid, kirsse ja punaseid sõstraid.

Millalgi saabus me aia taha Mrt täditütar oma perega ja kuna olime just minemas ühte sooja eriti madala veega randa, siis sõitsimegi sinna kolme autoga. See on üks väike rannatükk tuletorni juures, oleme seal käinud paar korda ratastega. Vesi on seal rannas nii madal, et mingi kilomeetri vist isegi võib maha kõndida nii, et vesi vaid pahkluuni ulatub. Tõeline lasterand, niisiis. Selline, kus ei pea passima, et lapsed liiga sügavasse ei läheks, sest sügav koht on nii kaugel, et keegi ei viitsi sinna kõndida. Sassul oli muidugi lõbu laialt. Pritsida ja plätserdada, mõtelge!

Üldine meeleolu on valdavalt selline:

 Lebada aias murul, päevitada ja lugeda. Vahepeal tuleb küll käia pealinnas sisseastumiseksamil ja sooritada akadeemiline test (johhaidiii, no milleks?!), aga sellele vaatamata on suvi, mida üks sutsakas akadeemilist õhku ei suuda mitte kuidagi rikkuda. Ma esimest korda oma pika elu jooksul üritan õppima pääseda erialale, kuhu pole pmst mingit konkurssi. Tahtjaid on hetkel vähem kui õppekohti, dai bohh kui nad mu ukse taha jätavad sellepärast, et mul pole it-bakat (mis on tegelt vastuvõtu eelduseks)! Tutvustuspäeval mulle kinnitati, et it-hariduse puudumine pole probleem kui mul on paarkend aastat samal alal töötamise kogemust.

Mõtlete nüüd, et miks ma õppisin tervisejuhiks ja ei lähe tegema rahvatervise magistrikraadi, mis on ainus terviseeriala jätkuõpe Eestis? Esiteks sellepärast, et see on päevaõpe, iga nädal kaheks-kolmeks päevaks Tartusse sõita ei ole mul majanduslikult võimalik. Teiseks seetõttu, et ma ei usu, et see kraad mulle pinsipõlveni töö garanteeriks. Ma saaksin rahvatervise magistrisse konkursita sisse, oleks vaja ainult avaldus esitada, sest cum laude lõpetanud on seal hoobilt sees, aga ma ei taha. Ausalt öeldes ma ise ka ei usu, et nii teen. Nooruses ma nii väga tahtsin Tartu Ülikooli pääseda, aga ei saanud sisse isegi kolmandal katsel. Noh, ja nüüd ma oleks sees ilma igasuguste katseteta, aga ma ei lähe… Uskumatu ikka, mis pöördeid elu teeb.

Aga suvi on mõnus. Tunnen seda iga ihurakuga, kui nopin vana raudteetammi äärest metsmaasikaid, nuusutan aias roose või tõmban kopsud täis krahviaias õitsevate pärnade lõhna. Eile käisime Mrt-ga raekojas Haapsalu linnakodanike eluasemete näitust vaatamas ja see oli nii äge mu meelest. Kõik need nikerdatud mööblitükid ja naiste suvekübarad, supelmajad ja mudaravilad, kõik see lummav Haapsalu vaib, mis sai alguse juba paarsada aastat tagasi. Meie tänava nimi oli, muide, Metsa-Lossi. Ja meie õue peal ei olnudki krahviaed, vaid see oli meist üle tee praeguse metallitöökoja all.

Kohe on südaöö. Istume lahtise aknaga elutoas ja siin on nii-nii vaikne… Ükski koer ei haugu, ükski auto ei sõida… Seda ma imestan alailma, kuidas Haapsalu vanalinna servas saab suvitushooajal ka nii vaikne olla.

Ilus suvine puhkepäev

Sunday, June 16th, 2019

Mrt tegi hommikul köögis plaatimistöid, pealelõunal läksime rattatuurile, mis venis ligi kolme tunni pikkuseks. Sõitsime läbi metsade Pullapääle ja isegi Rohukülas käisime ära. Kann kange, aga meel rõõmus, pöörasime Haapsallu jõudes sirgelt Rootsituru kohvikusse ja lasime omanikul endale välja teha. Kohvikupidaja oli mulle ühed praed sees selle eest, et tänu minule ta sai ülikooli lõpetatud. Kas ma olen sellest varem rääkinud?

See on see juhtum, et tubli ärinaine, kes sebib mitmel rindel ja pealegi elab ise üle talve Soomes, ajas kuupäevad segamini ega ilmunud õigeks ajaks lõputöö kaitsmisele. Kui ta etteastumise aeg lähenema hakkas, kirjutasin talle sõnumitesse, et kle kussa oled ja sain rahulise vastuse, et just jõudsin Haapsallu. Kui ütlesin, et kohe on ta kaitsmise aeg ja ainult mõnel veel üles astumata, tekkis paanika mille sarnast pole siin väikelinnas vist varem nähtud. Ma muudkui kirjutasin talle FB-sse, et jookse-jookse-jookse!!! ja ta jooksis kõigepealt oma lõputöö järele, mis oli alles köitmisest toomata ja siis tormas kolledžisse. Jõudis kohale hetkel, kui eelviimane inimene kaitsma hakkas, ta ise jäi viimaseks ja imedeime, saigi oma asja käigu pealt tehtud. On üsna tavaline, et inimesed tulevad kaitsmisele kohale alles enda kellaajaks, aga mingi kahtlus mul tekkis ja igaks juhuks küsisin, et kas ta on ikka tulemas. No polnud. Täiesti uskumatu lugu mille sarnast see kool siin pole varem näinud. Ehk et kui ma poleks teda otsima hakanud, oleks tal ka sel aastal diplom saamata jäänud (ta enda kursus lõpetas eelmisel aastal).

Tänased pildid:

 El Cato, Mammi oma.

Üks tädike, kes tihti me majast mööda kõnnib, nimetas mind täna roosiaia kuningannaks ja soovis ilusat suveaega 😀

 Esimene oma peenrast. Teine samasugune suur ja punane on veel, aga jätame ta küpsema lootuses, et linnud pole nahka pannud enne kui jälle ükskord töölt koju jõuame.

Nädalavahetus nagu ikka

Sunday, June 9th, 2019

Eile olin Viimsis oma kursuse lõpuläbul, kust koju jõudsime öösel nii umbes kell kaks. Magama sain vast millalgi kolme paiku, mis minu eas on… no ikka selline suurem sündmus. Ma tavaliselt ärkan vara ka siis, kui olen hilja magama läinud, aga täna hommikul venitasin unekesega välja peaaegu kella kümneni. Äärmiselt haruldane. Kusjuures ärkasin täiesti puhanult ja lendasin pea kohe aeda tegudele. Mrt-l seevastu oli ärgates suur väsimus ja raske olla, kuigi ega see tal ei takistanud täna ehitamast ega midagi. Õhtul suutsin ta isegi veel linna peale rattatiirule meelitada. Mrt pani magamistuppa plaadid seina ja meisterdas jalanõudekapile esipaneeli, vahetas ära veranda ukseluku ja… midagi oli kindlasti veel. Kell hakkab nüüd juba kümme saama, lebotasime väsinult verandal, kui Mrt äkki püsti hüppas, et uups, pidin ju kraanikausi ka seinale panema.

Selle kraanikausi ta võib ju praegu toreduse pärast vetsu seinale kinnitada, aga veevoolikud on puudu ja segistit ka pole.

Mina kaevasin ja tassisin. Seoses sellega, et naabrinaine lasi me kruntide vahele uue aia ehitada, tekkis meil võimalus endale rajada grillinurk. Et aianurka kena põranda ehitada saaks, on vaja minema vedada suur ports pinnast ja ära koristada mingid kivihunnikud, mis lammutamiste käigus on sattunud rikkuma vaadet me köögiaknast. Mul oli plaanis kuhjata alla tänava äärde üks mullahunnik, kuhu mõni kõrvitsaline kasvama panna. Kuna kivihunnik oli vaja eest ära saada, tekkis mul mõte, et miks mitte ehitada kõrvitsatele paekividest müüriga kõrge peenar. Nii ma siis kärutasingi eile hommikul kõik ilusamad kivid, millest jõud üle käis, teise aianurka ja täitsin müüriäärse mullaga. Ilusa mulla kaevasin välja sealt samast ilusaks loodavast aianurgast ja grillinurgale ettejääva pinnasega täitsin tekkinud auku. Etteruttavalt olgu täheldatud, et kui mitu tundi kaevamist ja tassimist läbi sai ja ma ennast puhtaks olin küürinud, katsin alaselja profülaktiliselt Voltareniga. Inimene õpib, eks ole. Eelmisest suurest mullakärutamisest sain mitmenädalase seljavalu, seekord püüdsin targem olla. Paistab, et mu nipp töötab.

 Eile oli selline. Suur auk mu rajatise ees ei ole peale jäänud, aga see oli väga suur tõepoolest.

 No selline.

 Täna on sile kõik. Ma ei tea kas mu kõrvitsalised kasvama lähevad, aga kui mitte, saan sinna künka otsa panna midagi muud. Muidu üldiselt ma naabrite aia äärde midagi istutada ei plaani ja ühe mustsõstrapõõsa ka juba juurisin välja, sest naabrimees käib pidevalt mürgipritsiga ringi ja see mulle ei meeldi.

 Väike fragment maasikapeenrast. Mardi kingitud taimed kannavad täiega.

 Elutoa akna alla istutasin oma vaenekesed tomatid. Õhtuks olid kenad sirged juba, küll nad kasvavad. Teisele poole õhksoojuspumpa külvasin kosmosed ja osa neist veel veranda seina äärde, neid on mul värava taga ka. Ja veranda tänavapoolsel küljel on saialilled ka tärganud.

 Uus Flammentanz õitseb roosiheki lõpus. Hekil on ka mõned õied lahti.

Aga samal ajal toas…

 Mrt tegi augu korstna magamistoapoolsesse külge, sinna hakkab suubuma toru, mis tuleb köögikubust. Köögi poolt oleks ta korstnasse minek veits kole jäänud, peidame ta oma toa nurka ära.

 Mees proovis algul mingi üüberpeene aparaadiga auku teha, aga see oli nii suur raske kolakas, et viimaks läks ta ikkagi nö juurte juurde tagasi ja uuristas mingi oma väiksema riistaga augu korstnasse (trelli ja meisliga). See hull masin, mis pildil, peaks töötama statiivi pealt vist tegelt, inimese see lõhub lihtsalt ära.

 Niuke.

 Magamistuba sai plaadid seina.

 Nüüd veel värvida ja tapeet panna ja. See on üks väike putka, ainult magamise jaoks. Köögi sein tuli natuke akna ette, aga see oli ainumõeldav lahendus, kuidas köök veidigi suuremaks saada. Igatahes olen ma me köögi mõõtmete ja paigutusega vägagi rahul, hea mugav on seal toimetada.

 Mrt tegi õhtul veel jalanõudekapile esipaneeli ka valmis. Sisse peab mingid kaldus riiulid leiutama.

 Pesumasin on tõstetud kapi peale, nii on hästi mugav pesudega sehkendada ja ruum seal nurgas saab niimoodi ka maksimaalselt ära kasutatud. Märkasid, et liiste pole, jah? Ei ole tõesti 🙂

 Selline näeb välja tavaline Haapsalu kohalik, keda turistidest eristab selge dress code. Selline, mis on nagu… seisukoht 😀 Käisime õhtul spordipoest Mrt rattale uut sisekummi ostmas ja mees ei vaevunud midagi viisakamat selga panema.

 Vähemalt ei pea kraanikaussi nüüd ühest kohast teise tõstma teiste ruumide ehitamise käigus.

 Õhtusel rattatuuril.

 Vaadake, ma sõin jäätist! Pakun, et mingi viis aastat on sellest küll möödas kui viimati jäätist sõin. Loodetavasti ei saa see harjumuseks. Aga ma võin!!! Olen ennast viie aastaga terveks söönud, üle-eelmisel nädalal käisin perearsti juures ja andsin proovid, mu veresuhkur oli uskumatu 4,7 mmol/l. Sellist näitu ei ole mul olnud vist vähemalt viimased 15 aastat. Ma pole enam eeldiabeedis ja see on väga ohtlik, sest näete ise, kohe hakkab inimene endale suhkrut lubama. Õnneks ma magusat üldse ei armastagi, tänane jäätisepeatus armsa Ärni juures oli erandlik. Tollest arstilkäigust peaks eraldi postituse tegema, sest kõik mu näidud on läinud paremaks, väljaarvatud kilpnääre. Mul on hetkel käimas põhjalik tehniline ülevaatus, ükspäev kirjutan lähemalt.

 Mõned lubavad siin linnas endale nädalavahetustel isegi selliseid asju 😀

Pildipost

Monday, May 27th, 2019

 Lapsepõlve kuslapuu lõhnab nagu mingine.

 Köögi kardin.

 Köögi ülemised kapid hakkavad valmis saama, natuke ilustust ja riiulid veel teha.

 Terane silm märkab veekasti kattel pragu. See kate läks garantiikorras vahetamisele, Mrt pani laupäeval juba uue jupi paika. Imeline Ifö ja Espaki garantiiteenindus.

 Magamistoa vana lagi, palju viltu ja kõver.

 Uus lagi saabub.

 Lagi olemas. Panin seintele pitsid tagasi, et sodi ei pudeneks palkide vahelt.

 Mrt timmib uksepakku parajaks.

 Magamistoal uks ees, vaja veel värvida.

 Mardi kingitud maasikad, eelmisel aastal istutatud.

 Uus Flammentanz.

 Siia värava taha tulevad vbla millalgi ühed lilled.

 Postkasti ette elektrikapi taha üritan lillherneid tekitada. Värava kõrval uhab Ralkade kingitud roos kasvada, juba õienupudki küljes.

 Ja siia seina äärde tekivad ehk ühel päeval saialilled. Kõnniteed meil pole, olgu siis vähemalt lillepeenar.

Oleme oma ehitustöödega plaanidest palju ees. Uskumatu, mida kõike annab vähese rahaga ära teha. Võtmesõna on taaskasutus.

Riia trip ja kodu kõpitsus

Sunday, May 12th, 2019

Eile käisime Riias ostmas ehitus- ja sisustuskraami, mida Eestis pole või mis on siin liiga kallis. Saime kööki retrokubu ja seinaplaadid, vetsu kraanikausi ja lisaks taldrikuid, kausse, söögiriistu ja muud vajalikku. Kell kaheksa Haapsalust startisime ja kolmveerand kümme olime kodus tagasi. Täna on mees nikerdanud pool päeva köögimööblit, tegi pööningult leitud veits ussitanud laudadest sahtlitele esipaneelid. Ma niitsin muru, sättisin roose ja istutasin oma rukolat-tilli ringi. See kõik toimus siis, kui mul oli 7 kilti kõnnitud ja mehel 17 kilti joostud, sest ega keret ei või unarusse jätta. Rohkem kirjutada ei viitsi, panen pilte.

 

Haljastus

Sunday, May 5th, 2019

Nüüd on mul igatahes toss väljas. Olin plaaninud täna ainult lugeda ja üldse mitte ennast liigutada rohkem kui hommikusel kõnnil. Paraku sattusin pealelõunal uksest välja astudes naabritega jutustama, mis päädis sellega, et Mrt jättis köögi ehitamise pooleli ja tuli õue planku lammutama.

 Pakun, et see plank meie ja kaasomanike kruntide vahel on sama mis mu lapsepõlves, igatahes 89-ndal aastal see oli siin juba olemas, kui naabrinaine sisse kolis. Täna mees võttis selle maha ja saagis juppideks. Asi selles, et naabrinaine oli miski ehitajaga kokku leppinud, et teeb uue plangu. Suur tükk meie maad on naabri käes selle plangu taga ja ma eelmisel aastal läksin siin ju veidi ärevaks, kui nägin, et naabrinaine oli plangu äärest sirelid maha võtnud, mis tema pool planku küll olid, aga meie omad siiski. Nüüd küsis naabrinaine, kas oleme sellega nõus, et plank ei hakka jooksma kahe akna vahelt, kust tegelik piir läheb, vaid tema maa pealt otse majanurga juurest tõmbaks sirgelt kuuri poole ja siis enne naabri puuriita keeraks meie poole tagasi. Et ta annab oma maast osa meie kätte ja me siis lubame tal jätkata oma puuriitade ehitamist meie maale. Mu meelest see on tal üks hea plaan ja kui plank tõepoolest sedasi tehakse, saame hea suure nurga omale õunapuu alla, kuhu kasvõi grillinurk teha. Vaatasin, et isegi päike paistab sinna nurka pikalt, vbla saaksin isegi tekitada omale kena päevitamise nurga, millest olen puudust tundnud. Või siis sibulapeenra. Igatahes hakkab meil välisukse taga oluliselt rohkem ruumi olema.

Raha naabrinaine me käest võtta ei taha, aga palusime tal uurida, kui palju läheks aia ehitamine kallimaks, kui värav ka teha, selle me siis maksaks kinni. Värav oleks mugav, sest viimasel ajal on mees pidanud umbes kord kuus käima naabri õuel kanalisatsiooni lahti surkimas. Hea oleks otse minna õue pealt, et ei peaks mingi sitapulgaga mööda tänavat jalutama läbi mitme värava.

Kui see kruntide kasutamine meil nüüd sedasi laheneb, siis on see küll üks ootamatult ludin lahendus. Mul oli mure, kui naabrinaine me sirelid maha võttis ja platsi tühjaks tegi, et ega ta äkki omale sinna midagi ehitama ei hakka. Nüüd annab ta selle maa meile tagasi, aga laseb ehitada oma puuriidale meie maa peale korraliku katuse ja las see jupp maad siis olla ta käes.

 Mrt ladus vana aia riita, et saame jupid ära kütta.

Mul polnud tänaseks mingeid tööplaane, aga kui juba väljas olin, siis mõtlesin, et korjan aia tagant kivid ära, sest peale kraavi kinniajamist jäi aiatagune nagu kuumaastik, konarlik ja suuremaid ja väiksemaid kive täis. Pole vist mõtet loota, et linnavalitsus enda tellitud sotapota ilusaks haljastada laseb. Päris mitu käru põhjatäit kive korjasin ära ja valasin oma tagaaeda madalasse kohta. Kuna kivide koristamine üksi midagi ilusamaks ei teinud, siis kaevasin suure värava juurest, kust mees ühe põõsajuurika oli välja võtnud, maa tasaseks ja vedasin ülejäänud mulla ja mättad aia taha täiteks. Viimaks oli mul ilusat mulda ka vaja ja selle tõttu tekitasin aeda mustsõstrapõõsaste juurde üüratuma augu. Pakun, et oma paarkümmend kärutäit mulda viisin aia taha tasandamiseks. Tegin ootamatult ära kogu selle töö, mida olin edasi lükanud suveaega, et kui soojaks läheb, on mõnus toimetada. Täna oli ka mõnus.

 Loodetavasti ei tule linnahooldusel pähe, et kaevaks äravoolu lahti või midagi. Ehk aitab neile sellest luugist, kust trenaažile ligi pääseb.

 Peaksin ehk linnale arve esitama, sest see oli nende töö tegelt peale sonkimist haljastus taastada?

 Ma ei hakka siia praegu muru külvama, muld on igasugu seemet ja juurikaid täis, ehk kasvab ise. Igatahes ühel hetkel, kui on vaja muru niita, ei künna ma enam mööda kive ega sõida mättasse, sest üsna tasaseks sain aiataguse.

Kaevamine ja tassimine väsitas jubedasti ära. Peale pesuskäiku vajusin Kärmes Küülikus sügavasse tugitooli ja nautisin head sööki ja jooki. Me polnud juba mõni nädal väljas söömas käinud, täiega nautisime.

Seda ka veel, et Mrt monteeris köögis riiuli alla valgustid, mis osutusid küll kahjuks liiga nõrgaks, aga ei hakka muid ka otsima. Pold need ka mingid odavad, las olla.

 Pildil juhtmed alles ripuvad, nüüd need on kuidagimoodi viisakamalt ära pandud.