Archive for the ‘Verandaga maja’ Category

Talv tuleb

Monday, November 26th, 2018

 Aias väga midagi enam ei õitse, kühveldasin osadele roosidele talvekatet peale, seda turba moodi asja, ja tõin avanemata roosid tuppa.

 Viimased õuepeenra tomatid.

 Laupäeva õhtu. Midagi romantilist seal tegelikult polnud, sest ainult õppisin, õppisin ja õppisin.

Laupäeva õhtul kossult koju jalutades oli mustas taevas hiigelsuur kollane kuu ja tagalahel laulsid luiged midagi sellist, et lumi tuleb, lumi tuleb. Tohutult ilus kaeblik laulukoor oli.

Esmaspäeva hommikuks oligi lumi maas. Olin oma auto harja kuhugi “kindlasse kohta” ära pannud, mistõttu pidin väikese kraabitseriga ja kinnastega auto lume alt välja kaevama. Tagatipuks avastasin sõidu ajal, et aknapesuvett ei tule. Pidasin lausa kaks korda tee ääres kinni, et tsekkida, kas jäätükid veejugadel ees on või midagi, ei olnud. Panin juba septembris autosse talvise aknapesuvedeliku, -20 peaks kannatama, sestap jääs nagu midagi olla ei saanud. Kapott oli ka nii jääs, et ei saand sinna alla vaadata, kas klaasipesuvedelikku on üldse.

Raplasse jõudes põikasin kohe suure poja töö juurde, ostsin pika tellitava varrega harja (sest ma mitte kunagi auto katuselt ja isegi esiklaasi keskosast ei ulatu puhastama) ja ühe panka klaasipesuvedelikku. Selgus, et paak oligi päris tühi, aga nõme on see, et kojameeste mootor ka midagi surinat ei tee. Kui kangi tõmban, on vaikus. Suur poeg arvas, et ikkagi pump külmunud, sest see on ees stange taga. Et iga-aastane jama, et keegi ei usu, et külmunud, aga ikkagi on. Noh, nii palju siis profülaktikast… Ma päriselt ka juba septembris panin talvise vedeliku sisse, tilgakesele suvisele otsa küll, aga mingi 3-4 liitrit läks seda sinna. Kas saab siis olla, et talvine “auras” ära ja suvise viimane tilk kogunes kuhugi ja on seal jääs? Olen suurema külmaga ka suvisele talvist hulka pannud ja pole külmunud.

Väga vastik on sõita, kui esiklaasile koguneb valge soolakiht ja seda ei saa maha pesta. Kmr võttis mu auto niiütelda tööle kaasa, et vaadata, mis värk on. Pean õhtul kaugele koju tagasi sõitma ju.

Ehh, laps kirjutas, et kojameeste värk hakkas tööle ilma et ta midagi oleks pidanud tegema. Et siis ikkagi jääs oli.

Maanteed olid vastikud-vastikud, lumised, libedad, soolamärjad. Ühel pikal sirgel jooksis mulle vastu jänes, täpselt keset teed otse minu poole. Suutsin hoo maha võtta, aga päris pidama ei saanud ja ta, tuutu, keeras alles siis kraavi poole, kui juba mu auto juures oli. Pobisesin omaette, et keera ära, keera ära, no teisele poole, eks, a ta kurivaim silkas täpselt mu auto ette. Silmaga vaadeldes tundus, et kadus auto alla, aga kuna mingit kolakat ei käinud, siis vist sekund enne jõudis eest kaduda. Ei taha ju libedaga järsult pidurdada ka, kuigi oleks vist isegi võinud, sest abs tööle ei hakanud ja mul on autol hullult head naeltega rehvid all, maailma parima mustriga.

Talve ma ei salli. Ei tahaks öelda, et vihkan, aga absull ei salli.

Koormust on ja ilu

Monday, November 12th, 2018

Eelmisel nädalal olin jälle kaks päeva koolis ja kolm päeva üksi tööl. Koolis on pigem puhkus, aga hiljem tööl käib siuke andmine, et pole hoo ega hoobi vahet. Reede hommikul oli mul lausa mitu onu oma õnnetute arvutitega leti ees järjekorras, üritasin neid kõiki korraga aidata, aga viimaks pidi ikkagi Mrt ühe neist üle võtma võrgu kaudu, sest mul mõistus otsa lõppes. Õnneks ta saab oma loengute ajal tihti siiski ka kontaktne olla ja vajadusel tuld kustutada.

Positiivne on üksi tööl rabamise juures see, et päev läheb kiiresti ja pole passimist, kuigi hea meelega pühendaksin paar tunnikest tööajast ka õppimise peale. Aga kussa saad. Õhtuti olen üsna kutu, sellepärast kuluvad nädalavahetused õppimisele ära ja tšillimise aega jääb väheseks. Üks mahukas kodutöö on mul pealegi selline, et kui selle taga juba viis tundi istunud olin, jooksis juhe sedasi kokku, et Mrt pidi aitama mul ühes tabelis korda luua, mul endal absull enam pea loogikat ei tabanud.

Laupäeva õhtul jalutasime Dietrichisse sööma. Mrt oli seal varem käinud kooki mekkimas, aga ma polnud sinna üldse enne jalga tõstnud. Oma suureks üllatuseks kogesime üliarmsat teenindust ja toidud olid superhead.

 Sööki oodates sai raamatuid lugeda.

 Seda me ei tellinud, väike eelroog oli üllatus peakokalt. Need krussid alusel on rediseidud, hirmus head. Üldse kõik see komplekt oli mõnus. Ma isegi kuivikuid sõin ja hiljem sooja krõbeda koorega saia, mille peale sain muidugi järgmise hommiku paastusuhkru 6,7 mmol/l. Üks kord elame… Või noh, õnneks patustamised piirduvad mõne nädalavahetusega ja argipäevane ketotoit teeb mu korda jälle.

 Siuke võimas praad, väga maitsev.

 Mrt võttis kooki ka, ma siin varastan ta tükilt marju. Magustoite ma rohkem ei puutu, õnneks pole mingit isugi nende järele.

Kodu poole jalutades hakkasime rehkendama, et justkui liiga väikse arve saime. Vaatasime hiljem kodulehelt hinnad täpselt järele ja saime aru, et mu 4-eurone majavein oli arvelt välja jäänud. Olime küll lahkesti neile jätnud viieka jotsi, aga see pold nagu asja mõte, et sellest nad me arvet katma peaks. Mrt-d see vaevas nii palju, et läksime pühapäeva ennelõunal Dietrichisse tagasi ja mees maksis mu veini tagantjärele kinni. Eelmise õhtu teenindajatest polnud ühtegi tööl ja tütarlaps, kes makse vastu võttis oli üksjagu üllatunud siukseid veidrikke nähes. Mees vabandas, et meil oli eile väga kena õhtu siin ja ei taha võlgu jääda või midagi nii. Et ikka hing ka rahule jääks.

Pühapäeva õhtul käisime kinos Queeni filmi vaatamas. Enne algust täheldasin, et unustasin taskurätte kaasa võtta, aga õnneks polnudki vesistamise film. Päris lõpus, kus rahvas ekraanil hullusti kaasa elas ja laulis, küll oli väga harras hetk, aga mitte selline, mis nutu peale ajaks. Naised seal pühkisid silmi küll, ma nägin. Film mulle täitsa meeldis, kuigi esimeses pooles tundus, et tuleb igav asi. Muusikat oli palju ja see meile meeldib väga, juba tolle pärast tasub seda filmi vaatama minna. Elulood, kui nad tõde räägivad, on alati huvitavad vaadata.

Kinost saime välja poole üheksa ajal ja sõitsime kohe ka verandaga majast minema, sest Mrt peab väga vara tööl olema ja me ei tahtnud hommikul seal sebima hakata. Ruth oli isadepäeva puhul poetanud Mrt-le köögilauale huvitavate steitmentidega  šokolaadikarbi ja Kmr tuli mulle esikus vastu rosetiga kingikarp näpus… Et mis? Lihtsalt niisama, sest olen ta ema… Mu üldse mitte väga vana Huawei telefon on jäänud surmaeglaseks, miski puhastamine ega putitus enam ei aita, sellepärast kinkis laps mulle pruugitud iPhone seitsme. Ilusa, kiire, selge ja kirka pildiga telefoni. Sellised armsad lapsed meil.

Kui sulle tundub, et…

Tuesday, October 23rd, 2018

Mul on mõningaid kaootilisi ülestähendusi.

Kui sulle tundub, et majas on hiir, siis järelikult seal ongi hiir.

Eile õhtul Haapsalu maja vetsu minnes tundus mulle ühe lühikese hetke jooksul, et poti taga toimus mingi krõbin. Midagi-kedagi näha polnud, sellepärast arvasin, et ise krõbistasin põrandavaibaga või vetsupaberiga või…

Hommikul, kui kooli minema hakkasin, nägin, kuidas tilluke must hiir jooksis köögi kraanikausi juurest vetsu-duširuumi ukse alla. Pekki küll!!! Meil pold ju siin hiiri!!!

Võtsin tüki villa ja toppisin sinna ukse alla, muud materjali polnud käepärast. Arvasin, et ju ta sealt kuidagi palgi alla pääseb ja sealt kõrvalkorterisse ehk et ju ta naabri korterist tuli. Täitsa rumal ja mõttetu lahendus. Sest kui lõuna ajal koolist koju tulin, nägin sama musta tonti vetsupoti taha seina alla kadumas.

Mul midagi vahendeid ei olnud, millega hiireauku lappida. Õnneks sain ühele silikoonipüstolile hinge sisse ja lasin palgialuse möksi täis. Kõige peale toppisin veel klaasvilla. Võib ju loota, et kui ta nüüd oma nina sinna vedela silikooni sisse topib, siis ei taha ta rohkem me majja tungida.

Õudselt nõme on, kui hiired majas jooksevad. Eelmisel talvel leidsin aint ühe hiire padja alt ja seegi oli surnud. Ju ta mu hõrgutisi sõi. Üritasin tänagi Coopist neile suupoolist osta, aga selgus, et hiirelinnas Haapsalus on absull kõik mürk poest otsas. Leidus ainult erinevaid hiirelõkse, aga mina mingeid surnud isendeid majast kokku korjata ei taha. Ja ongi tore, et mürki pold, äkki ma ikka kuidagi sain selle käigu kinni pandud täna. Haapsalu vanalinn kubiseb igat sorti hiirtest, kuigi kasside kontsentratsioon on siin kõrge. Rõve-rõve.

Vot sellised pragmaatilised tegevused. Muidu üldiselt sain koolist tulema juba lõunast, sest selgus, et õhtupoolses juhtimisloengus võetakse läbi täpselt sama teema, mille me oma praktikaaines hommikupoole just läbi käisime. Juba täitsa mitu korda olen jõudnud kahetseda, et ennast juhtimiskursusele kirja panin, sest paistab, et saan sealt ainult paberi (ja ühe rea CV-sse). Esimesed loengud on olnud sellised, et minu eriala inimestel pole seal õppida mitte midagi uut. Ma selle CV rea pärast tegelt sinna läksingi, aga nüüd on hakanud häirima, et iga nädal pean äri kinni panema kooli tõttu. Täna kimasingi juba lõunast tööle tagasi, kell kaks olin kohal ja täitsa mitu klienti käis, kes muidu oleksid jäänud ukse taha. Nii piinlik ja nõme, kui äri ainus töötaja on pidevalt koolis.

Keegi salapärane isik oli mu äraolekul poetanud me Rapla kodu postkasti selle raamatu (hahaa, hällõu, K!):

 Aastast 1961, 15 kopikat.

Kuni selle hetkeni, kui pildi FB-sse panin, polnud meil mingit aimu, kust raamat pärit. Nüüd tean, et Tunneli-vanama varudest. Ehh, see on täitsa armas 😀

Mul hästi palju igasugu muljevärki on kogunenud vahepeal, aga kõike ei jõua kirjutada. Eesti meedikute portaalidest jooksis läbi artikkel,  mille pealkiri ütles, et süsivesikutevaene toitumine on eluohtlik ja see ajas mind ausalt öeldes üle hulga aja tegutsema. Isegi Med24 astus samasse ämbrisse, laskusin seal nn uurimust refereeriva arstiga pikemasse vestlusse. See arst on mu tuttavate tütar, mu oma kodulinnast pärit, aga seda ta vist ei tea, kes mina olen, kuigi oma nimega esinen. Me vestlus artikli all lõppes sellega, et jagasin oma kahe aasta vanust seminaritööd, mida ükskord ammu üritasin artiklina Med24-le anda, aga mille nad peale pikka kaalumist ära tõukasid. Passin nüüd, kas kustutavad mu kommentaari maha või lasevad siiski arstidel ja diabeediõdedel mu uurimust lugeda. Teema on diabeetikute toitumine, teaduspõhine ja ravimifirmadest sõltumatu. Süsteem on meil, teadagi, mäda. Riigi raha kulutatakse roppu kanti insuliini peale lihtsalt sellepärast, et tordi söömine on igaühe inimõigus, olenemata diagnoosist.

Hommikune lillering

Saturday, October 20th, 2018

Veel tomateid

Tuesday, October 16th, 2018

Haapsalu peenra tomatid järelvalmivad hoogsalt. Head suured.

Sehkendused aias

Tuesday, October 9th, 2018

Nägin eile õhtul Haava tänava korteri aknas valgust, mistap kahtlustasin, et keegi on kalmistul platside koristamisega ette jõudnud. Oligi. Üldse esimest korda nägin, et Naima vanas korteris keegi on. A ei ela vist siin, igatahes pole teda kordagi näha olnud ja naabrinaine, kes temaga suhtles, ei tea, kuhu ta kadunud on. Igatahes oli ta jõudnud riisuma ja hoidsin hinge kinni, et jummala eest ei oleks vaasidesse topitud kunstlilli. Polnud.

 Haapsalu on lilledega väga viletsasti varustatud. Ma kanarbikke ei leidnudki, ostsin eerikad. Siit vaasist ei raatsinud begooniaid välja tõmmata, sest õitsevad alles, ainult keskmise võtsin eest. Suht kompott jäi, aga las ta olla.

 Vanainimeste platsil on väike vaas ja seal olid lilled koledaks läinud, asendasin eerikaga.

 Ühe tõin koju ka.

 Lõikasin pojengipõõsad maha ja rohisin nats rooside ümbrust.

 Suvi läbi vedeles meil aia taga üks toru, lauajupp ja kõnnitee äärekivi. Kui keset suurt turismihooaega sellele linnavalitsuse tähelepanu juhtisin, et töömehed on oma staffi maha unustanud, sain sekretärilt suht nipsaka vastuse, et ega need asjad nii kiirelt ka ei käi. Nüüd siis oktoobris tulid mehed tagasi, panid kraavi sisse toru ja paigaldasid kaevukaane ja lükkasid kraavi täiesti kinni. See viimane fakt meeldib mulle eriti, sest jube raske oli kraavipervi korras hoida. Nüüd, kui kevadel kivid ära koristan ja mulla siledaks teen, saan normaalselt niita vähemalt.

 Suurema kaevamisega on meie nurkmine aiapost viltu aetud, võrkaed on seetõttu veits ripakil. Nägin täna töömehi kahel korral ja isegi teretasime, aga ma ei tahtnud posti pärast vinguma hakata, ehk suudame selle ise uuesti õigeks ajada.

 Kraavi enam pole, aga siia mulla peale ei soovita kellelgi parkima asuda, sest auto ilmselt vajuks sisse.

 Parempoolne on valge roniroos, mille Saaremaalt ära tõin, aga ei suvatsenud see ronida seal ega roni ka Haapsalus. Vist mingi poolakate odavvärk.

 Ma olen udupiltide maailmameister.

 Mardi kingitud maasikad läksid sügisel eriti suureks.

Sügis

Wednesday, September 26th, 2018

Nüüd ongi juba niivõrd sügis et. Olin kooli tõttu mitu päeva jutti üksinda verandaga majas. Kütsin ahju ja tundus, et suvised lagede soojustustööd on teinud seda, et tõepoolest toad püsivad paremini soojad. Õhksoojuspumpa ei pidanudki käima panema. Ära tulles jätsin ta siiski tööle, et vähegi mingi niiskus kogunema hakata ei saaks ja Mrt-l oleks mõnusam oma sessile minna.

 Pildil olevad tillukesed tomatid võtsin kodu kasvuhoonest kaasa, aga need suured jurakad on Haapsalu maja akna alt peenrast. Kui imestad, et mis leib see pildil on, siis see on mu tavaline low carb üllitis, mida üle pika aja taas küpsetada viitsisin.

 Kuna külmaks läks, korjasin kõik tomatid kokku ja viisin taimed komposti. Magamistoa ja köögi akna alla paistab päike ainult hommikupoolikuti, sellepärast imestan, et seal üldse jõudis mõni tomat punaseks minna. Olen sealt järjest neid paari kaupa söögiks võtnud, aga paraku pidin ikkagi suurema osa roheliselt ära korjama.

 See on üks üleelusuurune pesukauss, mille korjasin täis. Laome tomatid ümber papikasti, mõni ehk ikka veel punaseks läheb.

 Ega mingit nalja ei ole selle asjaga, esmaspäeva hommikul kõndimas käies pildistasin rahe jäänuseid, mis vana lastekodu vihmaveetorust oli alla tulnud.

 Need ei ole minu kalad. Pühapäeval juhtusin parajasti mööda minema, kui üks mees tõmbas väiksest viigist välja piraka haugi. Pildil see eespool olev nii suur ei tundugi, aga väikese kalamehe käe otsas vongeldades paistis igavene mürakas. Tegelt mitte rohkem kui 1,5-kilone vist. Kõndisin mehikesega kaasa ta autoni, sest olin palunud luba pildistada kalakest ja ta siis tõstis teise isendi ka autost välja poseerima. Hiljem nägin, kuidas Holmi ääres teisel mehel ahven näkkas.

 Tõin verandalt ära sinna kuivama viidud piparmündi ja vedisin tuppa kõik tekstiilid, mis seal olid – vaibad ja toolipadjad ja liniku. Suveelu on selleks korraks lõppenud. Kuna nagunii juba vaipadega majandasin, siis paigutasin elutoas mööbli ringi ja tekitasin suure lauaga õppimisnurga. Laudu meil teadupärast on rohkem kui üks, neid me saime majaga kaasa suisa kuus tükki. Nüüd kaks lauda on verandal, kaks ajutises köögis ja kaks elutoas. Muidugi oli mul vaja üks väike kaltsuvaip Jyskist juurde osta, kraapisin rahakotist mündid kokku ja üks jupp põrandat kaetud jälle.

Koolis läheb mul esialgu hästi, aga tunnen, kuidas koormus vaevab. Ühes 7-punktilises aines on iga loengupäeva alguses tunnikontroll ja siis peab ju nagu üht-teist selleks meelde jätma. Olen seal hea hooga alustanud ja päris esimeses loengus ootamatult tehtud teadmiste kontrollis suutsin saada paremuselt kolmanda tulemuse. See rõõmustas mind eriti palju sellepärast, et kõik teised olid neid teemasid õppinud möödunud aastal, aga mina juba kolm aastat tagasi. Et midagi nagu ikka see vana pea kinni hoiab. Eile oli tunnikontroll esimeses loengupäevas läbivõetu peale ja selles sain 9,6 punkti, paremuselt teine tulemus grupis. Nii hoida!

Nüüd läheb muudkui raskemaks ja raskemaks ja täna öösel, kui uni ära läks, leidsin ennast juba kahetsemas, et end juhtimiskursusele kirja panin. See on miski 5 EAP värk, mille punkte mulle kooli lõpetamiseks üldse vajagi pole, aga tundus huvitav ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kahetsuse põhjus peitub osaliselt selles, et loengutes käimiseks pean töölt puuduma hea hulga päevi, aga lukus äriuks tähendab saamata raha. Juba septembris olen nii palju kooli tõttu ära olnud, et käive kidub ja raske on majandada. Mõni kuu on kohe selline kitsikus, et masendus tuleb peale. Mingi ime läbi oleme alati neist aukudest välja roninud, me äri käibki muudkui üles ja alla, aga ei või ju teada, millal ta ükskord alla jääbki. Turg kahaneb nagunii, peamistel konkurentidel on aina tihemini uksed kinni, sest tegelevad muude asjadega. Mõtlen küll, et võiksime sest olukorrast kasu lõigata, aga mida sa lõikad, kui pole aega tööl käiagi…

EDIT: Me linnas on neli arvutite parandamise kohta. Üks neist teatas, et alates oktoobrist enam remonditöid vastu ei võta ja teine, see kõige noorem ja suure lennuga peale tulnud äri, on pannud uksele sildi, et erakliente enam ei teenindata. Suletud, ühesõnaga. Jäämegi ainult meie ja vana a-kontor, mis ennast ka juhuslikel päevadel lahti hoiab (viimati sealne omanik ütles kliendile, et pood kinni sellepärast, et tal vaja ehitada). Et siis me oleme varsti sama hästi kui ainus siin linnas, kes veel oma remondiäri lahti hoiab? Ja ainuke avalik arvutiteenindaja, kellelt siin linnas on võimalik kiiret abi saada, on naine… Mis parata 😀

Veel on suvi

Monday, September 10th, 2018

 Roosid lõhnavad imeliselt. Mu õnnetu heki põõsastel on peaaegu kõigil õied peal ja neid tuleb veel juurde. On soe-soe, olen päeva peale kokku kõndinud ligi 15 kilomeetrit ühtepidi ja teistpidi mööda vanalinna ja mereäärt, õhtul istusin ka eeslahe ääres pingil ja lasin päikesel oma nägu küpsetada. Hullult mõnus! Viimased paar päeva vist, siis kisub sügiseks.

Esimene loengupäev oli täna. Sain juba lõunast tulema, sest õhtupoolne aine on mul tehtud. Üldse jube vähe punkte suutsin kokku saada, sest pole enam eriti vaja teha midagi. Möllisin ennast lisaks ka ühele juhtimiskoolitusele, kus oli piiratud arv kohti, no õnnestus jalg ukse vahele saada. See viimane on 5EAP, aga neid punkte mulle tegelt diplomi jaoks vaja polegi. Lihtsalt tundus huvitav.

Tänane koolipäev oli see-eest jällegi hirmus igav. Ma nagunii alustan viimast aastat suht vastumeelselt, miski suur tüdimus on peal ja motti pole. Vbla sellepärast just, et kõik huvitavama kraami olen kätte saanud ja sel koolil pole mulle enam palju pakkuda. No tänasest loengust noppisin paar uut mõistet, aga üldjoontes miskit uut ei kuulnudki. Ehk edaspidi ikka läheb tummisemaks see värk. Õnneks on eksamiga suuremahulisi aineid sel semestril ainult üks ja järgmisel ka üks, ülejäänud on arvestused ja need ju ikka kuidagimoodi ära teen. Pluss lõputöö muidugi. Mingid uurimisküsimused mul juba peas keerlevad, aga mingit kiiret ka pole selle asjaga.

Olen täna lobisenud pikemalt naabrinaisega. Koolidest rääkisime ja ta mainis, et üks ta poegadest Hiiumaal õppis ja siis muidugi tuli jutuks, et mina ka. Et merevärk ja nii ja. Sain teada, et ta teine poeg on täitsa meremees, olevat hiljuti ostnud lisaks olemasolevatele alustele katamaraani ja siis veel ühe… saare. Jah. Ta ostis omale saare siin samas Läänemeres. Naabrinaine ise on juba 90-le lähenev, aga ta on nii väga vitaalne ja krapsakas, kuidagi nagu peenem proua või nii. Ta siin me tänava babtistikoguduses ka on aktiivne.

Naabri-Evilt sain teada ka seda, et need lauad, mis meil pööningul on ja mida Mrt on usinasti ehitamiseks kasutanud, need olevat eelmise omaniku mees ostnud selleks, et teha tubadele uued põrandad. Aga ta suri ära ja põrandad jäid tegemata. Suurepärane ehitusmaterjal, meile kulub väga ära!

Teisele naabrinaisele, me kaasomanikule, hüüdsin üle plangu tere, aga ta ei vastanud. Vist kuulmisega on tal probleeme.

Ja siis üks kolmas tädi, kellega ka eelmisel suvel tuttavaks sain, sest ta me majast muudkui mööda kõnnib, see tädi kõnetas mind kui roosihekki kõplasin ja ütles, et minu antud valge pojeng juba sel suvel kenasti õitses. Vaat siis.

Muidu üldiselt ma tunnen ennast siin vahepeal väga üksildasena. Ei naudi enam üksi olemist nii nagu vanasti. Ealised iseärasused? Linna peal on ju praegu mitmeid mu kursusekaaslasi, võiksime miskit koos ette võtta, aga ei tõmba nagu. Ühest küljest tunnen suhtlemisest puudust ja teisest küljest jällegi olen õudselt valiv ja niisama tühja pläkutada nagu ka ei tahaks. Veidrik selline.

Suutsime juba täna ühe rühmatöö grupigi kokku panna ja kui üks naine ütles, et kutsume tema ka, siis mul jätkus jultumust öelda, et kuulge, ärme teda võta… No ühte sellist, kelle hädaldamist ma olen kaks aastat kuulanud ja jumala eest, enam ei jaksa. Palusin, et äkki ikka leiaks kellegi teise või siis oleme viiekesi. Ma olen vastik inimene, tõepoolest. Loengu lõpus üks vahva tüdruk hüppas ligi ja pakkus ennast ise kampa ja saimegi vajaliku kuuese grupi kokku, pole vaja rohkem juurelda, et kellega ja kuidas.

Aastatega on selgeks saanud, kellega koostöö sujub ja kellega mitte. Pidev ohkimine ja hädaldamine, see on kõige jubedam üldse. Ma tegelt ei saagi hästi aru, miks mõni inimene, kellel magistri tasemel haridus juba ammu käes, on siia kooli tulnud, sest tööl on raske ja koolis on raske ja… Üldiselt üritan alati negatiivsed inimesed maha raputada. Olen seda praktiseerinud tegelt juba aastaid nii töö- kui eraelus, ikka iseenda säästmiseks. Kusjuures nagu mingi magnetiga tõmban neid ligi, justkui kõikide ema. Mind usaldatakse ja mulle kurdetakse, aga mulle ei meeldi.

Meil on kursusel neli titte (ühed on kaksikud) ja üks venelanna, kes esimesel kursusel sünnitas, toob ka kolmandal kursusel lapse ilmale. Ta on pmst kogu aeg akadeemilisel, aga samal ajal teeb meiega mitmeid aineid kaasa. Kõik titemammad lõpetavad millalgi hiljem siiski.

Meil ses mõttes väga kõva kursus on, et ainult esimese kursuse alguses üks tüdruk kukkus välja, teised on kõik vapralt vastu pidanud. Tavaliselt ju ikka miski kolmandik kuni pool kaovad, katkestavad või lõpetavad hiljem, aga meile on ainult rahvast juurde tulnud varasematelt kursustelt. Ega kool ei ole muidugi veel läbi ka, kõike võib ette tulla.

Õppida on raske siis, kui huvitav ei ole. Sellepärast me oma väikest poega ei ole ka hakanud pressima, et tingimata peab kohe peale gümnaasiumi lõppu õppima minema. Ta jätkuvalt otsib tööd ega tea päris täpselt, mida tahab. Ise tahaksin ikka enne diplomi kätte saada kui igavus jalust niidab.

Heegeldust

Sunday, September 9th, 2018

Möödunud nädalavahetusel olid mul tüdrukud hoida, veetsime mõnusasti aega Iloni Imedemaal, kus sai balletti harjutada ja hiljem tuuseldasime mänguväljakul. Õpetasin Mia heegeldama ja ta tegi oma Pixile salli.

 Pixi einestamas, sall ka natuke paistab.

 Tüdrukud veedavad alati palju aega joonistades. Ostsin endale heegelmustrite loomiseks ruudulise kaustiku, millest kujunes nädalavahetuse hitt – tüdrukud joonistasid sinna kordamööda mustreid. Pildil on Mia loodud süda, mille heegeldasin verandaga maja vetsu kardinasse. Ühe rea pidin küll ülespoole südamekaartele juurde tegema, aga muidu täpselt Mia mustri järgi tegingi.

Täna sain kardina valmis.

Mia on nüüd koolilaps ja kohe algab ka meie pere vanainimestel esimene koolinädal. September on sel aastal väga imelik, sest me oma lastest ei läinudki äkki enam ükski kooli. Nii umbes veerand sajandit ühte jutti ei ole me peres siukest asja nähtud.

Suvalist

Thursday, August 30th, 2018

Haapsalus on ühe eramaja värava peal mingi siuke silt, et “sina valid suuna, mina kiiruse”, höhö. Koeravärk. See ajab mind iga kord itsitama, kui jälle mööda juhtun minema.

Niitsin õhtul koduaias muru, mis oli ühe nädalaga veninud miski 20 cm pikkuseks (et tõmbaks järele kõik, mis suvise põuaga kasvamata jäi). Enne riisusin kokku pirnid ja õunad, mis kubisesid herilastest. Need sumilased olid ennast käärinud pirnidest nii umbe tõmmanud, et ei jaksanud lennatagi, rääkimata mu ründamisest sutsamise eesmärgil. Koomikud.

Rapla aias niitmine võtab alati 1,5 tundi, hull nikerdamine on. Haapsalus ei kulu mitte kunagi üle poole tunni. Aga pean siiski mainima, et olen tänavu koduaias muru niitnud vist ainult kolm-neli korda, peaaegu  nagu üldse mitte. Mehed on abiks olnud ja vahepeal aitas põud.

Mees saabus eile töölt kell üks öösel ehk siis alles täna, eks. Kell kaks öösel hüppas voodist püsti, sest arvas, et oli kooli välisukse valesti kinni pannud. Sõitis kohale ja kontrollis – kõik oli korras. Nüüd läheneb jälle kell südaööle ja mul pole aimugi, mis kell ta töölt koju jõuab. Kõik see töö, mille ta lootis augusti jooksul ära teha, on nüüd tarnete hilinemise tõttu kuhjunud viimasesse nädalasse enne kooli algust. Palju õnne! Igatahes olen ma homseks avamisele kutsutud, lähen kohale, ajan jalad harki ja nõuan õlut ja viina 😀

Üleeile salvestasime Pargi restos Pealtnägija saadet. Mind hämmastas, et Anna saabus kohale nelja vanamehepässiga – siuke suur meeskond ühe väikese inteka tegemiseks! Viis inimest. Kaameramees, kaks toimetajat, miskid valguse sättijad ja. See põhiline toimetaja lihtsalt pikutas diivanis ja näppis telefoni nii kaua kuni Anna intekat tegi. Järgmise nädala kolmapäeval loodetavasti on eetris ja teema on haiglate toit. Mina olin niisama oma teadmistega nõu andmas, enda asemel lükkasin tanki oma lemmikdiabeetiku, ühe väga armsa ja kauni inimese. Vaadake saadet!

Homme võtan plikad auto peale ja läheme verandaga majja suvest viimast võtma. Mrt on muidugi ka nädalavahetusel tööl, sellepärast pole mul vähimatki soovi Rapla majas kopitada. Noored lapsevanemad lähevad suvilasse seenele.

Kooli alguseni on mu esimesel lapselapsel paar päeva, mul endal paar nädalat. Verandaga maja hakkab nüüd täiega õpilaskoduks, sest lisaks sellele, et ise seal kooli ajal ööbime ja Mrt kursavend majutatud saab, elab seal ka mu minia, kes läks mööblirestauraatoriks õppima. Tal on sessid mu mehega samal ajal, fann ja tšill, höhö. Õppige, inimesed, kuni peakene vähegi võtab 😀

 Tööpäevaõhtuti teen selliseid asju. Lastele.