Archive for the ‘Verandaga maja’ Category

Suvitan

Wednesday, June 3rd, 2020

Olen ennast karantiinipäevil päris pruuniks päevitanud. Kere hoian küll targu kaetuna, sest mu päevituskoht asub naabrimehe ukse all. Aga ma võtsin ennast kokku ja otsustasin julgelt terrassi kasutama hakata, kuigi algul tundus see pealetükkiva üürilise tõttu võimatu.

Ükspäev, kui naabrimees purjus oli, vedas ta koju mingi purjakil eide. Sel ajal kui nad toas ilmselt kiire tihi tegid, ootas naise väike poeg õue peal jalgratta najal. Mul oli sellest väikesest sellist nii jube kahju ja siis ma mõtlesin, et sellepärast ma ei tahagi põhikoolis õpetada, et igast sihukesed lapsevanemad on seal. See intsident jättis väga vastiku tunde sisse, mistap ütlesin mehele, et ma tegelt peamiselt tunnen hirmu.

Noh. Ja siis ma hakkasin astuma samme, otsustades, et mind ei koti mingi primitiivne alfaisane. Ja kui ta liiga palju me elu segama hakkab, siis väga otse kavatsen välja öelda, mida ma asjast arvan. Seda, et me kruntidevahelise värava lukku oleme pannud, ta ilmselt juba märkas, sest vahepeal mingi aeg ta mind ei teretanud. A nüüd on vist toibunud, sest täna viskas jälle üle aia igast repliike. Ma nimetaks selle mehe suhtlemisvajadust tegelt haiglaseks, sest ta kõnetab isegi suvalisi võõraid, kes tänaval vastu tulevad. Paar päeva tagasi nägin, kuidas ta küsis teisel pool tänavat koeraga jalutanud tütarlapselt, et ikka mis tõug on ja…

Igatahes me seadsime ennast sisse. Või tegelt täpsemalt välja.

 Õuemööbel saabus eile. Kuller oli mees me teise kodu kõrvaltänavast, sihuke naljakas juhtumus. Ükspäev varem üllatasime mingi teise firma kullerit, kes oli harjunud meile teise linna ärisse kaupa tooma ja äkki leidis meid siit. Eesti on ju väike.

 Korraks läksime kodust ära ja selle natukese aja sees oli vares, kes naabri kassi söögikaussi tühjendamas käib, me uue mööbli ära ristinud. Tõmbasime diivani nüüd aiast veits kaugemale, et siis ei saa ehk enam pihta. Ööseks toome padjad nagunii tuppa.

 Vaikelu võililleseemnega.

 Üritasin selfit teha, kui diivanil kõhuli raamatut lugesin. Täiega tšill on siin suvepäevi veeta.

 Mees meisterdas tegelt põhiliselt seda köögikappi. Veranda on meil ühtlasi puutöökoda.

 Uus kapike boilerist paremal. Tõstsin sinna esialgu lahtisest riiulist kuivainekotikesed, aga eks paistab, mis otstarve sel olema hakkab.

 Mees tegi terrassilaudade jäänustest tomatitele kasti.

Pühapäeval täitus meil kolm aastat Haapsalu kinnisvaraomanikena.

 Kolm aastat tagasi lõikasime vana kuslapuu täiesti maha, nüüd on ta uuesti tihedaks kasvanud ja tänavu õitseb eriti rikkalikult. See lõhn on midagi täiesti võimatult head, mingi muretu lapsepõlve lõhn. Kuslapuu hakkab võimsalt lõhnama alles õhtul, ma siis muudkui käin ja surun oma nägu ta õitesse. Täna õhtul suurt õiekobarat nuusutades tundus mulle, et ta lõhnab nagu värske küps apelsin.

 Need pildid on tehtud eile.

 Täna veetsin mitu tundi aiaääri rohides, isegi maja seinaääre tegin tänava poolt võililledest puhtaks. Jätsin sinna kasvama saialilled, mille külvasin eelmisel suvel, aga mis väga õitseda ei saanud, sest linnahoolduse mees tõmbas mu lilled trimmeriga maha. Soe talv on teinud seda, et osad saialilled jäid ellu ja need, mis mullu õitseda ei jõudnud, valmistuvad pungi avama nüüd. Kas pole saialill mitte üheaastane taim? Kas ma aretasin uue sordi?

 Porgandi-juustupirukas. Low-carb muidugi.

 Kui maasikas otsustab, et tegelt on ta kala. Ta küljes hakkas üks maasikataim kasvama. Torkasin selle väärarengu eksperimendi mõttes õue tomatikasti, et äkki jääbki kasvama.

Tasapisi pannakse meile hindeid välja, keskmine hinne muudkui tõuseb. Aga ega muud rõõmustavat ei ole ka. Eelmisel nädalal oli põhjust lausa kahe inimese lahkumise tõttu kaastunnet avaldada, üks neist juhtumustest oli eriti masendav. Lapsed ei peaks minema enne emasid. Ausalt öeldes on lapse surm, isegi kui ollakse juba vanemas keskeas, talumatult kurb.

Kuna olen nüüd sellises vanuses, kus järjest ja järjest tuttavad inimesed surevad, otsustasin, et tuleb selle olukorraga harjuda ega tohi liialt südamesse võtta. Võiksin ehk pigem rõõmustada, et näed, ma juba nii vana ja ikka veel elus. Tõepoolest, noh. Mul enda elust oleks kahju minna ainult oma kallite pärast, mu isiklik eksistents mind nii väga ei kotigi.

Mees üritas mulle praegu kirjeldada, kuidas tal kuklas surisema hakkab, kui kuuleb mind rahulikult arvutis teksti toksimas või näeb mind köögis kooki küpsetamas. Ma ei tea, mis tunne see on, aga ta ütleb, et see on selline turvaline surin.

Venitame

Thursday, May 14th, 2020

Täna õhtul sadas Haapsalus rahepallikesi. Päeval, kui oma kõnniringi tegin, jäin lumetuisu kätte. Kõndima minnes oli sooja 14 kraadi.

Muidu üldiselt on meil aed täis punaseid tulpe.

 Üks punane tulp otsustas kollaseks hakata, aga andis vist alla.

Olen terve päev istunud arvutis ja parandanud õpilaste uurimustöid, mille tähtaeg on homme. Pidasin kahe õpilasega mitu videokõnet ja parandasin töid nii, et silme eest must. Mul on kolm õpilast, kelle juhendaja olen. Üks kutt sai täna töö valmis ja esitas ära, teda kiitsin taevani. Tõsiselt kaalun, kas peaksime selle töö ka konkursile esitama. Üks neiu jõuab ka ilmselt oma töö valmis, kuigi ma seal mõne asja kallal tahaks vinguda, no maailmaklass just pole. Aga siiski ma arvan, et sellega ta oma hinde kätte saab. Teine neiu andis alla. Tal oli töös kõik nagu puder ja kapsad ja muuta vaja nii palju, et on ilmvõimatu seda kõike homme õhtuks valmis kirjutada. Pealegi ei ole mul homme aega teda aidata, sest kirjutan enda eksamitööd. Seda neile kõigile ka ütlesin paar päeva tagasi, et reedel mind pole. See üks neiu on olnud mul selline, et ei vasta kirjadele, kaob ära kogu aeg ja lõpptulemus on nüüd see, et tähtajaks ta oma tööd valmis ei tee ja esitab järelvastamise ajaks. Olen teda taga ajanud nagu segane talvest saati, igati moosinud, pildunud talle allikaid ja teinud andmeanalüüsi näidisedki ette, aga kui inime on laisk, siis ta on laisk. Ei ole ma suutnud teda piisavalt motiveerida. Hea, kui ta üldse sel õppeaastal uurimustöö esitatud saab. Korra juba küsisin talt, kas loobus ja jätab järgmiseks aastaks. No ei loobunud, aga edasi asjad ka nagu eriti ei liigu.

Meil endal on nüüd iga nädal mõni eksam ja valmistuda me nendeks jõudnud ei ole. Homme üritame, sest edasi kuhugi lükata ka pole. Laupäeval on esimene eksam.

Esmaspäeval andsin ühte kooli, kus töötan, lahkumisavalduse. Teises koolis on mul käsundusleping, mis nagunii lõpeb suveks ära. Aga sealt põhikoolist, kust ära tulen, ma saan kogu aeg nii palju kiitust ja tunnustust, et täitsa piinlik kohe. Olen seal päriselt kohal käinud ainult paaril päeval, kõik töö on toimunud distantsõppes, sellepärast on suur mõistatus, kuidas küll olen osanud endast mulje jätta nagu ühest väga tublist ja kenast inimesest. Mind kiidetakse pühendumise ja empaatia eest ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis tundub, et ma vist tõesti olengi selline. No ei oska ma teha asju poolikult ja ülejala, ilmselgelt liiga tõsiselt võtan kõike.  Kõik see pühendumine on võtnud mult meeletu aja ja viinud peaaegu läbipõlemise äärele. Õnneks lõpevad järgmisest nädalast õppekavajärgsed toimetamised ära, hindeid ma rohkem ei pane, ainult igasugu tšilli tegevust pean õpilastele jagama.

Teate mis vä? Ma tegelt olen päriselt ka hea õpetaja, sest ma oskan täitsa palju ja pean empaatiat õpetaja omaduseks number üks (mis mul on olemas, eks). Ainus konks siin asja juures on, et ma vist ikkagi ei taha õpetaja olla, vähemalt distantsõppes mitte. See kõik on mult võtnud tohutult aega ja energiat. Tunnen, et suhtlemist on liiga palju.

Aga lapsed on tegelikult armsad. Nad ajavad mind naerma. Ühed on hästi targad ja teised täitsa totud, aga kuna ma oma õpilasi ainult paar korda näinud olen, siis ei tunne ma neid peaaegu üldse. Aga see on nii tore, mida nad mulle kirjutavad ja kuidas asju näevad.

Kuna järgmine õppeaasta tuleb ka ilmselt peamiselt distantsilt, siis mõtlen isegi gümnaasiumist pausi võtta. Ikkagi jama on magistriõpingute kõrvalt kolme töökohta pidada. Meile sügisel rõhutati, et peame vähendama töökoormust, aga ma tegin just vastupidi. Ja hästi tegin, sest sain sealt oma praktikad kätte ka distantsõppe ajal. Kui ma arvan, et peaksin ikkagi selle kraadi ära tegema, siis ei tohi ma järgmiseks kooliaastaks õpetamise tööd võtta, et mitte ennast ära rebestada. Olen siin kevade poole olnud suure töömahu tõttu niisuguses stressis, et hull kohe. Väga raske on olnud.

Mis seal ikka… ploomipuu õitseb ja lumi sajab. Köögiakna all laiutab piparmünt ja teiselpool palkseina redutab üks mahajäetud mees, kes ei oska oma eluga midagi tarka peale hakata.

Täna läks meil üle hulga aja kanalisatsioon umbe. See juhtub alati mõned päevad peale seda, kui meil on külalisi käinud. Ma ei tea, kas lapsed armastavad potti loopida liiga palju paberit või mis see on, aga iga kord, kui vetsus “käive” tõuseb, ta umbe läheb. Õnneks on see korraks ainult naabri aiast kaevust kaikaga surkida ja korras jälle.

Kruntidevahelist väravat hoiame nüüd igapäevaselt lukus. 😀

 

Kahjustused

Sunday, May 3rd, 2020

Viimastel päevadel ei ole me kordagi saanud sedasi oma kodu uksest välja minna, et uus naabrimees peale ei hüppaks. Niipea kui me välisuks avaneb, teeb ta oma köögiakna lahti ja kukub midagi seletama. Eile sadas vihma ja ma läksin välja, et terrassilt laud ja toolid verandale tagasi viia, seda oli naabrimehel vaja muidugi kommenteerida. Aga ma rääkisin temaga ainult nii palju kui viisakusest vaja, no mingi pool lauset vist ütlesin.

Täna on olnud üllatavalt vaikne ja naabrimeest ei ole näha olnud. Me kuuleme, et ta on kodus, auto on ka õue peal. Isegi siis, kui Mrt käis terrassilaudadesse veits kruvisid juurde laskmas, ei tulnud ta aknale kommenteerima. Imedeime. Vbla ta ainult siis on pealetükkiv, kui on purjus?

Üritan vähendada arvutis olemise aega. Täna olen ühe tunni õues kõndinud ja kaks tundi rattaga sõitnud (21 km). Mul on viimastel päevadel olnud paremas silmas vastik torkiv tunne ja me oleme üritanud otsida, kas mingi jama on silmas, ripse või midagi, aga näha polnud. Eile viimaks küsisin doktor guuglilt ja sain teada, et mul on kuiva silma sündroom. Õnneks olid mehel silmatilgad kohe käepärast võtta, kaks päeva olen neid pannud ja torkiv tunne on silmast kadunud. See oli siis nüüd distantsõppe ja -õpetamise tagajärg. Ja see kõik ei ole ju veel läbi.

Rääkisin ükspäev ühe oma õpilasega gümnaasiumist. Ta kurtis, et prillid hakkavad nõrgaks jääma. Ükskõik, mida õpsid ütlevad (nad enamasti arvavad, et eriti palju arvutis olemise aega õpilastele ei anna), tõsiasi on siiski see, et suur osa tunde on reaalajas pluss kodutööde tegemine. Pmst istuvad õpilased samamoodi arvutis terve päeva nagu õpetajad. Ja see hakkab tervise peale. Mu tuttavatel õpilastel on juba unehäired. Uurimused ütlevad, et üle kahe tunni päevas ekraaniaega hakkab vaimset tervist mõjutama ja see on nüüd käes, sest neli korda kauem istuvad õpilased päevast päeva nutiseadmetes.

Distantsõpe/õpetamine on tervist kahjustav.

Erakluse lõpp

Friday, May 1st, 2020

Oleme Haapsalus elanud suht omaette, naabrinaistega lobiseme teinekord mööda minnes ja tagant-naaber armastab oma jeebiga me majast mööda sõites tuuti lasta ja siis me lehvitame. Noh, ega erilist läbikäimist kellegagi pole, sest mingeid lähemaid sõpru meil siin pole ja nagunii istume päevad läbi toas oma õppetükkide taga. Aga… Nüüd me ehitasime selle suvetoa, kuhu uuel naabrimehel on hea vaade otse oma köögiaknast. Me keskmisesse korterisse tuli pikemaajaline üüriline, kelle, nagu me aru saime, viskas ta naine korterist välja. 40-aastane mees, üleni tätoveeritud, sihuke jõmmi tüüpi. Ma juba guugeldasin ja sain tast palju teada. Et kui palju naisi old ja mitu last ja kus eland ja kus töötab. Praegu istub kodus, tööl käia ei saa ja tal on rämeigav (seda nägin FB-st, kus ta kurtis).

Täna õhtul siis arutasime, et ei tea, mis juhtub, kui eile marinaadi pandud liha tahaks grillida. Et kuhu panna grill ja kus ise istuda, et naabrimees ei tuleks sõpra panema. Ta tundub selline eriti seltskondlik jõmmi tüüpi vennike. Tegelt, mul nats kahju tast ikka on, sest ta väga üksildane tundub, aga oma privaatsuse kaitseks ma siiski pean olema valmis samme astuma.

Oli siis nii, et mees grillis maja nurga varjus nii, et naabri köögiaknasse ta ei paistnud, aga ma istusin terrassil ja trimpasin oma veega pooleks veinikest. Muidu naabrimees ikka teeb akna lahti ja viskab paar kildu, aga seekord ta asutas ennast poodi minema ja küsis, kas võib otse meie hoovist läbi minna. Noh, imelik oli sel hetkel keelata ja ta siis tuli, lühkarid jalas, plätudega, seljakott seljas ja mu meelest veits jommis, trampis rõõmsalt üle meie uue põranda. Ütlesin, et tal seljakoti lukk lahti ja mees siis aitas selle kinni panna. Naabrimees küsis, et kas ta võib me hoovist hakata läbi käima, et otsetee nagu ja ma ütlesin, et oleneb sellest, kuidas ta ennast üleval peab. Pärast kahetsesin, sest krt, oleksin pidanud kohe ütlema, et tead mees, mul on selline privaatsuse kiiks, et ega ikka ei meeldi küll kui koduhoovis võõrad sõeluvad, kasuta parem oma väravat. Aga ma ei üteld. Seda siiski ütlesin, et ega me ei hoia seda suurt tänavaäärset väravat suvel lahti, ainult talvel ja siis pole siit mingit mugavat otseteed.

Niih. Läks siis naabrimees poodi läbi meie hoovi, me saime oma liha grillitud ja kobisime tuppa sööma, sest õues oli külm. Olime juba söönud ja sättisime ennast elutuppa arvutitesse, kui korraks kööki minnes kuulsin, et naabrimees hüüab mu mehe nime. Ta oli poest koju tulnud siiski mitte läbi meie hoovi, sest muidu oleksime teda oma köögiaknast näinud. Ju siis oma ukse pealt hüüdis, sest kohe selle järel kuulsin, kuidas ta uks pauguga kinni läks. Ta poodi minnes ütles, et läheb toob paar õlle ja ju tahtis mu meest omale seltsiks kutsuda. Noh, sellega on pahasti, sest mu mees on karsklane. Aga eile põrandat ehitades oli Mrt-l janu ja ma viisin talle alkovaba õlle. Ega naabrimees ju aknast vaadates aru ei saanud, kas alkoga või ilma.

Sellised bioloogilised ohud meil siin nüüd. Mahajäetud mees, kes tunneb ennast üksildasena. Mul tast nats kahju on tõesti, aga ärgu ta siiski arvaku, et hakkame siin nüüd igal hommikul koos kohvi jooma ja õhtuti grillima. Juba arutasime mehega, et kui puude katusealuse valmis saame, siis seal ees on vbla hoopis mõnusam istuda, saab päevitada nii, et pole kellegi silma all ja.

Õhtul grillides, enne kui naabrimees välja ilmus, ma fantaseerisin, et mis ta vastu aitaks ja leidsin, et peaksime terrassile hankima kahese diivani ja siis seal kaelakuti istuma romantiliselt, mis võiks olla naabrimehele sõnumiks, et see paarike tahab omaette romantikat teha ja ärgu ta tulgu segama. Pärast viskasin nalja, et otsmistes korterites elavad üksikud inimesed, pensionärist mammi ja keskealine jõmm võiksid ju kuidagi teineteist leida. Et meie kui pereinimesed saaksime olla rahus ja nemad kui üksildased naudiksid teineteise seltsi. No midagi ligi 30 aastat neil vanusevahe on, aga sõber võiks olla sellegi poolest. Igatahes hakkasin täiega kahetsema, et lasin me kruntide vahele värava teha. Selle värava võiks tegelikult ju lukku panna, aga hetkel on võti ainult naabrinaisel. Peaksime ehk temaga diili tegema, et ta ikka ühe võtme meile ka annaks ja siis julmalt keeraks lukku selle värava näiteks ettekäändel, et kui lapselapsed tulevad, siis me ei taha, et nad nende poole jooksu paneks. Seda juba otsustasime, et nagu igal suvel, siis lahkudes suure värava me paneme kinni, see lõikab automaatselt mugava otsetee ära kõrvaltänavasse.

Hea on see, et naabrimees ei paista suitsetavat. Aga alkoga tal ilmselt mingi teema on. Ei imestaks, kui see oligi põhjus, miks naine ta välja viskas.

Töörahvas töötas

Friday, May 1st, 2020

 Likvideerisime koleda kivihunniku, riisun viimaseid jäänuseid kokku.

 Eelmistest postitustest on näha, mis loll ahjupottide virn, telliskivid ja muidu kivid siin olid. Muidu kivid jäid enam-vähem sama koha peale, koondasin need õunapuu alla, sest pole neid praegu kuhugi peita. Tellised ja ahjupotid ladusin virna kuuri seina äärde, sodi läks aia äärde täiteks. Vbla kasvab siia nüüd muru, aga vbla mõni roos või tomat. Ma mõtlen veel.

P.S. Esimese tiiru muru niitmist tegin ka täna.

Õuetuba

Thursday, April 30th, 2020

Täna ei õppinud siin majas jälle mitte keegi. Sel ajal kui ma toas oma järgmise nädala tunde ette valmistasin, viskas mees aianurgas põranda valmis.

 Rahul. Ma natuke koristasin terrassi eest orgaanikat vähemaks ja külvasin pildil esiplaanil olevasse ümmargusse moodustisse maitserohelist.

 Nende alumiste servadega peab veel midagi tegema, aga muidu on valmis. Pean kuhugi kivihunnikud ka ära orgunnima, siis saaks siia ehk isegi mõne roosi juurde istutada. Terrassilaua juppe jäi üle, nendest võiks mees mulle teha mõne kasti õuetomatite jaoks.

 Õhtul jalutasime linna peal tunnise tiiru. Värve juba on.

Asendustegevus

Wednesday, April 29th, 2020

Kuna õppetükke on liiga palju teha, hakkas mees meisterdama õuetuba.

 Peale uue plangu ehitamist jäi uksetagune veits räämas olekusse. Kuna see on me aias ainuke tänaval kõndijate pilkude eest varjuline paik, kuhu palju päikest paistab, otsustasime ehitada õuetoa.

 Alustuseks vedas mees siit minema kümmend kärutäit mulda.

 Homme saab ehk ruberoidi ja lauad peale, kui ilm lubab. Need ruudud siin on vanad ahjupotid, mis olid õues virna laotud ja jäid ehitades ette. Kuna nad liiga pudedad on, siis taaskasutada neid ei saa ja kuna jäätmejaama ei raatsi praegu minna, siis peidame potid põranda alla. Seal nad ei sega kedagi.

Siin nurgas ma kavatsen päevitama hakata. Pean ainult välja mõtlema, mismoodi mitte naabrit ehmatada. Meie keskmisesse korterisse kolis üks keskealine mees, kes oma naisega enam ühele pinnale ei mahtunud. Ta oma akendest saab täpselt silmitseda, mida siin grillime või mis meil kohvi kõrvale on.  Kui väike sirelipõõsas värava juures lehte läheb, siis õige pisut see ehk varjab vaadet, aga muidu üldiselt pean vist kahe majaosa vahele pesunööri tõmbama, kus permanentselt voodiriided ripuvad. Privaatne nurk on, niisiis, suhteline mõiste.

Õuepõranda ehitamine toimub sellepärast, et midagi suuremat ei raatsi praegu teha. Esimene suurem töö oleks tegelt maja katuse vahetamine, aga me ei julge ses kahtlases olukorras oma säästude kallale minna. Suuremat remondiraha lootsime saada suvila müügist, aga see asub meil kahjuks suletud tsoonis, kus mingit müüki korraldada pole võimalik. Kui saar lahti tehakse, siis ilmselt mõnda aega ei ole ka mõtet müüa. See asi on meil pausile pandud teadmata ajaks.

Järgmine asendustegevus on kuuri ehitamine. Õieti küll puudele varikatuse tegemine ja see hakkab täitma ka piirdeaia funktsiooni. Tagumise naabri poolt on peale kuurisarade lammutamist osa aeda lahti ja kõik paistab ebamugavalt läbi. Puudekatuse ehitamise oleme oma eelarvesse planeerinud ja sellega alustame niipea kui õppetükid vähegi vaba aega annavad.

Midagi ikka tasapisi toimub siin. Sellest ilusast linnast on saanud me peamine kodu.

P.S. Ma loodan, et uuel naabrimehel on kuskil maal mingi vanama, kelle juures ta armastab suve veeta. Või siis ei anta talle suvel puhkust ja peab olema tööl sel ajal, kui päike kõige paremini võtab.

Vahepeatus

Thursday, April 23rd, 2020

Suurem osa ajast on suht deprekas olla. Tõsiselt. Juba teen otsuseid järgmiseks õppeaastaks, et millised ametid maha panen ja nii. Kõike on absoluutselt liiga palju. Ühe kooli õppealajuhatajat juba valgustasin, et tahan keskenduda magistriõpingutele ja sellepärast lõpetan lepingu niipea kui kooliaasta lõpeb. Isegi väikese koormusega jätkamine killustaks mind liialt.

Võtame päev korraga ja üritame järjest mingeid koolitöid ära teha. Täna lavastasime ühe õppekäigu, mille jaoks pidime Invarust ratastooli laenama. Igatahes sai see koolitöö kokku kirjutatud, pildid tegime ka juurde. Üks kohustus jälle vähem. See oli ka kõige lihtsam asi, mida teha, lihtsalt planeerida ja põhjendada, mõni lehekülg teksti. Kui õppetükke on üle pea ega tea kust alustada, siis enesetunde parandamiseks on tark alustada kõige lihtsamast.

 Ratastooliga liikuda on väga raske, tõsine trenn ikka ja edasi saab väga vaevaliselt. Igalt poolt ei saagi edasi, sest… lihtsalt ei saa. Kõrged kõnniteeservad, auguline asfalt, vihmaveerennid keset kõnniteed jne. Au ja kiitus kõigile, kes tooliga sõita suudavad.

 Kui sõidad esirattaga renni, siis võid ninali lennata.

 Suht keeruline.

 Täna hakkasid Haapsalus kreegid õitsema.

Uhame siin iga päev mitmeid liikumisringe, ma täna olen ainult rattaga sõitnud, sest öösel tegi põlv valu.

Põlvevalust rääkides, siis… pole imestada, kui kehakaal on liiga suur ja iga päev trambin mingi 10 kilti. Paar päeva tagasi üks vanem proua, kes polnud mind ammu näinud, kiitis töö juures, et ma olen nii armas nooruslik inimene, “väike sale inimene” ütles ta. Olin üllatunud, sest teadsin, et olen kaalu kasvatanud. Eile astusin hingetäiega kaalu peale, sest olemine on ebamugav ja tahtsin päriselt teada, mis värk on. Olen mõne kuuga võtnud 6 kg juurde, selle asemel, et 6 kg alla võtta nagu mul pidevalt soov on. Ehk et nüüd ei ole mul enam 6 kilo liigset manti, vaid juba 12. Täitsa vanduma võtab. Põhjust ma muidugi tean ja juba lõpetasin leiva söömise. Nii lihtne see ongi, ma absull ei talu süsivesikuid, need lähevad mul sirgelt rasvaks. See kaal ei ole tulnud distantsõppe ajal, vaid tasapisi aasta algusest. Stress on olnud tohutu, see hoiab kortisooli üleval, mis omakorda hoiab kõrgel insuliini taseme, aga sellega on mul niisamagi jama kogu aeg. Mis tähendab, et püsida tuleb ketotoidul, sest glükoos sõidab otsemat teed rasvaks. Oma veresuhkrut ei mõõda ma juba ammu ja arsti juures nüüdsel ajal ka ei käi, sellepärast koban suht pimeduses. Peamine põhjus on muidugi see, et olen siin söönud igasugust jama.

Nii. Ja siis me istume verandal ja pitsa on telefonikõne kaugusel. Imeline linn see Haapsalu 😀

P.S. Ma ei tea, kas meil on siin linnas tõesti mõni turist, aga õhtul pildistas üks seljakotiga tütarlaps meie verandaesist. Tuli kohe rinnuli vastu võrkaeda peaaegu, et lähemale pääseks. Pole aimugi, mida ta seal ilusat nägi, natuke rohelust hakkab tulema ja trepi peal potis on kollased võõrasemad.

Kestame

Thursday, April 9th, 2020

Elukorraldus on meil nüüd selline, et elame Haapsalus, ainult ühe öö nädalas oleme siit eemal selle tõttu, et püüame paar päeva ikkagi ohvissi lahti hoida. Ilmselt sööb eriolukord ära meie vähese kogunenud kasumi ja suvepuhkusele minekuks nagu möödunud aastal, et terve juuli võisime mitte töötada, manti ei jää. Kurb mõeldagi. Samas oleme õnnega koos, et saame mõlemad koolidest palka, sest see tähendab, et mingi sissetulek kogu aeg on ja tuleme toime. Mu peamine palk tuleb oma ärist ja kui see nüüd omadega pekki läheb, siis on mul õnneks mingid säästud, millega suvi üle elada. Mul peab alati olema mingisugunegi turvavaru ehk meelerahufond. Hetkeseis on selline, et toda mu peent fondi jätkuks mu töökaotuse korral normaalse elukorralduse jätkamisel neljaks kuuks, aga hullult koonerdades ja ebatervislikult süües ja vahepeal paastudes ehk isegi poole kauemaks. Eeldusel, et mees oma sissetulekut ei kaota. Hea uudis on see, et hakkasime uuesti saama erialastipendiumit, mille saamise lootus vahepeal täielikult kustus. Selleks, et stippi saada, tuleb muidugi sooritada õppeülesandeid. Hetkel on mul ainult üks võlg üleval.

Tööd on jätkuvalt üle pea. Kolmapäevad on kõige kreisimad, sest see on mu kontakttundide päev. Mitte, et kontakttunde toimuks, aga pean olema olemas tundide ajal ja tegelengi kogu aeg õpilastega. Tegelen nendega kõigil teistel päevadel muidugi ka, muidu ei jõuaks midagi tehtud. Suhtlemist on tohutult. Õpilasi on mul kahe kooli peale kokku 66, mis ei olegi teab mis palju, mu koormus on ainult kolmandik õpetaja täiskoormusest. Aga üks aine, mida annan, on selline, et ma ei saa teha nii, et annan meeti või zoomi kaudu tunni ära ja asi vosjemj, vaid õpetan juhendite ja videote abil ja pean igale õpilasele andma personaalse tagasiside. Eile kirjutasin umbes 30 kirja, kõigi tunnitöid individuaalselt analüüsides, tagasisidestades ja kiites või julgustades või paludes töö uuesti esitada või andes lisaülesandeid. Hullumajapuhvet, ausalt. Meeletu energia kulub sellise töö peale, aga ma ei taha, et mul lapsed ära kaovad distantsõppe ajal.

Üksikud laste tööd mind vihastavad, sest laps pole juhendisse süvenenud ja esitab tont teab mida, aga vahepeal ohin ka sellepärast, et selgelt on aru saada, et laps ei ole ise oma kodutööd teinud, vaid pean hindama lapsevanema sooritust. Vot see on nõme, ma ütlen. Ma ei tea, mis lahinguid kodudes praegu peetakse, aga mitmed õpilased on mulle kirjutanud, et neile meeldib kodus õppida, raske ei ole ja aega jääb palju üle, samal ajal kui mingid tüübid oma vastustega venitavad kuni e-kooli v-tähe sisse kirjutan ja siis viimaks ilmub töö, mis ilmselgelt ema või isa tehtud. Ja ma annan ju lihtsaid ülesandeid, ainult kättevõtmise asi ja teen puust ette ja punaseks pealegi. Olen teadlikult hoidnud väikest koormust, aga samas on oluline neile õpetada praegu kasvõi kõige lihtsamat e-kirja vormistamist, sest nad pommitavad teisi õpetajaid mingi kräpiga.  Meil on olemas kooli office ja igal lapsel viisakas meiliaadress, ometi tuleb mullegi kirju kelleltki Teressa Gachalt, Anx Suxilt, raxy raxylt, reinuwader xd-lt ja Yung Teletupsult. Kes on Heinz Mustard, ei olegi ma suutnud välja selgitada, teiste nimede taga on vähemalt pärisnimedega gmaili aadressid. Ei imesta, et õpetajad ahastavad, kui kodutööd laekuvad, sest kogu aeg peab tegema detektiivitööd veidrate nimede taga olevate õpilaste tuvastamiseks.

Aga rõõmu on ka. Mul oli ühe tunni ülesanne saata e-kiri koos manusega ja manuse nad võisid ise valida. Olen nüüd saanud ägedaid pilte sellest, mida lapsed on kodus meisterdanud ja armsaid lemmikloomade pilte. Hästi nunnu oli see ka, kuidas lapsed oma esimesest distantsõppe nädalast kirjutasid, väga mitmeid pidin lohutama ja julgustama. Olen neile tänulik usalduse eest, lapsed on hästi vahvad tegelikult. Enamasti.

Gümnaasiumis vorbin iga nädal ühe tunni helifaili, järgmise nädala tunni sisu tekitasin jälle kaks päeva. Eilne ja tänane päev sellele kulus, õhtul lugesin tunni ka häälega sisse MP3-ks. Nüüd ainult mingid lisaülesanded ja tööjuhendid veel teha neile ja testi küsimused. Õnneks on ülejärgmisel nädalal vaheaeg, aga siis hakkab kõik jälle otsast peale.

Ma vahepeal tahaksin hüüatada nagu üks õpetaja FB koduõppe grupis kirjutas, et sellistes tööülesannetes ei ole ma kokku leppinud ja sellisele lepingule ei ole alla kirjutanud. Kui oleksin ette teadnud, et päriskoolis päristunde anda ei saa, siis põhikooli klasse ei oleks ma kindlasti endale võtnud. Aga siin ma nüüd olen ja pole eetiline enne põgeneda kui suvevaheaeg algab.

Oehh, nüüd jooksis jutt kokku.

Tahaks kallistada lapselapsi, aga ei saa. Nad muidu ikka hüppasid meie ärist läbi, kui olin tööl, nüüd näen neist ainult pilte. Püsime kodus, isegi toidupoes käime harva. Kui on mingeid vidinaid vaja, siis neid toob kuller. Eile mees hämmastas ühte kullerit, kes oli harjunud meid nägema teises linnas. Et mis mõttes sama mees ja hoopis Haapsalus. Kusjuures eile tuli meile ootamatult üks kaup ka ohvississe, aga kuna seal kedagi polnud, siis mees leppis kokku, et hoidku nad pakki oma laos ja toogu uuesti esmaspäeval. Suur oli mehe imestus, kui täna äkki kuller helistas, et toob paki. See sama eilne kuller oli oma pakijagamise laos näinud tuttava nimega pakki ja mõtles, et kuna nagunii Haapsallu tuleb, siis haarab kaasa. Mees ohkis, et vabsee teenindus…

Üldiselt ma ütleks, et mulle meeldib kodus olla, kivi alla pugeda ja püsida vait. Selles mõttes olen eriolukorraga sõber. Aga ma ei saa aru, kuhu päevad kaovad. Ei mäletagi, millal viimati päevad nii lühikesed olid. Kogu aeg imestan, et mis mõttes juba õhtu, alles ärkasin ju… Kusjuures me ei maga lõunani, hiljemalt kell kaheksa ikka üritame päeva alustada. Tööpäevad ongi mul enamasti kaheksast kaheksani. Täna alustasin hiljem, sest otsustasin, et enne pikka arvutis istumist pean oma kõnniringi ära tegema. Sellele mul kulub umbes poolteist tundi koos kiire pesus käimisega. Aga pea töötab igatahes paremini, kui enne tööpäeva olen saanud veits füüsilist teha. Mees tegi täna lausa kaks trenni, ühe pika jooksu ja õhtul veel tõuksitiiru. Tahtsin vaikust tunni sisselugemiseks ja ta siis otsustas, et sõidab tõukerattaga nii kaua.

Verandaga majas on mõnus olla. Siin on soe ja õhk on täitsa teine. Rääkimata sellest, et nii kui uksest välja lähed võid tõmmata kopsud täis karget mereõhku.

Eile, muide, keegi niitis juba muru. Ma igal kevadel mõtlen, et ei tea kas jõuavad mehe sünnipäevaks tulbid ja nartsissid õitsema hakata, sest vahel õitsevad ja vahel pole veel neil õieti lehtigi. Praegu on nii, et terve kuu enne mehe sünnipäeva on aedades näha juba nii õitsvaid tulpe kui nartsisse. Me oma aias on tulbid alles nupus. See-eest sööme talv läbi peterselli, sassi lauk on ka juba otsakorral ja täna võtsin peenrast esimesed karulaugu lehed. Kevad ikkagi.

 

 

Tuksis mees ja koolitükid

Sunday, February 23rd, 2020

Mrt veetis täna pool päeva Haapsalu EMO-s. Tal juba mitu päeva selg valutab ja sellist asja on ju varemgi olnud, aga seekord läheb valu iga päevaga hullemaks ja tagatipuks valutas tal täna hommikuks juba ka käsivars. Pmst ei ole ta öösiti magada saanud, sest seda nn nurka, kus kehahoiak on selline, et valu oleks leebem, on raske leida, seda peaaegu polegi. Eile ostsime isegi seljamassaažiaparaadi (siiski mitte 259 vaid 159 euroga), väga tõhusa, millega mees on selga tümitanud ja ma olen teda määrinud Diclaciga. Ikka ainult jubedamaks on valu läinud. Valu algab vasakult õlalt ja kulgeb eriti teravalt kuhugi tiivanuki alla, ainult poole selja peal on.

Mees ütles juba öösel, et läheb hommikul EMO-sse ja see võttis mul mõneks ajaks une, hakkasin igasugu koledaid asju ette kujutama. Hommikul ta siis läkski ja veetis seal neli tundi. Suurema osa ajast muidugi ootas, mistap käisin vahepeal talle kõrvaklappe järele viimas, et ta saaks oma telefonist saateid kuulata. Telefonis surfata ta ei saa, oleks ju võinud muidu lugeda kasvõi koolitükke, mis tal kõik praegu halva enesetunde tõttu tegemata on.

Oma onni oleme soetanud haiglale sobivalt lähedale, sest ega siin nooremaks ja tervemaks lähe keegi. Täitsa tore on sinna ümber tänavanurga lipata. Või noh, liibata…

Arstiabi päädis süstiga tagumikku, soovitusega osta hunnik erinevaid medikamente ja nelja röntgenipildiga. Pilt näitas kaela sees mingit koledust ja mehel soovitati minna perearsti juurde ja lasta ennast suunata MRT-sse.

Mina olen istunud üksinda kodus ja ainult õppinud ja õppinud. Koolitükkidele kulus ka eile suur osa päevast, täna olen lugenud ja kirjutanud mingi 7-8 tundi. Kella kuueks olid kõik lähema tähtajaga asjad tehtud ja mees soovitas lõpetada, sest muidu ei saa ma öösel magada. Ma ei tohi oma halli aju liiga hilja õhtul koormata, muidu ta ei rahune maha ja mõtted peksavad poole ööni peas ringi ega lase uinuda. Üritan nüüd siis mingit rahulist tšilli välja mõelda.

Kuna mees on viletsaks jäänud, siis täna mingeid spordiringe ei toimunud, aga lühikese jalutuskäigu siiski tegime. Päike juba soojendab täiega. Koju jõudes tegin aias pilta.

 Tulbid juba tulevad.

 Nartsissid ka tulevad.

 Petersell lasi ennast ühel ööl külmal ära närtsitada, aga juba on kasvanud asemele noor põõsas. Vahelduseks täitsa äge, kui aastaringselt saab peenrast rohelist võtta.

Mees hakkas nüüd koolitükke kirjutama. Tegin ettepaneku, et dikteerigu mulle ja ma ise kirjutan, aga ta arvab, et saab hakkama.