Archive for the ‘Haapsalu’ Category

Linna sünnipäev

Saturday, August 17th, 2019

Haapsalus on linna 740. sünnipäeva tähistamine. Me ka siin tähistame – niitsime ja trimmerdasime tükikese linna ilusaks. Mu valged roosid õitsevad ja lõhnavad nagu hullud. Pilte neist panna ei saa, sest tegin järjekordselt oma telefoniga mingid udukad. Aga üks kunagi Bauhofist ostetud valge roos on endale nii suure õie kasvatanud nagu tite pea. Käin seda muudkui vahtimas ja nuusutamas, sest noh, lihtsalt imeline!

Linna sünnipäeva puhul oli lossimuuseumi sissepääs aint 5 eurot (muidu on 12), sellepärast kasutasime juhust ja käisime sealgi ära. Ülejäänud aja kas kõndisime, jooksime või väntasime rattaga mööda linna. Kuulasime kontserti ja vaatasime võimlejaid-tantsijaid, hull melu ja möll on igal pool. Oma rattaringi lõpetasime mere ääres päikeseloojangut vaadates ja kräppi süües. Kräpi saamiseks pidime väntama bensukasse, kuhu on täitsa mitu kilti.

Jagan veits vähemuduseid pilte.

 Postkasti ees on lillherned hakanud õisi avama. Ainult mõni õis on lahti, aga lõhn tuleb värava peal vastu.

 Kohe-kohe algab meil ploomiuputus.

 Tahtsin, et mees sätiks ennast mu roosiõie kõrvale, et näidata, kui suur see õis on, a ta ei saand normaalne olla.

 Hakkasin võrguga ploome püüdma, sest jube tüütu on, kui need murusse kaovad ja mullaseks lähevad. Võrgu pealt on lihtsam korjata.

 Tõin eelmisel aastal Raino kingitud valge roosi Saaremaalt ära, sest see ei kasvanud seal. Nüüd näen, et ongi tõesti roniroos, lõhnab imeliselt.

 Mulle tohutult meeldib see tagasihoidlik haljastus lossimuuseumis, kuskil seal üleval. See peenrajupp oli mesilasi täis.

 Üle lossimüüri on igasse ilmakaarde ägedad vaated. Ainuüksi nende vaadete pärast tasub sinna minna. Kohtasime lossimuuseumis mu täditütart oma sõbrannaga ja nad olid endaga kaasa vedanud mu eksabikaasa, kes on hetkel vaba ja vallaline. Mrt tegi meist pilti ka ja see mees üritas pildilt minema joosta, hahaa. No ei muutu ikka mõni elu jooksul üldse. Istusime pärast Mrt-ga kohvikus, jõime lattet ja ma täheldasin, et mõtle, ta ei tahagi sulle enam peksa teha 😀

 Üks väike dokument ka mu lapitud kerest.

 Sel ajal, kui mees bensukas süüa ostis, ma valvasin väljas rattaid ja imetlesin, kuidas kõik aknad olid ämblikke täis. Siin üks tagasihoidlik autoportree tarantliga. Haapsalu eripära.

 Pärast päikeseloojangulist õhtusööki väntasime kohe koju, sest pink, millel istusime, oli siidriga rikastatud. Me ei pannud seda enne tähele, kui ära hakkasime minema. Koju jõudes pidin kõik seljas olnud riided otse pesumasinasse viskama.

Kell on kolmveerand üksteist, lossihoovis käib Valge Daami etendus, kus peaosa mängib mu kursaõe tütar. Ega vast voodisse kobida ei ole veel mõtet, sest kui etendus lõpeb, hakkavad nad siin ilutulega paugutama.

Täna oli üks jummala naljakas seik. Sõitsime mehega haigla eest mööda, ma oma vanaaegse vassongiga rattal, täitsa retromustriga kleit seljas lehvimas ja lahtine juuksepahvakas tuules hõljumas, kui üks võõras mees ootamatult mind nähes hüüdis “ohhooo!!!” Vist polegi ma ainult tagant gümnaasium, vaid teinekord natuke külje pealt ka 😀 Ma ütlen teile, inimesed, hoidkem stiili, eks ole! 😀

Elumärk

Monday, March 18th, 2019

Vahepeal tuleb selline tunne, et peaks nagu siia mingi elumärgi salvestama. Erilist kirge mul enam seda blogi pidada ei ole, sest oma isiklikumad asjad kirjutan salakohta, mis on ainult minu oma ja keegi teine ei näe. Ma ei taha enam väga jagada oma elu. Tegelt tundub, et olen absull kõik juba üles kirjutanud, mida üldse ühe elu jooksul väikesel inimesel kirjutada on ja iga uus peatükk mu elus on ainult kordamine.

Peamiselt tegelen oma diplomitööga, olen võtnud eesmärgiks see märtsikuu jooksul valmis saada. Küsimus ei olegi selles, millal või kas ta valmis saan, vaid millise kvaliteediga asi see tuleb. Mul on teksti juba nii palju, et ainuüksi sellele viitamine võtab kokku viis lehekülge ja ikka veel on mul terve leheküljetäis uurimuste linke, mida pole jõudnud töösse integreerida. Hetkel on koos lisadega 50 lehekülge valmis, aga arutelu ja järeldusteni pole ma veel jõudnudki ja uurimustöö teoreertilisele alusele tahaks ka veel kõvasti vunki juurde anda. Tunnen suurt vastutust see asi hästi teha mitte sellepärast, et parim võimalik hinne saada, vaid et arstid ka usuksid, mida kokku kirjutan. Arstide veenmine kellegi poolt, kes ei ole arst, on mission impossible. Teema on diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest ja võite muidugi ette kujutada, et mingit teadlikkust ei ole.

Muuhulgas olen täna veendunud, et kui diplom käes, siis terviseteemadega ma edasi ei lähe. Osalt sellepärast, et Eestis on terviseõpingute jätkamiseks liiga vähe võimalusi, aga ka sellepärast, et mul on oma teemast kopp ees.

Kõik nädalavahetused kuluvad mul õppimise peale, vahel hüppame siit korra ümber nurga kinno ka, aga ega muud lõõgastust meil enne ülikooli lõpetamist ei tule. Vaatasime nädalavahetusel Mehed ära. Kordemets oli saalis kohal ja juhatas filmi sisse ja enne üks kultuurimaja naine teda tutvustas ja temaga koos olnud meest, kelle kohta ütles, et see on miski valgustaja või midagi ja ma mõtsin, et mida ta ajab, sest mu meelest see mees oli näitleja. Noh, selguski siis, et tädi ajas midagi segamini, hoopis üks peaosalistest, Täär oli see. Film ise on selline, milles on üksikud episoodid, mida naudid täiega, aga pealiin on üsna igav. Mrt-le läks film siiski päris hinge vist, sest keskeakriisis mehed ja nii, teate küll. Mulle täiega meeldisid need rollid, mida Vaarik filmis teeb, no imetlusväärne. Ja siis need mingid fantaasiahetked, suht haiged kujutluspildid, mis filmis meestel on, need olid ka täiega nauditavad. Muidu veits nagu telelavastus oli see asi, aga täitsa julgen soovitada. Hetkiti on nii naljakas, et silmist voolas pisar. Aga ega neid hetki liiga palju ei olnud.

Niisiis, Mehed. Filmis on üks koht, mille puhul mõtlesin, et kas see on filmitegijate tähelepanematus või on see teadlik provokatsioon või lustlik eksponeerimine ja kui on teadlik, siis milleks? On üks saunaesine stseen, kus mehed istuvad, rätikud ümber, ja joovad õlle. Tegelane Veiko näeb kena välja, jäin ta tugevat karvast päevitunud reit vahtima, mis saunalina vahelt esile tuli ja… jõllitasin tükk aega seda imet, et kas tõesti ta munad paistavad!? No okei, munandid on õige väljend. Mitte et ma poleks varem meeste kehaosi näind, aga tekkis äkki seda nähes tunne, et tegemist on ühe põlveotsafilmiga, mille tegemiseks pole liiga palju energiat kulutatud ja osad kaadrid on veits hooletult tehtud, ilma süvenemata ja operaator ei märganud ehk mehele ütelda, et kata ennast kinni. Mis ei saa ju olla tõsi. Ehk et nagunii see on teadlik värk seal, aga milleks? Mu meelest, kui mees on sedasi esitatud, ta tundub jube haavatav. Te olete seda näind vä? Kas panite tähele?

Eks ta üks keskeakriisi film on ja Mrt-le mõjus see ka nagu natuke liiga raputavalt mu meelest. Mulle ei mõjunud üldse. Ei olnud selline, et tagantjärele veel tükk aega  juurdleks, et nii ja naa. Lihtsalt üks lõbus asi oli ja natuke veider.

A meil oli täna selline koolipäev, et kui muidu ikka põhiliselt vaatame õhtul kella ja üritame loengu lõpu varasemaks kaubelda, siis täna ühes didaktika aines me ei raatsinud lõpetada. Lihtsalt nii huvitav oli ja mõtted muudkui jooksid ja küsimusi tekkis ja tundus üliväärtuslik see võimalus, et suurte kogemustega õppejõu vastuseid me küsimustele kuulata. Need on need hetked, mille pärast ma ülikoolis käin üldse.

Tšill

Saturday, February 16th, 2019

Elu on selline, et tööd on jube palju ja kui siis jõuab kätte nädalavahetus, saabub tšill. Elukorraldus on meil niisugune, et umbes pool nädalat oleme ühes kodus ja teise poole teises, nädalavahetustel alati Haapsalus.

Reede õhtul olime kutsutud ROL-i ja Kulka ühisele tänuõhtule, kus igasugu ägedaid auhindu ja vapimärke jagati. Muidugi mitte meile, aga mitmele väga heale tuttavale. Eriti suur rõõm oli mul selle üle, et kultuurkapital tunnustas üht prouat, kes juba 41 aastat on koolisporti vedanud ja ühte vanahärrat, kes meil vanasti ka fotoklubis aktiivne oli ja põhiliselt talumuuseumi veab. Ja muidugi me kossukooli manageri ja tõuloomaaretajat ja teisi häid sõpru. Nii äge! Mu meelest seekord läksid auhinnad kohe eriti õigetele inimestele.

 Taimo häälestas meie peal oma fotokat õigeks 🙂 Kas mulle ainult tundub, et mu jalad on kollastes sukkpükstes jämedad või nad päriselt ongi jämedad?

Olime tänuüritusel ainult kuni ametliku osa lõpuni, võtsime paar klaasi vett, jätsime kõik lookas lauad puutumatult selja taha ja sõitsime Haapsallu. Meile meeldib laupäeva hommikul verandaga majas ärgata, venitada pikka hommikut kohvitassi taga, kõndimas ja jooksmas käia ja. Täna oli eriti mõnus päikseline ilm, nagu kevad. Meil kirsipuu all juba mingid lilledki on tärganud. Mrt jooksis mulle kuskil vanalinna servas vastu, kui teistpidi jalutuskäiku tegin ja ütles midagi säärast, et on ju tore, et parasvööde ja nii. Noh, et aastaajad vahelduvad, muidu ei oskaks ehk kevadiselt sooja päeva nautida keset veebruari. Aga ma leidsin, et pole tore. See parasvööde. Mulle meeldiks ikkagi kõige rohkem see, kui aastaringselt roosid õitseksid.

Lõunasöögile jalutasime Vutipessa. No lihtsalt tšill. Täna oleme kokku väisanud nelja söögikohta. Ära küsi, kui palju raha kulus, mehel kõik kulus ära nagu rahvalikult öeldakse. Õhtusöögi sõime Dietrichis, latte võtsime Müüriääre kohvikus ja mees tegi ühe kakao ja mina väikse tumeda õlle Vanaisa juures. Selline ringiga läbi vanalinna koju jalutamine ja puha tühjades söögikohtades nautimine, sest Eesti rahvas vaatab täna vist kõik nagu üks mees laulusaadet telekast.

Dietrichis oleme palju käinud ja nende toidu kvaliteet on olnud ühtlaselt hea. Täna juhtus nii, et šnitslid olid tooreks jäetud ja kohe nii tooreks, et mul õieti nuga ei lõiganud. Punane toores liha oli jäle ja maitses ka jäledalt. Olen elus varem ainult ühel korral prae kööki tagasi saatnud ja see juhtus millalgi 90-ndate alguses Põlma tuulikus, kus mu prae sees olid klaasikillud. Täna olime sunnitud teenindaja enda juurde viipama ja kurtma, et liha toores on ja süüa seda me ei suuda. Teenindaja naeratas kenasti, võttis me praed ja ütles, et teevad uued. Kusjuures ma kommenteerisin veel, et mõtlesingi, et kuidas seekord toit nii kiiresti lauda tuli. No tuligi liiga kiiresti, ei olnud jõudnud küpseda. Kui uusi praade ootasime, tuli teenindaja ja küsis, kas soovime ehk maja kulul klaasi veini ja ma muidugi et soovisin (võinuksime mõlemad soovida, siis ma oleks saanud kaks, sest mees on karsklane, höhö). No ei hakanud liialdama. Teisel katsel oli liha küps ja toit oma tuntud headuses.

Vot selline juhtumus. Dietrichi teenindaja oli hirmus armas, ma talle kommenteerisin ka, et meile meeldib, kui ladusalt nad lahendasid olukorda ebaõnnestunud toiduga. Ei mingit pikka mõtlemist või vaidlustamist, naeratuse saatel toodi uued toidud ja kõik sujus eriliselt meeldivalt. Mrt jättis neile isegi jotsi.

 Siin me veel ei tea, et pealmine šnitsel on ok ja alumine verine. Fuikat!

Dietrichist jalutasime üle tee Müüriääre kohvikusse lattele ja koogile. Ma proovisin isegi ühte kohupiimakooki ja ei jõudnud ära imestada, et neid seal tänapäeval nii vähese suhkruga tehakse.

Olime sööma jalutanud lossi juurest otse, aga seal oli kõnnitee nii jube kiilakas, et tagasi otsustasime tulla Koidulast. Nimetet tänavaotsani jõudes meenus meile, et Uue tänava nurga peal avati hiljuti uus koht Vanaisa juures ja kuna seda kohta peab üks mu vana tuttav eelmisest elust, siis mõtlesime, et vaataks, mida ta seal pakub ka. Kliente seal polnud ühtki ja Jaan oli just tulnud õue suitsu tegema. Tutvustasin ennast, et kes olen ja küsisin, et kas ta ikka on see sama Jaan, keda ma arvan ta olevat ja kas ta seda ja toda vana fotograafi mäletab. Ehh, jahh, muidugi ta mäletas. Vanaisa juures söögikohta peab üks mees, kes eelmisel sajandil oli fotograaf ja kellel ma oma fotograafidest sõpradega olen isegi kuskil Viljandi taga külas käinud. Eelmisel sajandil, möödunud aastatuhandel… Lihtsalt väga kohutavalt ammu. Igatahes me astusime sinna sisse ja jäime lobisema. Ma jõin ühe hullult hea tumeda õlle ja Mrt lasi endale teha tassitäie ehtsat kakaod. Tal pole seal mingit menüüd ega hinnakirja, serveerib seda, mida parajasti olemasolevast toorainest teha saab. Hea boheemlaslik koht. Pühapäeviti ta pakub pannkooke ja mees juba otsustas, et peab neid kindlasti sinna homme proovima minema.

 Mõnulen Vanaisa juures. Selja taga telkus käib Eesti laul, mida kõik rahvas nagu üks mees vaatab. Mul pole isegi piinlik, et sellistest saadetest mitte midagi ei tea.

Vanaisa juures venitasime kuni kella üheksani ja omanik otsustas siis, et ongi aeg uks kinni panna ja koju minna. Kui verandaga majja jõudsime, kirjutasin vanale fotograafist sõpsile Jaakinenile, et sihuke söögikoht Haapsalus ja kas ta Jaani mäletab ja muidugi ta mäletas. Ütles, et ei saa ju unustada seda, kuidas Jaan tal oma pruudiga külas käis kabriolett zapakaga, mis oli roosa karvase kangaga üle kleebitud nii, et isegi veljed olid roosad. Nad tegid vanasti Jaaniga koos fotonäitusi, millest mina mitte midagi ei mäleta, kuigi raudselt viibisin isegi avamisel kohal. See kõik oli ürgammu, ma olen ürginimene 😀

Homme istun jälle õppetükkide taga. Kevad ei ole enam kaugel 😀

Spordipäev

Saturday, February 2nd, 2019

Sellistel päevadel nagu täna võin isegi talve taluda. Ostsime omale nädala sees ühest teise ringi poest uisud ja muidugi oli meil vaja neid kohe esimesel võimalused Väikese viigi peal proovida.

 Sellised. Mu omad maksid 12 ja Mrt omad 18 eurot. Uisutamise unistus on meil esimesest nüüdse aja Haapsalu talvest alates, aga ei lähe ju kohe kalleid uusi uiske ostma, kui ei tea, kas üldse nende peal püstigi püsime või kas meeldib. Täna tõestasime, et meeldib väga.

 Hommikul kell 9 olime juba jääl. Kuna mõni tund hiljem algas uisumaraton, olid masinad juba jääl ja rada mõnusalt puhas. Kukkusin ainult korra ühele põlvele, sest Laine juures oli pikalt pehme, seal uisk jäi lihtsalt jääplögasse kinni. Hiljem võistluste ajal mitu korda ka rahvast hoiatati selle koha eest, et oldagu ettevaatlikud. Hommikul korraldajatele ütlesin, et siuke problemaatiline koht ja sain teada, et seal olevat jäässe auk puuritud, et jää paksust mõõta, aga olevat ööseks auk lahti jäetud ja vesi tuli peale, sellest need konarused, pehmed muhud ja augud jääs.

Ma pole jää peal uisutanud mitukümmend aastat. Viimati sõitsin kergteel rullakatega, aga sellestki on juba mõni aasta möödas. Lõpetasin rulluisutamise kukkumise hirmus. Täna avastasin, et jää peal on hulka kindlam sõita kui rullakatega asfaldil. Ei mingit tagasilibisemist ja hambad uisu ninas haagivad hästi. Pealegi on mul nende uiskudega hüppeliiges ülihästi fikseeritud, väga mõnus oli sõita.

 Tulime vahepeal koju kohvitama, aga läksime võistluste ajaks tagasi, sest korraldajad meelitasid Mrt rahvadistantsile võistlema. Lobisesime nendega hommikul ja siis nad kangesti kutsusid ja pärast rõõmsalt märkisid ära, et näed, tulitegi 😀 Hahaa, mina ei võistelnud, mingid aja peale uhamised ei ole minu teema. Aga Mrt on sündinud võistleja, tal kohe nagu on vaja igas asjas teistega mõõtu võtta. Eriti nüüd, kus ta jooksumaratonidel ei käi. Kujutan juba ette, kuidas ta järgmiseks talveks endale korralikud matkauisud ostab… Täna ta käis omast arust niisama nalja tegemas.

 Teist ringi alustades viskas Mrt jope maha ja kimas Wellode võistlussärgis edasi. Mrt ei ole uisutanud üle 20 aasta, ometi suutis ta täna tulla üldarvestuses 12. kohale ja meeste klassis 5. kohale. Mu meelest see kõik oli väga tore ja lõbus.

Ega me täna väga viigi äärest minema ei saanudki, vahepeal käisime kodus pesemas ja hinge tõmbamas, aga õhtu poole läksime Laine spaasse ujuma ja saunadesse. Oleme ammu juba tahtnud sinna minna, aga kuna see nali maksab 13 eurot per nägu, siis pole raatsinud. Täna raatsisime ja ei kahetse. Ma muidu avalikesse ujulatesse pole tahtnud viimasel ajal minna osalt kloori tõttu, mida mu nahk ei kannata, aga ka selle tõttu, et häbenen oma vormitut keha. Jajah, nii ongi, et nooruse ilu on kadunud, kõht ripub ja reied on ka nii jämed, nii jämed. Mitte et piht poleks peenike või et kaalu liiga palju üle oleks, aga no pole enam kena vaadata, eks ole. Aga raudselt keegi vaatab, tundub mulle. Lainesse minnes mõtlesin, et nagunii seal on ainult paksud Soome mutid ja nende seas ma tunneks ennast väga hästi. Feil, ma ütlen. Ühtegi soomlast polnud. Olid ainult eestlased, mitmed lastega pered ja vanaemad lastelastega. Et seal lapsi nii palju oli, üllatas mind kõige rohkem, aga neid oli seal täna väga nunnukaid. Mõni oli kohe nii armas, et vahtisin nagu mingi maniakk, totakas naeratus näol.

Ujusime, käisime kolmes erinevas saunas, igas ühes mitu korda ja vedelesime mullivannis, mis mu meelest eriti ei mullitand. Suures basseinis oli hea intsident, kui Mrt äkki mind eemale nügima hakkas, aga see oli sellepärast, et mu pea kohal hõljus niidi otsas sajandi suurim tarantel. Haapsalu on teadagi tummine ämblikulinn, eks nad on nüüd soojaga ärganud. Basseini ripplae peal niiskuses on neil ilmselt parim talvitumiskoht. Tean, et Laine spaa külastajad on kaevanud suviti selle peale, et akent avada ei saa, sest välissein on ämblikke täis. No on selle linna eripära lihtsalt. Talvel tarantlid mööda välisseinu ei roni, aga ujulas on neil ilmselgelt hüvad elutingimused. Ma panin ämbliku nägemise peale muidugist basseinist minekit, ise vahtisin ripplage, et kas kuskilt veel mõni spaidermänn paistab.

Spaast läksime sirgelt Wiigi kohvikusse õhtusöögile.

Ma pole seal paar aastat käinud ja tahtsin teada, mis tasemel sööki nad ka pakuvad. Võtsin kohafilee lillkapsariisiga, olles üllatunud, et nad sellist low carb asja serveerivad. Ei olnudki vaja ütelda, et ärge kartulit pange, sest mingit kartulivärki selles portsus polnudki.

 Kui toit lauale toodi, mõtlesin, et saadan selle tagasi. Hais oli imelik, arvasin, et kala on pahaks läinud. Lähemal surkimisel selgus, et haises lillkapsas. Veits juurdlesin, kas lillkapsal ikka peab selline lõhn olema, aga maitsesin siit ja sealt ja polnud häda midagi. Päris värske lillkapsas vist siiski sedasi ei lõhna. Kohafilee oli väga hea ja kõik kokku täiesti maitsev. Lihtsalt väike ehmatus. Aga ma arvan, et nad ei peaks siiski lillkapsast kalaga kokku panema, kui nad seda kuidagi hästilõhnavalt ei suuda serveerida.

 Mrt sõi mingit lihaasja ja leidis, et loom oleks võinud olla veidi pehmem. See roosa asi pildil on õun, mis mehele ei maitsenud.

Wiigi kohvikus on muidu üldiselt väga ilus nüüdsel ajal ja teenindus on sõbralik, aga seal oli kohutavalt palav. Olime just saunast tulnud, näod niigi juba punetasid ja kohvikus higistasime edasi. Mrt tahtis kooki ka võtta, aga me ei suutnud seal kauem istuda, sellepärast läksime lattet jooma Müüriäärde. Mees sai kätte oma koogi, tuntud headuses, ja võisime rahulikult koju minna.

Käime Haapsalus enam-vähem igal nädalalõpul kuskil väljas söömas, kevadeks oleme ilmselt siinsete toidukohtade parimad eksperdid. Raha muidugi kulub, aga nagu ma korduvalt rõhutan – elada tuleb täna, nüüd ja kohe, mitte koguda väikest rahanutsu mingiks ebamääraseks tulevikuks, mida ei pruugi üldse tulla. Nii et nautigem. Ütleb naine, kelle ühe kodu jaanuari elektriarve oli 100 eurot ja teine 150… Enneolematu. Ja mis siis?

12. jaanuar 2019

Saturday, January 12th, 2019

Jätkuvalt on siia blogisse kirjutamisega ikaldus, a ma võin pilte näidata.

 Silt kontoritarvete poes. Hea teada 😀

 Ja veel üks silt samas poes.

Mul pole midagi kirjutada, sest õpime kogu aeg. Järgmisel teisipäeval on mul viimased selle semestri eksamid ja arvestused, kõik vaba aeg kulub igasugu kooliasjade lugemise peale. Kui see teisipäev rahumeelselt mööda saab, on mul teha veel üks praktikum tehnikaülikoolis ja algabki selle kooli viimane semester.

 Käisime õhtul Africa pubis söömas. Käisin seal viimati vist möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja pean tunnistama, et ei tundu nagu seal oleks üldse vahepeal midagi muutunud. Mööbel oli teine, seda märkasin. Muidu üldiselt täielik retro, täiuslik ajaränne. Ja te näete õigesti, ma tõepoolest manustasin Saku Originaali. Ma pole suurem asi õllesõber, süsikate tõttu õllevärki väldin, aga pubis tundus nagu oleks tore seda veidi omale sisse valada. Praad ja õlu korraga sisse käristada oli muidugi paras väljakutse, aga hakkama sain 😀 Sealne teenindus oli, muide, väga sõbralik ja armas. Ses mõttes kodune koht, eriti nõukaaegsele inimesele.

 Retro ilmutas ennast ka taldrikus. Roheline salat oli nii närtsinud, et valasin selle küüslaugukastmega üle, maitsel polnud nagu vigagi. Punase kapsa salat oli ok ja seašnitsel oli väga hästi tehtud. Sooja köögivilja nad kahjuks ei paku ja kartulit ma ei söö, sellepärast pidin vaenekeste salatitega piirduma. Apelsini andsin ka mehele.

 Pubist läksime Müüriääre kohvikusse kohvile ja koogile. Olen keeleotsaga sealseid toorjuustukooke maitsnud, head rasvased on ja vähemagusad, pigem soolakad, aga ma siiski oma tervise huvides ei söö neid. Mrt võttis mingi banaanikuhja (see käkerdis pildil).

 Kellegi statement Müüriääre kohviku ees.

Mul on viimasel semestril vaja teha kaks hindelist ainet ja lõputöö. Lõputööd juba kirjutan, kuigi uuring alles käib. Mul on tänaseks koos 145 kasutuskõlblikku ankeeti, jube visalt neid koguneb. Saaksin sellegi hulgaga kooli lõpetatud, aga uurimusele kaalu andmiseks peaks ikkagi valim suurem olema. No mis parata.

Mrt-l saab pmst jaanuariga ülikool läbi, sest kevadsemestrisse ei jää tal muud kui lõputöö kirjutamine. Eriti tšill. Ta siin vahepeal kahtles, kas viitsib otse magistrisse edasi minna, aga ju tal ikka nüüd tolle õppimisest tühja poolaastaga isu tagasi tuleb. Talle on seda kraadi töö tõttu kindlasti vaja. Minule pole tegelikult mingeid kraade vaja, kuhugi mul oma vanuse tõttu nagunii kandideerida mõtet pole, nagunii jätkan oma bisnissiga. Aga õppimine annab elule värvi ja särtsu, mistap ma veel ei tea, kuidas edasi.

Jõululaupäev

Monday, December 24th, 2018

 Mu suvised trepililled, õieti üks nurk pikast kastist, kuhu need ümber istutasin. Miks visata lilled minema lihtsalt sellepärast, et suvi lõpeb ära? Toas kestavad nad väga kenasti.

Sõitsime hommikul kolme surnuaia kaudu Haapsalust Raplasse ja peale perega jõululõuna pidamist jälle tagasi. Haapsalu Toomkiriku jõuluteenistusele tahtsime jõuda, sellepärast. Väga ilus teenistus oli. Imetlesime Mrt-ga, kuidas üks väike poiss lastekooris ülima innu ja pühendumisega laulis, lausa kirega.

Meie kõrvale sattus kirikus istuma see proua, kellele esimesel suvel pojengijuurikaid andsin. Soovisin talle häid pühi ja ta tahtis kätelda, sest ütles, et sellistel kenadel uutel naabritel peab ikka kätt ka suruma. Päris kõva käepigistus oli, mu jaoks natuke valus. Ma üldiselt üritan kätlemist vältida nii palju kui võimalik, aga alati ei õnnestu. Kirikust välja tulles kätlesime lisaks ka kõigi vaimulikega, neid oli seal vist neli lausa. Mulle eriti imponeeris, et sain ka piiskopile häid pühi soovida, sest tema oli nooruses, kui Haapsallu õpetajaks tuli, tädi Naima sõber või kuidagimoodi soosik. Mind ta muidugi ei tunne. Aga temast ja ta prouast on Naima oma kirjades emale palju kirjutanud. Mu meelest on Salumäe täpselt samasugune nagu ta oli mu lapsepõlves 40 aastat tagasi.

Kirikust koju jalutades rääkisin Mrt-le, mis juhtum mul on lauluga ristirahvas-ristirahvas-rõõmusta. Baptistide kirikus alles teenistus käis ja osutasin, et näed, seal palvekas ma lapsena laulsin seda laulu ja kuna mina laulu sõnu paberilt ei lugenud, siis laulsin kuulmise järgi kaasa Eesti rahvas  -Eesti rahvas – rõõmusta. Mäletan isegi, kus kohas me tol teenistusel Naimaga seisime, kusagil kiriku tagaotsas, sest istekohti ei jätkunud. Millalgi palju aastaid hiljem, kui juba täiskasvanu olin, avastasin, et ei olegi see laul Eesti rahvast, vaid ristirahvast. Nõukaaeg oli ju pealegi. Nüüd kirikus seda jõuluteenistuse lõpus lauldes tahaks jälle muudkui Eesti rahvas ütelda.

Haapsalu kodu on mu südame jõulukodu lapsepõlvest saati. Täna meil põlevad siin küünlad nii õuelaternates lumehanges kui toas laua peal, suure magamistoa aknal on patareidega teeküünlad, mis kaugelt paistavad nagu päris. Tuba on soe, väga vaikne on. Külmkapis on üks eelmisest aastast pärit piparkook, Naima piparkook, mille lihtsalt tõin siia majja kui millegi, mis siia kuulub. Vanasti meil olid elutoa laua peal jõuluajal seakõrvad ka. Sa tead, mis need on või? Need õlis küpsetatud kõverad suured küpsise moodi asjad, mis tuhksuhkruga üle sipsutatakse. Me ikka lapsena suurema osa ajast muudkui sõime siin majas. Täna oleme siin söömisega pigem mõõdukad lootuses, et siis ehk tiba rohkem elupäevi antakse.

Jõulud on Haapsalus eriti kodused, mis sellest, et kuuske me majja ei too. Aga ahjusoojus ja lumevalgus on ikka täpselt samasugused nagu mu lapsepõlves.

Pidu peo otsa

Sunday, December 16th, 2018

Suvalist

Thursday, August 30th, 2018

Haapsalus on ühe eramaja värava peal mingi siuke silt, et “sina valid suuna, mina kiiruse”, höhö. Koeravärk. See ajab mind iga kord itsitama, kui jälle mööda juhtun minema.

Niitsin õhtul koduaias muru, mis oli ühe nädalaga veninud miski 20 cm pikkuseks (et tõmbaks järele kõik, mis suvise põuaga kasvamata jäi). Enne riisusin kokku pirnid ja õunad, mis kubisesid herilastest. Need sumilased olid ennast käärinud pirnidest nii umbe tõmmanud, et ei jaksanud lennatagi, rääkimata mu ründamisest sutsamise eesmärgil. Koomikud.

Rapla aias niitmine võtab alati 1,5 tundi, hull nikerdamine on. Haapsalus ei kulu mitte kunagi üle poole tunni. Aga pean siiski mainima, et olen tänavu koduaias muru niitnud vist ainult kolm-neli korda, peaaegu  nagu üldse mitte. Mehed on abiks olnud ja vahepeal aitas põud.

Mees saabus eile töölt kell üks öösel ehk siis alles täna, eks. Kell kaks öösel hüppas voodist püsti, sest arvas, et oli kooli välisukse valesti kinni pannud. Sõitis kohale ja kontrollis – kõik oli korras. Nüüd läheneb jälle kell südaööle ja mul pole aimugi, mis kell ta töölt koju jõuab. Kõik see töö, mille ta lootis augusti jooksul ära teha, on nüüd tarnete hilinemise tõttu kuhjunud viimasesse nädalasse enne kooli algust. Palju õnne! Igatahes olen ma homseks avamisele kutsutud, lähen kohale, ajan jalad harki ja nõuan õlut ja viina 😀

Üleeile salvestasime Pargi restos Pealtnägija saadet. Mind hämmastas, et Anna saabus kohale nelja vanamehepässiga – siuke suur meeskond ühe väikese inteka tegemiseks! Viis inimest. Kaameramees, kaks toimetajat, miskid valguse sättijad ja. See põhiline toimetaja lihtsalt pikutas diivanis ja näppis telefoni nii kaua kuni Anna intekat tegi. Järgmise nädala kolmapäeval loodetavasti on eetris ja teema on haiglate toit. Mina olin niisama oma teadmistega nõu andmas, enda asemel lükkasin tanki oma lemmikdiabeetiku, ühe väga armsa ja kauni inimese. Vaadake saadet!

Homme võtan plikad auto peale ja läheme verandaga majja suvest viimast võtma. Mrt on muidugi ka nädalavahetusel tööl, sellepärast pole mul vähimatki soovi Rapla majas kopitada. Noored lapsevanemad lähevad suvilasse seenele.

Kooli alguseni on mu esimesel lapselapsel paar päeva, mul endal paar nädalat. Verandaga maja hakkab nüüd täiega õpilaskoduks, sest lisaks sellele, et ise seal kooli ajal ööbime ja Mrt kursavend majutatud saab, elab seal ka mu minia, kes läks mööblirestauraatoriks õppima. Tal on sessid mu mehega samal ajal, fann ja tšill, höhö. Õppige, inimesed, kuni peakene vähegi võtab 😀

 Tööpäevaõhtuti teen selliseid asju. Lastele.

Protected: Veidrike linn

Sunday, July 23rd, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below: