Archive for the ‘Elukestev’ Category

Esimene tund

Friday, April 5th, 2019

Ajaloo huvides pean jäädvustama, et alustasin toitumise valikaine õpetamisega riigigümnaasiumis, kus sooritasin esimese tunni. Võib vist öelda, et läks hästi, sest välja mind ei vilistatud. Pooled õpilased küll puudusid töö- ja karjäärimessi tõttu, aga mul oli nende kümnegagi piisavalt tegemist, kes kohale ilmusid.

Mitu inimest on arvanud, et sebisin ennast kooli tunde andma tutvuse kaudu, kuna seal töötab mu mees, aga olgu see oletus siin kohe ümber lükatud – mind kutsus tundi andma maakonna tervisedendaja ja mu toitumise tund on üks osa tervisedenduse valikainest. Aga siit edasi ma tahan minna üksida, et elu ikka oleks piisavalt raske. Sellepärast käisin peale tundi õppejuhiga rääkimas, et pakun neile uuest aastast tervet eraldi valikainet ainult toitumisest. Lihtsalt liiga mõttetu tundub käia rääkimas üks kord 70 minutit, sest teema on suur ja lai ja selle lühikese ajaga jõuan napikalt öelda “taldrikureegel” või midagi ja juba ongi tund läbi.

Eile oma esimest tundi andma minnes olin elevil nagu väike laps, sest noh, kõik-kõik on uus, eks. Aga üldse enam ei pabistanud, sest olin teinud korraliku koolituskava ja kõik vajalikud värgid ette valmistanud. Pabistasin ära juba mitu kuud tagasi, kui see pakkumine tuli ja ausalt öeldes poleks üldse soovinudki seda teha, aga väike vastutustunne, et peaks nagu riigi poolt antud hariduse eest midagi kogukonnale tagasi andma, ei lasknud öelda ei. Mu ainus muretsuse põhjus oli hirm just välja vilistatud saada, sest ühe mu kursaõega sarnane asi juhtus. Ta kirjeldas, kuidas mingid vennad tal gümnaasiumis tunni pekki keerasid, ta pmst ainult distsipliiniga tegeles seal ja sai küll tunni antud ja kes kuulata tahtis, ehk isegi kuulis midagi, aga ta põrus täiega. Kusjuures sellel inimesel on isegi riiklikult tunnustatud koolitajakutse olemas. Ta kirjeldus tundus kui maailma õudseim kogemus, sellepärast mõtlesin, et õpin tema vigadest ja ei hakka õpilasi mugavustsoonist välja tirima. Noh, et ei tõsta laudu ümber ega hakka kedagi nii hirmsasti keelama ega õiendama, vaid püüan olla… normaalne.

Tunni algus oli omapärane, sest kõik istusid klassis laiali ja võimalikult kaugel mööda seinaääri, keskmisesse ritta ei istunud keegi. Kaks tütarlast aknapoolsest tagumisest pingist sobrasid telefonides ja seletasid valju häälega nagu mind polekski kohal. Küsisin, kas nad ehk tahavad teistega ka jagada, mida neil põnevat on, aga nad vastasid, et neil on üks tähtis koolitöö vaja ära teha ja sellepärast jutustavad. Ütlesin, et okei, tehku rahulikult edasi, kui suudavad vaikselt toimetada ega sega tundi. Vaikus saabus ja minu kohalolu või tunni teema ei paistnud neid häirivat. Alguses. Mingi aeg märkasin, et neiud kuulavad, mida räägin, isegi üritavad küsimustele vastata ja kui poole tunni pealt joonistamise materjalid laiali jagasin, hakkasid suure õhinaga kritseldama. Jehhuu, eks ole!!! Minu võit 😀 Kusjuures tunni lõpus tegime tasakaaluharjutusi ja ignorandid tegid kõike kaasa! Ja päris lõpus, kui kirjalikke materjale jagasin, nad võtsid neid oma sõpradele viimiseks ka.

Olin lasknud Mrt-l trükkida omale kenad pitsilise servaga taldrikud paberilehtedele ja panin noored taldrikureeglit joonistama. Kusjuures ütlesin, et kellele joonistada ei meeldi, see jagagu lihtsalt taldrik osadeks ja kirjutagu peale, kuhu ossa mingi toit sobib. Kõik joonistasid mõnuga! Olin arvanud, et gümnaasiumi inimestele selline ülesanne liiga titekas tundub, aga noored lasid fantaasial lennata ja paistsid jube rahul olevat. Ühe noormehega leidsin ühise keele kui küsisin, kas ta on Kreisi raadiot vaadanud, et selline ruuduline siga, höhö. Ta ütles, et ahjaa, see reketi nali. 😀 Kui imestasin, et keegi ei kirjuta, siis üks neiu kommenteeris, et nad üldse pole saanud tundides joonistada. Vaat siis! Andke lapsele värvipliiatsid ja te näete! Mis sellest, et need lapsed hakkavad varsti vbla ise lapsi saama.

Teine hämming oli mul see, et kui folaatidest rääksin, et tulevastele emadele on see jutt hästi oluline teada, siis absull kõik tüdrukud kuulasid kõrvad kikkis. See on see teema, et kui tahad tervet last sünnitada, siis piisavale folaatide saamisele toidust tuleb hakata tähelepanu pöörama juba enne rasedaks jäämist. Ja kui lapseootele jääd, siis ämmakas nagunii määrab foolhappe lisaksvõtmist ka purgist.

Mu ainukene feil oli see, et ma ei oska aega arvestada. Umbes 4-5 sisuslaidi oleksin pidanud rohkem tegema pluss et loengu lõppu jäetud maiuspalasid ehk ajakirjanike tekstidest vigade otsimist võiks ka rohkem olla. Need viimased ma olin just selleks pannud, et kui aega jääb üle või puudu, saan nendega manööverdada. Äge oli, et noortele meeldib nuputada ja ma täiega imestasin ühe neiu ja noormehe teadmisi asjast, tütarlaps oli eriti terav kriit. See sama tüdruk oli enne tunni algust öelnud, et peab kümme minutit varem lahkuma ja me leppisime kokku, et siis lihtsalt hiilib vaikselt minema, aga kui siis see aeg täis sai, ta oli ikka veel tunnis ja venitas viimase hetkeni kuulata. Kuna ma aega arvestada ei osanud, siis lasingi nad kõik viis minutit varem ära.

Olin jätnud tunni lõppu lobisemisaega, et uurida, mis teemad neid enim huvitavad ja sain teada, et nad valiksid iga kell tervisedenduse asemel täismahus toitumisõpetuse. Noh, selle jutu peale ma siis kõndisingi õppejuhi juurde ja pakkusin välja, et võin neile uue valikaine teha sügisest.

Ei, elu ei pea olema kerge. No vaja ikka ennast proovile panna! Kerge on igav.

Kui tervisedendajale rääkisin, et kaks neiukest algul tundi segasid ja ei tahtnud kaasa teha, oli ta esimene küsimus, et kas need sealt akna alt tagant pingist. Jah. Ehk et alati on hea teada, et viga pole minus, vaid osad õpilased ongi teisemad kui teised. Kusjuures olukorda lahendades tundsin, kui väga palju on mul kasu ülikoolis võetud didaktika ainetest. Olin tegelikult valmis palju hullemateks olukordadeks kui pisut lärmi klassi tagant nurgast ja mind üllatas, et kui korraks keset tundi sealt veel hääli tuli, siis piisas ainult hetkeks naeratades sinnapoole vaatamisest ja sai vaikus majja. Seekord läks hästi, ütleme nii. Aga alati võib segaja tunnist minema saata, sest ega seal istumine neile kohustuslik pole.

Mulle on toitumise õpetamine vajalik selleks, et kui üldse peale kooli enam asjaga ei tegele, teadmised kustuvad. Raha makstakse ka. Mul pole vähimatki soovi saada toitumisnõustajaks, see töö ei meeldi mulle ja tundub isegi natuke nagu lati alt läbi minek. Me õppekavas on üle poolte ainete seotud toitumisega, sest on selline kallak valitud, aga teadmisi saame muidugi oluliselt enamaks. Diabeedi teemast on ka suht kopp ees juba, sest midagi väga uut selles vallas enam ette ei satu ja meedikuks õppida on mu jaoks liiga hilja (no ei hakka öövalveid tegema, ei hakka!). Diabeetikuid tohiks toitumise alal ametlikult nõustada ainult toitumisterapeut, aga sellisel peab olema meditsiiniharidus (mitte et me süsteem üldse sooviks näha, et diabeetikud sobivalt söövad ja vähem ravimeid tarvitavad). Teist sama taseme haridust tasuta teha saaksin nagunii alles seitsme aasta pärast, sest selline on seadus. A mis ma enne pinssi enam… Ehk et tulevikku vaadates kuluks väike õpetajaharidus ära küll, sest see on amet, kus ei ruuli kolmekümpised ega üldse noored inimesed ja on ka minusugustel veel töövõimalusi.

Üks teadmine, mis mulle hästi meeldib, on see, et õpetamise eesmärk on mõjutada hoiakuid. Eks natuke mõni teadmine ka võiks noorele inimesele külge jääda, aga hoiakutest ikkagi algab kõik.

Ma viimasel ajal polegi endalt enam väga küsinud, kelleks saada tahan, kui suureks saan.

P.S. Meie gümnaasiumi värvid on tumelilla ja kollane. Käisin tundi andmas samavärvi lilla kampsuni ja lilla-valgetriibulise pluusiga, küüned kollaseks värvitud. Et nagu kaitsevärv või nii, millega saaks varjuda juhul, kui jamaks läheb 😀

Protected: Hästi paneme

Monday, April 1st, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Töö- ja õppejärg

Friday, March 29th, 2019

Istun töö juures mitte midagi tehes ja ootan, millal võiks ukse tagantkätt kinni tõmmata. Olen sel nädalal ja üldse terve märtsikuu jooksul nii palju töötanud, et tunnen nagu võiksin nüüd ennast veits isegi lõdvaks lasta. Peaksin tegelikult ühte suurt arvutit parandama, aga juba suutsin sõrmenukid veriseks saada seda lammutades ja nagunii mul pole sinna piisavalt võimsat toitekat sisse panna, jätan mehele selle töö järgmiseks nädalaks. Enamasti siuksed rohkem jõudu ja näpuosavust nõudvad tööd ma jätangi alati Mrt-le, aga täna ta on ära üldse oma erialaseminaris.

Äri on sel aastal läinud niisuguses tempos, et täiega puhkusevõimalus terendab ees, ootan juulikuud pikisilmi. Unistan sellest hetkest, kui võin äri uksele sildi riputada terveks juuliks, et oleme puhkusel. Kui see võimalikuks saab, siis on meil siin “nagu välismaal.” Mulle sügava mulje jättis veerand sajandit tagasi, kui olin Vimmerbys tööl ja soojal suveõhtul mööda linnatänavaid patseerides nägin, et mitmed ärid olid uksele sildi pannud, et puhkusel on ja ma ei jõudnud ära imestada, et need puhkused kestsid terve kuu või isegi kauem. See oli üheksakümnendatel, kui eestlasest firmaomanikud töötasid ööl ja päeval, ilma puhkust võtmata. Mõtlesin tookord, et selline asi ei ole Eestis mitte kunagi võimalik. Tegelikult paljudele juba ammu on, üks me linna elektroonikaparandus ei tööta juulikuus juba aastaid no ja muidugi eriti edukad ärimehed ei pea ise üldse oma äris kohal olema, vaid lasevad teistel töötada. Meile on selline asi ikka veel ainult unistus, eks saame näha, kas tänavu õnnestub päriselt puhkusele minna. Unistada ju ikka võib. Või mis võib, peab!

Puhkuseunistusest ma olen siin juba muidugi varemgi kirjutanud. Nagu ka kõigest muust.

Ülikoolis on mul asjad sealmaal, et olen igal vabal hetkel kirjutanud lõputööd ja täna sain ta nii palju valmis, et ainult annotatsioonid on väheke ripakil. Eelkaitsmiseks peab töö esitama hiljemalt 22. aprillil, aga olin endale eesmärgiks pannud, et märtsi lõpuks peab töö valmis olema. Märts lõpeb ülehomme, kahe päevaga olen isegi oma tähtajast ees. Mõte oli mul selline, et kui uuringu tulemused on analüüsitud, diplomitöö tekst on koos ja juhendajatelt parandused ja ettepanekud saadud, jääb mulle veel aega töö peenhäälestamiseks mõni nädal. Juhendajad on mul väga hõivatud inimesed, üks tantsib igal nädalavahetusel ja vabadel õhtutel tangot ja teine käib karate võistlustel, kus astub üles ise ja võistlevad ka ta lapsed ja mees. Siuksed duracellid kõik.

Lõputööga kiirustasin sellepärast, et mul üks arvestus ja eksam on veel aprillis teha, lisaks mitu kodutööd, millest osad on jubedalt tüütud ja kahjuks ka mõttetud. Vägisi punnitan teha selliseid kirjatöid, millega mitte midagi uut ei õpi või kui, siis ehk vaid seda, kuidas kõige kergemal moel ennast ainest läbi nihverdada.

Aga. Tunne on hea. Talv on olnud pime, masendav ja pingeline. Aga nüüd on kevad ja kooli lõpetamiseni on jäänud vaid poolteist sessi, mis teeb ainult kaks pluss üks tummist koolipäeva. Poolest aprillist alates on ainult kaitsmised veel ees ja vot see on küll siis nagu üks tšill olukord. Ootan põnevusega, ei karda, ei muretse, olen ehk liigagi enesekindel. Sest ma olen rämedalt tööd teinud kõik need ülikooliaastad.

Elumärk

Monday, March 18th, 2019

Vahepeal tuleb selline tunne, et peaks nagu siia mingi elumärgi salvestama. Erilist kirge mul enam seda blogi pidada ei ole, sest oma isiklikumad asjad kirjutan salakohta, mis on ainult minu oma ja keegi teine ei näe. Ma ei taha enam väga jagada oma elu. Tegelt tundub, et olen absull kõik juba üles kirjutanud, mida üldse ühe elu jooksul väikesel inimesel kirjutada on ja iga uus peatükk mu elus on ainult kordamine.

Peamiselt tegelen oma diplomitööga, olen võtnud eesmärgiks see märtsikuu jooksul valmis saada. Küsimus ei olegi selles, millal või kas ta valmis saan, vaid millise kvaliteediga asi see tuleb. Mul on teksti juba nii palju, et ainuüksi sellele viitamine võtab kokku viis lehekülge ja ikka veel on mul terve leheküljetäis uurimuste linke, mida pole jõudnud töösse integreerida. Hetkel on koos lisadega 50 lehekülge valmis, aga arutelu ja järeldusteni pole ma veel jõudnudki ja uurimustöö teoreertilisele alusele tahaks ka veel kõvasti vunki juurde anda. Tunnen suurt vastutust see asi hästi teha mitte sellepärast, et parim võimalik hinne saada, vaid et arstid ka usuksid, mida kokku kirjutan. Arstide veenmine kellegi poolt, kes ei ole arst, on mission impossible. Teema on diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest ja võite muidugi ette kujutada, et mingit teadlikkust ei ole.

Muuhulgas olen täna veendunud, et kui diplom käes, siis terviseteemadega ma edasi ei lähe. Osalt sellepärast, et Eestis on terviseõpingute jätkamiseks liiga vähe võimalusi, aga ka sellepärast, et mul on oma teemast kopp ees.

Kõik nädalavahetused kuluvad mul õppimise peale, vahel hüppame siit korra ümber nurga kinno ka, aga ega muud lõõgastust meil enne ülikooli lõpetamist ei tule. Vaatasime nädalavahetusel Mehed ära. Kordemets oli saalis kohal ja juhatas filmi sisse ja enne üks kultuurimaja naine teda tutvustas ja temaga koos olnud meest, kelle kohta ütles, et see on miski valgustaja või midagi ja ma mõtsin, et mida ta ajab, sest mu meelest see mees oli näitleja. Noh, selguski siis, et tädi ajas midagi segamini, hoopis üks peaosalistest, Täär oli see. Film ise on selline, milles on üksikud episoodid, mida naudid täiega, aga pealiin on üsna igav. Mrt-le läks film siiski päris hinge vist, sest keskeakriisis mehed ja nii, teate küll. Mulle täiega meeldisid need rollid, mida Vaarik filmis teeb, no imetlusväärne. Ja siis need mingid fantaasiahetked, suht haiged kujutluspildid, mis filmis meestel on, need olid ka täiega nauditavad. Muidu veits nagu telelavastus oli see asi, aga täitsa julgen soovitada. Hetkiti on nii naljakas, et silmist voolas pisar. Aga ega neid hetki liiga palju ei olnud.

Niisiis, Mehed. Filmis on üks koht, mille puhul mõtlesin, et kas see on filmitegijate tähelepanematus või on see teadlik provokatsioon või lustlik eksponeerimine ja kui on teadlik, siis milleks? On üks saunaesine stseen, kus mehed istuvad, rätikud ümber, ja joovad õlle. Tegelane Veiko näeb kena välja, jäin ta tugevat karvast päevitunud reit vahtima, mis saunalina vahelt esile tuli ja… jõllitasin tükk aega seda imet, et kas tõesti ta munad paistavad!? No okei, munandid on õige väljend. Mitte et ma poleks varem meeste kehaosi näind, aga tekkis äkki seda nähes tunne, et tegemist on ühe põlveotsafilmiga, mille tegemiseks pole liiga palju energiat kulutatud ja osad kaadrid on veits hooletult tehtud, ilma süvenemata ja operaator ei märganud ehk mehele ütelda, et kata ennast kinni. Mis ei saa ju olla tõsi. Ehk et nagunii see on teadlik värk seal, aga milleks? Mu meelest, kui mees on sedasi esitatud, ta tundub jube haavatav. Te olete seda näind vä? Kas panite tähele?

Eks ta üks keskeakriisi film on ja Mrt-le mõjus see ka nagu natuke liiga raputavalt mu meelest. Mulle ei mõjunud üldse. Ei olnud selline, et tagantjärele veel tükk aega  juurdleks, et nii ja naa. Lihtsalt üks lõbus asi oli ja natuke veider.

A meil oli täna selline koolipäev, et kui muidu ikka põhiliselt vaatame õhtul kella ja üritame loengu lõpu varasemaks kaubelda, siis täna ühes didaktika aines me ei raatsinud lõpetada. Lihtsalt nii huvitav oli ja mõtted muudkui jooksid ja küsimusi tekkis ja tundus üliväärtuslik see võimalus, et suurte kogemustega õppejõu vastuseid me küsimustele kuulata. Need on need hetked, mille pärast ma ülikoolis käin üldse.

Kangastused

Friday, March 8th, 2019

Sitsin arvutis ja loen ja järsku kangastub mu meeltele üks paber lapsepõlvest – valge, paks, läikiv paber, mis lõhnas tugevalt nagu kissell. Ma ei mäleta, kas see oli lihtsalt paber või mõni raamat või ajakiri, aga selle paberi libe läikiv pind ja tugev lõhn olid elamus, mis ootamatult tulevad meelde mitukümmend aastat hiljem. Ikka justkui valged puhtad lehed oleks olnud… Kas me joonistasime nendele?

Veider.

Vedeleme verandaga majas nagu enamasti reede õhtul. Kooli- ja töönädal on selja taga ja kuidagi eriti väga väljateenitud puhkuse tunne on. Suutsin täna valmis teha ühe koolitöö, mis oli mind pikalt vaevanud ja suurema osa sellest esitlusest, millega pean aprillis gümnaasiumi õpilaste ette minema. See viimane ka vaevas mind täiega, ma parema meelega ei oleks võtnud lisakohustusi samal ajal kui ülikooli lõpetamine on käsil, aga miski missioonitunne ja kohustus kogukonna ees ei lubanud ära ütelda kui kutsuti. Kui ma selle tunni andmisega just sajaga ei põru, saab sellest jätkuv töö läbi mitme gümnaasiumikursuse.

Oleme Mrt-ga aina otsinud endale sobivaid magistrikavasid ja mida rohkem ma neid vahin, seda selgemaks saab, et terviseteemadega ei saa ma edasi minna. Nii rahvatervise magister kui tervisekommunikatsioon on sellised õpped, et tööl nende kõrvalt käia ei saa ja kui ma need võtaks, sureksin enne nälga kui diplom käes. Tervisekommunikatsioon oleks olnud mu esimene valik, aga päevast päeva poolest tööajast pealinna loengusse sõita ei ole võimalik mitte kuidagi, see oleks me äri klientide suhtes ülbe ja pealegi ei jätkuks mul nii mitmeteks kilomeetriteks bensiiniraha. Seal on mingi topakas tsükliõpe, mis tööpäeviti alates kella 16:15-st pluss reedel ja laupäeval pikad päevad. Vaatasin tänaste õppijate tunniplaani, väga kaootiline õppekorraldus on. Nii et olen jätkuvalt magistrikava otsinguil ja tõenäoliselt valin viimaks hoopis midagi oma tänase tööga seonduvat ehk infotehnoloogia vallast. Jama on selles, et õppimata nagu üldse ei oska enam olla.

Noh, ja viimaks selgub kindlasti tõsiasi, et mulle tasuta õppekohta ei anta ja Mrt õpib üksi edasi või siis annan ülikoolile oma viimased säästud ja alustan oma raha eest õppimist lootuses, et keegi kukub välja ja saan tasuta koha peal jätkata. Need mitte sisse saamise hirmud on mul tingitud refleksid, liiga mitmel korral olen ülikooli ukse taha jäänud. Mrt-l seda hirmu pole, et vastu ei võeta, ta töötab koolis ja vajab magistrikraadi ja on tark ja ilus ja võetakse alati esmajärjekorras igale poole vastu.

Mrt-le pakuti juba ka ülikooli õpetaja kohta, sügisest peaks ühe ainega alustama ja ma kahtlustan, et ta ütleb jah. Loenguid lugeda saaks ta ainult laupäeviti üle nädala, sest on ju täiskohaga gümnaasiumis tööl ja  iga teise nädala veedab ta tõenäoliselt magistriõppe loengutes, aga sellest piisaks igatahes alustuseks. Me leiame, et ta peaks selle pakkumise vastu võtma, kolledžis juba ammu talle vihjeid tehakse, et nad teda tööle tahavad.

Krt, ma olen ka tark ja ilus, miks mulle keegi sedasi lambist tööd ei paku?

Aasta esimesed kuud on me äris olnud edukamad kui muidu ja kui nii jätkub, võib juhtuda, et saan isegi juulikuus pikema puhkuse võtta. Kui kedagi huvitab, misse fie optimeerimine on, siis see ongi see, et kas saad ehk mõnel aastal teha vajalikke investeeringuid, osta olulisi tööriistu või seadmeid, või siis teisel aastal saad ehk isegi suvel puhkust võtta rohkem kui üks nädal. Õudselt hale tegelt on olnud me elu, sest mingit sellist puhkust nagu riiklikult ette nähtud on, ei ole ma saanud endale lubada. Sest kui äri paariks nädalakski kinni panen, ei tule raha sisse ja me ei suuda katta oma kulusid. Eelmine aasta lõppes päris koleda kahjumiga. Aga tänavu on asjad teisiti. Aasta esimesed kuud on toonud kasumit ja kui sellist taset suudaks hoida terve esimese poolaasta, siis ilmub me äri uksele juulikuus silt, et oleme puhkusel ja puhkamegi terve juulikuu nagu valged inimesed. Oma 20-aastase tegutsemisaja jooksul pole meil sellist võimalust veel mitte kunagi tulnud, aga täna on mul tunne, et äkki nüüd, ehk viimaks ometi… Ma päris tõsiselt loodan, et suveks nii palju kasumit ette koguneb, et võiksime äri kuuks ajaks kinni panna ja puhata nii nagu üks õige puhkus on. Arvestades seda, et kaks konkurenti möödunud aasta oktoobris alla andsid ja pillid kotti pakkisid, võiks tööd nii palju jaguda küll, et üks päris õige puhkus võiks ka üks kord elus võimalikuks saada.

Tööl käia meil muidugi liiga palju aega ei ole, sest alailma on vaja olla loengutes. Aga sa ütle nüid, mis rõõmu üks vanainimene oma elust saaks, kui ta koolis ei käiks? Kummaline, kuidas õppimisest saab vajadus.

Mis me siin siis vahepeal veel teinud oleme? Kinos oleme käinud. Haapsalus vaatasime Arktikat. Väga kummaline tühi film, kaks näitlejat, kellest üks ainult magab. Aint lumi ja jää ja. Kusjuures täiesti vaadatav film, isegi igav ei hakanud. Mõõduka põnevusnüansiga. Raplas vaatasime klassikokkutuleku kolmandat osa, mis oli täielik… eee… kuidas nüüd viisakalt ütelda? Pold nagu mingi. Täitsa nõme tegelt. Mannetu. Ja Tõde ja õigus muidugi sai ka vaadatud ja see on täitsa hea asi, aga liiga palju just ka ei vaimustanud. Kas seda filmi kuidagi lühemalt ei andnud teha? Eks ta ole üks Eesti asi, kannatas vaadata küll, aga nende üle, kes kohe teist korda seda vaatama tormavad, sest lihtsalt nii hea on, ma imestan täiega. Meile aitas ühest korrast.

Mõtlen mõnikord, et mis mul viga on, et hullult vaevlen stressi käes, sest kohustusi on umbes miljon, sest noh, töö ja kool ja… aga ikka nagu tahaks veel umbes sada järgmist aastat tudeng olla… Tõesti topakas. Keskea kriis või? Mingi kaotatud nooruse illusioonis elamine?

Reedene

Friday, February 22nd, 2019

Sõitsime peale tööd kohe Haapsallu, nüüd Mrt vaatab arvutist kossu ja ma joon veini ja pugin metsapähkleid. Õigupoolest peaksime praegu Raplas peol olema, aga sõbrad-sugulased, kellega minema pidime, eelistasid sauna ja kodust olu, nii me ka otsustasime, et verandaga majas on igatahes mõnusam reede õhtut veeta kui rahvarohkel peol. Meil on seal täna kino avamine ja vabariigi aastapäeva ja kultra sünnipäeva tähistamine, kuhu olime laua bronninud. Selgus aga, et peole on tulemas nii palju rahvast, et lauabronnid tühistati. Ei tundunud mõnus sinna rüselema minna. Õues on jube külm ka, parkimiskohta on kultra lähedal pea võimatu leida ja garderoob on neil seal ka selline, et vaevalt kõigi piduliste üleriided sinna mahuvad. No maa külmand ja kärss kärnas, eks ole.

Kui peole minna ja seal olla pole mugav, siis vanainimesed ei lähe.

Käisime veel eile õhtul peale tööd pealinnas mulle kingi ostmas, õigupoolest nii kingi kui lahtise ninaga saapaid, sest ma ei suutnud otsustada, millega peole minna tahan. Mehele olin hommikul uue punasekirju lipsu ostnud, mis mu kleidiga sobib. Seekord kõike seda kraami vaja ei läinud, aga eks tuleb neid pidusid veel.

 Jama pilt, aga saabas on sädelevast kangast ja kingad lillepärlitega. Kuhu ma nendega ükspäev sammud sean, pole aimugi. Lahtise ninaga saabas on üks kiiksuga asi, aga olen neid ammu tahtnud, sest kui pean saabastes vahel ka siseruumides viibima, siis tabab mind alati varbavalu, mida jaheda varbaga ei tule. Funktsionaalsed, niisiis. Veidrad ka.

Ehh, üks kodulinna kooliõpetaja teeb sellest peost, kuhu me ei läinud, jooksvalt live ülekandeid, me ei jää millestki ilma.

Meil on reedeti peale tööd Haapsallu sõites välja kujunenud siuke traditsioon, et peatume Märjamaal bensukas ja teeme ühe latte ja peekoniwrapperi. Õhtusöögiks.

 Nädalalõpu patuhetk.

Kmr käis eelmisel nädalavahetusel sõbra sünnipäeval, kus üks tütarlaps, kes ilmselt Mrt-d teab gümnaasiumist, küsis, kas nad on vennad. Topeltirw 😀 Hea, et ta mind ei tunne, muidu vbla küsiks, kas ma olen nende poiste vanaema. Mrt oli muidugi überrõõmus, sest juus hakkab ju ikkagi juba halliks minema ja igihaljuse teemalisi kommentaare tuleb sellega seoses aina harvem ette.

Nädalavahetus tuleb meil pisut kaootiline, sest on mõned sündmused, kuhu peame minema. Laupäeval õe raamatuesitlusele ja pühapäeval Mrt lapsepõlvesõbra sünnipäevale. No ega väga ei pea, aga tahame. Sinna sünnale ma vbla jätan minemata, sest ei raatsi raisata väärtuslikku aega, mida tahan veeta õppetükkide seltsis. Ma pole oma kooliasjadega jännis, aga tahaks kodutööd võimalikult vara ära esitada, et saaks keskenduda lõputööle. Nädalavahetustel on iga minut eriliselt arvel, sest tööpäeviti reeglina õppimiseks aega ei jää ega ka energiat. Võtsin tükk aega hoogu, et ühte didaktika kodutööd kirjutama hakata, mitte kuidagi ei suutnud kondikavagi välja mõelda, aga täna oli töö juures vaikne, hakkasin otsast kirjutama ja äkki hakkas tekst jooksma nii, et sain suurema osa valmis. Tegelt sain tünga, sest arvasin, et olen vajaliku mahu valmis kirjutanud, aga siiski oli üks lehekülg nõutud mahust puudu. Püüan selle kirjutise homme ära lõpetada ja asuda koolituskava kallale. Mul osad kodutööd on väga praktilised ja päriselus vajalikud, koolituskava plaanin teha selle tunni peale, mille pean aprillis gümnaasiumiõpilastele andma.

Olime mitu päeva vahtinud valvekaamerast, kuidas meil Haapsalu õue peal prügikast pikali on, kaas ka lahti. Ükspäev oli räige tuul ja see lükkas tühja kasti ümber. Prügikasti põhjas oli ainult üks prügikott ja mul oli väike hirm, et tulevad hiired, kassid või rebased, kes selle koti mööda õue laiali tassivad. Jah, meil on Haapsalu vanalinnas rebased, eelmisel aastal nägin oma silmaga. Õnneks ei tulnud mitte kedagi. Meil on siin kasutuses mingid lillad tugevalt seebi järele lõhnavad prügikotid ja koti sees olid ka vänged küünelakieemaldajaga vatipadjad, ju ei tundunud see kompott apetiitne. Imelik, et mõni naaber mööda minnes kasti püsti ei tõstnud, ma küll tõstaks, kui näeks, et naabril kast kummuli on ja ma tean, et nad alles mõne päeva pärast koju tulevad. Prügikast on meil enam-vähem kogu aeg tühi, sest enamus sodi läheb pakendikonteinerisse. Päris mitmel hommikul oleme avastanud, et tuul on kasti ümber lükanud. Ei taha prügikasti maja varju ka viia, sest ei viitsi jälgida, millal tühjenduspäevad on ja hea on, kui kast on alati värava lähedal kättesaadav.

Mõtlen nüüd, et oli mul üldse midagi tarka ka kirjutada siia? Vaevalt küll.

Asso, seda ka, et seitsme aasta jooksul, mil bookdepositoryst raamatuid tellinud olen, juhtus teist korda, et mu tellitud asi läheb kaduma. Eelmisel korral ootasin peaaegu kaks kuud ja alles siis kirjutasin neile, mille peale raamatumüüja mulle enda kulul uue raamatu saatis. Nüüd on neil Euroopasse saatmise aeg lühendatud kolmelt-neljalt nädalalt max nädalale ja olen ka raamatud tõesti nii kiiresti kätte saanud. Ainult see üks pole tulnud ja ootan juba peaaegu kuu aega. Suhtlesin nendega nädala sees mitmel korral ja nüüd mulle üritatakse jälle asendus saata, aga kuna seda raamatut neil kohe laos pole, läheb veel aega. Päris tüütu. Aga tore pood siiski, ei võta postikulu ega midagi.

Over and out.

 

Sügav talv

Sunday, January 27th, 2019

Hetkel on Eestis eriti sügav talv koos rohke lume ja krõbeda külmaga. Eile varahommikul isegi Haapsalus aialipid paukusid, aga seal on enamasti 6 – 10 kraadi vähem külma kui näiteks Raplas. On olnud hommikuid, kui hakkan Haapsalust tööle sõitma 6-kraadisest külmast ja jõuan Raplasse 16-kraadisesse pakasesse. Ilusad on küll kõik need lumivalged härmas metsad ja tõusvast päikesest punaseks värvitud põllud, aga isegi talvevaateid imetledes mõtlen, et lõpeks see talv ometi rutem ära. Ma ei salli külma aega, pole kunagi sallinud.

Oleme lisaks koolipäevadele Haapsalus ka kõik nädalavahetused. Sealne ahjusoojus on nii-nii mõnus, toad on heasti soojad ja isegi hingata on kuidagi kergem. Eelmisel talvel meil seal nii soe ei olnud, sest esiku ja vetsu-duširuumi lagi oli täiesti soojustamata. Mrt tegi suvel sinna korraliku sooja lae ja vahe on täiega tunda. Välisseinad on ikka alles puhas palk ja laudvooder, suurema tuulega kipub ikka nagu läbi puhuma, aga siiski üllatavalt soe on toas.

Aitasin mehel eile üht aruannet parandada ja imestasin, kuidas ta eesti keel on alla käinud. Mäletan toimetuse ajast, et emakeeles ta oli tugev ja eks me mõlemad oleme ülikriitilised olnud igasugu keeleliste lolluste suhtes, mida ajalehtedest leiame. Nüüd äkki avastasin, et Mrt ei oska enam hästi eesti keeles lauseidki moodustada, käänded puha segamini ja. Ta ise arvab, et see tuleb sellest, et ta ainult inglise keeles loeb kogu aeg. No vot ei teagi. Igatahes tundsin ta tööd parandades, et võiksin ehk emakeele õpetajana töötada või vähemalt mingit sorti tekstide toimetajana, sest leidsin vigu nagu muda ja pakkusin välja selgeid lauseid, mis mõtte lihtsaimal viisil esitasid.

See kirjalik töö oli mehel viimaste punktide kättesaamiseks siit ülikoolist, kui lõputöö välja arvata. Tal ongi nüüd kõiksugu loengutega ja eksamite-arvestustega finito, terve kevadsemestri jooksul pole muud teha kui lõputööd kirjutada. Ilmselt saab ta oma töö valmis juba paar kuud enne kaitsmist, sest hoogsalt kirjutab siin. Ta reedel äkki tegi kannapöörde ja muutis oma lõputöö teemat. Muidu mingit spordivärki ta siin planeeris lõputööks ja samal ajal ehitas gümnaasiumile miskit ägedat süsteemi, nüüd sellest süsteemist saab ühtlasi ka diplomitöö. Mrt ütles, et tal ümbermõtlemisest saabus suur kergendus. Vähemalt on töö huvitav ja ka ametialaselt kasulik.

Mulle alati on mõistatuseks jäänud, mismoodi rakendusinformaatikud ja eriti veel disaini eriala õppurid oma lõputöödesse empiirilist osa tekitavad. Mul on ses mõttes lihtne, et on konkreetne uurimus, hunnik teadustöid allikateks ja üldse kõik teoreetiline alus hästi paigas. Aga kui tekitad mingi konkreetse toote, mida pead kaitsma, siis on mu meelest veits keerulisem.

Istusime täna Haapsalu kodus ahjusoojuses päev otsa ja tegelesime mõlemad oma diplomitöödega. Mul oli alustuseks hull paanika, sest olin teadmata kohta salvestanud lõputööks vajalike uurimuste linkide koguka. Mul on üks suur teadustööde fail arvutis, miski 22 lehekülge pikk, kust eelmisel nädalal nokkisin paari lehekülje jagu linke välja oma lõputööks. Täna tahtsin sealt allikaid võtma hakata ja no pole faili mitte kusagil… Windows 10-s on ju hea otsida igasugu asju, kui faili nime või nimeosa tead, aga no mitte ühegi sõnaga ei tulnud välja ja mu ülikooli kataloogis sellist faili polnud. Viimaks leidsin dokumentidest üles, olin salvestanud ohvissi malli… Johhaijoo, kui lollakas!!! Salvestasin käbe faili õigesse formaati ja õigesse kataloogi, lisaks saatsin endale meili peale kah veel, et siis on igal pool olemas. Mul on dropboxi ka võimalik dokumente panna või google doc-si, aga millegipärast ma ei kannata neid keskkondi, ainult rühmatöödeks kasutan.

Nädala pärast algavad kevadsemestri loengud, pean veel kaks ainet ära kannatama. Kannatamine on päevakorras sellepärast, et üks neist ainetest pole huvitav ja teisel on nõrk õppejõud. Eks näis, ära nad tuleb igatahes teha, aga oma keskmise hinde saadan ilmselt kukele. Ja vahet pole kah, sest kui tahan edasi õppida kuskil, siis kedagi mu keskmine hinne ei huvita nagunii.

Olen õppimisega nii harjunud, et enam üldse ei kujuta ette, kuidas suudaksin sügisel kooli mitte minna. Eks see on suures osas vananemisele trääsa näitamine, aga mitte ainult. Mulle meeldib asju teada, arutleda, analüüsida, isegi eksamite sooritamine on meeldima hakanud. Kes oleks seda võinud arvata, kui aastaid ülikooli minemist edasi lükkasin osalt sellepärast, et ei suutnud ennast ette kujutada eksameid tegemas (aga põhiliselt siiski rahapuudusest tingitult). Eriti kahju oleks mul siis, kui Mrt saab magistrisse sisse ja mina ei saa, siis ma nutan. Või siis ei nuta, aga panen hakkama oma säästud ja alustan jälle raha eest ainete võtmist… Sest ega ju ei tea, kui kauaks elu ja tervist antakse, aga nii kauaks kui antakse, olgu elu vähemalt huvitav.

Semestri lõpp

Tuesday, January 15th, 2019

Täna olid mul sügissemestri viimased eksamid ja arvestused, kell 10 algasid ja kl 20 jõudsin koju. Vahepealse pooletunnise pausi ajal jõudsin kimaga kodus söömas käia. Adrenaliin on siiani üleval, ei teagi mida teha, et magamamineku ajaks rahu keresse saada.

Esimene eksam koos selle aine viimase vahetestiga kestis kokku 3,5 tundi. Vaatasin, kuidas noored tüdrukud suurest pingutusest näost õhetasid ja mõtlesin, et jumal tänatud, et mul midagi kuumahooge peal ei käi. Selle 7-punktise aine suur eksam oli peamiselt hull rehkendamine, protsentide arvutamine ja muu säärane. Pidin nurka viskama oma harjumuspärase lihtviisilise arvutamise ja tegelema ristkorrutistega. Et kui seda ja toda tuleb nii mitu ühikut juurde, siis mitu protsenti soovitusest on seda või toda ainet. Kõik sellised asjad, põhikooli matemaatika. Jube palju sodisin, aga enamus peaks siiski õigesti olema vähemalt tehetes. Tean, et ühe ja teise asjaga teoorias panin veits pada ka, aga ikkagi jubeväga loodan, et selle aine A saan. Mul oli enne suurt eksamit kursuse teine tulemus, igasugu vaheeksamite, boonusülesannete, esitluse ja suure kodutöö peale kokku. Nüüd ei teagi, kas solkisin ära oma hinde.

A on mul vaja saada igaks juhuks, et hoida oma keskmine hinne cum laude kohal. Nii igaks juhuks, kui peale kooli lõpetamist peaksin leidma endale sobiva magistrikava ja tahtma edasi õppida. Sest minu vanuses ei ole väga lootust teisiti ülikooli sisse saada kui väga hea stardipositsiooniga, mille saab anda ainult eelmine diplom.

Aga teisalt – kui ma ei saa A, siis läheb maha igasugune pinge ja saan lõdva ükskõiksusega ülikooli ära lõpetada.

Mrt pablab samamoodi oma cum laude lootuse pärast, kuigi ta keskmine hinne on paar pügalat kõrgem kui mul. Talle on hea tulemus eriti oluline selleks, et stippi saada. Kaks ainet on ta nüüd juba jälle A saanud, üks on veel hindamata, aga räigelt mahukas ja rühmatööna ka sama palju logisev. See tüüp on terve ülikooliaja peale saanud vist ainult kaks B-d…

Mingit õpipausi vahepeal ei tule, järgmisel nädalal on tehnikaülikoolis praktikum ja siis kohe nädalapäevad hiljem algavad kevadsemestri loengud.  Peamiselt peaksin keskenduma lõputöö kirjutamisele, aga kaks tüütut ainet tuleb veel sooritada, üks neist pealegi hullult mahukas.

Lõputöö projekti kaitsmisel üritasid õppejõud mul hoogu maha tõmmata, juhtides tähelepanu asjaolule, et kirjutan kõigest rakenduskõrghariduse diplomitööd. St et pean suure hulga materjali jätma välja, ehk tulevase magistritöö seemneks. Kui mingit magistrivärki üldse tuleb, võibolla ei leia sobivat kava, võibolla ei saa sisse ja võibolla ei tahagi üldse rohkem mingisse kooli minna.

Ehk et elame veel. Tegemist on ja igav ei hakka.

EDIT: Õppejõud saatis öö hakul eksami tulemused. Sain 98,1 punkti ja aine eest kokku 105,3. Maksimum on 100 tegelikult, aga meil oli võimalik mitmesuguste lisasooritustega punkte juurde saada. Mu tulemus on kursuse parim, no lihtsalt nii-nii uskumatu! Siuke kõva mutt et… Ja mina veel pelgasin seda ainet, et jube raske ja niisugune tõsine teadlane on õppejõud, et ei julge vbla loengus suudki lahti teha. Oi, kuidas ma julgesin!

Mõtlen, et kas sain ehk eksamil ka ühe ülesande eest, kus max oli 45 punkti, äkitsi 48? Oli üks A4 lehekülg ajakirjanike teksti, päriselust võetud, kus pidime üles leidma 45 viga ja lahti seletama, mis valesti on. Mitmele kursakaaslasele see ülesanne oli kõige raskem, nad lihtsalt ei suutnud leida neid apsakaid ja mõnel jäigi ülesanne poolikuks. Ma leidsin 48 ja viimases kahes lauses oleks rohkemgi võinud välja tuua, aga hakkas endal imelik juba, sest 45 pidi kokku olema ju. Ütlesin seda õppejõule ka, kui tööd ära andsin ja saime pisut itsitada. Mu lugemisoskus on üldiselt tipptasemel. 😀

12. jaanuar 2019

Saturday, January 12th, 2019

Jätkuvalt on siia blogisse kirjutamisega ikaldus, a ma võin pilte näidata.

 Silt kontoritarvete poes. Hea teada 😀

 Ja veel üks silt samas poes.

Mul pole midagi kirjutada, sest õpime kogu aeg. Järgmisel teisipäeval on mul viimased selle semestri eksamid ja arvestused, kõik vaba aeg kulub igasugu kooliasjade lugemise peale. Kui see teisipäev rahumeelselt mööda saab, on mul teha veel üks praktikum tehnikaülikoolis ja algabki selle kooli viimane semester.

 Käisime õhtul Africa pubis söömas. Käisin seal viimati vist möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja pean tunnistama, et ei tundu nagu seal oleks üldse vahepeal midagi muutunud. Mööbel oli teine, seda märkasin. Muidu üldiselt täielik retro, täiuslik ajaränne. Ja te näete õigesti, ma tõepoolest manustasin Saku Originaali. Ma pole suurem asi õllesõber, süsikate tõttu õllevärki väldin, aga pubis tundus nagu oleks tore seda veidi omale sisse valada. Praad ja õlu korraga sisse käristada oli muidugi paras väljakutse, aga hakkama sain 😀 Sealne teenindus oli, muide, väga sõbralik ja armas. Ses mõttes kodune koht, eriti nõukaaegsele inimesele.

 Retro ilmutas ennast ka taldrikus. Roheline salat oli nii närtsinud, et valasin selle küüslaugukastmega üle, maitsel polnud nagu vigagi. Punase kapsa salat oli ok ja seašnitsel oli väga hästi tehtud. Sooja köögivilja nad kahjuks ei paku ja kartulit ma ei söö, sellepärast pidin vaenekeste salatitega piirduma. Apelsini andsin ka mehele.

 Pubist läksime Müüriääre kohvikusse kohvile ja koogile. Olen keeleotsaga sealseid toorjuustukooke maitsnud, head rasvased on ja vähemagusad, pigem soolakad, aga ma siiski oma tervise huvides ei söö neid. Mrt võttis mingi banaanikuhja (see käkerdis pildil).

 Kellegi statement Müüriääre kohviku ees.

Mul on viimasel semestril vaja teha kaks hindelist ainet ja lõputöö. Lõputööd juba kirjutan, kuigi uuring alles käib. Mul on tänaseks koos 145 kasutuskõlblikku ankeeti, jube visalt neid koguneb. Saaksin sellegi hulgaga kooli lõpetatud, aga uurimusele kaalu andmiseks peaks ikkagi valim suurem olema. No mis parata.

Mrt-l saab pmst jaanuariga ülikool läbi, sest kevadsemestrisse ei jää tal muud kui lõputöö kirjutamine. Eriti tšill. Ta siin vahepeal kahtles, kas viitsib otse magistrisse edasi minna, aga ju tal ikka nüüd tolle õppimisest tühja poolaastaga isu tagasi tuleb. Talle on seda kraadi töö tõttu kindlasti vaja. Minule pole tegelikult mingeid kraade vaja, kuhugi mul oma vanuse tõttu nagunii kandideerida mõtet pole, nagunii jätkan oma bisnissiga. Aga õppimine annab elule värvi ja särtsu, mistap ma veel ei tea, kuidas edasi.

Kinoskäik ja muu loba

Saturday, December 29th, 2018

Istume Mrt-ga verandaga majas kumbki oma arvutis ja teeme koolitöid. Siin on tuba hästi mõnusalt soe, teises kodus pole talvel mitte kunagi sellist asja, et võiks paljasääri ringi lipata. Mrt meisterdab mingit videovärki, ma suhtlen oma lõputöö juhendajatega ja avastasime ootamatu takistuse asjade vormistamisel – mu Rootsi juhendajal pole Eesti ID-d ja ta ei saa mu asjadele digiallkirju panna. Me siin nende bank-ID värki lahti ei saa ja ainus võimalus ongi tal vist hakata e-residendiks. Luban edaspidi mitte enam küsida, kellele seda e-residentsust üldse vaja on.

Õppimine mul tegelikult kidub sajaga, väga visalt lähevad kõik asjad ja mingit sooritamiste lusti pole. Muidugi ma teen kõik õigeks ajaks ära, aga hirmsasti pean pigistama, et asjast asja saaks. Nagu kivist vett välja või nii.

Käisime keset päeva kinos, vaatasime Eia jõulud Tondikakul. Maiteagi. Kõik nii hirmsasti kiidavad seda filmi, aga me olime üsna kriitilised. Eesti filmides ei osata üldiselt lapsi loomulikult mängima panna ja see film ei olnud ka erand. Ikka väga ebaloomulikult lapsed filmis esinesid. Pealegi ma arvan, et see pole üldse lastefilm. Meie taga ja kõrval istusid väikesed poisid oma emadega, sellised umbes 6-7-aastased ja need nii kohutavalt nihelesid ja ekraanile vist üldse ei vaadanud. Me taga istus üks väike poiss, kes tegi pidevalt igasuguseid hääli ja vahepeal hädaldas, et millal see film juba lõpeb. Ta vist ei vaadanudki eriti ekraanile, igatahes sisu ta jälgida ei suutnud ja lihtsalt ronis oma pingi peal ringi. Meid Mrt-ga ajas see hirmsasti itsitama, sest ta oli väga naljakas ja ma leidsin, et selle tüübi filmivaatamisest saaks eraldi filmi teha.

Mis meile filmis meeldis, oli visuaal. Ants, kes on filmi looduskaadrite operaator, oli meil alles üks õhtu siin Haapsalu kodus külas ja ma kasutasin juhust ja uurisin igast värki, et kuidas ta seda ja teist teeb. Siis me polnud veel filmi näinud, aga kinno minnes meil väike eelinfo oli juba olemas ja mind üllatas, kui ägedaid looma- ja linnukaadreid ta oli sinna filmi sisse püüdnud. Üldse kõik keskkonnad, loodus ja majad ja muu visuaalne värk oli väga hurmav. Sisu poolest ma siiski arvan, et lastefilm see pole, mingile koolieale ehk küll, aga mitte lasteaialastele. Vaadata võib, aga vaimustust ei tekita. Hästi lihtne, kerge asi. Jõulukas, noh.

Peale kino käisime Dietrichis söömas.  See on Haapsalus me absoluutne lemmikkoht ja täna teenindajaneiu isegi mainis meid nähes, et tuttavad näod juba, höhö. Mitte et me seal iga nädal käiks, aga mõne korra ikka oleme käinud ja oleme millegipärast meelde jäänud. Seal on hirmus väike tuba ja talvel vähe kohti, lauad on tihedalt koos ja päris palav on, aga väga hubane ja kodune ja söök on tõeliselt maitsev. Täna sõime mingit põdraliha värki, aga eelmisel korral sõin röstitud räimi ja need olid sedasi krõmpsuks tehtud, et pistsin need nahka koos sabade ja peadega, hullult head olid. Täna oli seal rahvast ka nii palju, et napikalt leidsime vaba laua ja iga kord on seltskond selline, et umbes pooled on välismaalased ja teine pool kohalikud. Muusika on mõnus, õhkkond kodune, igati mõnna asutus.

Sündmusi on siin vahepeal muidugi olnud rohkem. Üleeile käisime pealinnas sporditähtede galal ja pean kahjuks tunnistama, et teinekord enam küll sinna minna ei viitsiks. Tundide viisi paigal istuda on ikka jube ränk. Kõigepealt bussis, siis üritusel ja siis jälle bussis. Võinuks muidugi oma autoga minna, aga kuna spordiliidu bussiga tasuta sai, siis kasutasime juhust. See logistas tagasi tulles kõik külad läbi, megapikk sõit oli, pole eluski nii kaua Tallinnast koju tulnud. Aga sündmus ise oli väga rahvarohke ja mind hämmastas tegelt dress code, sest sul kästakse selga panna tume ülikond, eks ole, ja naistel siis kena pidulik kleit ja siis sa istud sellega tundide viisi plastist klapptoolil mingi logiseva tribüünikonstruktsiooni otsas, sest spordisaal ju. Et nagu väheke mõttetu on ennast üles lüüa selleks, et seal lihtsalt plasttooli otsas kõõluda terve õhtu läbi.

Te mõtlete nüüd, et ma ei oska üldse tänulik olla? Et sain kutse ja nüüd kritiseerin siin… Ei no, aga tegelt. Megasuur üritus oli ja üksikud vau-efektid seal olid ka. Aga valgustajad pingutasid üle. Ütlen seda sellepärast, et kui ees lavade peal käis tants, siis lasti tantsijate tagant rahvale sedasi prožektorid näkku, et mitte sittagi ei näind, mis laval toimus. Ma alati siukstel hetkedel mõtlen, et kas asjapulgad (seekord valgustajad) tahavad hullult ägedat spektaaklit teha ja on oma trikkidest räigelt vaimustuses, aga unustavad äa, et teevad seda vaatajatele, kes istuvad tribüünil. Kui ikka räige lamp sulle näkku lastakse, siis halvimal juhul paned lihtsalt silmad kinni, parimal juhul üritad kissitades midagi näha, aga no ei näe ju esinejaid sedasi. Feil.

Mis siis veel? Aasta hakkab lõppema. Ma sel aastal mingit adekvaatset aasta kokkuvõtet ei kirjuta, sest ei taha paljusid asju üldse mäletada. Väga kohutav aasta on olnud mu jaoks, eriti viimased kuud. Võibolla mu elu kõige raskem aeg üldse. Või noh, tegelikult ma ju muidugi tean, et miski asi siin elus ei ole nii hull, et enam hullemaks ei võiks minna. On nagu on. Üks päev korraga.