Archive for the ‘Elukestev’ Category

Koormust on ja ilu

Monday, November 12th, 2018

Eelmisel nädalal olin jälle kaks päeva koolis ja kolm päeva üksi tööl. Koolis on pigem puhkus, aga hiljem tööl käib siuke andmine, et pole hoo ega hoobi vahet. Reede hommikul oli mul lausa mitu onu oma õnnetute arvutitega leti ees järjekorras, üritasin neid kõiki korraga aidata, aga viimaks pidi ikkagi Mrt ühe neist üle võtma võrgu kaudu, sest mul mõistus otsa lõppes. Õnneks ta saab oma loengute ajal tihti siiski ka kontaktne olla ja vajadusel tuld kustutada.

Positiivne on üksi tööl rabamise juures see, et päev läheb kiiresti ja pole passimist, kuigi hea meelega pühendaksin paar tunnikest tööajast ka õppimise peale. Aga kussa saad. Õhtuti olen üsna kutu, sellepärast kuluvad nädalavahetused õppimisele ära ja tšillimise aega jääb väheseks. Üks mahukas kodutöö on mul pealegi selline, et kui selle taga juba viis tundi istunud olin, jooksis juhe sedasi kokku, et Mrt pidi aitama mul ühes tabelis korda luua, mul endal absull enam pea loogikat ei tabanud.

Laupäeva õhtul jalutasime Dietrichisse sööma. Mrt oli seal varem käinud kooki mekkimas, aga ma polnud sinna üldse enne jalga tõstnud. Oma suureks üllatuseks kogesime üliarmsat teenindust ja toidud olid superhead.

 Sööki oodates sai raamatuid lugeda.

 Seda me ei tellinud, väike eelroog oli üllatus peakokalt. Need krussid alusel on rediseidud, hirmus head. Üldse kõik see komplekt oli mõnus. Ma isegi kuivikuid sõin ja hiljem sooja krõbeda koorega saia, mille peale sain muidugi järgmise hommiku paastusuhkru 6,7 mmol/l. Üks kord elame… Või noh, õnneks patustamised piirduvad mõne nädalavahetusega ja argipäevane ketotoit teeb mu korda jälle.

 Siuke võimas praad, väga maitsev.

 Mrt võttis kooki ka, ma siin varastan ta tükilt marju. Magustoite ma rohkem ei puutu, õnneks pole mingit isugi nende järele.

Kodu poole jalutades hakkasime rehkendama, et justkui liiga väikse arve saime. Vaatasime hiljem kodulehelt hinnad täpselt järele ja saime aru, et mu 4-eurone majavein oli arvelt välja jäänud. Olime küll lahkesti neile jätnud viieka jotsi, aga see pold nagu asja mõte, et sellest nad me arvet katma peaks. Mrt-d see vaevas nii palju, et läksime pühapäeva ennelõunal Dietrichisse tagasi ja mees maksis mu veini tagantjärele kinni. Eelmise õhtu teenindajatest polnud ühtegi tööl ja tütarlaps, kes makse vastu võttis oli üksjagu üllatunud siukseid veidrikke nähes. Mees vabandas, et meil oli eile väga kena õhtu siin ja ei taha võlgu jääda või midagi nii. Et ikka hing ka rahule jääks.

Pühapäeva õhtul käisime kinos Queeni filmi vaatamas. Enne algust täheldasin, et unustasin taskurätte kaasa võtta, aga õnneks polnudki vesistamise film. Päris lõpus, kus rahvas ekraanil hullusti kaasa elas ja laulis, küll oli väga harras hetk, aga mitte selline, mis nutu peale ajaks. Naised seal pühkisid silmi küll, ma nägin. Film mulle täitsa meeldis, kuigi esimeses pooles tundus, et tuleb igav asi. Muusikat oli palju ja see meile meeldib väga, juba tolle pärast tasub seda filmi vaatama minna. Elulood, kui nad tõde räägivad, on alati huvitavad vaadata.

Kinost saime välja poole üheksa ajal ja sõitsime kohe ka verandaga majast minema, sest Mrt peab väga vara tööl olema ja me ei tahtnud hommikul seal sebima hakata. Ruth oli isadepäeva puhul poetanud Mrt-le köögilauale huvitavate steitmentidega  šokolaadikarbi ja Kmr tuli mulle esikus vastu rosetiga kingikarp näpus… Et mis? Lihtsalt niisama, sest olen ta ema… Mu üldse mitte väga vana Huawei telefon on jäänud surmaeglaseks, miski puhastamine ega putitus enam ei aita, sellepärast kinkis laps mulle pruugitud iPhone seitsme. Ilusa, kiire, selge ja kirka pildiga telefoni. Sellised armsad lapsed meil.

On nigu on

Friday, November 2nd, 2018

Eelmisel nädalal tabas mind vist kõigi aegade suurim stress, mille tõttu veel eile hommikul metsas kõndides tegi hingamine südame piirkonnas valu. Mul alati just südamelihas annab siis tunda, kui elu juhtumisi vahelduseks hernes ei ole.

Nüüd on november, mu selle aasta suurima õpikoormusega kuu, millest püüan kuidagi libedalt vingerdades läbi tulla. Kahetsesin, et ühe kursuse võtsin ja täna napikalt oleksin korraldajale kirjutanud, et sorry, kustutage mind nimekirjast maha, sest loobun. Osalt sellepärast, et miskit uut ma seal ei õpi. Aga kõige rohkem hakkas mind häirima üks võõras inimene, kes istub loengutes, kuri nägu peas ja kui siis mõni rühmatöö kaaslane mõne ettepaneku teeb, ta lihtsalt tulistab hukkamõistu ja materdab kõik mõtted maha. Pole eluski sarnast pidurit näinud. Meil on FB-s salagrupp, kus oma grupitööd arutame ja see inime on lihtviisiliselt paar korda põrutanud sellisel ebaviisakal moel teistele, et lõpetage see või too, et loen suu ammuli ega mõista, kas inimesel on elu pekkis või on tal mingi diagnoos. Vbla on katkine inimene, vbla lihtsalt ülbik. Täiesti uskumatu tegelane on ja täna viimaks otsustasin, et mind ikka nagu päriselt huvitab, kuhu sellisega koostöö välja viib või milleks siuke veel võimeline on. No vot, ei saa loobuda, sportlik huvi tekkis. Et kuidas inime hakkab juba saama 50 aastat vanaks, on mitu kooli läbi käinud ega ole ikka veel elementaarseid suhtlemisoskusi omandanud? Kusjuures ühiskondlikult väga aktiivse inimesega on tegu, tal tutvusringkond on suur ja.

Muidu üldiselt, kui mul just pole vaja viibida kurjade inimeste hulgas, ma alati lahkun. Sel korral mul ikka vist oleks vaja see kursuse lõpetamise paber kätte saada.

Oma seda nn päris õppimist, diplomiõpet, pole viimasel ajal üldse jõudnud töö juures teha, sest neil vähestel päevadel, kui siin ametis olen, on tööd kohati üle pea. Täna, näiteks, on reedele omaselt rahulik, sain isegi oma uurimustöö küsimustega tegeleda ja praegu kirjutan blogi. Aga enamasti on mul korraga vaja mitut arvutit remontida ja Mrt ei saa palju abiks käia, sest ta põhitööl väga hõivatud on. Ta tihti käib pühapäeviti lahendamas neid asju, millega ta ainus tööline pole hakkama saanud.

Täna panen aga jälle sildikese uksele, et esmaspäeval-teisipäeval suletud, oleme koolis. Ei tea, kas rahvas hakkab juba ukse taha jäämisega ära ka harjuma, kui neljas aasta järjest sedaviisi jamame?

Vbla peaksin eraldi postituse tegema oma tervisest ja söömisevärgist? Mul on üht-teist üles tunnistada. Näiteks seda, et vahepeal hakkasin kujutlema, et võin üks kord nädalas süüa saiavärki, mida Haapsalu ohtralt pakub? Või, et mis see siis ikka teeb, kui söön iga päev üks või kaks väikest õuna, kui kõik muu söömine on täielik low carb? Paastusuhkrud keerasin pekki ja kuus-seitse kilo võtsin kaalus juurde.  Kuni ühel hetkel otsustasin, et ei või ikka kõiki oma ihuhädasid kliimaksi kaela ajada ja pöördusin tagasi ketogeense söömise juurde ja hakkasin üle hulga aja tegema 24h paaste.

Piisas juba ühest nädalast paari pikema paastuga ja üliväheste süsivesikutega (köögiviljast peamiselt), kui kuumahood peaaegu kadusid, kaal hakkas kukkuma ja enesetunne läks mõnusaks. Mäletate, ma hädaldasin oma kuumahoogude ja öise higistamise pärast? Praegu ma ei mõista isegi, miks juba pool aastat tagasi kõike teooriat, mida olen omale pähe toppinud, praktikaks ei pööranud. Tõsiasi on see, et kui olen ketoosis, ei ole mul mõnel päeval ainsatki kuumahoogu või tuleb üks ainumas alles õhtul kell kaheksa ja öösiti ei higista enam peaaegu üldse. Enesetunne on uskumatult hea ja tagatipuks näen nii palju kenam välja, et inimesed on hakanud komplimente tegema. Ilmselgelt ei sobi mulle carbface, see teeb mind vanaks ja koledaks kottis silmaalustega mutiks. Mis kehakaalu puutub, siis ega mul üle viie-kuue kilo ei ole tegelt vaja alla võtta. Ta aeglaselt läheb, aga küll ta ükskord ikka kaob. Üleminekuiga on ausalt öeldes üks rist ja viletsus siiski.

Kui sulle tundub, et…

Tuesday, October 23rd, 2018

Mul on mõningaid kaootilisi ülestähendusi.

Kui sulle tundub, et majas on hiir, siis järelikult seal ongi hiir.

Eile õhtul Haapsalu maja vetsu minnes tundus mulle ühe lühikese hetke jooksul, et poti taga toimus mingi krõbin. Midagi-kedagi näha polnud, sellepärast arvasin, et ise krõbistasin põrandavaibaga või vetsupaberiga või…

Hommikul, kui kooli minema hakkasin, nägin, kuidas tilluke must hiir jooksis köögi kraanikausi juurest vetsu-duširuumi ukse alla. Pekki küll!!! Meil pold ju siin hiiri!!!

Võtsin tüki villa ja toppisin sinna ukse alla, muud materjali polnud käepärast. Arvasin, et ju ta sealt kuidagi palgi alla pääseb ja sealt kõrvalkorterisse ehk et ju ta naabri korterist tuli. Täitsa rumal ja mõttetu lahendus. Sest kui lõuna ajal koolist koju tulin, nägin sama musta tonti vetsupoti taha seina alla kadumas.

Mul midagi vahendeid ei olnud, millega hiireauku lappida. Õnneks sain ühele silikoonipüstolile hinge sisse ja lasin palgialuse möksi täis. Kõige peale toppisin veel klaasvilla. Võib ju loota, et kui ta nüüd oma nina sinna vedela silikooni sisse topib, siis ei taha ta rohkem me majja tungida.

Õudselt nõme on, kui hiired majas jooksevad. Eelmisel talvel leidsin aint ühe hiire padja alt ja seegi oli surnud. Ju ta mu hõrgutisi sõi. Üritasin tänagi Coopist neile suupoolist osta, aga selgus, et hiirelinnas Haapsalus on absull kõik mürk poest otsas. Leidus ainult erinevaid hiirelõkse, aga mina mingeid surnud isendeid majast kokku korjata ei taha. Ja ongi tore, et mürki pold, äkki ma ikka kuidagi sain selle käigu kinni pandud täna. Haapsalu vanalinn kubiseb igat sorti hiirtest, kuigi kasside kontsentratsioon on siin kõrge. Rõve-rõve.

Vot sellised pragmaatilised tegevused. Muidu üldiselt sain koolist tulema juba lõunast, sest selgus, et õhtupoolses juhtimisloengus võetakse läbi täpselt sama teema, mille me oma praktikaaines hommikupoole just läbi käisime. Juba täitsa mitu korda olen jõudnud kahetseda, et ennast juhtimiskursusele kirja panin, sest paistab, et saan sealt ainult paberi (ja ühe rea CV-sse). Esimesed loengud on olnud sellised, et minu eriala inimestel pole seal õppida mitte midagi uut. Ma selle CV rea pärast tegelt sinna läksingi, aga nüüd on hakanud häirima, et iga nädal pean äri kinni panema kooli tõttu. Täna kimasingi juba lõunast tööle tagasi, kell kaks olin kohal ja täitsa mitu klienti käis, kes muidu oleksid jäänud ukse taha. Nii piinlik ja nõme, kui äri ainus töötaja on pidevalt koolis.

Keegi salapärane isik oli mu äraolekul poetanud me Rapla kodu postkasti selle raamatu (hahaa, hällõu, K!):

 Aastast 1961, 15 kopikat.

Kuni selle hetkeni, kui pildi FB-sse panin, polnud meil mingit aimu, kust raamat pärit. Nüüd tean, et Tunneli-vanama varudest. Ehh, see on täitsa armas 😀

Mul hästi palju igasugu muljevärki on kogunenud vahepeal, aga kõike ei jõua kirjutada. Eesti meedikute portaalidest jooksis läbi artikkel,  mille pealkiri ütles, et süsivesikutevaene toitumine on eluohtlik ja see ajas mind ausalt öeldes üle hulga aja tegutsema. Isegi Med24 astus samasse ämbrisse, laskusin seal nn uurimust refereeriva arstiga pikemasse vestlusse. See arst on mu tuttavate tütar, mu oma kodulinnast pärit, aga seda ta vist ei tea, kes mina olen, kuigi oma nimega esinen. Me vestlus artikli all lõppes sellega, et jagasin oma kahe aasta vanust seminaritööd, mida ükskord ammu üritasin artiklina Med24-le anda, aga mille nad peale pikka kaalumist ära tõukasid. Passin nüüd, kas kustutavad mu kommentaari maha või lasevad siiski arstidel ja diabeediõdedel mu uurimust lugeda. Teema on diabeetikute toitumine, teaduspõhine ja ravimifirmadest sõltumatu. Süsteem on meil, teadagi, mäda. Riigi raha kulutatakse roppu kanti insuliini peale lihtsalt sellepärast, et tordi söömine on igaühe inimõigus, olenemata diagnoosist.

Sügis

Wednesday, September 26th, 2018

Nüüd ongi juba niivõrd sügis et. Olin kooli tõttu mitu päeva jutti üksinda verandaga majas. Kütsin ahju ja tundus, et suvised lagede soojustustööd on teinud seda, et tõepoolest toad püsivad paremini soojad. Õhksoojuspumpa ei pidanudki käima panema. Ära tulles jätsin ta siiski tööle, et vähegi mingi niiskus kogunema hakata ei saaks ja Mrt-l oleks mõnusam oma sessile minna.

 Pildil olevad tillukesed tomatid võtsin kodu kasvuhoonest kaasa, aga need suured jurakad on Haapsalu maja akna alt peenrast. Kui imestad, et mis leib see pildil on, siis see on mu tavaline low carb üllitis, mida üle pika aja taas küpsetada viitsisin.

 Kuna külmaks läks, korjasin kõik tomatid kokku ja viisin taimed komposti. Magamistoa ja köögi akna alla paistab päike ainult hommikupoolikuti, sellepärast imestan, et seal üldse jõudis mõni tomat punaseks minna. Olen sealt järjest neid paari kaupa söögiks võtnud, aga paraku pidin ikkagi suurema osa roheliselt ära korjama.

 See on üks üleelusuurune pesukauss, mille korjasin täis. Laome tomatid ümber papikasti, mõni ehk ikka veel punaseks läheb.

 Ega mingit nalja ei ole selle asjaga, esmaspäeva hommikul kõndimas käies pildistasin rahe jäänuseid, mis vana lastekodu vihmaveetorust oli alla tulnud.

 Need ei ole minu kalad. Pühapäeval juhtusin parajasti mööda minema, kui üks mees tõmbas väiksest viigist välja piraka haugi. Pildil see eespool olev nii suur ei tundugi, aga väikese kalamehe käe otsas vongeldades paistis igavene mürakas. Tegelt mitte rohkem kui 1,5-kilone vist. Kõndisin mehikesega kaasa ta autoni, sest olin palunud luba pildistada kalakest ja ta siis tõstis teise isendi ka autost välja poseerima. Hiljem nägin, kuidas Holmi ääres teisel mehel ahven näkkas.

 Tõin verandalt ära sinna kuivama viidud piparmündi ja vedisin tuppa kõik tekstiilid, mis seal olid – vaibad ja toolipadjad ja liniku. Suveelu on selleks korraks lõppenud. Kuna nagunii juba vaipadega majandasin, siis paigutasin elutoas mööbli ringi ja tekitasin suure lauaga õppimisnurga. Laudu meil teadupärast on rohkem kui üks, neid me saime majaga kaasa suisa kuus tükki. Nüüd kaks lauda on verandal, kaks ajutises köögis ja kaks elutoas. Muidugi oli mul vaja üks väike kaltsuvaip Jyskist juurde osta, kraapisin rahakotist mündid kokku ja üks jupp põrandat kaetud jälle.

Koolis läheb mul esialgu hästi, aga tunnen, kuidas koormus vaevab. Ühes 7-punktilises aines on iga loengupäeva alguses tunnikontroll ja siis peab ju nagu üht-teist selleks meelde jätma. Olen seal hea hooga alustanud ja päris esimeses loengus ootamatult tehtud teadmiste kontrollis suutsin saada paremuselt kolmanda tulemuse. See rõõmustas mind eriti palju sellepärast, et kõik teised olid neid teemasid õppinud möödunud aastal, aga mina juba kolm aastat tagasi. Et midagi nagu ikka see vana pea kinni hoiab. Eile oli tunnikontroll esimeses loengupäevas läbivõetu peale ja selles sain 9,6 punkti, paremuselt teine tulemus grupis. Nii hoida!

Nüüd läheb muudkui raskemaks ja raskemaks ja täna öösel, kui uni ära läks, leidsin ennast juba kahetsemas, et end juhtimiskursusele kirja panin. See on miski 5 EAP värk, mille punkte mulle kooli lõpetamiseks üldse vajagi pole, aga tundus huvitav ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kahetsuse põhjus peitub osaliselt selles, et loengutes käimiseks pean töölt puuduma hea hulga päevi, aga lukus äriuks tähendab saamata raha. Juba septembris olen nii palju kooli tõttu ära olnud, et käive kidub ja raske on majandada. Mõni kuu on kohe selline kitsikus, et masendus tuleb peale. Mingi ime läbi oleme alati neist aukudest välja roninud, me äri käibki muudkui üles ja alla, aga ei või ju teada, millal ta ükskord alla jääbki. Turg kahaneb nagunii, peamistel konkurentidel on aina tihemini uksed kinni, sest tegelevad muude asjadega. Mõtlen küll, et võiksime sest olukorrast kasu lõigata, aga mida sa lõikad, kui pole aega tööl käiagi…

EDIT: Me linnas on neli arvutite parandamise kohta. Üks neist teatas, et alates oktoobrist enam remonditöid vastu ei võta ja teine, see kõige noorem ja suure lennuga peale tulnud äri, on pannud uksele sildi, et erakliente enam ei teenindata. Suletud, ühesõnaga. Jäämegi ainult meie ja vana a-kontor, mis ennast ka juhuslikel päevadel lahti hoiab (viimati sealne omanik ütles kliendile, et pood kinni sellepärast, et tal vaja ehitada). Et siis me oleme varsti sama hästi kui ainus siin linnas, kes veel oma remondiäri lahti hoiab? Ja ainuke avalik arvutiteenindaja, kellelt siin linnas on võimalik kiiret abi saada, on naine… Mis parata 😀

Kuidas vabaneda õuntest

Sunday, September 16th, 2018

Laupäeval pühendasime mitu tundi õunte korjamisele ja puualuste puhastamisele. Kogu kollektiiviga – ema, isa ja väike poeg. Õunapuud on kenad küll, eriti kui nad on isa istutatud ja pärinevad su lapsepõlvest, aga siiski üritame neid igal aastal vähemaks võtta, sest no milleks? Inimesele ei ole vaja rohkem kui üks-kaks õuna päevas, aga kui korraga tuleb terve tonn, mis sa siis teed? Kuna õun on suhkruvesi, siis ise ma neid harva konsumeerin. Mahl pole ka miski tervislik vedelik, pole mõtet sellega vaeva näha.

 Tänavu leidsin sellise lahenduse, et müüsime suure osa õunu ühele siidritalule. Siin käru peal kottides on kokku 265 kg kauneid ubinaid. Kuigi kilost maksti ainult 10 senti ja siidritalu asub meist kaugel, Pärnumaa piiril, otsustasime siiski, et selle natukesegi eest on mõtet õunad neile vedada, sest no kuhu sa muidu nad paned? Kui oma tööaega mitte arvestada, siis jäime ju ikkagi plussi, kena hommikuse sõidu saime ka läbi päikeselise Eestimaa sügise.

 Meie õunad Jaanihanso siidritalu kastis.

 Selline päris hiiglaslik ports sai. Aga puude otsas on veel, me rohkem lihtsalt ei suutnud kätte saada. Mrt ja Kmr raputasid puid korda mööda, päris palju õunu jäi veel puude otsa, sest kõik ei tahtnud alla tulla.

Tänavu kevadeks oli mul tegelt plaan lisaks viimasele kreegile maha võtta sibulõunapuu, mis on suur kole rääbakas ja võib kõvema tormiga murduda. Kreegi mees likvideeris, aga õunapuudeni ei jõudnud ja mina täitsa tunnistan, et ei jaksa ise seda värki saagida. Ehk siis järgmisel kevadel mõni mees teeb…

 Tõin sauna tagant oma viimased tomatipunnid tuppa, et ehk lähevad isegi punaseks.

 Täna käisin rattaga sõitmas ja sattusin seenemetsa, lihtsalt niisama mööda minnes. Noh, sõita seal nii väga ei saanud, või tegelt üldse ei saanud, sest metsatöömasinad olid tee jubedalt roopasse sõitnud.

  Ikka päris sopaauk oli seal, aga sain keset teed kõrge valli otsas ratast käe kõrval lükata ja tegin oma kauni jalutuskäigu ikka ära.

 Seenele tuleb minna nädalavahetuse kõige varasemal tunnil, mitte viimasel nagu ma täna. Noh, tegin veits järelnoppimist.

Haapsallu ma seekord ei läinudki, imedeime, põhiliselt sellepärast, et säästa. Mul käib ju hull koonerdamine ja kokkuhoid, eriti septembris, kui pean autoga hooldusesse minema. Mul põhimõte on, et oma säästude kallale ma ei lähe ja natuke pean iga kuu sukasäärde ka juurde panema, see kõik teeb majandamise hirmus pingeliseks. Et mitte töölt puududa, käib Kmr homme ise mu autoga hoolduses ära. Verandaga majas olid nädalalõpul teised koolirahvad ööbimas, Mrt jõudis niita ja trimmerdada ka, mistap mul mingit pakilist vajadust sinna sõita ei olnudki.

Keetsin, küpsetasin, koristasin, mässasin pesudega ja. Siuke tavaline mõnus koduelu. Ühe mahuka koolitöö tõttu pean vormistama retseptiks igast mökerdised, mida kokku keeran ja see on jube tüütu. See käib nii, et iga kord kui süüa tegema hakkan, kaalun kõik komponendid üle ja sisestan retsepti nutridatasse. Pluss, et vähemalt kümme päeva jutti pean kaaluma ära ka kõik, mida söön ja kirja panema sinna, et hiljem analüüsi teha. Täna on juba kuues päev mul selle käes piinelda ja olen saanud kinnitust, et sihuke täppissöömine ei ole ikka mingi asi, ausalt öeldes tundub nagu söömishäire. Ükski normaalne inimene nii ei tee, kui just ajutiselt hädavajadust ei ole miski terviseprobleemi tõttu. Sellepärast ma midagi ei arvagi toitumisnõustamisest kui sellist, st just mingite menüüde ja toitumiskavade tegemisest, kust peab näpuga rida ajama. No kuu peale kõik kaalumine ja rehkendamine! Kes sedasi nööri mööda üldse suudaks elada?

P.S. Ma tean küll, et naised massiliselt ostavad omale toitumiskavasid ja langetavad nende järgi kaalu. Tean ka seda, et need kavad on nii suures toitainete defitsiidis, et mõnel kukuvad juuksed peast ja paljudel on muid tervisehädasid. Rääkimata sellest, et enamus neist kaalulangetajatest võtab oma kaalu varsti peale kavaga lõpetamist tagasi. Aga need netivennad-retseptimeistrid on hullult populaarsed ja kühveldavad vaenekeste naiste nõrkuste pealt roppu raha kokku.

Veel on suvi

Monday, September 10th, 2018

 Roosid lõhnavad imeliselt. Mu õnnetu heki põõsastel on peaaegu kõigil õied peal ja neid tuleb veel juurde. On soe-soe, olen päeva peale kokku kõndinud ligi 15 kilomeetrit ühtepidi ja teistpidi mööda vanalinna ja mereäärt, õhtul istusin ka eeslahe ääres pingil ja lasin päikesel oma nägu küpsetada. Hullult mõnus! Viimased paar päeva vist, siis kisub sügiseks.

Esimene loengupäev oli täna. Sain juba lõunast tulema, sest õhtupoolne aine on mul tehtud. Üldse jube vähe punkte suutsin kokku saada, sest pole enam eriti vaja teha midagi. Möllisin ennast lisaks ka ühele juhtimiskoolitusele, kus oli piiratud arv kohti, no õnnestus jalg ukse vahele saada. See viimane on 5EAP, aga neid punkte mulle tegelt diplomi jaoks vaja polegi. Lihtsalt tundus huvitav.

Tänane koolipäev oli see-eest jällegi hirmus igav. Ma nagunii alustan viimast aastat suht vastumeelselt, miski suur tüdimus on peal ja motti pole. Vbla sellepärast just, et kõik huvitavama kraami olen kätte saanud ja sel koolil pole mulle enam palju pakkuda. No tänasest loengust noppisin paar uut mõistet, aga üldjoontes miskit uut ei kuulnudki. Ehk edaspidi ikka läheb tummisemaks see värk. Õnneks on eksamiga suuremahulisi aineid sel semestril ainult üks ja järgmisel ka üks, ülejäänud on arvestused ja need ju ikka kuidagimoodi ära teen. Pluss lõputöö muidugi. Mingid uurimisküsimused mul juba peas keerlevad, aga mingit kiiret ka pole selle asjaga.

Olen täna lobisenud pikemalt naabrinaisega. Koolidest rääkisime ja ta mainis, et üks ta poegadest Hiiumaal õppis ja siis muidugi tuli jutuks, et mina ka. Et merevärk ja nii ja. Sain teada, et ta teine poeg on täitsa meremees, olevat hiljuti ostnud lisaks olemasolevatele alustele katamaraani ja siis veel ühe… saare. Jah. Ta ostis omale saare siin samas Läänemeres. Naabrinaine ise on juba 90-le lähenev, aga ta on nii väga vitaalne ja krapsakas, kuidagi nagu peenem proua või nii. Ta siin me tänava babtistikoguduses ka on aktiivne.

Naabri-Evilt sain teada ka seda, et need lauad, mis meil pööningul on ja mida Mrt on usinasti ehitamiseks kasutanud, need olevat eelmise omaniku mees ostnud selleks, et teha tubadele uued põrandad. Aga ta suri ära ja põrandad jäid tegemata. Suurepärane ehitusmaterjal, meile kulub väga ära!

Teisele naabrinaisele, me kaasomanikule, hüüdsin üle plangu tere, aga ta ei vastanud. Vist kuulmisega on tal probleeme.

Ja siis üks kolmas tädi, kellega ka eelmisel suvel tuttavaks sain, sest ta me majast muudkui mööda kõnnib, see tädi kõnetas mind kui roosihekki kõplasin ja ütles, et minu antud valge pojeng juba sel suvel kenasti õitses. Vaat siis.

Muidu üldiselt ma tunnen ennast siin vahepeal väga üksildasena. Ei naudi enam üksi olemist nii nagu vanasti. Ealised iseärasused? Linna peal on ju praegu mitmeid mu kursusekaaslasi, võiksime miskit koos ette võtta, aga ei tõmba nagu. Ühest küljest tunnen suhtlemisest puudust ja teisest küljest jällegi olen õudselt valiv ja niisama tühja pläkutada nagu ka ei tahaks. Veidrik selline.

Suutsime juba täna ühe rühmatöö grupigi kokku panna ja kui üks naine ütles, et kutsume tema ka, siis mul jätkus jultumust öelda, et kuulge, ärme teda võta… No ühte sellist, kelle hädaldamist ma olen kaks aastat kuulanud ja jumala eest, enam ei jaksa. Palusin, et äkki ikka leiaks kellegi teise või siis oleme viiekesi. Ma olen vastik inimene, tõepoolest. Loengu lõpus üks vahva tüdruk hüppas ligi ja pakkus ennast ise kampa ja saimegi vajaliku kuuese grupi kokku, pole vaja rohkem juurelda, et kellega ja kuidas.

Aastatega on selgeks saanud, kellega koostöö sujub ja kellega mitte. Pidev ohkimine ja hädaldamine, see on kõige jubedam üldse. Ma tegelt ei saagi hästi aru, miks mõni inimene, kellel magistri tasemel haridus juba ammu käes, on siia kooli tulnud, sest tööl on raske ja koolis on raske ja… Üldiselt üritan alati negatiivsed inimesed maha raputada. Olen seda praktiseerinud tegelt juba aastaid nii töö- kui eraelus, ikka iseenda säästmiseks. Kusjuures nagu mingi magnetiga tõmban neid ligi, justkui kõikide ema. Mind usaldatakse ja mulle kurdetakse, aga mulle ei meeldi.

Meil on kursusel neli titte (ühed on kaksikud) ja üks venelanna, kes esimesel kursusel sünnitas, toob ka kolmandal kursusel lapse ilmale. Ta on pmst kogu aeg akadeemilisel, aga samal ajal teeb meiega mitmeid aineid kaasa. Kõik titemammad lõpetavad millalgi hiljem siiski.

Meil ses mõttes väga kõva kursus on, et ainult esimese kursuse alguses üks tüdruk kukkus välja, teised on kõik vapralt vastu pidanud. Tavaliselt ju ikka miski kolmandik kuni pool kaovad, katkestavad või lõpetavad hiljem, aga meile on ainult rahvast juurde tulnud varasematelt kursustelt. Ega kool ei ole muidugi veel läbi ka, kõike võib ette tulla.

Õppida on raske siis, kui huvitav ei ole. Sellepärast me oma väikest poega ei ole ka hakanud pressima, et tingimata peab kohe peale gümnaasiumi lõppu õppima minema. Ta jätkuvalt otsib tööd ega tea päris täpselt, mida tahab. Ise tahaksin ikka enne diplomi kätte saada kui igavus jalust niidab.

Suvalist

Thursday, August 30th, 2018

Haapsalus on ühe eramaja värava peal mingi siuke silt, et “sina valid suuna, mina kiiruse”, höhö. Koeravärk. See ajab mind iga kord itsitama, kui jälle mööda juhtun minema.

Niitsin õhtul koduaias muru, mis oli ühe nädalaga veninud miski 20 cm pikkuseks (et tõmbaks järele kõik, mis suvise põuaga kasvamata jäi). Enne riisusin kokku pirnid ja õunad, mis kubisesid herilastest. Need sumilased olid ennast käärinud pirnidest nii umbe tõmmanud, et ei jaksanud lennatagi, rääkimata mu ründamisest sutsamise eesmärgil. Koomikud.

Rapla aias niitmine võtab alati 1,5 tundi, hull nikerdamine on. Haapsalus ei kulu mitte kunagi üle poole tunni. Aga pean siiski mainima, et olen tänavu koduaias muru niitnud vist ainult kolm-neli korda, peaaegu  nagu üldse mitte. Mehed on abiks olnud ja vahepeal aitas põud.

Mees saabus eile töölt kell üks öösel ehk siis alles täna, eks. Kell kaks öösel hüppas voodist püsti, sest arvas, et oli kooli välisukse valesti kinni pannud. Sõitis kohale ja kontrollis – kõik oli korras. Nüüd läheneb jälle kell südaööle ja mul pole aimugi, mis kell ta töölt koju jõuab. Kõik see töö, mille ta lootis augusti jooksul ära teha, on nüüd tarnete hilinemise tõttu kuhjunud viimasesse nädalasse enne kooli algust. Palju õnne! Igatahes olen ma homseks avamisele kutsutud, lähen kohale, ajan jalad harki ja nõuan õlut ja viina 😀

Üleeile salvestasime Pargi restos Pealtnägija saadet. Mind hämmastas, et Anna saabus kohale nelja vanamehepässiga – siuke suur meeskond ühe väikese inteka tegemiseks! Viis inimest. Kaameramees, kaks toimetajat, miskid valguse sättijad ja. See põhiline toimetaja lihtsalt pikutas diivanis ja näppis telefoni nii kaua kuni Anna intekat tegi. Järgmise nädala kolmapäeval loodetavasti on eetris ja teema on haiglate toit. Mina olin niisama oma teadmistega nõu andmas, enda asemel lükkasin tanki oma lemmikdiabeetiku, ühe väga armsa ja kauni inimese. Vaadake saadet!

Homme võtan plikad auto peale ja läheme verandaga majja suvest viimast võtma. Mrt on muidugi ka nädalavahetusel tööl, sellepärast pole mul vähimatki soovi Rapla majas kopitada. Noored lapsevanemad lähevad suvilasse seenele.

Kooli alguseni on mu esimesel lapselapsel paar päeva, mul endal paar nädalat. Verandaga maja hakkab nüüd täiega õpilaskoduks, sest lisaks sellele, et ise seal kooli ajal ööbime ja Mrt kursavend majutatud saab, elab seal ka mu minia, kes läks mööblirestauraatoriks õppima. Tal on sessid mu mehega samal ajal, fann ja tšill, höhö. Õppige, inimesed, kuni peakene vähegi võtab 😀

 Tööpäevaõhtuti teen selliseid asju. Lastele.

Palju tegemist

Friday, August 24th, 2018

Terve august on olnud väga töine, sel nädalal ka oli hirmus palju tööd. See meeldib mulle, sest siis on palju eduelamusi ja head tunnet inimeste abistamisest ja eriti hea tunde annab aimdus, et sedasi võib isegi kahjumist välja tulla. Nagu jah. Õnnetus, mis Mrt-l töö juures juhtus, röövis suure summa raha ja see saaga vist isegi ei ole veel lõppenud. Puhkus tekitas ka paraja augu. Aga elame veel, kliente on meil peale puhkust käinud nii palju, et kogu aeg imestan, kust nad küll kõik tulevad. Eriti kui järjest ja järjest tuleb täitsa uusi kliente, võõraid inimesi. See asula siin on ju väga väike ja rahvast on vähe, aga eks kliente tuleb ju tervest maakonnast ja kaugemaltki.

Mrt on kogu kupatusega kolinud riigigümnaasiumisse ja veedab pikad päevad seal, ometi on ta mu meelest oma äris isegi rohkem kohal kui enne. Mulle üldse ei meeldinud, kui ta kolme kooli vahet uhas, kogu aeg oli lennus ja iial ei teadnud, millal tuleb. Nüüd on üks kool ja see asub umbes täpselt teisel pool tänavat ja on enam-vähem kindel, et ta tuleb oma ärisse lõunal ja õhtul. Suurema osa tööd teen üksi ära ja mida ei oska, selle jätan mehele.

Järgmisel reedel panen paariks tunniks keset päeva äri kinni, sest olen kutsutud uue gümnaasiumi avamisele. Kutse sain sellepärast, et olen nende slõugani autor, st mõtlesin neile välja tunnuslause. Tegelt on koolis nagunii lahtiste uste päev ja oleksin vist ilma kutsetagi läbi astunud.

Teisipäeval pean ka paariks tunniks äri kinni panema, sest lubasin aidata Pealtnägijal ühte saadet teha. Mis teema on, olgu esialgu saladus, kui eetrisse läheb, siis ütlen. Kui toimetaja helistas ja pakkus, et saatesse läheksin, olin peaaegu nõus, aga mul tuli parem mõte ja nüüd vist saan enda asemel saata ekraanile ilusamaid inimesi. Teisipäeval tullakse intekaid tegema ja ma kõigest südamest loodan, et kõik läheb nii nagu plaanitud. Olen saate tegemise juures natuke nagu moraalne tugi ja natuke nagu konsultant.

Kuna oma äris on permanentselt olukord, kus tööd on palju ja raha vähe, olen suve jooksul kandideerinud mitmele uuele ametikohale ja pole mitte kuhugi saanud. Ühel korral kutsuti isegi vestlusele, aga juba seal vestlusel sain aru, et kolmekümpiste kamp otsib omavanust sõpsi ja nii ongi. Nad ütlesid selle kogemata hooletult välja. Täpselt nii nagu viimastel päevadel ajalehed kirjutavad, siis kolmekümnesed ruulivad ja need kahjuks mingit 50+ inimest oma seltskonnas ette ei kujuta. Noh, väga kitsas maailmanägemine on neil, ütleme nii. Tolle viimase kandideerimise juures ma näen ka kelle nad tööle võtsid (esimene väljavalitu töötas ainult kuu ja nüüd on üks teine ametis, kellega koos kandideerisin). Ja ma näen, et olen neist kõvasti kompetentsem, mu haridus on sobilikum, ma näen, mis idiootseid vigu nad teevad, mida mina iial ei teeks, sest olen valdkonda põhjalikult õppinud. Aga vot ma olen 55 ja nemad on 30-35 ja see otsustab kõik. Ma vahel üldse ei salli seda ühiskonda siin. Umbes 20 aasta pärast need noored saavad aru, kui lollid nad olid viiekümneseid vanaks pidades.

Aga ju siis peab nii olema, sest mul on oma äris ka palju tegemist ja mingit palka ju saan. Ega ma tegelikult ei kujutagi hästi ette, et mul oleks mingid ülemused ja nii. Ma tahan ikka ise otsustada ja asju määrata. Kui ühe korra oled hakanud oma ettevõtteid tegema, siis harjud ju vabadusega väga ära. Olen ettevõtja olnud peaaegu terve elu, juba nõukaajal olin ju täiesti isemajandav fotograaf, vahepeal on olnud paar palgalise töökohta, aga needki enamasti ärivärgi kõrvalt. Kui selle peale mõtelda, siis pole mul vaja mitte uut töökohta, vaid uut paremat äriideed, millega vananemisele vastu tšillida.

Mul on vähemalt üks aasta ülikooli veel jäänud ja tegelt on väga mõnus sel viimasel aastal mitte midagi muuta. Tuletan Mrt-le aeg-ajalt meelde, et ta ei tohi mind magistriõppesse lubada. Noh, et kui mul peaks tulema kiusatus edasi õppida, siis ta peab mulle meenutama, et mul pole seda vaja. Veel üks jupp haridust oleks ainult veel suurem takistus juhul, kui ükskord päriselt peaks vaja olema uut tööd otsida.

Protected: Koolivaheaeg

Monday, June 4th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Üks aastaring

Thursday, May 31st, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below: