Archive for the ‘Elukestev’ Category

Räige tamp

Monday, October 7th, 2019

Esimese semestri koormus on vist sellepärast nii suur, et eraldada terad sõkaldest. Juba on näha, et rahvas hakkab kodutöödega hilinema ja võlgu jääma, me Mrt-ga oleme siiani vähemalt ree peal püsinud.

Olime kolm päeva jutti pealinnas, ühes vanalinna hotellis. Sessid on meil reedest pühapäevani pikad päevad. Rongiga läksime ja tulime. Pühapäeva õhtul jõudsime koju kell pool üheksa ja pidime veel jõudma kaks väikest kodutööd teha ja esitada, mis hommikupoolses loengus oli üles antud. Juhe oli täiega koos ja midagi adekvaatset ma kirjutada ei suutnud, vähemalt tehtud sai ja esitatud. Kusjuures laupäeval jäi meil üks loeng ära ja selle asemel anti sama päeva tähtajaga iseseisev töö, mis oli umbes miljon lehekülge erinevatest keskkondadest lugeda, mitu videot vaadata ja iga materjali kohta vastata kindlad küsimused. Tegime seda hotellis ühtejutti kolm tundi, ilma hingatama pmst. Mul sellise tambiga õppimise suhtes on seisukoht, et pikaks ajaks meelde midagi ei jää ja säärane uhamine kasutu on. Ma tahan jõuda aeglaselt lugeda, analüüsida, arutleda, mõtiskleda. Aga ei, tutkit sa saad seda, kui ülesanded saabuvad pealelõunal ja tähtaeg on samal päeval. Kui materjal on huvitav, siis on eriti kahju, et süvenemiseks aega ei anta.

Nüüd on esmaspäev, köögivili valmib pliidil, mees istub oma läpakas ja mina omas, teeme tagantjärele ühte praktikaaruande juppi. See on kerge asi tegelt.

Nägime poes ühte tuttavat naist, kes oli meil ükspäev äri ukse taga käinud ja näinud silti, et oleme koolis. Kui kuulis, et me magistriõppes oleme, ütles, et tal läheb süda pahaks kui keegi talle kooli meelde tuletab. Just selle tempo pärast, et kogu aeg ainult teed koolitükke ja muud elu ei ole. Ta tegi ka järjest baka ja magistri mitte just esimeses nooruses. Me selle üle esialgu ei kurda. Täna töölt koju sõites ütlesin mehele, et püüa nüüd ette kujutada, mida me teeks kui õppida ei oleks. Mees arvas, et ta vedeleks, aga mu meelest on see igav, eriti kui telekast ei tule hurmavaid seepe. Ehk et kooli läksime uuesti osalt sellepärast, et õppimata ei oskagi enam nagu olla.

Linna hotelli jäämise juures oli see võlu, et saime elu nautida. Käisime üks õhtu isegi Viru tänava katusekohvikus veinitamas ja koogil (igaühele oma, eks). Mulle meeldis, et seal olid ägedad suured klaasid, veini temperatuur oli õige ja kogusega ei koonerdatud. Igati positiivne elamus, muusika ja värgid. Enne seda käisime Basiilikus söömas ja kinos vaatamas maailma lapsikumat filmi (Tähtede poole). Laupäeva õhtul einestasime Troikas. See muidu on üks nõmedalt kallis koht nagu nad vist kõik seal Raekoja platsis on (karuliha 43 eurot), aga kasutasime 10-eurose toidu kampaaniat. Sõime mingit lihapada, mis pidi olema nagu ühepajatoit, aga koosnes peamiselt sealihast ja kui ma saiakaanekese alt oma toidu välja lõikasin, lõhnas see sedasi nagu oleks oma ema tehtud. No täiega lapsepõlve laupäevade röövlipraad tuli meelde ja see oli sihuke väikese pisaraga meeleliigutus peaaegu. Kuna mees tahtis kooki, siis istusime pärast veel natuke Maiasmokas ka. Head söögid, kenad inimesed, mõnus pealinna melu. Natuke nagu puhkus isegi. Eriti mõnus on õhtusööki nautida siis, kui oled terve päev söömata olnud. Ülikoolis meil pühapäeviti ükski söögikoht avatud ei ole ja lõuna on nii lühike, et mitte kuhugi ei jõua minna. Me ei tahtnudki lõunasööki, täitsa teadlikult paastusime.

Pühapäeval peale loenguid oli meil veel nii palju rongile aega, et tulime kaupsist läbi ja ostsime mulle õhukesed saapad. Mu kevad-sügise mustad saapad on võrdlemisi ribadeks kõnnitud, need lähevad nüüd prügikasti. Kolm aastat pidasid vastu siiski. Kuna ma ei salli igavaid saapaid, oli mul jube raske leida midagi, mis sobiks. Poodides on tohutud lasud musti plönne, mis jalas koledad, ma tahtsin midagi värvilist. Lõpuks häda pärast mingid leidsin, mis pole küll päris see, mida otsisin, aga mugavad ja mitte nii igavad vähemalt.

 Noh, häda pärast mingid on.

Kossuhooaeg on täiega lahti läinud, aga meie kooligraafik jookseb täpselt me meeskonna mängudega koos, mistap kui hästi läheb, siis vbla detsembri lõpus ühte mängu saame isegi vaatama minna… Tänavu ei ole mõtet isegi hooajakaarti osta, sest me lihtsalt ei ole mitte kunagi kodus, kui mängud käivad.

Ma vaatan nüüd, kui kaugele mees on meie ühise praktikaaruande kirjutamisega jõudnud 😀

 

Elu on

Saturday, September 28th, 2019

Jube, kus aeg kappab! Ja tore ongi, sest mida kiiremini tundub lippavat, seda rutem saab läbi me esimene semester. Neljast magistriõppe semestrist on esimene kahtlemata kõige suurema koormusega, kogu aeg peab midagi tegema, et kodutööd õigeks ajaks esitada. Pablaja nagu ma olen, teen muidugi enamuse asju ära umbes nädal enne seda kui kell kukub, sest mine sa tea… Äkki jään haigeks, tuleb vertigo või mõni muu koll ja ei jõuagi teha. Ikka planeerin ja ette mõtlen kogu aeg.

Me esimese semestri koormus on umbes sama, mis mul oli kunagi ametikoolis sadamakapteniks õppides. Kui mahu poolest võtta. Kogu aeg on üks räme andmine. Mõni asi on ka üsna udu, aga mõtlen nii, et kui suutsin endale kunagi deklinatsioonid ja deviatsioonid pähe ajada, küll siis suudan ka didaktika ja informaatika.

Neljapäeval praktikal olles mõtlesin küll, et minge te ka… Matemaatika tundi vaadeldes lükkas õpetaja meile ka tunnikontrollid ette. Mina ei teinud. Mitte et ülesannetest poleks aru saanud, aga juba laste krampis keresid laudade taga vaadeldes läksin täiega lukku ja kui pidi peast arvutama sihukeste numbritega nagu 156 ja 148 (korrutamine ja jagamine), siis ma loobusin kohe. Õpetajale ütlesin, et mul on siin tunnis teised ülesanded ja nii ongi. Pidin jälgima autonoomia ja struktureerituse erinevaid aspekte, mitte mateülesandeid tegema. Mrt isegi lahendas neid tehteid ja sai vist “viie”. Kusjuures ta sai märkuse, et töö on liiga soditud. Pmst polnud vaja muud teada kui seda, mismoodi ristkorrutisega protsenti leida ja neid ülesandeid ma olen eelmises koolis teinud nii, et küll sai, aga range õpetajaga mate tunnis mul tuli täiega kaas peale, lastest oli ka kahju ja mõtlesin, et midagi on siin ikka jube valesti.

Pärast tundi õpetaja kurtis, et tema aru ei saa, miks protsendi leidmine lastele meelde ei jää, et juba kuuendas seda õppisid ja nüüd seitsmendas ja ikka ei oska. Arutles, et ei tea mis neil viga on, et keegi ei julge kätt tõsta ja keegi ei arutle… Noh, ma ütleks, et viga on ilmselt nii õpetajas kui metoodikas.

Bioloogia tunnis saime ka tunnikontrolli teha ja seda ma tegin täie lõbuga samal ajal, kui mees ei kirjutanud ridagi. Mrt tegeles oma arvutis tööasjadega, no pole meil nii väga võimalik sadat asja korraga teha neis tundides, kus meil tegelt on konkreetsed vaatlusülesanded.

Et koolitööd ei kuhjuks, viskasime oma praktikaaruande ka kohe samal õhtul valmis, kella poole kümne ajal alles lõpetasime. Oli suur kergendus ja mõnus vaheldus, kui pealelõunal saabusid Ruthi ja Sassu, me tegime koos aiatöid, ma korjasin õunu, Ruth võttis porgandid üles ja mehed põletasid lõket. Oli imeline päikseline päev, soe selline. Kui lapsed poleks tulnud, oleks kõik mu õuetoimetused siiani tegemata ja tegemata ilmselt jääkski.

Täna oli mees kolledžis oma ainet andmas ja ma sain samal ajal oma kodutöid teha. Olengi sellepärast temast ees praegu oma tegemistega. Homme paar fototöötlust veel teha ja siis ongi selle sessivahe asjad valmis. Täna ma peale hommikust kõnniringi isegi niitsin jooksujalu muru, istutasin paar lille pottidesse ümber ja tõin tuppa, korjasin õunu, küpsetasin mandlijahust õunakooki ja seemnetest leiba. Haapsalus olles ma kuidagi alati jõuan rohkem ja see köök siin kohe nagu kutsub vaaritama. Koristada ka jõudsin.

Õhtul käisime mehega Dietrichis söömas. Kõik kohad olid rahvast täis ja me liikusime ühe resto ukse tagant teise taha samal ajal mingite noorte soomlannadega, kes Dietrichis ka kohti ei saanud. Me saime viimase laua, õieti viimased kaks kokku lükatud lauda nelja kohaga ja mees oli nii lahke, et kutsus soomlannad ukse tagant sisse, et kui neile sobib, siis võivad meie lauas istuda. Neiud olid väga tänulikud. Mingit suhtlemiskohustust meil polnud, ajasime oma asja igaüks omas keeles oma lauapoolel. Me saime üsna ruttu söödud, soomlannad jäid meist sinna proseccot nautima ja kui ära tulime, siis veel kord tänasid meid lahkuse eest. Eks ole. Kinnised endassetõmbunud eestlased, höhö. Laupäeviti on siin pidevalt paremad kohad reserveeritud, sellega peab arvestama.

Ajalehti ma üldse vaadata ei taha, sest sealt tuleb ainult masendust. Nüüd veel see Estonia asi ka, kõigi lehtede esiküljed on meenutusi täis. Ma ei loe neid asju, üldse ei tahagi mäletada. Ainult spekulatsioonid ja kurvad mälestused. Muidu üldiselt see firma, kelle laev see oli, oli parim tööandja, kes mul iialgi olnud on. Väga kahju, et nad sellest õnnetusest välja ei tulnud. Ma pole mitte kuskil mujal töötades kogenud sellist kokkuhoidvat meeskonda nagu Estline´is oli. Seal ei tehtud vahet, kas oled lihtne broneerija, juhataja või finantsdirektor, kõik oli üks kokkuhoidev tiim. Koos peeti sünnipäevi, jagati oma muresid ja rõõme, polnud mingit vahetegemist, et see on alluv ja see ülemus. Kui nad poleks pankrotti läinud, töötaksin võibolla tänagi veel seal. Ainult üks ussitav kolleeg mul oli, aga tänane mina suudaks sellegi proua paika panna. Eks ma olen arenenud ja julgust kogunud. Mis sest enam. Mis läind, see läind. Palju ilusaid mälestusi on siiski.

Me oma Haapsalu koju nüüd iga nädal ei satugi, sest sessid võtavad suure osa nädalast ära. Aga siin on mõnus. Pärast akende vahetamist kannatab isegi septembrikuus verandal istuda, kuigi seinte vahel pole mingit soojustust. Täna kütsin ahju, toas on hästi soe. Ja õues lõhnavad roosid. Mu roosihekk hakkas augustis uuesti täie hooga õitsema ja isegi värava kõrval on roosil veel mõned oražid õied lahti.

Sel aastal pole meil ilmselt mõtet ka kossu hooajapiletit osta. Vaatasin mängude graafikut, täpselt samas rütmis jooksevad me kodumängud nagu meie loengud ülikoolis. Ehk et täpselt mängude ajal oleme pealinnas ja mitte muhvigi ei näe. Päris kahju on sellest. Aga magistriõpe kestab ainult kaks aastat, õieti isegi ainult poolteist aastat tuleb erisusi taluda, sest viimane semester on ainult praktika ja magistritöö kirjutamine. Küll saab.

Oma õpilasega leppisime uurimustöö teema kokku ja ma deklareerisin selle ära. Väga vahva entusiastliku tütarlapse olen omale saanud, ootan põnevusega, et mida ta kokku kirjutab. Igav meil siin igatahes ei hakka 😀

Õpijuttu

Saturday, September 21st, 2019

Eesti on lihtsalt ahistavalt väike. Muidugi ka turvaline sellepärast, et on väike. Sest igalt poolt leiad eest mõne sugulase või sõbra või sõprade sõbra või sõbra sugulase.

Meie erialal õpib 16 inimest, aga enamus loenguid on meil koos teiste õpetajaerialadega. Kõige rohkem on meid koos loengus olnud 52 inimest, täna oli vist midagi üle 30. Kuna meid nii palju on, siis iga kord avastan, et seda inimest ma küll pole varem näinud (kuigi muidugi olen) ja see või teine on küll uus nägu (kuigi pole). Lihtsalt võimatu on kogu seda kampa märgata ja meelde jätta, aga samas on osades loengutes sellised grupitegevused, kus peame nimesid mäletama, rääkimata nägudest. Me Mrt-ga oleme selle koha pealt mõlemad suht lubjakad, lihtsalt piinlik.

Noh, ja täna siis avastasime lobisemise käigus mitu inimest, kellega meil on ühiseid tuttavaid või kes on lausa meie kodulinnast pärit või siis naabervallast. Mõne tuttava laps, mõne sugulase sõber… Jne. Isegi Vormsil elavalt inimeselt sain küsida, et kle, sa teda tunned ju, mis temast on saanud? Lisaks on meil kaks tuntud korvpallitüdrukut, keda küll ja veel platsil nähtud, aga uues olukorras lihtsalt ei tundnud ära. Aklimatiseerume ja sulandume.

Mul on tekkinud mõned mõtted õpetajate põua asjus. Näiteks on meil suur puudus matemaatika õpetajatest ja igal aastal imestame, et ainult kuus või kümme neid lõpetas ülikooli, mis on ülivähe Eesti kohta. Mõtlemegi siis, et koolid nüüd ainult nii vähe õpetajaid juurde said, aga tõsiasi on hoopiski see, et ei saanudki juurde mitte kedagi. Sest need, kes täna matemaatikat õpivad, juba töötavadki mate õpsidena. Sama lugu on füüsikaga. Neid vist tänavu alustas magistriõppes kuus… Ehk et juurde ei tule õieti mitte kedagi, ainult olemasolevad parandavad kvaliteeti.

Et matemaatika õpetajate ülikoolist väljalangemist vähendada, on nende õpe venitatud kolme aasta peale ja nad käivad loengutes ainult reedeti ja laupäeviti samas kui teistel on ka pühapäev koolipäev. Magistritaseme erialad on enamasti kaheaastased. Matemaatikutel on sügissemestril ainult 21 EAP-d, samas kui meil on 36. 21 on väga mõnus, ma avatud ülikoolis õppisin sellise koormusega.

Märkan aina enam oma vanuse eeliseid. Kogemus, silmaring, teadmised… Kui oled ikka hea portsu aastaid ära elanud, koguneb ühte ja teist. Täna üks 23-aastane kooliõde mainis, et Mrt on sama vana kui ta isa. Ehk et mitte aint ma pole vana, vaid mu mees ka ikka 😀 Aga naljakas on see, et kes on vanem inimene, see enda vanust ei märka ja ennast erinevana ei tunne noorte seas, aga need, kes on hästi noored, ikka kipuvad meiesugustesse vanainimestesse lugupidavamalt suhtuma. Või kui mitte just seda, siis igatahes on näha, et nad tunnetavad teravalt vanusevahet, samas kui meie, vanainimesed, vanusevahet üldse ei taju. Mis on naljakas. Märkasin seda juba kolledžis. Aga ma mäletan oma noorusest väga hästi seda, kuidas 18-aastasena pidasin 26-30-aastaseid kolleege vaat et vanuriteks. Paras mulle nüüd!

Oleme juba ka praktikal käinud, aga sellest ma ei tohi vist detailsemalt kirjutada. Meie praktikakoolid on kõik pealinnas või selle külje all ja nii palju kui omavahel muljeid jaganud oleme, on kõik vaimustuses õhkkonnast, mis me koolides valitseb. Rõõmsad, sõbralikud, avatud olemisega õpetajad, lahedad direktorid, lahedad lapsed. Mitte mingit sellist hala nagu ajakirjandus pidevalt võimendab, me ei kohanud. Kevadel võibolla näeme teistsugust pilti. Samas Mrt ütleb, et nende koolis küll kevadel õpsid kriisis polnud, ikka olid rõõmsad ja energilised. Tõelist tõsielulist intsidenti nägid me praktikandid ainult ühes koolis. Ja tegelt me Mrt-ga saime kinnitust asjaolule mida varemgi teadsime – mingi viienda beega meie sehkendada ei taha, meile sobib gümnaasium. Saan ülihästi aru Ritsikust, kui ta ütleb, et kardab lapsi. Ausalt, noh, ikka siukest seltskonda leiab me koolidest, et vaata ja imesta.

Ühe näite pean ikka tooma. Kunstiõpetus, kuues klass. Õpetaja püüab tunni algul õpilaste tähelepanu, et tööülesanne kätte jagada. Tagumises pingis hoiab üks poiss kannatlikult kätt püsti, et midagi küsida. Kui õpetaja talle viimaks sõna annab, tuleb sealt: “Õpetaja, kas sul on sünnitunnistusel kirjas, et sul on tähelepanuvajadus?” Õpetaja vastas, et tal polegi sünnitunnistust. Ja tund läks rahulikult (niivõrd kuivõrd) edasi. Minu ajal (teate küll, kui ammu see oli!) oleks siuke õpilane tiritud direktori juurde ja ta oleks saanud käskkirja halva käitumise eest. Sest täiega ülbe, noh. Aga õpetaja ei teinud sellest numbrit. Kui pärast tundi õpetajale kommenteerisime, et meie küll enam õpetajaks saada ei taha (hahaa!), lausus õpetaja, et temale meeldib ja on alati meeldinud. Saate aru vä? Mingi jõnglane ülbitseb tunnis,  üleüldse meile tundus, et seda kampa oli üliraske ohjata ja tema ütleb, et temale meeldib!!! Ta on õpetaja aastast 1999. See ongi vist see koht, kus tuleb tunnistada, et inimesed on erinevad.

Mis minu tagasihoidlikku karjääri puutub, siis sain täna ühelt 11. klassi õpilaselt kirja, kes palub mind endale uurimustöö juhendajaks. Muidugi ma olen nõus. Pakkusin ise ka koolile paar teemat välja, aga see õpilane tuli täitsa enda teemaga, mis on intrigeeriv ja mullegi huvitav. Vaheldus ja väike lisateenistus, eks ole.

Aga mis mu enda õpingutesse puutub, siis niipea, kui tundub, et vähegi on raske või arusaamatu, mõtlen sellele, et meil mitu koolikaaslast on venelased ja mõni neist oskab ülivähe eesti keelt. Et kui nemad saavad hakkama, siis meile on õpingud lihtsalt kukepea. Näiteks üks tüdruk Narvast, kellega tegime paaris ühte tööd ja ma pidin oma ainukese eestikeelse sõna tõlkima inglise keelde, sest ta ei saanud aru. See sõna oli “mõistev.” Hiljem lasin tal endale omadussõnad öelda vene keeles, sest mina sain aru ja tõlkisin need siis eesti keelde (üks sõna oli siiski võõras). Kuidas nad suudavad lugeda eestikeelseid tekste, mis isegi mu mehele on nii rasked, et mõnda lõiku ta loeb mitu korda enne kui aru saab? Ei, meil pole häda kedagi!

Need hetked…

Friday, September 13th, 2019

Kummaline tunne tuleb, kui mõtled, et abiellusin ühe vaese poisiga naaberkülast ja nüüd äkitsi olen abielus mehega, kes on ülikoolis õppejõud. Eks see oli ka metsikult ammu, kui Mrt veel noor oli 😀

On reede õhtu, vahin telkut, sest ma võin. Olen terve tänase päeva ja mitu varasemat hommikut teinud kirjatöid. Pühapäeval on koolitööde tähtajad, aga mul on kõik juba valmis.

Kmr plaanis ka reede õhtul lihtsalt tšillida, aga hakkas nagu muu seas koolitükke tegema. Ise kommenteeris, et ah, tuli õppimise isu peale…

Ruthil oli täna esimene loengupäev. Ta on oma kursusel üks nooremaid ja ainukene ämmaemand.

Ühest mu refereeritud teadusartiklist jooksis läbi, et varasem peamiselt vaid formaalne haridus on tänaseks asendunud läbi kogu elu kestva õppimisega. Ise ma tunnen, et oleks õige imelik mitte koolis käia, sest kõik ju käivad. Mitmed tuttavad ja sugulased on uuesti õppima läinud, olenemata vanusest.

Siuke uus normaalsus.

Kisub karmiks

Monday, September 9th, 2019

Esimene sess on selja taga. Meile rõhutati tungival toonil, et peaksime õpingute ajaks vähendama oma töökoormust. Me Mrt-ga oleme mõlemad, vastupidi, just koormust suurendanud. Mees andis täna gümnaasiumis esimese arvutitunni, neid hakkab ta pidama kaks korda nädalas mitme kuu vältel, ja reedel alustab kolledžis ühe aine lugemist. Mina pidin enda valikainega gümnaasiumis alustama alles märtsis, plaanisin paarikümnele õpilasele oma tunni, aga selgus, et mu ainesse regas ennast 63 inimest… Nuta või naera või lihtsalt minesta. Nüüd olen sunnitud alustama juba teisel trimestril ja lasen õppeaasta lõpuni läbi kahe perioodi kahe grupiga, kaks korda nädalas.

Eelmisel aastal loetud tervisedenduse kursus, mille raames ühe toitumise tunni andsin, jäetakse hoopiski ära, sest sinna olid vaid üksikud tahtjad, ei saadud gruppi täis. Ma olevat kõik õpilased omale saanud 🙂 Kuidas see juhtus, mina ei tea. Käisime ju mõlemad, nii mina kui maakonna tervisedendaja, oma valikainet õpilastele tutvustamas. Igatahes tahavad õpilased minu tundi tulla ja see jubedasti vajutab mulle vastutusekoorma selga. Varsti hakkan igast õudseid unenägusid nägema.

Täna käis mul juba korra peast läbi, et annan lahkumisavalduse… oma mehele. Et panen viimase meie linnakeses töötava arvutiäri kinni. Unistasin, et hakkan hoopis Sassut hoidma ja õppima ja õpetama. Siis Ruthi saaks rahulikult tööle minna ja laps ei peaks käima lasteaias, kus keegi eriti ei paista hoolivat. Aga ma ei saa. Tööd on palju ja inimesed usaldavad meid ja loodavad me peale.

Pean mingi hea plaani välja mõtlema. Ei ole mul veel mingeid õpirutiine välja kujunenud, aga ilmselt ei pääse sellest, et igal hommikul tuleb kaks tundi õppida ja kui töölt tulen, siis ka. Hommikud sobivad mulle paremini. Imelikul kombel ma õppimise pärast üldse ei pabista, aga see valikaine värk võtab küll veits seest õõnsaks. Mõtle, kui õpilased loodavad, et on hästi laheda tunni valinud ja ma siis äkki ei suuda piisavalt lahedat pakkuda? Jommaijoo, ma ütlen! Siis järgmisel aastal kobivad kõik tervisedendusse tagasi. Kord Westmann peal ja Piibeleht all…

2. september

Monday, September 2nd, 2019

Eriline päev. Väikesel pojal oli täna esimene loengupäev tehnikaülikoolis, talle meeldib seal. Ruthil oli esimene koolipäev terviseteaduse magistriõppes, tal oli ka tore. Sassul oli esimene päev lasteaias. Ellikas läks esimesse klassi, Mia teise, mõlemad on koolist suures vaimustuses. Minia alustab teist õppeaastat kutsekas. Mina tutvustasin täna gümnaasiumis terve kooli ees oma valikainet, mida seal õpetama hakkan. Mrt tutvustas enda ainet samas koolis, enda tööpaigas, aga hiljem eraldi ainult noorimale lennule. Tõepoolest väga eriline päev.

 Ma ei tea, miks ma alati nii tõsine olen? Elu on mind kõvasti räsinud. Õpilased suutsin küll paar korda itsitama panna, aga ise olen räme kuivik. Tegelikult ma olin närvis, mis on mu puhul täitsa haruldane. Aga mees ütles, et närv ei paistnud välja, et sain väga hästi hakkama ja et ilus olin ka 😀 Mees on mul, mõistagi, erapoolik.

Mul ja Mrt-l on esimene pikk loengupäev ülikoolis reedel.

Puhkus ja muu taoline

Thursday, July 18th, 2019

Mõtsin, et täheldaks vaikuse katkestuseks üles mõned puhkuseaegsed seigad. Seda ma ka vist pole veel ütelnud, et meie perest alustavad sügisel ülikooliga mitte ainult ema ja isa, vaid kaks last ka. Kmr läheb tehnikaülikooli bakasse ja Ruth hakkab oma eriala ehk terviseteaduse magistrikraadi tegema. Mõlemad lapsed murdsid suurest konkursist läbi, aga mehikesel oli see lihtne, sest tema sai lihtviisiliselt oma punktiskooriga sisse ilma, et oleks pidanud mingeid eksameid tegema. Siuke elu siis, et hakkame jälle palju Tallinnas olema.

Puhkus kulgeb meil Mrt-ga verandaga majas peamiselt lebotades. Me ei tee mitte midagi. Ma ainult aias natuke toimetan ja mees juuris täna välja suure õunapuukännu, aga tema siiski põhiliselt õpib siin. Ma vahin niisama roose ja võtan päikest, küpsetan ja vaaritan ja isegi eriti lugeda ei viitsi.

Raamatupidamise tööd on palju, aga muudkui lükkan edasi.

Ükspäev käisime Laulasmaal Mrt kursaõe sünnipäeval. Peale südaööd jõudsime koju ja sellist unerütmi häiret ju vanainimesed pikalt põevad.

 Sünnipäevale minnes olime veel reipad.

Möödunud nädalavahetusel oli siin jälle ameerika autode kräu ja linn hullusti umbes. Meile saabusid rotsad ja lapsed, mistap ühel nädalavahetuse ööl majutasime lausa üheksat inimest. Minu tüdrukud tulevad homme tagasi ja jäävad mõneks päevaks. Juba jupitasin suurema portsu vetsupaberit ruutudeks, sest meil kipub kanalisatsioon umbe minema. Nüüd, kui suurem rahvas majas oli, sai mees jälle käia kaikaga naabri aias kanalisatsiooni lahti surkimas.

 Siin ühed tüübid lähevad jooksuringile, 12 kilti midagi seekord.

 Mrt käis viigi peal supiga sõitmas.

 Mul oli tehtud metsik laar šašlõkki.

 Ja ühte panna cotta moodi asja tegin ka koduaia kirssidega. Ma seda magustoitu olen nüüd siin nii mitu korda teinud, et kirsipuu on tühjaks saanud. Siin sees käib ainult vahukoor, toorjuust ja erütritool ja marjad, želatiiniga tarretan.

Esmaspäeva õhtul, kui just olime Ralkade pere ära saatnud, maandusime verandale kohvitama ja nautisime vaikust, kui helistas üks vana sõber ja küsis, kas ma tema last ja lapse sõbrannat majutaksin ükspäev… Ütlesin sirgelt ära, sest ausõna, noh, meil pole siin hurtsikus selliseid tingimusi, et võõraid majutada saaks. Mul jubedalt küll süümekad pärast tulid, sest üks neist tüdrukutest, kes meile ööseks tulla tahtis, on mu ristilaps, aga ma tõepoolest ei suutnud ette kujutada, kuhu ma nad paneks, kui mul samal ajal on siin lapselapsed hoida ja verandal peame minu sünnipäeva. Meil on endal suur pere, kui kõik lapsed ja lapselapsed kokku tulevad, 11 inimest täpsemalt. Ja mis seal salata, oma ristilast ma enam üldse ei tunne ka, me pole aastaid suhelnud.

Mis öömaja pakkumisse puutub, siis kõik teavad mu privaatsuse kiiksu, eks? Mulle meeldivad külalised, aga mitte siis, kui nad ööseks jäävad. Oma lapsed on muidugi erandid, Ralka kuulub ka sellesse kategooriasse. Aga lambist võõraid majutada, kui mu oma tüdrukud magavad elutoas ja meil on üksainus vets ja duširuum, mis pealegi pole veel valmis ehitatud… neverever. Mind kohutavalt häirib, kui ma ei saa oma tavapärast elu elada, omaette kohvi juua ja paljalt magada ja väheste riietega mööda maja ringi kaaberdada ja kui ma pean kogu aeg olema viisakas ja palju suhtlema. Et vetsu ja duši alla minnes pean ukse seestpoolt kinni panema ja… Nii et vabanduge!

Teisipäeval sõitsime suvilasse niitma ja saunatama ja jäime seekord isegi ööseks.

 Mrt tarvitas isegi natuke vikatit.

 Oma sauna taga.

Käisime muuhulgas kukeseeni korjamas ja mees tegi ühe korraliku jooksu.

 Midagi hädapärast natuke oli. Meie lemmik seenemets on suuremalt jaolt maha võetud, aga õnneks nad ainult harvendavad, mitte ei tee lageraiet. Metsamasinate roobastes ja üle palkide kooserdades üritasin oma õigeid kukekate kohti leida, aga ma alati eksin, kui sedasi hullusti on “tuba segi löödud.”

Järgmisel päeval tegime nats turisti, kolasime Kuressaares ja sadamasse sõites põikasime mehe tungival nõudmisel isegi Kaali järve juurest läbi. Seal me peatusime umbes kaheks selfiks, et mitte laevast maha jääda.

 Kaali ääres.

Aga enne seda juhtus nii, et Kuressaares vanalinna kohvikus valas teenindaja kohvi lauda tuues minu kohvitassi mehe sülle tühjaks.

 Mrt hüppas laksust püsti ja kõrvetada ei saanud. Teenindajatüdruk vabandas ette ja taha, aga nii palju ei taibanud, et oleks siis mulle kompensatsiooniks suuremat kohvi pakkunud või midagi. Tõi hoopis kogemata espresso asemele, jummalast väikese pooliku tassitäie ja ma lihtsalt ei viitsinud seletama minna, et mul oli enne masinakohv tellitud, mis oli ju ometigi tassiäärega triiki. Krt! Mees käis veel tüdrukule ütlemas, kui see laga koristas laua pealt, et ärgu ta muretsegu. Me kolisime teise lauda muidugi, sest eelmine ujus. Ma ka ütlesin preilile, et ikka juhtub, sest tõepoolest, kesse siis meelega tassi kliendile sülle libistab. Kujutan ette, kuidas neiu pärast mitu päeva põeb. Ei imestaks, kui sellise asja peale töölt lahti lastakse, sest hullemat apsakat annab ikka klienditeeninduses ette kujutada.

 Tagasisõidul laevas. Mehel on püksid vahetatud ja meel rõõmus. Hea, et tal olid mingid rannalühkarid ka kaasas, ei pidanud nende plekilistega reisima.

 Tänane kännu juurimine Haapsalus. See valge klaar oli nii vana, et raudselt me lastena selle vilju tarvitasime.

 Nüüd on niisugune kena plekk kännu asemel.

Ma peale hommikust muruniitmist ja peenarde rohimist tegin rattaga treti surnuaeda, et uurida, kas mu lilled on juba kutud. Olid läbi jah, sellepärast tulin kodust raha võtma ja väntasin selveri juurde uusi lilli ostma. Panin mõlemale platsile väikesed roosa õiega begooniad ja kolm tükki tõin koju veranda trepile ka, sest siingi olid võõrasemad tuksis. Rattasõitu tuli kokku päris mituteist kilti, sest ega ma kunagi kuhugi otse ei sõida, ikka mööda mereäärt ja promenaade ja raudteetammi, et oleks ilus ja saaks suve nautida.

Homme tulevad lapselapsed ja ega ma täpselt ei teagi, kui kauaks nad jäävad. Veidi üle poole puhkuse on läbi ja hakkab tunduma, et tervest kuustki jääb väheks. Tahaks lihtsalt olla.

Paneme edasi

Tuesday, July 9th, 2019

 Saime Mrt-ga mõlemad magistriõppesse sisse. Esimest korda elus pääsesin ülikooli esimesel katsel ja seda ilmselt sellepärast, et neil on seal hirmsasti vaja, et keegi tuleks ja õpiks. Ega mul poleks enam tahtmist ka viis korda proovida… Meie eriala 19-st kandidaadist kaks on siiski millegipärast välja praagitud ja õppekohta pakutakse 17-le. Me võtsime omad kohad vastu.

Kahju, et ei tea akadeemilise testi tulemusi. Kuna olin testi tehes ebaadekvaatne, huvitaks mind väga, milleks sellises seisukorras võimeline olin.

P.S. Mrt istub homme kolledžis rakendusinformaatikute vastuvõtukomisjonis.

 

Norwalk ja eksam

Wednesday, July 3rd, 2019

Minuga juhtus täna kirjeldamatult õudne asi. Kahtlustan, et korjasin eile ühe söögikoha kleepuvalt laualt üles noroviiruse. Juba öösel tundsin, et asi ei ole õige, suurest ehmatusest läks isegi uni mitmeks tunniks ära. Hommikul tõustes käis pea sedasi ringi, et ma ei suutnud liikudes tasakaalu hoida ja kaks korda oleksin napikalt kummuli kukkunud. Püüdsin kohvi juua, aga väga ei sobinud, sellepärast jõin rohkem vett. Süda oli sedavõrd paha, et varsti leidsin ennast vetsupoti kohalt koogutamast, aga kaua see ei kestnud, sest potti oli vaja muuks otstarbeks. Kõik käis nii kähku, et Mrt ei jõudnud pesukausiga kohale… Oijohhaijooo!!!

Olin enne kohvitamist pesemas käinud ja isegi kuivatada ma ennast üleni ei suutnud, sest kummarduda polnud võimalik, tasakaal kadus ära. Mrt assisteeris mind igas asjas alates jalgade kuivatamisest ja lõpetades riidesse aitamisega. Ta pakkis kokku mu läpakakoti, kontrollis, et mul ikka pastakas oleks ja et prillid oleks kaasas ja… Sest me pidime varahommikul minema ülikooli sisseastumiseksamile.

Ausalt öeldes olin niivõrd surnud, et ilma mehe abita ei oleks ma siit majast välja saanud, rääkimata pealinna sõitmisest. Kuidas saab juhtuda, et just sellel nii tähtsal päeval tabab mind sajandi jubedaim atakk??? Olen üldiselt väga terve inimene, mingeid nohu-köhaga viiruseid ei mäletagi enam. Viimati korjasin miski kõhuhaiguse üles Riia Lidost, vist oma kolm aastat tagasi, aga tookord oksendamist ei olnud.

Olin nii armetu, et nutt tuli peale. Mitte midagi ei suutnud teha, isegi silmi ei suutnud lahti hoida ja külmavärinad olid permanentsed. See oli nii jube peapööritus, et tahtsin voodisse tagasi minna ja mitte midagi ei tahtnud sellest maailmast teada, ammugi siis kuhugi minna. Aga mees utsitas mu siiski autosse ja eksamile me sõitsime.

Kuskil Läänemaal pidi mees auto kinni pidama, sest mind tabas järjekordne ropsiatakk. Ma polnud teisi riideid kaasa võtnud (hea, et üldse midagi selga sain), sellepärast üritasin autoistmelt võimalikult kaugele koogutada. Kuna ma polnud midagi söönud, vaid peamiselt ainult vett joonud, siis ainult vett seal purskasingi. Viimaks saabus see vastik krambitamine, mis tuleb siis, kui tühja maoga öögid, mingit materjali enam polnud väljutada.

Õnneks olin taibanud meest paluda, et ta pudeliga vett kaasa võtaks, seda ma seal siis natukese haaval jõin, et dehüdreerumist ei tuleks. Kuidas me ülikooli taha parklasse jõudsime, mina ei tea, sest hoidsin terve tee silmad kinni. Vaevlesin külmavärinate käes, aga ei julgenud autot väga soojaks lasta, sest äkki siis hakkab veel halvem. Vahepeal natuke piilusin, et kus me oleme, aga aru mitte midagi ümbrusest ei saanud. Koperdasin mehe sabas õppehoonesse, ise soigusin, et ma ei suuda silmigi lahti hoida, kuidas ma loen seal mingeid tekste… Ma olen mõtlemisvõimetu ju…

Audika ukse taga tuli natuke oodata. Mingi hetk tuiskas üks mu endine kursakaaslane mööda, ma isegi ei tea, mida talle ütlesin, sest polnud eriti adekvaatne. Mrt aitas mul kotist id-kaarti välja õngitseda, seisime seal järjekorras ja vormistasime ennast akadeemilisele testile.

Vaatasin abi otsivalt ringi ja üritasin plaani välja mõelda. Märkasin, et klassis pole kraanikaussi ja teadsin, et vets on kaugel. Ma ei teadnud, mida teha, kui keset akadeemilist testi peaks ropsihoog peale tulema. Mrt osutas ukse poole, et näed, seal on paberikorv, haarad selle kaasa ja tormad uksest välja. Jummala hea plaan oli see, ausalt. Tollel hetkel ei olnud parimat lahendust võtta, aga paberikorvis oli kilest prügikott ja mõte sellega välja tormata tundus hea. Natuke see rahustas, kui teadsin, et saan ehk hakkama. Õnneks oli testi aeg ainult üks tund.

Olin akadeemilise testi pärast mitu päeva ette muretsenud, sest jube nõme on loll olla. Ükspäev tegin isegi mingit proovitesti, et aimu saada, mismoodi need testid üles ehitatud on. Olin lootnud, et teeme seda arvutis, siis ei pea pead alla kummardama, et lugeda, aga test oli paberi peal. Õnneks tähed silme ees ei hüpanud ja süda sellest pahaks ei läinud. Pikemad inglise- ja eestikeelsed tekstid lasin diagonaalis osalt aja kokkuhoidmise mõttes, aga osalt sellepärast, et neid oli mõttekam hakata lahendama nii, et enne loen valikvastuseid ja siis otsin tekstist lahenduse juhul, kui see mul diagonaalis märkamata jäi. Mu meelest igast loogika ja teksti mõistmise ja matemaatika ülesanded olid lihtsad. Mates olid tekstülesanded ja mitmes kohas oli aimata ka tillitamist, mistap võisin siiski mõne asjaga ka puusse panna. Kultuuriteemad olid kõige tüütumad ja seal ühe vastuse panin täiega huupi. Kõige rohkem kartsin ajahätta jääda, aga saime Mrt-ga mõlemad hakkama max 50 minutiga.

Mina eksami ajal välja ei jooksnud, aga üks teine jooksis küll, sest hull köhahoog tuli peale. Mrt pärast ütles, et tal läks sellest meel rõõmsaks, kui talle poole testi ajal otsa vaatasin ja naeratasin. Noh, et esiteks ma suudan naeratada ja teiseks, kui ma naeratan, siis järelikult ei ole ma eksamiga hädas. Peamiselt elus, niisiis.

Peale akadeemilise testi olid individuaalsed vestlused. Testilt tulime ära enne kella kümmet ja me vestluse ajad olid alles kolme paiku. Käisime siis vahepeal Audenteses, kuhu mehel oli Kussa arvuti parandamine kokku lepitud, siis ehituspoes ja Ülemistes shoppamas. Ma julgesin isegi Lidos natuke süüa ja kohvi juua. Umbes lõuna paiku mul oligi juba nii normaalne olla, et maailm ei kõikunud enam, toit jäi ka kõik kenasti sisse. Aeg-ajalt jooksid silme ees koledad pildid hommikusest õudusest, aga pea oli selge ja nõrkus hakkas ka üle minema.

Vestlusele minnes oli mul juba suu kõrvuni. Teisel pool lauda istusid kolm naeratavat meest ja komisjoni esimehega me olime juba varem ühel tutvustuspäeval juttu ajanud, mistap ta tundis mu ära. Pidin seal oma motivatsiooni kinnitama, mingitest kogemustest rääkima ja üleüldse väga tšill vestlus oli. Kusjuures me tulemused saame teada alles järgmisel esmaspäeval, aga vestluse lõpus ütles õppekava kuraator mulle, millistel kuupäevadel peaksin tutvustuspäevadele minema ja millal pean kohale tulema esimeseks loenguks. Eeee…mmm… Ma ei suutnud vastu panna ja küsisin igaks juhuks üle, et kas see tähendab, et ma olengi juba vastu võetud. Vastuseks sain naeratuste saatel midagi sellist, et nojah, et mis siin siis enam 🙂

Mrt-l läks vestlus veelgi paremini, ta sai seal oma varasemate it-alaste tegudega hiilata ja šokeeris komisoni esimeest sellega, mille oma diplomitööks oli kolledžis päriselt valmis teinud. Ma ei tea, kas nad ehk imestasid seda, et kolledžist sellisel tasemel asju tuleb nagu mees tegi, igatahes muljet see avaldas. Mrt-lt küsiti seda ka, et kas ta mõnele teisele erialale ka paralleelselt kandideerib, vist kartusest, et äkki ta valib siiski midagi muud. Ei kandideeri, me mõlemad võtsime ühe ja sama haridusteaduse magistrikava. Hetkel on tunne, et meil mõlemal on tugevalt seal juba jalg ukse vahel.

Meil oli plaan laste juurde sõita ja mees tahtis natukeseks tööle minna, õhtuks olime kutsutud minia sünnipäevale. Sõitsime siiski eksamilt otse Haapsallu tagasi, sest ma ei tahtnud minna koju lapsi nakatama. Kmr sõidab homme varahommikul oma tüdrukuga Maltale puhkama ja oleks eriti tobe, kui mu pisikud nende reisi tuksi teeksid.

Kõndisime õhtul läbi linna umbes kella kaheksa paiku, kui lossipargis pidi algama LP kontsert. Nägime sajandi pikimat piletikontrolli järjekorda, mis lookles lossiväravast ümber Rootsituru kohviku ja Kärme Küüliku peaaegu Dietrichi ette välja. Umbes sama jäme järjekord nagu Pariisis Louvre´i juures olin näinud. Kui tund hiljem samast tagasi jalutasime, oli järts kadunud, ainult üksikud inimesed seisid turvakontrollis. Naljakas oli näha suurt joogipurkide- ja pudelite lasu turvaväravate juures, hull saak oli muusikahuvilistelt ära võetud.

Õues on kuri tuul ja mingi soe ei ole. Istume soojas toas ja naudime seda, et hetkel kumbki meist pole haigusega siruli.

P.S. Diagnoosi ma panin endale ise ja selle otsustasin ka ise ära, et ju ma ikka õppima saan 😀

Ilus suvine puhkepäev

Sunday, June 16th, 2019

Mrt tegi hommikul köögis plaatimistöid, pealelõunal läksime rattatuurile, mis venis ligi kolme tunni pikkuseks. Sõitsime läbi metsade Pullapääle ja isegi Rohukülas käisime ära. Kann kange, aga meel rõõmus, pöörasime Haapsallu jõudes sirgelt Rootsituru kohvikusse ja lasime omanikul endale välja teha. Kohvikupidaja oli mulle ühed praed sees selle eest, et tänu minule ta sai ülikooli lõpetatud. Kas ma olen sellest varem rääkinud?

See on see juhtum, et tubli ärinaine, kes sebib mitmel rindel ja pealegi elab ise üle talve Soomes, ajas kuupäevad segamini ega ilmunud õigeks ajaks lõputöö kaitsmisele. Kui ta etteastumise aeg lähenema hakkas, kirjutasin talle sõnumitesse, et kle kussa oled ja sain rahulise vastuse, et just jõudsin Haapsallu. Kui ütlesin, et kohe on ta kaitsmise aeg ja ainult mõnel veel üles astumata, tekkis paanika mille sarnast pole siin väikelinnas vist varem nähtud. Ma muudkui kirjutasin talle FB-sse, et jookse-jookse-jookse!!! ja ta jooksis kõigepealt oma lõputöö järele, mis oli alles köitmisest toomata ja siis tormas kolledžisse. Jõudis kohale hetkel, kui eelviimane inimene kaitsma hakkas, ta ise jäi viimaseks ja imedeime, saigi oma asja käigu pealt tehtud. On üsna tavaline, et inimesed tulevad kaitsmisele kohale alles enda kellaajaks, aga mingi kahtlus mul tekkis ja igaks juhuks küsisin, et kas ta on ikka tulemas. No polnud. Täiesti uskumatu lugu mille sarnast see kool siin pole varem näinud. Ehk et kui ma poleks teda otsima hakanud, oleks tal ka sel aastal diplom saamata jäänud (ta enda kursus lõpetas eelmisel aastal).

Tänased pildid:

 El Cato, Mammi oma.

Üks tädike, kes tihti me majast mööda kõnnib, nimetas mind täna roosiaia kuningannaks ja soovis ilusat suveaega 😀

 Esimene oma peenrast. Teine samasugune suur ja punane on veel, aga jätame ta küpsema lootuses, et linnud pole nahka pannud enne kui jälle ükskord töölt koju jõuame.