Archive for the ‘Elukestev’ Category

Sügav talv

Sunday, January 27th, 2019

Hetkel on Eestis eriti sügav talv koos rohke lume ja krõbeda külmaga. Eile varahommikul isegi Haapsalus aialipid paukusid, aga seal on enamasti 6 – 10 kraadi vähem külma kui näiteks Raplas. On olnud hommikuid, kui hakkan Haapsalust tööle sõitma 6-kraadisest külmast ja jõuan Raplasse 16-kraadisesse pakasesse. Ilusad on küll kõik need lumivalged härmas metsad ja tõusvast päikesest punaseks värvitud põllud, aga isegi talvevaateid imetledes mõtlen, et lõpeks see talv ometi rutem ära. Ma ei salli külma aega, pole kunagi sallinud.

Oleme lisaks koolipäevadele Haapsalus ka kõik nädalavahetused. Sealne ahjusoojus on nii-nii mõnus, toad on heasti soojad ja isegi hingata on kuidagi kergem. Eelmisel talvel meil seal nii soe ei olnud, sest esiku ja vetsu-duširuumi lagi oli täiesti soojustamata. Mrt tegi suvel sinna korraliku sooja lae ja vahe on täiega tunda. Välisseinad on ikka alles puhas palk ja laudvooder, suurema tuulega kipub ikka nagu läbi puhuma, aga siiski üllatavalt soe on toas.

Aitasin mehel eile üht aruannet parandada ja imestasin, kuidas ta eesti keel on alla käinud. Mäletan toimetuse ajast, et emakeeles ta oli tugev ja eks me mõlemad oleme ülikriitilised olnud igasugu keeleliste lolluste suhtes, mida ajalehtedest leiame. Nüüd äkki avastasin, et Mrt ei oska enam hästi eesti keeles lauseidki moodustada, käänded puha segamini ja. Ta ise arvab, et see tuleb sellest, et ta ainult inglise keeles loeb kogu aeg. No vot ei teagi. Igatahes tundsin ta tööd parandades, et võiksin ehk emakeele õpetajana töötada või vähemalt mingit sorti tekstide toimetajana, sest leidsin vigu nagu muda ja pakkusin välja selgeid lauseid, mis mõtte lihtsaimal viisil esitasid.

See kirjalik töö oli mehel viimaste punktide kättesaamiseks siit ülikoolist, kui lõputöö välja arvata. Tal ongi nüüd kõiksugu loengutega ja eksamite-arvestustega finito, terve kevadsemestri jooksul pole muud teha kui lõputööd kirjutada. Ilmselt saab ta oma töö valmis juba paar kuud enne kaitsmist, sest hoogsalt kirjutab siin. Ta reedel äkki tegi kannapöörde ja muutis oma lõputöö teemat. Muidu mingit spordivärki ta siin planeeris lõputööks ja samal ajal ehitas gümnaasiumile miskit ägedat süsteemi, nüüd sellest süsteemist saab ühtlasi ka diplomitöö. Mrt ütles, et tal ümbermõtlemisest saabus suur kergendus. Vähemalt on töö huvitav ja ka ametialaselt kasulik.

Mulle alati on mõistatuseks jäänud, mismoodi rakendusinformaatikud ja eriti veel disaini eriala õppurid oma lõputöödesse empiirilist osa tekitavad. Mul on ses mõttes lihtne, et on konkreetne uurimus, hunnik teadustöid allikateks ja üldse kõik teoreetiline alus hästi paigas. Aga kui tekitad mingi konkreetse toote, mida pead kaitsma, siis on mu meelest veits keerulisem.

Istusime täna Haapsalu kodus ahjusoojuses päev otsa ja tegelesime mõlemad oma diplomitöödega. Mul oli alustuseks hull paanika, sest olin teadmata kohta salvestanud lõputööks vajalike uurimuste linkide koguka. Mul on üks suur teadustööde fail arvutis, miski 22 lehekülge pikk, kust eelmisel nädalal nokkisin paari lehekülje jagu linke välja oma lõputööks. Täna tahtsin sealt allikaid võtma hakata ja no pole faili mitte kusagil… Windows 10-s on ju hea otsida igasugu asju, kui faili nime või nimeosa tead, aga no mitte ühegi sõnaga ei tulnud välja ja mu ülikooli kataloogis sellist faili polnud. Viimaks leidsin dokumentidest üles, olin salvestanud ohvissi malli… Johhaijoo, kui lollakas!!! Salvestasin käbe faili õigesse formaati ja õigesse kataloogi, lisaks saatsin endale meili peale kah veel, et siis on igal pool olemas. Mul on dropboxi ka võimalik dokumente panna või google doc-si, aga millegipärast ma ei kannata neid keskkondi, ainult rühmatöödeks kasutan.

Nädala pärast algavad kevadsemestri loengud, pean veel kaks ainet ära kannatama. Kannatamine on päevakorras sellepärast, et üks neist ainetest pole huvitav ja teisel on nõrk õppejõud. Eks näis, ära nad tuleb igatahes teha, aga oma keskmise hinde saadan ilmselt kukele. Ja vahet pole kah, sest kui tahan edasi õppida kuskil, siis kedagi mu keskmine hinne ei huvita nagunii.

Olen õppimisega nii harjunud, et enam üldse ei kujuta ette, kuidas suudaksin sügisel kooli mitte minna. Eks see on suures osas vananemisele trääsa näitamine, aga mitte ainult. Mulle meeldib asju teada, arutleda, analüüsida, isegi eksamite sooritamine on meeldima hakanud. Kes oleks seda võinud arvata, kui aastaid ülikooli minemist edasi lükkasin osalt sellepärast, et ei suutnud ennast ette kujutada eksameid tegemas (aga põhiliselt siiski rahapuudusest tingitult). Eriti kahju oleks mul siis, kui Mrt saab magistrisse sisse ja mina ei saa, siis ma nutan. Või siis ei nuta, aga panen hakkama oma säästud ja alustan jälle raha eest ainete võtmist… Sest ega ju ei tea, kui kauaks elu ja tervist antakse, aga nii kauaks kui antakse, olgu elu vähemalt huvitav.

Semestri lõpp

Tuesday, January 15th, 2019

Täna olid mul sügissemestri viimased eksamid ja arvestused, kell 10 algasid ja kl 20 jõudsin koju. Vahepealse pooletunnise pausi ajal jõudsin kimaga kodus söömas käia. Adrenaliin on siiani üleval, ei teagi mida teha, et magamamineku ajaks rahu keresse saada.

Esimene eksam koos selle aine viimase vahetestiga kestis kokku 3,5 tundi. Vaatasin, kuidas noored tüdrukud suurest pingutusest näost õhetasid ja mõtlesin, et jumal tänatud, et mul midagi kuumahooge peal ei käi. Selle 7-punktise aine suur eksam oli peamiselt hull rehkendamine, protsentide arvutamine ja muu säärane. Pidin nurka viskama oma harjumuspärase lihtviisilise arvutamise ja tegelema ristkorrutistega. Et kui seda ja toda tuleb nii mitu ühikut juurde, siis mitu protsenti soovitusest on seda või toda ainet. Kõik sellised asjad, põhikooli matemaatika. Jube palju sodisin, aga enamus peaks siiski õigesti olema vähemalt tehetes. Tean, et ühe ja teise asjaga teoorias panin veits pada ka, aga ikkagi jubeväga loodan, et selle aine A saan. Mul oli enne suurt eksamit kursuse teine tulemus, igasugu vaheeksamite, boonusülesannete, esitluse ja suure kodutöö peale kokku. Nüüd ei teagi, kas solkisin ära oma hinde.

A on mul vaja saada igaks juhuks, et hoida oma keskmine hinne cum laude kohal. Nii igaks juhuks, kui peale kooli lõpetamist peaksin leidma endale sobiva magistrikava ja tahtma edasi õppida. Sest minu vanuses ei ole väga lootust teisiti ülikooli sisse saada kui väga hea stardipositsiooniga, mille saab anda ainult eelmine diplom.

Aga teisalt – kui ma ei saa A, siis läheb maha igasugune pinge ja saan lõdva ükskõiksusega ülikooli ära lõpetada.

Mrt pablab samamoodi oma cum laude lootuse pärast, kuigi ta keskmine hinne on paar pügalat kõrgem kui mul. Talle on hea tulemus eriti oluline selleks, et stippi saada. Kaks ainet on ta nüüd juba jälle A saanud, üks on veel hindamata, aga räigelt mahukas ja rühmatööna ka sama palju logisev. See tüüp on terve ülikooliaja peale saanud vist ainult kaks B-d…

Mingit õpipausi vahepeal ei tule, järgmisel nädalal on tehnikaülikoolis praktikum ja siis kohe nädalapäevad hiljem algavad kevadsemestri loengud.  Peamiselt peaksin keskenduma lõputöö kirjutamisele, aga kaks tüütut ainet tuleb veel sooritada, üks neist pealegi hullult mahukas.

Lõputöö projekti kaitsmisel üritasid õppejõud mul hoogu maha tõmmata, juhtides tähelepanu asjaolule, et kirjutan kõigest rakenduskõrghariduse diplomitööd. St et pean suure hulga materjali jätma välja, ehk tulevase magistritöö seemneks. Kui mingit magistrivärki üldse tuleb, võibolla ei leia sobivat kava, võibolla ei saa sisse ja võibolla ei tahagi üldse rohkem mingisse kooli minna.

Ehk et elame veel. Tegemist on ja igav ei hakka.

EDIT: Õppejõud saatis öö hakul eksami tulemused. Sain 98,1 punkti ja aine eest kokku 105,3. Maksimum on 100 tegelikult, aga meil oli võimalik mitmesuguste lisasooritustega punkte juurde saada. Mu tulemus on kursuse parim, no lihtsalt nii-nii uskumatu! Siuke kõva mutt et… Ja mina veel pelgasin seda ainet, et jube raske ja niisugune tõsine teadlane on õppejõud, et ei julge vbla loengus suudki lahti teha. Oi, kuidas ma julgesin!

Mõtlen, et kas sain ehk eksamil ka ühe ülesande eest, kus max oli 45 punkti, äkitsi 48? Oli üks A4 lehekülg ajakirjanike teksti, päriselust võetud, kus pidime üles leidma 45 viga ja lahti seletama, mis valesti on. Mitmele kursakaaslasele see ülesanne oli kõige raskem, nad lihtsalt ei suutnud leida neid apsakaid ja mõnel jäigi ülesanne poolikuks. Ma leidsin 48 ja viimases kahes lauses oleks rohkemgi võinud välja tuua, aga hakkas endal imelik juba, sest 45 pidi kokku olema ju. Ütlesin seda õppejõule ka, kui tööd ära andsin ja saime pisut itsitada. Mu lugemisoskus on üldiselt tipptasemel. 😀

12. jaanuar 2019

Saturday, January 12th, 2019

Jätkuvalt on siia blogisse kirjutamisega ikaldus, a ma võin pilte näidata.

 Silt kontoritarvete poes. Hea teada 😀

 Ja veel üks silt samas poes.

Mul pole midagi kirjutada, sest õpime kogu aeg. Järgmisel teisipäeval on mul viimased selle semestri eksamid ja arvestused, kõik vaba aeg kulub igasugu kooliasjade lugemise peale. Kui see teisipäev rahumeelselt mööda saab, on mul teha veel üks praktikum tehnikaülikoolis ja algabki selle kooli viimane semester.

 Käisime õhtul Africa pubis söömas. Käisin seal viimati vist möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja pean tunnistama, et ei tundu nagu seal oleks üldse vahepeal midagi muutunud. Mööbel oli teine, seda märkasin. Muidu üldiselt täielik retro, täiuslik ajaränne. Ja te näete õigesti, ma tõepoolest manustasin Saku Originaali. Ma pole suurem asi õllesõber, süsikate tõttu õllevärki väldin, aga pubis tundus nagu oleks tore seda veidi omale sisse valada. Praad ja õlu korraga sisse käristada oli muidugi paras väljakutse, aga hakkama sain 😀 Sealne teenindus oli, muide, väga sõbralik ja armas. Ses mõttes kodune koht, eriti nõukaaegsele inimesele.

 Retro ilmutas ennast ka taldrikus. Roheline salat oli nii närtsinud, et valasin selle küüslaugukastmega üle, maitsel polnud nagu vigagi. Punase kapsa salat oli ok ja seašnitsel oli väga hästi tehtud. Sooja köögivilja nad kahjuks ei paku ja kartulit ma ei söö, sellepärast pidin vaenekeste salatitega piirduma. Apelsini andsin ka mehele.

 Pubist läksime Müüriääre kohvikusse kohvile ja koogile. Olen keeleotsaga sealseid toorjuustukooke maitsnud, head rasvased on ja vähemagusad, pigem soolakad, aga ma siiski oma tervise huvides ei söö neid. Mrt võttis mingi banaanikuhja (see käkerdis pildil).

 Kellegi statement Müüriääre kohviku ees.

Mul on viimasel semestril vaja teha kaks hindelist ainet ja lõputöö. Lõputööd juba kirjutan, kuigi uuring alles käib. Mul on tänaseks koos 145 kasutuskõlblikku ankeeti, jube visalt neid koguneb. Saaksin sellegi hulgaga kooli lõpetatud, aga uurimusele kaalu andmiseks peaks ikkagi valim suurem olema. No mis parata.

Mrt-l saab pmst jaanuariga ülikool läbi, sest kevadsemestrisse ei jää tal muud kui lõputöö kirjutamine. Eriti tšill. Ta siin vahepeal kahtles, kas viitsib otse magistrisse edasi minna, aga ju tal ikka nüüd tolle õppimisest tühja poolaastaga isu tagasi tuleb. Talle on seda kraadi töö tõttu kindlasti vaja. Minule pole tegelikult mingeid kraade vaja, kuhugi mul oma vanuse tõttu nagunii kandideerida mõtet pole, nagunii jätkan oma bisnissiga. Aga õppimine annab elule värvi ja särtsu, mistap ma veel ei tea, kuidas edasi.

Kinoskäik ja muu loba

Saturday, December 29th, 2018

Istume Mrt-ga verandaga majas kumbki oma arvutis ja teeme koolitöid. Siin on tuba hästi mõnusalt soe, teises kodus pole talvel mitte kunagi sellist asja, et võiks paljasääri ringi lipata. Mrt meisterdab mingit videovärki, ma suhtlen oma lõputöö juhendajatega ja avastasime ootamatu takistuse asjade vormistamisel – mu Rootsi juhendajal pole Eesti ID-d ja ta ei saa mu asjadele digiallkirju panna. Me siin nende bank-ID värki lahti ei saa ja ainus võimalus ongi tal vist hakata e-residendiks. Luban edaspidi mitte enam küsida, kellele seda e-residentsust üldse vaja on.

Õppimine mul tegelikult kidub sajaga, väga visalt lähevad kõik asjad ja mingit sooritamiste lusti pole. Muidugi ma teen kõik õigeks ajaks ära, aga hirmsasti pean pigistama, et asjast asja saaks. Nagu kivist vett välja või nii.

Käisime keset päeva kinos, vaatasime Eia jõulud Tondikakul. Maiteagi. Kõik nii hirmsasti kiidavad seda filmi, aga me olime üsna kriitilised. Eesti filmides ei osata üldiselt lapsi loomulikult mängima panna ja see film ei olnud ka erand. Ikka väga ebaloomulikult lapsed filmis esinesid. Pealegi ma arvan, et see pole üldse lastefilm. Meie taga ja kõrval istusid väikesed poisid oma emadega, sellised umbes 6-7-aastased ja need nii kohutavalt nihelesid ja ekraanile vist üldse ei vaadanud. Me taga istus üks väike poiss, kes tegi pidevalt igasuguseid hääli ja vahepeal hädaldas, et millal see film juba lõpeb. Ta vist ei vaadanudki eriti ekraanile, igatahes sisu ta jälgida ei suutnud ja lihtsalt ronis oma pingi peal ringi. Meid Mrt-ga ajas see hirmsasti itsitama, sest ta oli väga naljakas ja ma leidsin, et selle tüübi filmivaatamisest saaks eraldi filmi teha.

Mis meile filmis meeldis, oli visuaal. Ants, kes on filmi looduskaadrite operaator, oli meil alles üks õhtu siin Haapsalu kodus külas ja ma kasutasin juhust ja uurisin igast värki, et kuidas ta seda ja teist teeb. Siis me polnud veel filmi näinud, aga kinno minnes meil väike eelinfo oli juba olemas ja mind üllatas, kui ägedaid looma- ja linnukaadreid ta oli sinna filmi sisse püüdnud. Üldse kõik keskkonnad, loodus ja majad ja muu visuaalne värk oli väga hurmav. Sisu poolest ma siiski arvan, et lastefilm see pole, mingile koolieale ehk küll, aga mitte lasteaialastele. Vaadata võib, aga vaimustust ei tekita. Hästi lihtne, kerge asi. Jõulukas, noh.

Peale kino käisime Dietrichis söömas.  See on Haapsalus me absoluutne lemmikkoht ja täna teenindajaneiu isegi mainis meid nähes, et tuttavad näod juba, höhö. Mitte et me seal iga nädal käiks, aga mõne korra ikka oleme käinud ja oleme millegipärast meelde jäänud. Seal on hirmus väike tuba ja talvel vähe kohti, lauad on tihedalt koos ja päris palav on, aga väga hubane ja kodune ja söök on tõeliselt maitsev. Täna sõime mingit põdraliha värki, aga eelmisel korral sõin röstitud räimi ja need olid sedasi krõmpsuks tehtud, et pistsin need nahka koos sabade ja peadega, hullult head olid. Täna oli seal rahvast ka nii palju, et napikalt leidsime vaba laua ja iga kord on seltskond selline, et umbes pooled on välismaalased ja teine pool kohalikud. Muusika on mõnus, õhkkond kodune, igati mõnna asutus.

Sündmusi on siin vahepeal muidugi olnud rohkem. Üleeile käisime pealinnas sporditähtede galal ja pean kahjuks tunnistama, et teinekord enam küll sinna minna ei viitsiks. Tundide viisi paigal istuda on ikka jube ränk. Kõigepealt bussis, siis üritusel ja siis jälle bussis. Võinuks muidugi oma autoga minna, aga kuna spordiliidu bussiga tasuta sai, siis kasutasime juhust. See logistas tagasi tulles kõik külad läbi, megapikk sõit oli, pole eluski nii kaua Tallinnast koju tulnud. Aga sündmus ise oli väga rahvarohke ja mind hämmastas tegelt dress code, sest sul kästakse selga panna tume ülikond, eks ole, ja naistel siis kena pidulik kleit ja siis sa istud sellega tundide viisi plastist klapptoolil mingi logiseva tribüünikonstruktsiooni otsas, sest spordisaal ju. Et nagu väheke mõttetu on ennast üles lüüa selleks, et seal lihtsalt plasttooli otsas kõõluda terve õhtu läbi.

Te mõtlete nüüd, et ma ei oska üldse tänulik olla? Et sain kutse ja nüüd kritiseerin siin… Ei no, aga tegelt. Megasuur üritus oli ja üksikud vau-efektid seal olid ka. Aga valgustajad pingutasid üle. Ütlen seda sellepärast, et kui ees lavade peal käis tants, siis lasti tantsijate tagant rahvale sedasi prožektorid näkku, et mitte sittagi ei näind, mis laval toimus. Ma alati siukstel hetkedel mõtlen, et kas asjapulgad (seekord valgustajad) tahavad hullult ägedat spektaaklit teha ja on oma trikkidest räigelt vaimustuses, aga unustavad äa, et teevad seda vaatajatele, kes istuvad tribüünil. Kui ikka räige lamp sulle näkku lastakse, siis halvimal juhul paned lihtsalt silmad kinni, parimal juhul üritad kissitades midagi näha, aga no ei näe ju esinejaid sedasi. Feil.

Mis siis veel? Aasta hakkab lõppema. Ma sel aastal mingit adekvaatset aasta kokkuvõtet ei kirjuta, sest ei taha paljusid asju üldse mäletada. Väga kohutav aasta on olnud mu jaoks, eriti viimased kuud. Võibolla mu elu kõige raskem aeg üldse. Või noh, tegelikult ma ju muidugi tean, et miski asi siin elus ei ole nii hull, et enam hullemaks ei võiks minna. On nagu on. Üks päev korraga.

Rõõm koolitööst

Friday, December 7th, 2018

Saatsin eile õppejõule oma 40-leheküljelise menüüanalüüsi, no peaaegu bakatöö mahus asja. Tähtaeg on tegelikult alles vahetult enne jõule, aga kuna eiran sajaga riiklikke toitumissoovitusi ja ajan kindlalt oma asja, siis tahtsin jätta endale aega töö parandamiseks. Sest noh, ma olen teisitimõtleja, individuaalne läheneja, et mitte öelda – riiklike vaadetega opositsioonis.

Kuna see oli mu enda kümne päeva menüü ja selle ideaalseks parandamine, siis oli mul seal minimaalselt süsikaid ja palju rasva, aga muidugi kõiki vitamiine ja mineraalaineid piisavalt. Kõik oma veidrused põhjendasin uurimustega ära, rämeda joa teadustöid loopisin allikatesse.

Tegin seda tööd septembrist saati, igal nädalavahetusel nikerdasin diagramme, rehkendasin protsente ja analüüsisin-võrdlesin. Teksti tuli nii palju, et viimaks tundus kõik mu loba nagu õppejõu surnuks rääkimine. Mul lihtsalt oli vaja kõik oma teisiti tegemine mõjusalt ära põhjendada.

Ma ei tea, miks üldse pabistan, kui kõik need aastad ülikoolis olen ajanud oma rida ja sarnaseid, küll väiksemas mahus uuringuid kaitsnud erinevates ainetes alati hindele A? Isegi kõige vanemad ja konservatiivsemad prohvessorid olen ju ometigi ennast uskuma pannud.

Suur oli mu üllatus, kui täna õppejõult tagasiside sain. Kui ikka üks Eesti kõige kõvem toitumisteadlane saadab sellise vastuse, siis… Jupike kirjast:

Aitäh, töö käes, läbi loetud. Väga huvitav lugemine oli. Hästi ilus ja
põhjalik analüüs, muljetavaldav kirjanduse loetelu.
Ja taaskord tõestus sellele, et toitumises ei ole kõik must-valge.
See, mis sobib sajale inimesele, ei pruugi sobida 101-sele.
Ei tea, kui nad geeniuuringutega edasi arenevad, kas siis saab
võimalikuks koheselt ja tõeselt inimesele öelda, mida ja kuidas süüa,
ilma et inimene ise kõike omal nahal katsetama peaks ja õige valikuni
jõudmiseni ei ole oma tervist enne juba valede katsetustega täiesti
ära rikkunud.

Noh, mis sa nüüd ütled? Puhas rõõm 😀

Uuring

Thursday, November 29th, 2018

Siin blogis on küll väga väike liiklus, aga jagan ikkagi ka siin oma lõputöö küsimustikku. Ootan kõiki diabeediga inimesi osalema uuringus Eesti täiskasvanud diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest.

Mul on paari päevaga koos juba üle poolesaja kasutuskõlbuliku vastuse ja pidevalt tiksub neid juurde. Kahjuks kogen ka järjekordselt blokeeringut mõningate diabeetikutega tegelevate organisatsioonide poolt, kes keelduvad mu küsimustikku levitamast. Mis seal ikka, ka see info läheb lõputöösse sisse ja saab avalikuks, et ennast diabeetikute huvide eest seisjatena määratlevad tegelased diabeediuuringut ignoreerivad. Peab ikka väga suur hirm olema selle ees, et diabeetikud tervislikust toitumisest teada saavad või et nende olukord Eestis saab avalikuks ja mis kõige kohutavam – hoidku taevas selle eest, kui äkki hakkavadki diabeetikute ravimivajadused õige toiduvalikuga vähenema! Mõtle ise edasi…

Aga teate, mis ma ütlen? Nii kaua kuni meie tervishoiusüsteem on nagu riik riigis, mis ei lase toitumisspetsialiste patsientide ligi ega hakka arvestama sellega, et iga patsiendi ravi alus on õige toit, nii kaua kihutavadki diabeedi numbrid ülespoole.  Kust meie riik võtab näiteks paarikümne aasta pärast need miljonid eurod, millega diabeete hallata ja diabeedist tulenevaid tüsistusi, eriti südame veresoonkonna haigusi ravida? Ja mis saab siis, kui aastaks 2030 on maailmas tehisliku insuliini defitsiit nagu uuringud juba näitavad? Kui 2. tüüpi diabeet on metaboolne haigus, mis enamasti endale külge söödud, siis saab seda ka ravida ainult õige toiduga. Hiljutisel diabeedi ümarlaual kinnitas dr Anu Ambos, et ei ole olemas ravimit, millega 2. tüüpi diabeeti saaks välja ravida ega ole ühtegi ravimit, millega ära hoida haiguse progresseerumist. Kahjuks on tal õigus.

EDIT: Diabeediliidult sain täna vastuse, et võin oma uurimuse linki jagada nende foorumis. Aitäh! Kahju, et nad seda oma esilehele ei pane, aga tore, et ikkagi lubati foorumisse postitada. Pidin endale sinna keskkonda uue konto tegema, tegin selle oma ees- ja perekonnanimega (ainus selline kasutaja seal), sest kaks aastat tagasi nad blokeerisid mu konto ära teadustööde jagamise pärast.

Saatsin eile kirja ka kõigile piirkondlikele diabeediühingutele ja seltsidele, mitte kelleltki ei ole vastust saanud.

Talv tuleb

Monday, November 26th, 2018

 Aias väga midagi enam ei õitse, kühveldasin osadele roosidele talvekatet peale, seda turba moodi asja, ja tõin avanemata roosid tuppa.

 Viimased õuepeenra tomatid.

 Laupäeva õhtu. Midagi romantilist seal tegelikult polnud, sest ainult õppisin, õppisin ja õppisin.

Laupäeva õhtul kossult koju jalutades oli mustas taevas hiigelsuur kollane kuu ja tagalahel laulsid luiged midagi sellist, et lumi tuleb, lumi tuleb. Tohutult ilus kaeblik laulukoor oli.

Esmaspäeva hommikuks oligi lumi maas. Olin oma auto harja kuhugi “kindlasse kohta” ära pannud, mistõttu pidin väikese kraabitseriga ja kinnastega auto lume alt välja kaevama. Tagatipuks avastasin sõidu ajal, et aknapesuvett ei tule. Pidasin lausa kaks korda tee ääres kinni, et tsekkida, kas jäätükid veejugadel ees on või midagi, ei olnud. Panin juba septembris autosse talvise aknapesuvedeliku, -20 peaks kannatama, sestap jääs nagu midagi olla ei saanud. Kapott oli ka nii jääs, et ei saand sinna alla vaadata, kas klaasipesuvedelikku on üldse.

Raplasse jõudes põikasin kohe suure poja töö juurde, ostsin pika tellitava varrega harja (sest ma mitte kunagi auto katuselt ja isegi esiklaasi keskosast ei ulatu puhastama) ja ühe panka klaasipesuvedelikku. Selgus, et paak oligi päris tühi, aga nõme on see, et kojameeste mootor ka midagi surinat ei tee. Kui kangi tõmban, on vaikus. Suur poeg arvas, et ikkagi pump külmunud, sest see on ees stange taga. Et iga-aastane jama, et keegi ei usu, et külmunud, aga ikkagi on. Noh, nii palju siis profülaktikast… Ma päriselt ka juba septembris panin talvise vedeliku sisse, tilgakesele suvisele otsa küll, aga mingi 3-4 liitrit läks seda sinna. Kas saab siis olla, et talvine “auras” ära ja suvise viimane tilk kogunes kuhugi ja on seal jääs? Olen suurema külmaga ka suvisele talvist hulka pannud ja pole külmunud.

Väga vastik on sõita, kui esiklaasile koguneb valge soolakiht ja seda ei saa maha pesta. Kmr võttis mu auto niiütelda tööle kaasa, et vaadata, mis värk on. Pean õhtul kaugele koju tagasi sõitma ju.

Ehh, laps kirjutas, et kojameeste värk hakkas tööle ilma et ta midagi oleks pidanud tegema. Et siis ikkagi jääs oli.

Maanteed olid vastikud-vastikud, lumised, libedad, soolamärjad. Ühel pikal sirgel jooksis mulle vastu jänes, täpselt keset teed otse minu poole. Suutsin hoo maha võtta, aga päris pidama ei saanud ja ta, tuutu, keeras alles siis kraavi poole, kui juba mu auto juures oli. Pobisesin omaette, et keera ära, keera ära, no teisele poole, eks, a ta kurivaim silkas täpselt mu auto ette. Silmaga vaadeldes tundus, et kadus auto alla, aga kuna mingit kolakat ei käinud, siis vist sekund enne jõudis eest kaduda. Ei taha ju libedaga järsult pidurdada ka, kuigi oleks vist isegi võinud, sest abs tööle ei hakanud ja mul on autol hullult head naeltega rehvid all, maailma parima mustriga.

Talve ma ei salli. Ei tahaks öelda, et vihkan, aga absull ei salli.

Töökätest

Thursday, November 22nd, 2018

Olin eile õhtuks peast täielikult arvut, sest peale kahte koolipäeva, kui äri uks on kinni olnud, on kolmapäev nagu esmaspäev. Juba hommikul hakkasid arvutid uksest sisse voolama ja päeva peale toodi neid remonti tervelt 11 tükki. Korda suutsin neist õhtuks teha vist viis ainult, osad panid sedasi näkku, et Mrt pidi peale sulkatrenni tööle tagasi minema ja saabus sealt alles kell kümme. Kusjuures kui täna hommikul kell seitse ärkasin, oli mehest majas järel ainult kohvilõhn, ise ta oli juba ammu ohvissis eilseid töid lõpetamas. Päeval tal on ju põhitöö mujal ja kui ma mingeid töid ei oska või haigete käte pärast teha ei saa, peab mees oma äris rabamas käima. Üldiselt muidugi peaks rõõmustama, et tööd on palju, sest siis saan palka ega pea muretsema, kas suudan arved maksta. Siiski loodan, et selline hullus nagu eile on pigem harv ja erandlik. Mõtlesin isegi, et oli siis seda nüüd vaja, et kolmest konkurendist kaks ennast korraga kinni panid, võinuks ju ühe kaupa minna. Ega ma ei tea, kas neilt palju tööd meile lisaks tuleb, sellepärast nad ju sulgesidki, et midagi teha polnud.

Igatahes olid mul eile töölt tulles isegi jalad väsinud ohvissis edasi-tagasi sõelumisest ja peale õhtusööki, kui üritasin koolitööd teha, jäin lihtsalt diivanisse tukkuma. Pole ikka energia enam see, ütleme nii.

Täna oli see-eest täiesti rahulik päev, sain isegi natuke koolitööd nokitseda. Järjekordselt on nii, et rühmatöö liikmetest ainult pooled teevad pidevalt asja. Mina niisama vahtida ei suuda, eriti kui tähtaeg läheneb ja nii ongi nüüd, et uurimuse tekstiosa olen põhiliselt kirjutanud üksi. Täitsa loodan, et see on mul selles koolis viimane rühmatöö, no ei viitsi enam. Kusjuures kõige rohkem häirib mind tempo, sest tahan alati oma tööd võimalikult vara ära teha, kasvõi kuu aega enne tähtaega, ega suuda mitte midagi jätta viimasele minutile.

Imelikul kombel on ülikooliaastatega juhtunud nii, et ma pigem teen eksameid, milleks on vaja pähe õppida konkreetseid asju, kui et kirjutan mahukaid kodutöid. Tegema peab muidugi mõlemaid. Kusjuures enne taas kooli minemist arvasin, et eluski ei suuda enam ühtegi eksamit teha, täiega pelgasin neid. Nüüd õpin, vean ennast kohale, ei pabista kõige vähematki ja lihtsalt teen need asjad ära. Siiani on läinud suurepäraselt. Ikka täitsa nii hästi on seni läinud, et eksamil paljud tahavad muudkui minu kõrval istuda… Ega ma ei ütle ette, enamasti.

Viimasel sessil kommunikatsiooni aines harjutasime esinemisoskust ja pärast analüüsisime salvestusi. Minu etteastet hinnates ütles õppejõud, et tal oli valus vaadata, kuidas ma esinemise ajal oma käsi mudisin. Ega ma terve aeg kätega ei mänginud, ainult alguses ja põhjendasin seda sellega, et ilmselt tahtsin oma vigaseid käsi peita (võinuks siis selja taha panna!). Õppejõudu see hirmsasti häiris, kuigi tõesti tegelikult peitsin ühe käe sõrmed teise peopessa ja siis kuidagi vahetasin käsi ja noh, eks liiga palju ikka siplesin nendega. Ta väga erutunult seletas, et tõesti valus oli vaadata ja harjuta see välja. Hea teada, järgmisel etteastel juba hoidsingi käed selja taga.

Aga. Kui järgmisel päeval üks kursavend sama asja tegi ja erinevalt minust sudis oma kätega terve esinemise aja, ühe käega teist mudides ja nii, siis õppejõud seda hiljem analüüsis ei maininudki. Mulle tundus see imelik, sest eelmisel päeval olin ise hullu kriitikat selle kohta saanud, sellepärast hõiskasin üle auditooriumi, et aga O ka mudis oma käsi ja nii kaua veel ja tuletasin meelde, et eile minu puhul see sai palju tähelepanu, aga täna keegi nagu ei märkagi. Õppejõud ütles, et väga õige, jah. Aga ei mingit valusa vaatamise juttu.

Ja siis ma mõtlesin…

Alles õhtul kodus hakkasin mõtlema, millest õppejõul selline erinev reaktsioon ja miks ta meid sedasi erinevalt kohtles kui ometi kõik komponendid, mida ta hindama pidi, olid sarnased. Ja ma mõtlesin välja, et põhjus on mu deformeerunud sõrmedes, mida õppejõud ei suutnud vaadata. Mõni inimene ju ei suuda vaadata ka seda, et kellelgi puudub jalg või käsi. Mis mu vigaseid sõrmi puudutab, siis olen kord sattunud ka olukorda, kus üks noormees õhtusöögilauas ütleb, et ta mu sõrmi vaadata ei saa, sest tal läheb süda pahaks. Täiesti mõistan, et millegi nii inetu vaatamine võib olla väga häiriv, valus lausa.

Kui seda lugu lastele rääkisin, läksid nad nii vihaseks, et asusid mind kaitsma ja lohutama nagu mingised emalõvid oma pojukesi. Üritasin neile seletada, et selleks meil see aine ongi, et oma esinemisoskust drillida ja õppejõud ütles seal kõigile igasugu erinevat kriitikat. Mõni matsutas rääkides suuga, mõni hingas valesti või oli diktsioon halb, erinevaid puudusi oli ja kõike avalikult arutasime. Mul poleks seda haigete sõrmede teemat üldse pähegi tulnud, võtsin seda kui lihtsalt kasulikku õpetust, kuni kursavend veel hullema käte mudimisega tähelepanuta jäi.

Ma nüüd mõtlen, et kui see aine meil läbi saab ja viimased esinemised tehtud, lähen küsin õppejõu käest, kas oli tal päriselt valus vaadata mu käsi sellepärast, et mu sõrmed moondunud on. Sest kui see tõesti nii oli, on mu meelest ka õppejõul siin üks õppimise koht.

Elukestev õpe ja need teised moodsad sõnad.

Milline

Thursday, November 15th, 2018

Päev algas sellega, et läksin Tre Raadiosse ja rääkisin otse-eetris diabeetiku toitumisest. Saade on järelkuulatav siin: 15.11.2018. Pidin ära täitma miinimum 20 minutit, aga öeldi, et võin vabalt üle lasta, kui juttu kauemaks jätkub. Vaatasin, et olengi selle saate külalistest kõige pikema monoloogi salvestanud, umbes pool tundi, ja ma oleks tegelikult veelgi rääkinud, tõesti väga palju olulist jäi ütlemata. Ebamugav oli, et ma polnud valmistunud selleks, et saatejuht tahab tervetele inimestele soovitusi kuulda, ma ainult diabeetikutele olin valmistunud rääkima. Vastata muidugi oskasin, sest olen ülikooli tõttu juba aastaid teemas sees, aga oleksin tahtnud olla kontsentreeritum.

Enne saadet küsis raadiomees, kas olen varem raadios rääkimas käinud, mille peale meenutasin, et eelmises elus, no nii päris möödunud sajandil olen kirjutanud üleriigilisse raadiosse uudiseid ja need ka ise telefoni teel otse-eetris maha lugenud. Saatekülaliseks olen ka varem käinud. Ma olin ju ajakirjanik. Tollal oli see tegevus väga õudne, hullult pabistasin iga kord ja kahetsesin, et nõusoleku andsin. Ometi ei kokutanud ma kordagi ja sain oma asjad alati korralikult loetud.

Täna ei pabistanud ma üldse. Läksin raadiosse nagu teeks mingit kõige igapäevasemat asja, ma isegi täitsa tahtsin sinna minna ja juttu jätkus kauemaks. Olin omale paar lehte spikreid teinud, et ei unustaks olulisi asju, fakte ja numbreid ja panin ka läpaka lauale lahti, kust üht-teist vaadata saaks, aga mikrofon oli nii suur ja kogu see kronstein mu nina all nii pirakas, et varjas arvuti ekraani täiesti ära ja piirdusin ainult paberitelt piilumisega, neid sain endale nina ette tõsta. Suud mikri juurest eemale liigutada ei tohtinud, päris peaaegu vastu mikrofoni pidin olema terve aeg. Saatejuht oli ka igasugu salvestuskola taga peidus, talle otsa vaadata ka nagu üldse polnud ruumi ja tegelt polnud vajagi, sest tema küsimused tulid mulle kõrvaklappidest.

Kui saade läbi sai, hüüatas noormees teisel pool lauda mitu korda, et väga hea ja väga super, höhö. Sain hakkama. Pärast töö juures kuulasin rahulikult salvestuse üle ja olin üllatunud, et mu hääl mind üldse ei häirinud. Tavaliselt ei ole mulle mu hääl erinevates salvestustes meeldinud ja alati põen, et räägin liiga kiiresti, aga täna ei häirinud mind mitte miski.

Armas oli see, et laps kuulas oma autoremonditöökojas saadet ja kohe kui see lõppes, kirjutas mulle FB-sse tunnustussõnu. Lisas veel, et üks naine ta töö juurest, kes muideks on mu endine paralleelikas ja matkakaaslane, oli öelnud, et räägin nii tarka juttu nagu mõni professor. Mrt ka tegi märkuse, et mõne mõiste oleksin pidanud lihtsamas keeles lahti rääkima, aga kui saate üle kuulasin, siis tundus endale küll, et nii mitu korda sai mõnda asja korratud, et küllap sai igaüks aru.

Tööle tagasi jõudes vaatlesin ülima rahuloluga guuglianalüütikust, kuidas reaalajas rahvas mu diabeediblogis ringi sebib. Olles kaks päeva jälginud, kuidas peavoolumeedias diabeedispetsialistid, arstid ja õed, rahvale kärbseid pähe ajavad ja räägivad ainult ravist, mis ei toimi (öeldes selle ka otse välja, sest nii on), olin eriliselt tänulik selle eest, et mind saatesse kutsuti. Iga sellise väikese sammuga, mida avalikkuses teen, saab mõni diabeetik järje peale aidatud. Mu tempo on aeglane ja olen ikka nagu hüüdja hääl kõrbes, siiski rohujuuretasandil asjad vaikselt, aga järjekindlalt muutuvad.

Pärast sujus mu igapäevatöö ka eriti ludinal ja isegi oma ohvissi wifi-probleemi suutsin üksi lahendada. Mõnus eduelamus on, kui saan hakkama millegagi, mida pole varem teinud ja eriti veel kui suudan meest üllatada sellega, et temalt abi ei küsi ja täitsa ise mõne endale uue asja teen. Mul keset kiiret tööpäeva kadus wifi, ükski restart ei aidanud. Kuna Mrt ei saanud koolist ära tulla, et asja lahendada, turgatas mulle pähe, et meil ju riiulis ports wifi ruutereid, et prooviks äkki selle välja vahetada. Need uued ruuterid on mingid tillukesed karbid, mille häälestamisega on klientidel olnud probleeme ja ma täitsa kartsin, et need meile kätte jäävad, et äkki ei saagi asja neist ja keegi ei osta. Täna avanes mul suurepärane võimalus ise testida, kuidas neid asjakesi tööle panna ja kas töötavad üldse.

 Selline väike valge vidin, TP-Linki ruuter. Üllatavalt lihtne oli seda tööle panna ja suutsin isegi talle me tavapärase parooli peale võluda. Pärast kekutasin mehele, et panin parooli ka peale. Ja siis natukese aja pärast lisasin, et kle ma su käest ei küsinudki, kuidas see käib. Ihhiii. Mees ütles, et ta märkas jah. No parem oleks, kui ikka märkab, milline suurepärane tööline tal on 😀

Mul on kaks päeva järjest jälle sattunud ärisse mehed, kes otsivad pilguga me ohvissist meest taga, et kas ühtegi spetsialisti ei olegi kohal. Ma täitsa ülbelt olen hakanud vastama, et peale minu siin ühtegi teist spetsialisti ei ole tõesti. Siis nad on sunnitud oma arvutid mu kätte remonti jätma ja ma oma tubli tööga pean iga kord ennast rehabiliteerima. Kuna osa operatsioone teen juba kliendi nähes ära ja nende küsimustele mul enamasti ka vastused olemas on, ei olegi viimastel päevadel enam juhtunud, et keegi oma arvutiga sellepärast tagurpidikäigul põgeneks, et mingi mutt kavatseb ta pilli näppima hakata. Mulle täitsa meeldib mu töö. Vist põhiliselt sellepärast, et mulle meeldib inimesi aidata.

Mrt tuli täna töölt hiljem koju, oli käinud me ohvissist läbi, et ühele kliendile ta arvutid kätte anda ja klient saatis mulle tänuks pudeli valget veini ja Maiuspala kommikarbi. Maitea, kas kommid olid Mrt-le põhiliselt või pigem meile mõlemale vist ja kes neid siin sööb üldse.

Üritus

Wednesday, November 14th, 2018

Korraldasime eile ühes hiigelsuures vallas eakate ümarlauda. Täiesti üldse mitte minu teema ja polnud ma sellest vähimatki huvitatud, aga ära tuli teha ja tehtud sai. Õppejõud oli vaimustuses, saime kiita ja rahvas jäi rahule. Mulle meeldis, et laudkonnas, mida juhtisin, olid eriti ärksa meelega prouad, kes oma lemmikuks sotsiaalseks ajaviiteks nimetasid igat sorti loengud. Elukestvast õppest ei rääkinud keegi, aga just see see on ja mulle imponeeris, et 80+ naised on vaimselt sedavõrd trimmis.

Meil oli catering tellitud ja laud oli kui äke, pärast arutelu kühveldasime omale mõnuga sööki kaasa. Mu karp täitus igasugu köögiviljaga ja isegi üks priske punase sõstra kobar õnnestus sinna libistada.

 Selline.

 Q Catering toitlustas ja tellitud oli tervislik valik. Kohupiimakreem oli super, tundus suhkruta, ja köögiviljavalik oli ka suurepärane. Aga salat ja tiku otsas võileivad olid hullult ülemaitsestatud. Salat jäi praktiliselt kõik järele ja seda ei tahtnud keegi koju ka viia. Ma ei mõista seda, et kui salat tehakse värskest köögiviljast, miks peab selle siis igasugu kangete lisanditega ära solkima. Need tillukesed leivaruudud esiplaanil olid sellised, et sisaldasid korraga liiga palju soola ja liiga palju suhkrut, ei olnud head.

 Enamus lauapealsest oli silmadega vägagi söödav.

Sõitsin peale ümarlauda Haapsalu poole tagasi, aga kell oli veel varajane ja mul suurest suhtlemisest hull rahutus sees, sellepärast pistsin kodus pillid kotti ja sõitsin teise koju ära. Järgmisel nädalal osalen veel ühel ümarlaual vaatlejana ja kahe nädala pärast on arvestus ja saabki juhtimiskursusele ots peale. Hea, et ikkagi jalga ei lasknud. Mingi reflekteerimine vaja veel ponnistada ja ongi kõik selle asjaga. Eks ta natuke lati alt läbi asi oli ja kulutatud ajast on kahju, aga kogemus siiski.

Aeg mängib mõnes mõttes ikkagi mu kasuks. Kui ebameeldivaid asju on ees, siis alati rehkendan, et nii ja nii palju tunde veel ja ongi kardetud asi juba minevik. Kusjuures minevik saabub alati imestamisväärselt ruttu. Oma ülikooliaega panen kõige rohkem imeks, et kuidas küll lendab. Juba neljas aasta jookseb ja lõputöö kirjutamine on käsil. Panin hommikul oma uurimuse küsimused enam-vähem kokku, varsti saadangi testringile. Noh, ja siis võib selguda kohutav tõde, et mu uuringu vastu ei tunta huvi, et valimit ei koti, et valim tunneb ennast ilma mu suurepärase teadustööta ka imehästi ja muuta pole vaja midagi. Või siis ei saa ma oma küsitlust mõnele sihtrühmale levitada, sest ravimifirmade käepikendus blokeerib jälle mu konto ära ja. Natuke selliseid hirme on.

Olen tegelikult suuresti ja sügavalt introvert, parema meelega ei käikski üldse kodust väljas. Aga kui kutsutakse raadio otse-eetrisse, siis üldse nagu ei pelga. Eks neid eetreid ole varem tehtud ka, isegi selliseid, kus pole saatejuhti ja ise pean üksi eetriaja täitma oma suurepäraste uudistega. Aga see oli ammu, eelmises elus. Mu suurim mure on otse-eetritega alati see, et kardan midagi olulist ütlemata jätta. Et lähen stuudiost minema ja avastan, et ohh pagan küll, SEE jäi ütlemata! Tegelikult muidugi, kuna on tegemist kohaliku raadioga, siis… kesse seda kuulab üldse? Olen üritanud, aga igav on ja muusika on nõme. Ma tean, et lapse töökohas autoremonditöökojas mängib see jaam taustaks, mistap jääb loota, et mõni diabeediga töömees ikka juhtub mu pärlitest osa saama.

Täna on maailma diabeedipäev, eilsest saati juba tulistatakse meediasse igasugu mõttetut ja masendavat infot. Arstkond võib ju koostööst rääkida, aga nad ei kujutle ega plaani oma partnerite nimekirjas mitte kunagi mitte kedagi sellist, kes on väljastpoolt tervishoiusüsteemi. Täiega klapid peas. Kui oled arst või õde, oled meiega, kui oled kasvõi ülikooliharidusega tervisespetsialist, siis sind me ei usalda ja kampa ei võta. Been there, done that. Kusjuures vaatasin eile õhtul veganite suud-puhtaks-saadet ja mõtlesin, et nende olukord on infoblokaadi mõttes veelgi hullem. Mingi vanamehenäss, arst ja õppejõud, julges isegi oma näo ja nimega teles ütelda, et pole ühtegi teadustööd, mis tõestaks, et veganlus kuidagi tervisele kasulikum oleks kui segatoitumine. Ta vist eelmise aastasaja kaheksakümnendatel luges viimati uuringuid. Täna, kui südamehaigustest ja diabeedist on saamas epideemia ja igaüks võib vabalt lugeda teadustöid, kus taimetoitlaste oht neist epideemiaist tabatud saada on kõige väiksem üldse, ajada sellist iba… Meditsiiniasjapulgad seal saates ei teadnud sedagi, et Eestis veganitest mitu ülikooli lõputöödki on kirjutatud, mu oma koolist tuli neid möödunud kevadel vähemalt kaks, üks neist ülipõhjalik ja suure valimiga.