Archive for the ‘Elukestev’ Category

Veider olukord

Saturday, May 30th, 2020

Olukord on ülimalt veider ja raske on ennast häälestada sellele, et koolitöid ei ole vaja teha. Esitasin täna viimase selle semestri kodutöö, mis oli ühtlasi esimese magistriaasta viimane. Ega ma ei tea, kas võibolla mõni töö lükatakse tagasi ja peab parandama, aga hetkel ei ole tõepoolest rohkem mitte midagi teha. Arvutasin ükspäev välja, et meil oli veebruarist mai lõpuni kokku seitsmes aines 70 kirjalikku kodutööd ja muud ülesannet teha vaja, mis teeb umbes neli tööd iga nädala kohta. Kas suudad seda koormust ette kujutada? Minu arvates täiesti ebanormaalne, sest enamus õpivad ju töö kõrvalt. Mõni ülesanne on nõudnud suuremat lugemist ja osad on olnud väga mahukad kirjalikud tööd. Muuhulgas kirjutasin valmis enamuse oma magistritöö teooriast, üldse suur tükk magistritööst, mida peamiselt hakkan kirjutama alles järgmisel aastal, on juba tehtud.

Pole siis ime, et distantsõpetamise ajal tekkis tunne, et kohe-kohe põlen valju särinaga läbi. Aga ei põlenud. Väga piiri peal olin siiski, sest tuli ette näiteks ka olukord, kui üks õppealajuhataja hakkas andma mulle lisakohustusi ja ma selle peale lihtsalt hakkasin nutma. Ta ei näinud mu pisaraid. Muidugi ma nihverdasin sealt välja, aga tõesti väga ruineeriv oli mitu kuud järjest ilma ainsagi puhkepäevata muudkui töötada ja õppida, töötada ja õppida.

Oleme mehega kogu aeg endale kinnitanud, et tulemused pole olulised, peaasi on asjad ära teha, et saaks mingigi positiivse hinde kätte. Ja täpselt sedasi me oleme oma koolitöid ka teinud pideva tundega, et saaks ainult kaelast ära. Jääb vaid imestada, mismoodi meil mõlemal on õnnestunud saavutada keskmine hinne 4,7. Semester ei ole  veel läbi, ainult kahes aines on meil hinded välja pandud ja eks see keskmine ka kohe muutub. Aga no tõepoolest, sellise suhtumisega nagu meil on, muudkui A-sid saada… no maitea… Ei ole kerge olnud. Samas piinlik oleks väga halbu töid esitada, võibolla see meid natuke käivitas.

Mehel kadus vahepeal mott täiesti, oleme kordi ja kordi arutanud, kas meil on üldse kogu seda jama vaja, et ehk oleks tervislikum jätta ülikool pooleli. Ta eile ühes refleksioonis, mille kahekesi salvestasime, ütles, et ainult tänu abikaasale ta on suutnud jätkata. Või midagi nii. On tõepoolest ülihea, et õpime sama asja, saame pikkadel autosõitudel vaielda kasvatusfilosoofia ja muu säärase teemal. Uskumatu, tegelt. Mitmel korral oleme avastanud, et millest me õieti räägime… Mulle tegelt täiega meeldib targemaks saada. Aga mees õpiks parema meelega midagi praktilisemat või miskit tehnilisemat, talle kõik see pedagoogika ja kasvatusteaduse teema on olnud nagu hiina keel.

Olen mitmel korral tabanud ennast mõttelt, et milleks mulle see kõik. Okei, et majanduslik toimetulek ja vanaduspõlve turvamine veel ühe diplomiga, aga ise ma ei usugi üldse, et tahan õpetajaks jääda. Praegu ma mõtlen nii, et magistrikraadi on vaja mu mehel ja temal on vaja mind, et need õpingud lõpetada. Vahepeal tuleb täiega see tunne, et ainult sellepärast kraadi teengi, et mehele toeks olla. Mis on ka ju täiesti adekvaatne põhjendus 😀

Uued ajad

Sunday, May 17th, 2020

Tundub, et magistriõppesse minnes prognoosisin oma tulevikku üsna õigesti. Tegin erialavaliku ühest küljest küll selle järgi, kuidas õpe korraldatud on, et saaks töö kõrvalt seal käia ja selle järgi ka, mida juba natuke oskan ja mis on huvitav. Aga põhiliselt mõtlesin tuleviku peale selle hirmuga, et mis siis, kui mind vanuse tõttu enam kuhugi tööle ei võeta. Tuleviku turvamise point oli õige. On hakanud juhtuma see, et mulle pakutakse tööd.

Koolides, kus ma järgmisel õppeaastal jätkata ei kavatse, saaksin ilmselt mõlemas suurema koormuse kui tänavu neis tegin. Siiski mitte täiskoormust, mis tagaks normaalse palga. Täna pakuti täiskohaga haridustehnoloogi tööd, lisaks vbla mõned informaatika tunnid. Aga ma ei taha. Või vähemalt veel ei taha, sest peaksin ikkagi ülikooli sättima praegu prioriteediks. Lisaks on mul ikka veel raske loobuda oma ärist, mille paneme ilmselt alles siis kinni, kui kasum päris ära kaob. St kui ühel hetkel muutub remonditöökoja pidamine mõttetuks, siis polegi mul muud valikut, kui pillid kotti pakkida. Aga hea on teada, et olen oma ametite tagavara jälle suurendanud ja väljavaated ka vanast peast kuhugi tööle saada on laienenud.

Haridustehnoloogia koha pealt ma tegelt tunnen, et olen veel liiga nõrk. Põhikoolis, kus varsti lõpetan, ma tegelt vaikimisi seda kohta ka natuke täitsin, sest õpetajad küsisid abi. Millegipärast arvatakse, et kui oled arvutiõpetaja, siis tead absoluutselt kõike, mis vähegi arvutitesse puutub ja oskad kõiki tehnilisi muresid lahendada. Ma paremini sobiks it-toeks tegelt, sest seda tööd ma olen pikemalt praktiseerinud.

Ma ei tea, kas viitsin kunagi endale progemise nii palju selgeks teha, et seda koolis õpetada. Hariduslike programmeerimiskeelte aine meil just ülikoolis lõppes, no polnud mingi raketiteadus. Samas tunnen, et kui iga päev ei harjuta, siis midagi pikaajalisse mällu ei jää ka.

Ja üleüldse. Mulle tundub, et olen koolis töötamiseks liialt empaatiline. Sedasi põleb kiiresti läbi. Distantsõppe ajal suri ühe mu õpilase isa. Ma jubedasti elan läbi selliseid asju.

Eraldi teema on veel suhtlemine. Ma nimelt ei tea, kas ikka viitsin nii palju suhelda nagu õpetajalt eeldatakse. Jube mugavaks olen ka läinud. Tahaks lihtsalt olla. 😀

Hakkab looma

Saturday, May 16th, 2020

Kirjutasin eile haridustehnoloogia ja õppimisteaduste aine eksamitööd nagu mingi hull. Mees ütles, et ta ei saa aru, kust mul see tekst tuleb sedasi kogu aeg. No peamiselt tuli loengumaterjalidest. Aga eks mul ole kõvasti kogemust ja vahel puistan tõepoolest varrukast sihukest teksti, et ise ka imestan. Pidime täna eksamil esitlema rühmatööna ühte õpistsenaariumit ja me siin teeme teise ainega kahasse arvutite riistvara ja operatsioonisüsteemide kursust. Mulle see tänane eksam oli kõvasti stressi tekitanud, sest kõik me materjal on sihuke teadus, et mõnda lauset tõepoolest loen viis korda ja ikka muhvigi aru ei saa. Igatahes täna selle me teadustüki lugesin ette, esitlesime stsenaariumi ära koos teaduslike põhjendustega ja saime õppejõult kiita põhjalikkuse eest. Sest ma olin eile igale me tundide osale kirjutanud psühholoogilised ja õppimisteooriad juurde, et miks just sedasi õpetada on hea ja õige ja miks just sedasi inimene õpib.

Täitsa kreisi, me saime mõlemad A selle eksami ja aine! Mehel kusjuures oli üks töö tegemata, aga see võttis hindest ainult 5% maha ja kokku tuli ikka A. Me keskmine hinne on nüüd mõlemal 4,7. Kauaks seda rõõmu muidugi ei ole, sest kohe tulevad järgmised vastikud eksamid peale.

Õhtul käisime suursündmust Dietrichis tähistamas. Me pole seal käinud mitu kuud, sest enne karantiini nad olid talvepuhkusel ja alles sel nädalal avasid uuesti. Panime juba päeval kohad kinni, sest laudu on hõredamaks võetud ja kohti sellepärast vähem. Laupäev pealegi. Peale meie oli seal mitu laudkonda väikeste lastega peresid, kes midagi tähistasid, ainult meie ja üks paarike veel mahtusid lisaks. Endine presidendiproua pidi ukselt tagasi minema, sest kohti polnud. Vedas, et taipasime bronnida.

 Dietrichi vanaema šnitsel maitses nagu alati überhea. Meid teenindas me näoraamatusõber, kes õpib siin kolledžis sama asja mille mees eelmisel kevadel lõpetas, mistõttu jätkus meil juttu kauemaks. Tõenäoliselt hakkab Mrt sellele naisele järgmisel õppeaastal progemist andma. Igatahes ei saanud me peale arve maksmist mitte kuidagi tulema, sest oli vaja teenindajaga koogileti nurga juures plära ajada.

 Pildistasin kohvikust tulles kesklinnas ringi peal ühte suvalist ust, sest lihtsalt ilus oli. Ma tihti mõtlen viimasel ajal, et peaksin otsima välja pärisfotoka ja rohkem pildistama. Ruthi küsis ükspäev, et ema, mis sinuga juhtunud on, vanasti sa olid selline loominguline inimene ja… Jah. See on mul vereringes alles tegelt, kõik see detailide nägemine ja nii. Kui nüüd mingi normaalse tehnika ka taha otsiks, võiks mu pildistamistest ehk isegi asja saada. Aga ma tean küll, kuhu mu loomingulisus kadus – see ei toitnud ju. Nüüd, kui lapsed on suureks kasvatatud, võiksin ehk iseendaks hakata tõepoolest…

 Meil piibelehed ka õitsevad siin. Mu lemmikud lõhnajad.

EDIT: Unustasin kirjutada me tänaõhtusest filmilikust elamusest. Kui lastega pered hakkasid kohvikust ära minema, märkasime, kuidas üks umbes kolmene poiss libistas salapäraselt võidurõõmsa näoga oma pluusi rinnataskusse võtmekimbu. Me ei märganud, kust ta selle võttis, kas pätsas oma ema või isa jopetaskust või andis ehk keegi vanematest selle talle, aga see näoilme, kuidas ta salamahti võidukalt rõõmustades võtmekimbu oma taskusse libistas, no see oli miljoni dollari kaader. Ta vanemad seda tähele ei pannud, poisile aidati jope selga ja ta marssis mõnusalt muheledes kohvikust välja. Hea tong, kui see oli näiteks nende peretuttavate oma hoopis võibolla, mille ta ehk põrandalt leidis või tooli seljatoel oleva jope taskust oma taskusse nahistas. Igatahes jätkus meile sellest vaatepildist tükiks ajaks itsitamist, no nii naljakas oli. Meie oma Sassu on samasugune suslik.

Venitame

Thursday, May 14th, 2020

Täna õhtul sadas Haapsalus rahepallikesi. Päeval, kui oma kõnniringi tegin, jäin lumetuisu kätte. Kõndima minnes oli sooja 14 kraadi.

Muidu üldiselt on meil aed täis punaseid tulpe.

 Üks punane tulp otsustas kollaseks hakata, aga andis vist alla.

Olen terve päev istunud arvutis ja parandanud õpilaste uurimustöid, mille tähtaeg on homme. Pidasin kahe õpilasega mitu videokõnet ja parandasin töid nii, et silme eest must. Mul on kolm õpilast, kelle juhendaja olen. Üks kutt sai täna töö valmis ja esitas ära, teda kiitsin taevani. Tõsiselt kaalun, kas peaksime selle töö ka konkursile esitama. Üks neiu jõuab ka ilmselt oma töö valmis, kuigi ma seal mõne asja kallal tahaks vinguda, no maailmaklass just pole. Aga siiski ma arvan, et sellega ta oma hinde kätte saab. Teine neiu andis alla. Tal oli töös kõik nagu puder ja kapsad ja muuta vaja nii palju, et on ilmvõimatu seda kõike homme õhtuks valmis kirjutada. Pealegi ei ole mul homme aega teda aidata, sest kirjutan enda eksamitööd. Seda neile kõigile ka ütlesin paar päeva tagasi, et reedel mind pole. See üks neiu on olnud mul selline, et ei vasta kirjadele, kaob ära kogu aeg ja lõpptulemus on nüüd see, et tähtajaks ta oma tööd valmis ei tee ja esitab järelvastamise ajaks. Olen teda taga ajanud nagu segane talvest saati, igati moosinud, pildunud talle allikaid ja teinud andmeanalüüsi näidisedki ette, aga kui inime on laisk, siis ta on laisk. Ei ole ma suutnud teda piisavalt motiveerida. Hea, kui ta üldse sel õppeaastal uurimustöö esitatud saab. Korra juba küsisin talt, kas loobus ja jätab järgmiseks aastaks. No ei loobunud, aga edasi asjad ka nagu eriti ei liigu.

Meil endal on nüüd iga nädal mõni eksam ja valmistuda me nendeks jõudnud ei ole. Homme üritame, sest edasi kuhugi lükata ka pole. Laupäeval on esimene eksam.

Esmaspäeval andsin ühte kooli, kus töötan, lahkumisavalduse. Teises koolis on mul käsundusleping, mis nagunii lõpeb suveks ära. Aga sealt põhikoolist, kust ära tulen, ma saan kogu aeg nii palju kiitust ja tunnustust, et täitsa piinlik kohe. Olen seal päriselt kohal käinud ainult paaril päeval, kõik töö on toimunud distantsõppes, sellepärast on suur mõistatus, kuidas küll olen osanud endast mulje jätta nagu ühest väga tublist ja kenast inimesest. Mind kiidetakse pühendumise ja empaatia eest ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis tundub, et ma vist tõesti olengi selline. No ei oska ma teha asju poolikult ja ülejala, ilmselgelt liiga tõsiselt võtan kõike.  Kõik see pühendumine on võtnud mult meeletu aja ja viinud peaaegu läbipõlemise äärele. Õnneks lõpevad järgmisest nädalast õppekavajärgsed toimetamised ära, hindeid ma rohkem ei pane, ainult igasugu tšilli tegevust pean õpilastele jagama.

Teate mis vä? Ma tegelt olen päriselt ka hea õpetaja, sest ma oskan täitsa palju ja pean empaatiat õpetaja omaduseks number üks (mis mul on olemas, eks). Ainus konks siin asja juures on, et ma vist ikkagi ei taha õpetaja olla, vähemalt distantsõppes mitte. See kõik on mult võtnud tohutult aega ja energiat. Tunnen, et suhtlemist on liiga palju.

Aga lapsed on tegelikult armsad. Nad ajavad mind naerma. Ühed on hästi targad ja teised täitsa totud, aga kuna ma oma õpilasi ainult paar korda näinud olen, siis ei tunne ma neid peaaegu üldse. Aga see on nii tore, mida nad mulle kirjutavad ja kuidas asju näevad.

Kuna järgmine õppeaasta tuleb ka ilmselt peamiselt distantsilt, siis mõtlen isegi gümnaasiumist pausi võtta. Ikkagi jama on magistriõpingute kõrvalt kolme töökohta pidada. Meile sügisel rõhutati, et peame vähendama töökoormust, aga ma tegin just vastupidi. Ja hästi tegin, sest sain sealt oma praktikad kätte ka distantsõppe ajal. Kui ma arvan, et peaksin ikkagi selle kraadi ära tegema, siis ei tohi ma järgmiseks kooliaastaks õpetamise tööd võtta, et mitte ennast ära rebestada. Olen siin kevade poole olnud suure töömahu tõttu niisuguses stressis, et hull kohe. Väga raske on olnud.

Mis seal ikka… ploomipuu õitseb ja lumi sajab. Köögiakna all laiutab piparmünt ja teiselpool palkseina redutab üks mahajäetud mees, kes ei oska oma eluga midagi tarka peale hakata.

Täna läks meil üle hulga aja kanalisatsioon umbe. See juhtub alati mõned päevad peale seda, kui meil on külalisi käinud. Ma ei tea, kas lapsed armastavad potti loopida liiga palju paberit või mis see on, aga iga kord, kui vetsus “käive” tõuseb, ta umbe läheb. Õnneks on see korraks ainult naabri aiast kaevust kaikaga surkida ja korras jälle.

Kruntidevahelist väravat hoiame nüüd igapäevaselt lukus. 😀

 

Õuetuba

Thursday, April 30th, 2020

Täna ei õppinud siin majas jälle mitte keegi. Sel ajal kui ma toas oma järgmise nädala tunde ette valmistasin, viskas mees aianurgas põranda valmis.

 Rahul. Ma natuke koristasin terrassi eest orgaanikat vähemaks ja külvasin pildil esiplaanil olevasse ümmargusse moodustisse maitserohelist.

 Nende alumiste servadega peab veel midagi tegema, aga muidu on valmis. Pean kuhugi kivihunnikud ka ära orgunnima, siis saaks siia ehk isegi mõne roosi juurde istutada. Terrassilaua juppe jäi üle, nendest võiks mees mulle teha mõne kasti õuetomatite jaoks.

 Õhtul jalutasime linna peal tunnise tiiru. Värve juba on.

Tüng

Tuesday, April 28th, 2020

Tõdesin täna, et olen saanud sajandi tünga. See on niisugune tünn, et ma isegi ei oska mitte kuskilt otsast sellest rääkimist alustada…

Läksin kaks kuud tagasi koolidesse tööle. Noh, see pole mingi uudis. Paar nädalat sain käia, kui kõik kupatati distantsõppele. No ja ma olen siin nüüd mitu nädalat võrrelnud ja imestanud, kuidas ühes koolis jagatakse usinalt infot, korraldatakse õpetajate koosolekuid, isegi ühine chatikoht on google hangoutsis, käib loomulik igapäevane suhtlemine. Ja teises koolis ei toimu nagu mitte mingit suhtlemist. Seal teises koolis ei ole mulle tulnud direktorilt distantsõppe ajal ainsatki kirja (oot, üks siiski tuli, vastus mulle, kui uue ainekava saatsin), ei ole mind kutsutud koosolekutele, ei toimu mingit koostööd nagu… Nii ma arvasin. Kuna ainus info selle kohta, mida teha, oli e-koolis ja koolilehel, st mingid paar lauset ikka kuskil olid, siis mõtlesingi, et ahah, nad on veits imelikud, nii ükskõiksed kõige suhtes ja ju see on siis selle kooli tööstiil. Olin ise saatnud kirju nii direktorile kui õppealajuhatajale, et midagigi teada saada, kuidas toimida. Õpetajate nimed nokkisin üks haaval office´ist välja, et saata neile ühine kiri oma koostööpakkumisega. Kuna üksikud kirjad mulle õppealajuhatajalt tulid, siis oletasin, et see ongi ainus üldine info, mida õpetajatele jagatakse. Oi, ma olen selle üle sada korda imestanud, kuidas nii saab töötada!?

Täna sain viimaks juhuslikult teada, et mind ei olnud lisatud õpetajate meililisti… Kaks kuud olen töötanud nagu kotis, ei tea ööd ega mütsi!!! KAKS KUUD!!!

Esimene hämming oli mul tegelikult juba üle-eelmisel reedel, kui äkki keset hommikukohvi joomist saabus direktorilt meetsi koosoleku kutse. Mind üllatas ootamatu koosolek, sest mingit teadet selle toimumise kohta polnud mulle tulnud. Võtsin kutse muidugi vastu, aga seal koosolekul midagi erilist ei otsustatud. Ma küsisin ainult, kuidas õpilased kodutöid saadavad teistele ja sain teada, et peamiselt e-kirjaga. Lepiti kokku uus koosolek eilseks, aga seal ma olla ei saanud, sest mul on teine töö sellel ajal. Kuna olin reedel palunud, et igast koosolekust võiks memo teha ja seda lubati, aga midagi ei tulnud, hakkasin täna ühelt kolleegilt küsima, kas ta koosolekul oli. Ta oli unustanud, aga ütles, et tuli ju kiri kokkuvõttega kõigile. Ma ütlesin, et mulle ei tulnud ja ta siis saatis mulle lingi, millest sain lugeda, mis meil koolis päevakorras on. Ühe teise kolleegiga rääkisin ka ja sealt hakkasid asjad viimaks liikuma, sest mingi aja pärast tuli mulle õpetajate meililisti kutse ja veel natukese aja pärast õppealajuhatajalt vabandav kiri.

Kui siis viimaks oma töökoha meililisti pääsesin, nägin, et minu tööloleku jooksul on õpetajatele saadetud 128 kirja, vastused peale kauba… Missa arvad, mida ma tegin? Ma hakkasin nutma!!! Seal oli kogu info selle kohta, mismoodi peame distantsõpet korraldama, kuidas peame hindama, käituma, mis keskkondades suhtlema… Olen töötanud nagu kotis, sest ei teadnud sellest mitte midagi. Mul on olnud kohutavalt raske, sest olen pidanud kõike ise leiutama, kõike üksi tegema ja välja mõtlema, samal ajal kui kõik teised on saanud tuge juhtkonnalt ja üksteiselt. Kui mind täna viimaks listi lisati, nägin ka seda, et need üksikud kirjad, vist kokku kaks-kolm kahe kuu jooksul, mis minuni on jõudnud, on saadetud õpetajate listi ja semikooloni taga on minu nimi. Õppealajuhataja on nii teinud, mis tähendab, et ta märkas, et mind listis ei ole, ta pidi ju teadma seda!!! Miks siis ometi seda olukorda ei lahendatud ja mulle midagi ei räägitud??? Ja ma ometi küsisin ju! Mitmelt inimeselt küsisin, kuidas koolis on otsustatud omavaheline suhtlemine, aga mitte keegi ei kasutanud sõna “list”, vaid ainult, et info tuleb meilile ja kooli meiliaadress mul ju on. Sellepärast arvasingi, et mingeid juhiseid ei tule, sest olin iga päev kooli meilikastis ja mulle kirjutasid ainult õpilased. Paar korda on mõni õpetaja ka tehnilist abi küsinud nagu ma oleks haridustehnoloog ja neid ma olen aidanud. Direktorilt mitte ainsatki infi.

Esimene mõte, kui teada sain, kuidas mind on infosulus hoitud, oli tegelt, et lõpetan kohe töölepingu. Ja ma olekski seda teinud, kui töötaksin kuskil keldripoes, aga ma töötan koolis ja laste pärast ei või ma sellist järsku lahkumist endale lubada. Juriidiliselt on mul õigus leping lõpetada päeva pealt, sest tööandja on minu eest varjanud olulist informatsiooni ja sellega takistanud mul töötamist.

Masendav on lugeda poolteist kuud hiljem, kuidas õpetajana töötama pean. Ma pole suuri apsakaid küll teinud, ainult esimesel paaril nädalal panin ülesanded e-koolis nii tunni sisusse kui kodutöödeks, aga korraldus oli tulnud, et kodutöödesse midagi kirjutada ei tohi. Õppealajuhataja ilmselt märkas, et nii teen ja selle kohta ma sain peale paarinädalast eksimist kirja, et pane asjad ainult tunnitöösse.

Ma tean, et õppealajuhataja on seal koolis tohutult suure koorma all praegu ja sotsiaalpedagoog samamoodi. See viimane on persoon, kes saab rahvast listi lisada ja tema mind täna sinna pani. Direktor on see, kes oleks pidanud mind tööle võttes hoolitsema selle eest, et ma saaksin kõik vajalikud töövahendid. Lihtsalt uskumatu, et midagi niisugust juhtuda sai üldse!!! Kuna mulle näpuotsaga mingit infi ikka poetati, siis ma tõesti ei osanud kahtlustada, et kuskil on mingi koht, kus päriselt kõik info liigub. Vaheajale minnes veel imestasin, et üks kool saatis õpetajatele haridusministeeriumi tänukirja, neid on ennegi tulnud ja peaministrilt ka, aga selles teises koolis üldse õpetajatele midagi edasi ei saadeta. Muidugi saadeti, ainult mina ei näinud neid. Mitte et neid vaja oleks mul lugeda, aga kuidagi kõik info puudumine on kujundanud mul arvamuse sellest koolist, mitte väga positiivse. Siiralt uskusin, et direktoril on oma õpetajatest poogen.

Ülehomme tuleb vallast otsus, kuidas peame alates 18. maist õpetamist jätkama. Nüüd tuleb see kiri õnneks mulle ka ja saan oma plaanid ära teha. Et millal viimased hindelised tööd teen, kas pean mõne õpilasega koolis järelaitamistunde tegema ja millal lahkumisavalduse annan.

Ma pole direktorile veel öelnud, et lahkun. Õppealajuhatajale ütlesin, tal oli väga kahju, sest tema arvates ma sobin kollektiivi superhästi ja olen lastega hästi hakkama saanud. Just nii ütleski. Ta on armas inimene tegelt. Seal üldse on mitmeid kenasid inimesi, aga väheseid neist ma olen kohanud.

Väga eriline kogemus.

Sisendan endale kogu aeg, et ainult maikuu veel ära kannatada. Olen juba pikemat aega plahvatusohtlik. Koormus on ebainimlik. Tahaks öelda nagu üks pealinna kooliõpetaja FB-s kirjutas, et sellises asjas ei ole ma kokku leppinud, sellisele lepingule pole alla kirjutanud. Lapsevanematelt sai ta muidugi peksa selle peale, et julges ausalt kirjutada, mida läbi elab. Sada korda olen mõelnud, kas visata nurka magistriõpingud või koolitunnid või viskaks sussid püsti.

Vahepeatus

Thursday, April 23rd, 2020

Suurem osa ajast on suht deprekas olla. Tõsiselt. Juba teen otsuseid järgmiseks õppeaastaks, et millised ametid maha panen ja nii. Kõike on absoluutselt liiga palju. Ühe kooli õppealajuhatajat juba valgustasin, et tahan keskenduda magistriõpingutele ja sellepärast lõpetan lepingu niipea kui kooliaasta lõpeb. Isegi väikese koormusega jätkamine killustaks mind liialt.

Võtame päev korraga ja üritame järjest mingeid koolitöid ära teha. Täna lavastasime ühe õppekäigu, mille jaoks pidime Invarust ratastooli laenama. Igatahes sai see koolitöö kokku kirjutatud, pildid tegime ka juurde. Üks kohustus jälle vähem. See oli ka kõige lihtsam asi, mida teha, lihtsalt planeerida ja põhjendada, mõni lehekülg teksti. Kui õppetükke on üle pea ega tea kust alustada, siis enesetunde parandamiseks on tark alustada kõige lihtsamast.

 Ratastooliga liikuda on väga raske, tõsine trenn ikka ja edasi saab väga vaevaliselt. Igalt poolt ei saagi edasi, sest… lihtsalt ei saa. Kõrged kõnniteeservad, auguline asfalt, vihmaveerennid keset kõnniteed jne. Au ja kiitus kõigile, kes tooliga sõita suudavad.

 Kui sõidad esirattaga renni, siis võid ninali lennata.

 Suht keeruline.

 Täna hakkasid Haapsalus kreegid õitsema.

Uhame siin iga päev mitmeid liikumisringe, ma täna olen ainult rattaga sõitnud, sest öösel tegi põlv valu.

Põlvevalust rääkides, siis… pole imestada, kui kehakaal on liiga suur ja iga päev trambin mingi 10 kilti. Paar päeva tagasi üks vanem proua, kes polnud mind ammu näinud, kiitis töö juures, et ma olen nii armas nooruslik inimene, “väike sale inimene” ütles ta. Olin üllatunud, sest teadsin, et olen kaalu kasvatanud. Eile astusin hingetäiega kaalu peale, sest olemine on ebamugav ja tahtsin päriselt teada, mis värk on. Olen mõne kuuga võtnud 6 kg juurde, selle asemel, et 6 kg alla võtta nagu mul pidevalt soov on. Ehk et nüüd ei ole mul enam 6 kilo liigset manti, vaid juba 12. Täitsa vanduma võtab. Põhjust ma muidugi tean ja juba lõpetasin leiva söömise. Nii lihtne see ongi, ma absull ei talu süsivesikuid, need lähevad mul sirgelt rasvaks. See kaal ei ole tulnud distantsõppe ajal, vaid tasapisi aasta algusest. Stress on olnud tohutu, see hoiab kortisooli üleval, mis omakorda hoiab kõrgel insuliini taseme, aga sellega on mul niisamagi jama kogu aeg. Mis tähendab, et püsida tuleb ketotoidul, sest glükoos sõidab otsemat teed rasvaks. Oma veresuhkrut ei mõõda ma juba ammu ja arsti juures nüüdsel ajal ka ei käi, sellepärast koban suht pimeduses. Peamine põhjus on muidugi see, et olen siin söönud igasugust jama.

Nii. Ja siis me istume verandal ja pitsa on telefonikõne kaugusel. Imeline linn see Haapsalu 😀

P.S. Ma ei tea, kas meil on siin linnas tõesti mõni turist, aga õhtul pildistas üks seljakotiga tütarlaps meie verandaesist. Tuli kohe rinnuli vastu võrkaeda peaaegu, et lähemale pääseks. Pole aimugi, mida ta seal ilusat nägi, natuke rohelust hakkab tulema ja trepi peal potis on kollased võõrasemad.

Ainult töö

Thursday, April 16th, 2020

Ega mul millestki kirjutada pole. Päevad on täis rutiini, õpetajatööd on palju ja äri kõrbeb. Mis ärisse puutub, siis võib juhtuda, et me ei kvalifitseeru toetuse saajaks, aga vbla, kui kaks kolmest peamisest nõudest on täidetud, ikka nagu saaks midagi. Meile tundub eriti nõme käibe kukkumise nõue, sest meie äri puhul käive väga midagi ei näita. Ikka kasum või kahjum on see, mis toimetuleku määrab. Suurem käive ei tähenda automaatselt suuremat kasumit, sest kõik oleneb ikkagi käibe profiilist. Ehk et praeguses olukorras, kus meie peamine sissetulek ehk arvutite remondiraha on peaaegu kadunud, aga inimesed siiski arvuteid ostavad ja meile käivet teevad, ei teeni me ka suurema käibe pealt mitte muhvigi ja jääme ilmselt suurde kahjumisse. Meie kaupadel lihtsalt pole piisavalt katet ja elanud oleme aastaid ikkagi ainult remondi- ja hooldustöödest. Saab siis nalja näha, kus viimaks lõpetame. Kui kuu läbi, siis otsustame, kas taotleme toetust või mitte.

Ruthil on täna ülikoolis loengud, istub virtuaalses ruumis koos kursakaaslaste ja õppejõuga. Kuna kaamerad on sees, siis nägid nad, kuidas üks kursaõde, kes loengut haiglas laua taga jälgis, jäi keset loengut magama.

Teeme nüüd oma trenne nii, et sõidame autoga metsaserva ja tiirutame terviserajal. Eile tegime seal koos kepikõndi, täna ma kõndisin üksinda ja mees jooksis. Meie liikumiskiirus on selline, et kui koos stardime, jõuab mees samal ajal kaks ringi joosta, kui mina ühe ringi kõnnin. Eile liikusime üle 7 kilomeetri, täna tuli mul 4,6. Vähevõitu, aga ilm on tormine ja vihmane, hea et tulema saime ilma, et puu oleks pähe kukkund. Kusjuures terviserajal on üllatavalt palju rahvast, nii koera- kui titejalutajaid, jooksjaid ja kepikõndijaid, aga õnneks on rada mitu meetrit lai ja teistega liiga lähedale ei satu.

Nõme on muidugi see, et mõned ei hoia oma koeri rihmas ja tekib intsidente.

Olukorrast riigis nii palju, et ma eriti hästi ma ei mõista, mis kasu on koroonahaigetele C-vitamiini manustamisest. Ses mõttes muidugi ok, kui inimestel on sellest vitamiinist puudus. Aga kui seda suurtes kogustes manustatakse, siis inimese organism töötab ju ikka ühtemoodi – kõik liigse C-vitamiini, mida organism ära ei kasuta, me pissime välja. Kui tahetakse antioksüdantset efekti tekitada, siis see on ikkagi kogu kompleks ja ainult ühest vitamiinist ei piisa nagunii. Vaja on veel häid valke, rasvlahustuvaid vitamiine ja asendamatuid rasvhappeid. Ehk et ega ta kahju ei tee, aga ilmselt kasu ka pole. Samas platseeboefekti ei või ka alahinnata, inimestele tuleb lootust anda.

Mis õpetajatöösse puutub, siis olen jätkuvalt hämmingus, kuidas on jõudnud gümnaasiumisse õpilased, kes ei suuda enne oma koolitükke ära teha kui ema koju jõuab. Päriselt on olemas selliseid. Ja ometigi igaüht ju gümnaasiumisse ei võeta, ikka head õpitulemused peavad olema. Põhikoolis on selline saamatus arusaadav, aga seal jällegi ajab mind täiega vihaseks see, et mingi HEV lapse kodutöid teeb pidevalt keegi lapsevanem. Kas nad arvavad, et ma päris tuutu olen ja aru ei saa? Kui õpilane, kes tavaolukorras vajab lisatoetust, esitab nüüd maailma kõige korrektsemad kodutööd, samas kui klassi keskmine mitte-HEV õpilastel on tunduvalt kehvem, siis ma ei saa ju teda uskuda. Ütlesin kohe, kui sinna kooli õpetama läksin, et ma ei hakka kodutöid andma ja hindan ainult tunnis tehtut, sest pole mõtet hinnata kontrollimata keskkonnas tehtud sooritusi. Eelmise õpetaja antud ülesanded olid nii rasked ja üldse mitte eakohased, neid sooritas kindlalt veelgi suurem hulk lapsevanemaid. Täna mul pole kahjuks valikut ja pean hindama seda, mis on.

Et mis mul siis sellest on, kui kuuendikud ja viiendikud ise oma kodutöid ei tee? Mitte midagi ei ole tegelt. Nagunii nad unustavad sügiseks kõik õpitu ära, sest teistesse ainetesse neid teadmisi ei lõimita ja suvel nad ainult mängivad arvutis. Mis mängimisse puutub, siis olen väga imestunud, et kõik lapsed ei mängigi. Üks tüdruk, näiteks, mängib arvutis ainult malet, samas on mitu poissi, kes ei mängi üldse. Üks viiendik kiitles, et mängib arvutis üheksa tundi päevas… Päris kreisi, ma ütleks. Tekitasin nendega kirjavahetuse ja uurisin arvutis mängimise kohta, et mida nad mängivad ja miks ja kirjutasin siis muidugi vastu ka, et nad ikka mõõdukad oleks ja et nad ei unustaks sõpradega suhelda. Mingi räme psühholoogi töö käib siin eriolukorra aegu. Saatsin eile jälle õpilastele meilile umbes 30 personaalset tagasisidet, neljandik veel vastamata. Pmst terve päev kulub mul lihtsalt suhtlemise peale ühes koolis. Täna saabus õppealajuhatajalt näpunäide, et ei pea kogu aeg tagasisidestama ega hindama, aga mu kogemus ütleb, et kui seda ei tee, siis õpilased lihtsalt kaovad ära. Oleme kõik väsinud ja tahame selle jama juba ära lõpetada. Kui saaksin põhikoolis veel ühed arvestused sisse panna, siis rohkem hindeid tänavu ei panekski.

Üks huvitav küsimus mul tekkis. Ei tea, kuidas selle trimestri eest panna käitumise ja hoolsuse hindeid? Õpilasi ju näinud ei ole, millegagi nad silma ei hakka, viskan vist kõigile eeskujulikud sisse. Las rõõmustavad.

Meil ootab ees jälle kolmepäevane sess. See tähendab massilist arvutis istumist. Mõned suuremad eksamitööd on veel teha, aga motti enam üldsegi ei ole. Üritame mitte vaidlustada õppimise vajalikkust, aga tegelt me pole üldse enam kindlad, kas meil seda kraadi vaja on. Hetkel on tunne, et peamise oleme juba kätte saanud ja ülejäänud õppetöö kisub kõik formaalseks vormistamiseks. Nii kaua kuni väga suuri elupöördeid ei tule, me ikkagi muidugi püsime ülikoolis ja teeme näo, et kõik on väga tore ja vajalik.

EDIT: Unustasin lisada, et mul on kõigest, mis algab sõnaga digi… täielikult kopp ees.

Kestame

Thursday, April 9th, 2020

Elukorraldus on meil nüüd selline, et elame Haapsalus, ainult ühe öö nädalas oleme siit eemal selle tõttu, et püüame paar päeva ikkagi ohvissi lahti hoida. Ilmselt sööb eriolukord ära meie vähese kogunenud kasumi ja suvepuhkusele minekuks nagu möödunud aastal, et terve juuli võisime mitte töötada, manti ei jää. Kurb mõeldagi. Samas oleme õnnega koos, et saame mõlemad koolidest palka, sest see tähendab, et mingi sissetulek kogu aeg on ja tuleme toime. Mu peamine palk tuleb oma ärist ja kui see nüüd omadega pekki läheb, siis on mul õnneks mingid säästud, millega suvi üle elada. Mul peab alati olema mingisugunegi turvavaru ehk meelerahufond. Hetkeseis on selline, et toda mu peent fondi jätkuks mu töökaotuse korral normaalse elukorralduse jätkamisel neljaks kuuks, aga hullult koonerdades ja ebatervislikult süües ja vahepeal paastudes ehk isegi poole kauemaks. Eeldusel, et mees oma sissetulekut ei kaota. Hea uudis on see, et hakkasime uuesti saama erialastipendiumit, mille saamise lootus vahepeal täielikult kustus. Selleks, et stippi saada, tuleb muidugi sooritada õppeülesandeid. Hetkel on mul ainult üks võlg üleval.

Tööd on jätkuvalt üle pea. Kolmapäevad on kõige kreisimad, sest see on mu kontakttundide päev. Mitte, et kontakttunde toimuks, aga pean olema olemas tundide ajal ja tegelengi kogu aeg õpilastega. Tegelen nendega kõigil teistel päevadel muidugi ka, muidu ei jõuaks midagi tehtud. Suhtlemist on tohutult. Õpilasi on mul kahe kooli peale kokku 66, mis ei olegi teab mis palju, mu koormus on ainult kolmandik õpetaja täiskoormusest. Aga üks aine, mida annan, on selline, et ma ei saa teha nii, et annan meeti või zoomi kaudu tunni ära ja asi vosjemj, vaid õpetan juhendite ja videote abil ja pean igale õpilasele andma personaalse tagasiside. Eile kirjutasin umbes 30 kirja, kõigi tunnitöid individuaalselt analüüsides, tagasisidestades ja kiites või julgustades või paludes töö uuesti esitada või andes lisaülesandeid. Hullumajapuhvet, ausalt. Meeletu energia kulub sellise töö peale, aga ma ei taha, et mul lapsed ära kaovad distantsõppe ajal.

Üksikud laste tööd mind vihastavad, sest laps pole juhendisse süvenenud ja esitab tont teab mida, aga vahepeal ohin ka sellepärast, et selgelt on aru saada, et laps ei ole ise oma kodutööd teinud, vaid pean hindama lapsevanema sooritust. Vot see on nõme, ma ütlen. Ma ei tea, mis lahinguid kodudes praegu peetakse, aga mitmed õpilased on mulle kirjutanud, et neile meeldib kodus õppida, raske ei ole ja aega jääb palju üle, samal ajal kui mingid tüübid oma vastustega venitavad kuni e-kooli v-tähe sisse kirjutan ja siis viimaks ilmub töö, mis ilmselgelt ema või isa tehtud. Ja ma annan ju lihtsaid ülesandeid, ainult kättevõtmise asi ja teen puust ette ja punaseks pealegi. Olen teadlikult hoidnud väikest koormust, aga samas on oluline neile õpetada praegu kasvõi kõige lihtsamat e-kirja vormistamist, sest nad pommitavad teisi õpetajaid mingi kräpiga.  Meil on olemas kooli office ja igal lapsel viisakas meiliaadress, ometi tuleb mullegi kirju kelleltki Teressa Gachalt, Anx Suxilt, raxy raxylt, reinuwader xd-lt ja Yung Teletupsult. Kes on Heinz Mustard, ei olegi ma suutnud välja selgitada, teiste nimede taga on vähemalt pärisnimedega gmaili aadressid. Ei imesta, et õpetajad ahastavad, kui kodutööd laekuvad, sest kogu aeg peab tegema detektiivitööd veidrate nimede taga olevate õpilaste tuvastamiseks.

Aga rõõmu on ka. Mul oli ühe tunni ülesanne saata e-kiri koos manusega ja manuse nad võisid ise valida. Olen nüüd saanud ägedaid pilte sellest, mida lapsed on kodus meisterdanud ja armsaid lemmikloomade pilte. Hästi nunnu oli see ka, kuidas lapsed oma esimesest distantsõppe nädalast kirjutasid, väga mitmeid pidin lohutama ja julgustama. Olen neile tänulik usalduse eest, lapsed on hästi vahvad tegelikult. Enamasti.

Gümnaasiumis vorbin iga nädal ühe tunni helifaili, järgmise nädala tunni sisu tekitasin jälle kaks päeva. Eilne ja tänane päev sellele kulus, õhtul lugesin tunni ka häälega sisse MP3-ks. Nüüd ainult mingid lisaülesanded ja tööjuhendid veel teha neile ja testi küsimused. Õnneks on ülejärgmisel nädalal vaheaeg, aga siis hakkab kõik jälle otsast peale.

Ma vahepeal tahaksin hüüatada nagu üks õpetaja FB koduõppe grupis kirjutas, et sellistes tööülesannetes ei ole ma kokku leppinud ja sellisele lepingule ei ole alla kirjutanud. Kui oleksin ette teadnud, et päriskoolis päristunde anda ei saa, siis põhikooli klasse ei oleks ma kindlasti endale võtnud. Aga siin ma nüüd olen ja pole eetiline enne põgeneda kui suvevaheaeg algab.

Oehh, nüüd jooksis jutt kokku.

Tahaks kallistada lapselapsi, aga ei saa. Nad muidu ikka hüppasid meie ärist läbi, kui olin tööl, nüüd näen neist ainult pilte. Püsime kodus, isegi toidupoes käime harva. Kui on mingeid vidinaid vaja, siis neid toob kuller. Eile mees hämmastas ühte kullerit, kes oli harjunud meid nägema teises linnas. Et mis mõttes sama mees ja hoopis Haapsalus. Kusjuures eile tuli meile ootamatult üks kaup ka ohvississe, aga kuna seal kedagi polnud, siis mees leppis kokku, et hoidku nad pakki oma laos ja toogu uuesti esmaspäeval. Suur oli mehe imestus, kui täna äkki kuller helistas, et toob paki. See sama eilne kuller oli oma pakijagamise laos näinud tuttava nimega pakki ja mõtles, et kuna nagunii Haapsallu tuleb, siis haarab kaasa. Mees ohkis, et vabsee teenindus…

Üldiselt ma ütleks, et mulle meeldib kodus olla, kivi alla pugeda ja püsida vait. Selles mõttes olen eriolukorraga sõber. Aga ma ei saa aru, kuhu päevad kaovad. Ei mäletagi, millal viimati päevad nii lühikesed olid. Kogu aeg imestan, et mis mõttes juba õhtu, alles ärkasin ju… Kusjuures me ei maga lõunani, hiljemalt kell kaheksa ikka üritame päeva alustada. Tööpäevad ongi mul enamasti kaheksast kaheksani. Täna alustasin hiljem, sest otsustasin, et enne pikka arvutis istumist pean oma kõnniringi ära tegema. Sellele mul kulub umbes poolteist tundi koos kiire pesus käimisega. Aga pea töötab igatahes paremini, kui enne tööpäeva olen saanud veits füüsilist teha. Mees tegi täna lausa kaks trenni, ühe pika jooksu ja õhtul veel tõuksitiiru. Tahtsin vaikust tunni sisselugemiseks ja ta siis otsustas, et sõidab tõukerattaga nii kaua.

Verandaga majas on mõnus olla. Siin on soe ja õhk on täitsa teine. Rääkimata sellest, et nii kui uksest välja lähed võid tõmmata kopsud täis karget mereõhku.

Eile, muide, keegi niitis juba muru. Ma igal kevadel mõtlen, et ei tea kas jõuavad mehe sünnipäevaks tulbid ja nartsissid õitsema hakata, sest vahel õitsevad ja vahel pole veel neil õieti lehtigi. Praegu on nii, et terve kuu enne mehe sünnipäeva on aedades näha juba nii õitsvaid tulpe kui nartsisse. Me oma aias on tulbid alles nupus. See-eest sööme talv läbi peterselli, sassi lauk on ka juba otsakorral ja täna võtsin peenrast esimesed karulaugu lehed. Kevad ikkagi.

 

 

Tõmbame järele

Sunday, April 5th, 2020

Mõnus pühapäev. Juba hommikul enne kõnniringi jõudsin ühe kasvatusteaduste materjali läbi töötada ja kodutöö  ära esitada, hiljem veel paari varasemat tööd parandasin ja õiendasin ära kaks suuremat õppevõlga. Neist võlgadest üks oli paaristöö, millele pühendus peamiselt mees. Pikema teadustööde analüüsi esitasin sedasi ära, et kirjutasin mitu tundi jutti ja tõmbasin viimaks sedasi üles, et enne läbi ka ei lugenud. Sellisele tasemele olen jõudnud. Või õieti langenud. Kokku neli suuremat kodutööd sain esitatud ja nüüd mul enam ühtegi üle lastud asja pole, kõik tähtajad on… alles mõne päeva pärast või hiljem. Mehel on üks suurem referaadi või teadusanalüüsi võlg veel teha.

Terve eilne päev oli loengupäev ja neis loengutes antud ülesanded tegin ka kohe sama jutiga ära, et mitte jätta veel midagi lohisema. Kusjuures kuna meil mitmekümne inimesega oli ühe küsimustiku ja testi tegemiseks antud kõigile võrdselt administraatoriõigused ja keskkond oli meile uus ja võõras, siis just sel hetkel, kui me mehega seal oma asjad valmis saime ja ma juba refleksiooni kirjutasin, kustutas keegi kaasüliõpilane kogu kataloogi maha koos kõigi töödega. Taastada seda kahjuks ka õppejõud ei saanud ja pidime kõik nullist uuesti tegema. Eriti masendav topelt ajakulu niigi ülemäärase hõivatusega elus.

Tulime hetk tagasi pikemalt rattatiirult, käisime kalmistul platsidelt oksi ära korjamas, mida torm sinna lennutanud oli ja vaatasime varsti valmivat uut põhikooli hoonet. Päikese käes oli mõnusalt soe, aga varjus lõikavalt külm.

Mrt istus täna suurema osa päevast verandatrepil, tegi seal arvutis omi asju ja nägu on tal nüüd pruun ja otsaesine juuste alt valge. Ma ei saanud väljas õppida, sest mu süleka ekraanilt päikese käes midagi ei näe. Õhtupoole lesisin ikkagi väljas rohkem kui tund aega ja kuulasin uueks nädalaks sisseloetud tunni ära, et mis jama ma siis seekord gümnasistidele ajan. Imelik on alati neid faile kuulata, sest nagu keegi tark inimene räägiks. 🙂 Selline:

Aga mees on must targem, vähemalt tema oskab moodustada nii lühikesi lauseid nagu üks õppejõud soovib. Kasvatusteaduste õppejõud oli mu kodutöö hindamise lõppu lisanud: “Sinu abikaasa saab sind selles nõustada, sest tal tuleb see väga kenasti välja.” Nappide lausete moodustamine, nimelt. Tundsin ennast nagu esimese klassi juntsu, kelle vend käib kolmandas ja teeb alati kõik õigesti, mistap õpetajad seda katkematult mulle nina alla hõõruvad. Selline tubli kolmandik: