Archive for the ‘Elukestev’ Category

Ei suuda rõõmu varjata

Tuesday, December 3rd, 2019

Valasin täna üle ei tea mitme aja võimsaid rõõmupisaraid. Mulle on määratud üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil üks preemiatest. Preemia on selle lõputöö eest. Mis taseme preemia saan, avalikustatakse nädala pärast, aga mul täitsa suva. Olgu või kõige väiksem tunnustus, oluline on, et teemat on märgatud riiklikul tasemel. Peale mitmeaastast sebimist diabeetikute toitumise vallas on mul vähemalt hetkeks tunne, et olen midagi päriselt suurt ära teinud, millest võib rahva tervise parandamiseks kasu olla. Ma nii rõõmus, et lihtsalt minesta 😀

Imelise aja algus

Sunday, December 1st, 2019

Veider pealkiri postitusel, onju? Aga päriselt ka algas tänasega jõuluaeg, on esimene advent. Me muidugi olime terve pika päeva koolis, pool päeva oli meil ühes aines ka arvestus, mistap ega sel ajal midagi rõõmsat ei tajunud. Hommikul Haapsalust Tallinna sõites saime siiski imetleda altpoolt päikesest punaseks värvitud pilvi ja kohevate lumekuhjade all ägavaid metsi. No oli see alles ilus! StarFM laseb nüüd jälle ainult jõulumuusikat ja mis meil saab selle vastu olla, et natuke jõulutunnet endasse lasta, kuigi ainult üürikestel hetkedel autosõidu ajal?

Võime vist öelda, et seitsmest ainest kolm on meil tänasega tehtud. Võib muidugi tulla mõningaid tagasilööke, aga kuna need kõik on arvestuslikud ained, siis vast mingit kordussooritust nõudma ei hakata, kui ka selguma peaks, et mõnes kodutöös hullult feilime. Sel semestril ainult üks sess meil veel on, sellest ka osa aega kulub arvestustele. Lisaks tuleb järgmise nädala lõpul üks eksam ära õiendada. Ülejäänud eksamid on jaanuaris, hõredalt ja ühe kaupa. Ehk et kuigi paar suuremat eksamitööd on veel täiesti tegemata, on tunne juba selline, et varsti saab otsad kokku tõmmata ja koormus hõreneb. Ajutiselt.

Ülikoolis käimine õpetab eriti hästi seda, et igale päevale on küllalt omast vaevast. Nii ongi, et ega millegi pärast pikalt ette ei muretse, vaid võtad oma asjad teha väikeste tükkide kaupa. Tõeline teadvelolek. Täna teen seda ja homme toda ja nende asjade peale, mille tähtaeg on kaugemal, üldse ei mõtlegi. Küll saab.

Eile olid meil loengud ainult pool päeva, sellepärast kasutasime juhust ja sõitsime koolist otse Haapsallu. Oli juba hiline pealelõuna ja kuna me polnud veel midagi söönud, tegime peatuse Laagri Maksimarketis, kus on üks jube mõnus söögikoht. Oleme seal käinud ka neil kordadel, kui praktikapäevad pikemaks lähevad. Toiduvalik on seal suur ja iga kord imestame, kuidas on võimalik kõik söögid (mida me proovinud oleme) teha selliselt nagu oleks oma kodus tehtud. No lihtsalt imeline köök on seal! Aga räägin ma sellest põhiliselt seepärast, et mul juhtus seal parklas intsident. Autost välja tulles nägin küll, et jää on maas ja ega ma teab mis suure sammuga ei liikunud, ometi suutsin jää peal täie matsuga külili kukkuda. Hull kiilakas oli, väikese lumekirmega. Kukkudes lõin vastu maad ära parema käe randme, küünarnuki ja parema jala reie ülaosa. No ikka kapitaalselt! Vähe puudus, et oleksin valust nutma hakanud. Mu kehakoostise kiituseks peab muidugi ütlema, et sellise kõva matsuga maandumine mul siiski ühtegi luud ei murdnud. Käele ka mingit kahjustust ei jäänud, peale sööki enam valu peaaegu ei tundnudki. Aga reie ülaosa sai sellise põrutuse, et parema külje peal ma magada ei saa ja seda jalga tegelt üldse puutudagi ei või. Olen harjunud enamasti just paremal küljel magama, sest ei talu seda tunnet, et süda vastu voodit peksab, sellepärast oli mu uni üksjagu häiritud. Keerasin öösel kogemata mitmel korral paremale küljele ja see lõppes iga kord kerge oigamisega. No jamadejama.

Peaks vist siiski rõõmustama, et siuke jämekintslane olen, et külge maha pannes ei saa vigastada mitte mu puus, vaid reielihased… Aga võrdlemisi valus on olla siiski. Selle eest, et mul kukkudes luud terveks jäid, pean ilmselt tänama nooruses harrastatud trenne, kus sain palju põrutusharjutusi teha (võimlemine, korvpall), mis pikaks eluks korraliku luukoostise garanteerivad. Ja muidugi teadlikku toitumist, mis luutihedust säilitada aitavad nii palju kui see üldse minu vanuses võimalik on. Tean noori inimesi, kelle luud murduvad juba väikese põntsu peale, kerge väänamise või märkamatu põrutuse peale, sellepärast olen oma noorusaegsetele trennidele eriti tänulik.

Jõuluajaga on muidu üldiselt nii, et kui peres pole enam väikseid lapsi, siis ega väga mingeid jõulutoiminguid ei toimu. Kõik on teisiti, kui lapsed on suured ja kodust läinud. Päkapikke ei käi ja… Väikesele pojale ja tema daamile aint kinkisime ükspäev totakad seksikate naisterahvaste ja meesterahvastega jõulukalendrid (need, millest šokolaade saab välja võtta).

Muust elust nii palju, et mulle jubedalt käib närvidele see, et näoraamatus saadetakse mulle muudkui kutseid sellesse gruppi, mis tolle kalatööstuse toetuseks on tehtud, mis listeeriabakteriga hädas on. Ma näen siiski, mis seal grupis toimub ja see on üks nõme hüsteeriline tegevus. Mulle tundub, et aetakse segamini omavahel kalatööstust pidava perekonna suurepärased isikuomadused, nende perekonna äri saatus ja kalatööstuses reaalselt peituvad ohud ja nende tulemusel juhtunud surmad. Olen meie kalatööstuste listeeriabakteri probleemiga põgusalt kursis juba aastast… issver, ei mäletagi… vist 2015 või 2016. Õppisin siis ülikoolis toiduohutust ja meie õppejõud peatus sellel probleemil väga pikalt. Juba siis oli teada, et mingil kalatööstusel (mille nimesid me ei nimetanud) on võimatu listeeriabakterist lahti saada, sest nad pole õigel ajal reageerinud nii nagu nõutud, mille tulemusena on bakter muteerunud. Kui kalatööstus kasutab pikka aega ühte ja sama desovahendit ega muuda seda, siis listeeria bakter on selline kaval sell, kes kohaneb ja muteerub, ta muutub selle desovahendi suhtes resistentseks ja küüri kui palju tahad, lahti sa temast enam ei saa. Nüüd, kui üks tööstus on ajutiselt kinni pandud, ei küsi ma, miks seda tehti või kes selle taga on, vaid miks seda alles nüüd tehti. Ma tõepoolest ei saa aru, miks VTA alles nüüd jõuvõtteid kasutab. Või noh, eks ma olen ju näinud, kuidas mõnes ministeeriumis ametnikud uimavad, kuidas asjad üldse ei liigu, sest kedagi ei koti või puudub kompetents mõistmaks, kui tõsine probleem tegelikult on. See oli nüüd mu isiklik arvamus selle info põhjal mis mul on. Aga ega tavakodanikul pole kunagi piisavalt infot selleks, et mingitele sellistele juhtumustele adekvaatset hinnangut anda.

EDIT: Meie maja vanainimestel olid siiski sel ajal päkapikud käinud, kui nad ise koolis olid. Voodi peal oli pähklikott kirjaga, et kui järgmine kord sussi pole, siis päkapikud ei tule. Teatasin rõõmuga, et susse ei ole ega tule ka edaspidi, sest meie päkapikud on üliõpilased, kes ei tohiks vanainimeste peale oma vähest raha kulutada.

Killud

Sunday, November 24th, 2019

Sõitsime reedel Tallinnas mööda Pärnu maanteed ja ma panin tee ääres tähele ühte raskestihääldatava nimega sisustusäri. Ütlesin selle nime mitu korda kõva häälega välja ja… noh, päev hiljem hakkasid nii näoraamat kui chrome´i brauser  ja telefonis sisselogitud instagrami konto mulle muudkui seda firmat ette loopima.

Sa ikka teadsid, et meie telefonid kuulavad meid pealt?

Mul on sarnast asja varem ka juhtunud, aga vahepeal ikka nagu unustan ära, et telefonid meie kohta infot korjavad. Mrt tegi nüüd proovi mõttes testi ja hüüdis autos mitu korda valju häälega “Victorias secret!” Eks ikka ise tellime endale omad reklaamid. Kui tahad helgemat elu, siis hüüata aeg-ajalt telefoni kuuldes midagi ilusat 🙂

Siri ka vahel ärkab me telefonides lambist üles ja kukub seletama. Ta teinekord tõlgendab mõne jutukatke endale tuttaval viisil ja hakkab igast asju pärima suvalisel hetkel. No siis me peame talle ütlema, et sina ole vait. Muidu ta on täitsa lahe tibi (mu telefonis on mees, höhö) ja täidab kuulekalt mehe käske, kui see ütleb, et Hei Siri, call my son või siis wake me up at seven a´clock. Iga kord, kui kuulen ja näen Sirit toimetamas, mõtlen, et on ikka ulme. Kui keegi oleks mulle kaheksakümnendatel ütelnud, et telefonilt saab igast asju küsida või telefonile saab käske anda ja ta teeb ka, ma oleks selle ütleja küll puu taha saatnud.

Laupäev oli isegi natuke laupäeva moodi. Hommikusel kõnniringil me imelises linnas nägin suurt hulka haigruid meres kössitamas. Nad sedasi tardunult tuulise mere servas seistes näevad kuidagi sürreaalsed välja. Ja tontlikud. Aga peale kõndimist ma käisin käppelt poes ära ja küpsetasin kohupiimavormi. Pärast tegin veel ühe jutiga kaks pannitäit seemneleivakesi. Sellised mõnusad koduasjad ja pikk-pikk kohvitamine oli kuni mees läks kolledžisse loenguid andma ja ma sain õppima hakata.

Mul oli tänaseks päevaks planeeritud helitöötluse kodutöö valmis tegemine ja ainedidaktikas tunnikavade koostamine ja imekombel jõudsin peaaegu kõik ka tehtud. Eile kuulasin mitu tundi helitöötluse loengut järele, sest meil selle loengu ajal oli tunniplaanis üks teine aine. Õhtuks olin mitmetunnisest kuulamisest ja konspekteerimisest nii väsinud ja tüdinenud, et ei uskunud üldse, et suudaksin sel nädalavahetusel ka kodutöö valmis teha ja esitada. Suutsin! See oli täiega lõbus tegemine. Kõigepealt rääkisin teksti sisse, väikese dialoogi seenemetsas. Siis puhastasin heli ära ja muutsin hääled selliseks, et üks on laps ja teine vanaema. Linnulaulu panin taustaks kaks erinevat rida ja kõige lõppu veel maanteelt kostva autode müra. Mees tegi samal ajal oma heliklippi metsas sae kasutamise õpetusest. Ta loengut kuulama ei pidanud, sest on helitöötlust varem õppinud.

Igatahes on heliga mängimine palju mõnusam tegevus kui pilditöötlus. Ütleb naine, kes kunagi oli fotograaf…

Ainedidaktikas jõudsin LePlanneriga kolm tobedat tunnikava teha, aga neile mõistlikku sisu luua ja hindamist välja töötada ei jõudnud. Nädala sees pean tegema, sest reedel on tähtaeg.

Möödunud reedel, kui väsinult Haapsalu koju jõudsime, pidin veel oma blogi põhjal koostatud ajakirjaartikli läbi lugema ja parandama ja häda pärast sain sellegi tehtud. Ajakirjanik pidi ära sõitma ja mul olid ülevaatamiseks vaid loetud tunnid. Hea nali on see, et kui olin parandused ära saatnud, palusin täpsustada, et mis ajakiri see õieti on, sest ma polnud tollest varem kuulnud. Selgus, et ühe suure meditsiinifirma üllitis, mida varem andis välja Äripäeva kirjastus, aga nüüd on neil uus väljaandja ja uus peatoimetaja. See ajakiri on suunatud apteekritele ja arstidele. Noh, tore on. Mõtlesin, et ei tea, kas jääb see number ehk uuele toimetajale esimeseks ja viimaseks, sest mu blogi põhjal kirjutas ta suure loo süsivesikutevaesest toitumisest ja sellest, kuidas see ikka aitab diabeetikul tervist hoida ja ravimeid vähendada… Retseptidega ja puha. Vist ei too see firma siiski diabeediravimeid maale, vaid mingit tehnikat ja tarvikuid, ehk siis ikkagi on lootust, et ei lasta uut toimetajat kohe lahti äritegevuse õõnestamise tõttu?

Sain just arengu ja õppimise toetamise aine õppejõult tagasiside viimasele testile, mille loengus tegime. Viis punkti viiest. Imedeime 🙂

Ilmad on külmaks läinud. Haapsalu kodu veranda ääres on mu armas saialillede rida vajunud külmast kõveraks. Mõned õied ikkagi veel on ja ma ei kiskunud neid üles, sest äkki juhtub, et läheb uuesti soojaks ja ärkavad jälle ellu? Lödistasin täna nende peade kohal kuuma veega, pesin aknad porist puhtaks. See on ikka päris pöörane, kuidas meie akende peale autorataste alt soppa lendab. Üks aken ei paistnud enam läbigi. Ma seal midagi aknapesuvahendit ei kasuta, aga päris tihti pean sooja veega üle käima, et me hurtsik vähe kobedam välja näeks.

Utiliseerime

Thursday, November 21st, 2019

Meie väike poeg on juba mitu aega me töö juures arvutite utiliseerimisega tegelnud. See on niisugune töö, mida meil endal lihtsalt ei ole aega teha. Mrt on küll periooditi viinud metalli kokkuostu ja peenemat elektroonikat pealinna, aga kõik see lammutamine ja sorteerimine võtab mega aja, mida meil endal enam ammu ei ole. Igatahes on laps jõudnud juppideks võtta vähemalt sada sülearvutit, prügimäele viia mingi kolmkümmend neli arvutikorpust ja mingi neli- või viiskümmend korpust on meil töö juures veel ootel. Hullumaja puhvet!

Värk on selline, et arvuteid ei tohi prügikasti visata, sest osad komponendid nendes on keskkonnaohtlikud. Meil on kohustus vana arvuti utiliseerida, kui klient uue ostab ja sedasi need lademed meile ohvississe kogunevad. Vahel oleme olnud lahked ja lubanud vana arvuti meile jätta ka siis, kui klient on uue ostnud kusagilt mujalt. Tihti saame neist varuosasid, sellepärast.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on meil vähemalt viiskümmend viis erinevate sülearvutite ekraani riiulis juhuks, kui mõni klient oma läpakale peale istub ja seetõttu uut ekraani vajab. Kastitäis sülearvutite klaviatuure rändas prügimäele, sest nende hulgast me peaaegu mitte kunagi sobivat ei leidnud, millega kellegi vedelikukahjustusega klaver asendada.

Lisaks koguneb meil toonerite kassette ja papikaste, plasti ja muud säärast. Kõike me sorteerime ja kõik need tuleb viimaks vedada kas ohtlike jäätmete kogumise kohta või pakendikonteineritesse. Mõne asjaga teeb vanaema lõket 🙂

Alguse sai see ralli sellest, et laps peab kooli kõrvalt oma autojuppide äri (mille raamatupidaja olen mina) ja me arvasime, et ta võiks mõningaid oma bisnissi juppe hoida meie ohvissi tagatoas. Äri tühjendamine ja koristamine ei ole meile kahjuks silmanähtavalt ruumi juurde tekitanud, aga küll saab.

Isa on väga rõõmus, et mehike viitsib teda aidata. Tööd on meil õnneks piisavalt ja väga hästi toimib neljapäevane töönädal. Plaanin samamoodi jätkata ka siis, kui enam reedeti koolis ega praktikal ei pea käima. Sest miks mitte? Kunagi alustasime sedasi, et töötasime aastaid kuuel päeval nädalas, ainus vaba päev oli pühapäev. Nüüd siis ainult neli tööpäeva ja ma ütlen, et see on tervisele hea. Töö kontsentreerub mõnusasti nende väheste päevade peale, mil meil on aega tööl käia ja see teeb näiteks seda, et täna parandasin seitset arvutit korraga (pluss üks mäkk, mida tegi mees, sest mina neid õunavärke ei jaga). Kuu algused on veidi hullumeelsed, aga kuu teine pool on enamasti nii rahulik, et mõnel päeval jõuan isegi koolitöid teha.

Koolist rääkides – rehkendasin, et olen kahe ja poole kuuga esitanud umbes 30 kodutööd ja tagasiside saanud neist umbes viiele. Ehk et peaaegu kõik koolitööd on kontrollimata ja ma tahan näha seda nalja, mis juhtub, kui õppejõud neid järjest tagasi lükkama peaksid hakkama. Et kõik korraga millalgi jaanuaris, näiteks… Sest enamus eksameid ja arvestusi jäävad jaanuarikuusse.

Aga me püsime joonel, meil pole mingeid õppevõlgu ja igatahes tunneme, et tarkus tuleb mühinal 😀

Olin jube pettunud, kui kuulsin, et üks tuttav minuvanune naine jättis juba peale kahte kuud koolis käimist oma magistriõpingud katki. Kusjuures töö tõttu on tal seda kraadi vaja, aga tema arvates oli liiga palju teha ja detsembris liialt eksameid korraga ja ta väitis, et on juba nii vana küll, et võib enam mitte koolis käia. Või midagi nii. Oktoobrikuus aitasin teda mingite ingliskeelsete teadustöödega, sest inkat ta üldse ei oska. Siinkohal ma tahaks jälle jube kriitiline olla ja küsida, miks ometi ülikooli sisseastumisel ei testita keeleoskust, kui on teada, et eesti keeles õppematerjale peaaegu polegi? Kui mina üldse inkat ei oskaks, siis ma muidugi ise ei lähekski ülikooli või siis õpiksin enne põhjalikult keelt, sest no pole võimalik inglise keeleta ülikoolis hakkama saada.

Muu elu on selline, et igasugu raudu on tules, aga neist on veel vara rääkida. Olen oma diabeediblogi unarusse jätnud, sest tudeerin haridusteadust ja üldse pole mul vaba aega, aga blogi elab oma elu ja heasti teeb meele rõõmsaks, kui vahel mõne sellise kirja saan, kus diabeetik ütleb, et olen ta elu päästnud. Täitsa usun, et see pole suur liialdus, sest ebastabiilsed veresuhkrud ongi eluohtlikud ja eesti keeles peale mu blogi väga adekvaatset infot ei leia. Lubasin oma blogist jälle ka ühele ajakirjale materjale, sest mul pole aega endal kirjutada. Ma isegi ei jõudnud süveneda, kas see diabeediajakiri on mingi uus või juba varem ka ilmunud. Väga tänulik olen, et tasapisi jää sulab ja info süsivesikutevaese toitumise kohta jõuab nendeni, kellel seda teadmist päriselt vaja on. Üks naine, kes laste ja noorte diabeediühingus aktiivne on ja toitumiskoolitusi teeb, palus luba oma kokaraamatusse mu retsepte võtta ja muidugi ma lubasin. Vabatahtlik töö teeb südame soojaks ja eriti mõnus on tõmmata niite kuskilt kardina tagant, jäädes ise varju. Ükskord, kui ülikool lõpetatud, ma hakkan ikka diabeediblogisse ka jälle kirjutama, ma loodan, aga praegu on mul teine elu. Igaks juhuks ütlen, kui juhuslikult arvate, et olen suunda muutnud.

Midagi oli nagu veel, millest tahtsin lobiseda…

Aa, seda ka, et eile käis mul töö juures üks vanem proua, no selline 70-80-aastane midagi. Ta on varem ka käinud nõu küsimas ja olen teda konsulteerinud, kusjuures mäletasin, et ta osutus üllatavalt teravaks kriidiks. Inimene, kes väidab, et loeb arvutis ainult ajalehti ja midagi arvutist ei tea, aga sel korral, näiteks, suutis ta ise oma läpakast mu juhendamise järgi sobimatu viirustõrje maha installida ja juba ammu mitte töötanud heli arvutisse tagasi saada. Eile talle seletasin, mida ta proovida võiks ja kirjutasin igaks juhuks paberitükile “seadmehaldur”, et ta ikka mäletaks, kust draivereid värskendada või maha võtta saab. Täna ta siis tuli šokolaadiga mind tänama, sest oli suutnud kõik mured ise lahendada. Imeline! Ärge te arvake, et vanad tädikesed arvutitest mitte midagi ei jaga! Erandid kinnitavad reeglit 😀

Seda ka veel, et Ruth saatis meile täna oma loengutest sellist mõtlemisainet nagu “lamenenud tundeelu” ja “kaastundeväsimus.” Meie “longitudinaalne” on selle kõrval nagu “tere” või “head ööd” 😀

Ei midagi erilist

Tuesday, November 19th, 2019

Ega siit mingit uut juttu ei tule. Ikka ainult see elu, mis meil parajasti on.

Väike poeg teatas ükspäev, et talle meeldib see, mida ta õpib. Ja muuhulgas tunneb ta kaasa oma vaenekestele vanematele, sest meie õpikoormus on tema baka koormusega võrreldes üüratu. Suur koormus ei tähenda, muide, alati seda, et kohe palju targemaks saad. Hull koormus tähendab peamiselt seda, et palju tegemisi on. See võib tähendada ka, et peab õppima igasugu jama ja tegema kodutöid, mille mõttekuses inimene kahtleb. Hetkiti on tunne, et me ei õpi mitte midagi, ainult vehime kirjalikke töid teha. Kmr õpib ka iga päev ja vahepeal on rasked asjad, aga ta on õppimisega harjunud ja mis puutub sellesse, et isa ta progemise tööd varem üle vaatas, siis nüüd on laps temast ette läinud ja kodust väga tuge võtta polegi. Mehike saab tegelt ise väga hästi hakkama, aga algul nad ikka arutasid isaga kõiksugu värke.

Meil mehega kasvab koolitööde hulk iga sessiga. Pmst on nii, et kui vahetult peale sessi hiljemalt nädalavahetusel kodutöid ära ei tee, on nendeks juba väga raske aega leida. Ma pühendasin eelmise pühapäeva peaaegu tervenisti õpianalüütikale, mees see-eest läks lapsega töö juurde arvuteid lammutama ja maha ta jäigi. Täna ta siis viimaks esitas mitu hilinenud tööd jutti ära, vähemalt sai tehtud. Muidu me üldiselt püsime samas tempos, aga hetkel olen ka ikka natuke rohkem jõudnud kui mees. Mu tragidusele aitab heasti kaasa see, et töö juures on rahulik aeg, täna ainult poolteist arvutit parandasingi ja ülejäänud aja tegin koolitöid. Läksin täna isegi autoga tööle, et jääks õppimiseks rohkem aega ja saaks mugavalt arvuti kaasa vedada. Muidu üldiselt ma käin jalgsi ja autot kodulinna piires ei kasuta. On suur rõõm olla iseenda tööandja, kedagi ei koti, kui töö ajal kõrvalisi asju teen. Äri õnneks veel kestab, sest enamus konkurente on pillid kotti pakkinud ja jalga lasknud.

Mis puutub kirjalikesse töödesse, siis ma oskan päris hästi mulli ajada ja see mu päästab. Eks ma olen kirjutamist aastaid harjutanud ka. Mehele on kirjutamine raske, ta oma viimast 2,5-leheküljelist referaati tegi mitu päeva. Kolm lk pidi tegelt olema, aga tal rohkem ei tulnd.

Kui kogu aeg oled hirmus hõivatud ja üks kohustus ajab teist taga, siis on vahepeal lihtsalt imeline tunne veeta üks tavaline laupäev. Möödunud laupäeval olime Haapsalus ja pmst viilisime terve päeva maha. Tegime trenni ja tavalisi koduasju. Nii mõnus! Eriliselt mõnus on küpsetada ja koristada ja aias viimaste lillekeste eest hoolitseda, kui ei pea vaatama kella ega kuhugi kiirustama ja võid keskenduda neile lihtsatele asjadele, mida teed. Oleme mehega usinasti harjutanud teadvelolekut. Mindfulness, eks ole. Soovitan kõigile. Seda õpetatakse õpetajatele stressiga toimetulekuks. Hästi oluline on elada hetkes ja üldse mitte mõtelda ei ette- ega tahapoole. Sedasi on hea lihtne olla.

Üldiselt, kui tegemisi on jubetumalt palju, siis sisendan endale, et ega ma ei pea koolis käima. Keegi pole käskinud mul magistrikraadi teha, keegi ei sunni õppima. Ise tahan. Täitsa enda vaba valik. Ja suur privileeg! Ausalt, väga suur privileeg ja olen tõesti tänulik, et mind on sinna õppima võetud. No mida muud mõistlikku ma võiksin oma eluga teha?

Aga täitsa põnev on ka näha, milline elu meil päriselt koolides käib. Inimesed on ikka inimesed oma puuduste ja voorustega. Mõne õpetaja tahaks siiski tagasi kooli saata, kui vaid oleks minu võimuses. Süsteemil pole nagu väga vigagi, aga kooli teevad ikkagi inimesed, kes seal töötavad.

Ullumaja puhvet

Sunday, October 27th, 2019

Kohe saab kaks kuud magistriõpet läbi. Kui mitu veel ees on, ei taha mitte arvutadagi. Sisendan endale alailma, et keegi ei ole mind sundinud õppima ega töökoormust suurendama, kõike ise tahan ja vabatahtlikult teen… Arusaamatut õppetükkides midagi ei ole (peaaegu, höhö), aga kodutööd on nagu mingi mitme peaga lohe, et ühe lööd maha ja kolm kasvab asemele. Tempo on selline, et kogu aeg peab arvestama, milliste tööde tähtaeg on kõige lähemal ja igatemoodi üle jala saavad kodutööd esitatud. Kõige rohkem häiribki see, et aega millessegi süvenemiseks ei ole ja põhiküsimuseks on saanud, kas jõuame tööd valmis ja kas saame need ka kinnitatud ja arvestatud.

Bloomi taksonoomiaga panid enamus puusse, Mrt pidi enda töö ka uuesti tegema. Ma sain sama töö eest hoopiski kiita. Ise ka ei saa aru, kuidas see juhtus. Hetkel käib me kursuse suhtluskeskkonnas kibe arutelu selle üle, miks enamusel praktikaaruanded tagasi lükati. Meie oma ei ole veel hinnatud, aga ilmselt peame valmis olema kordussoorituseks. Meil on neli praktikaaruannet tehtud ja seni ainult üks hinnatud. Jube jama, kui tagasiside sedasi venib, ühel hetkel semestri lõpus istume vbla oma kodutööde hunniku otsas ja peame hakkama otsast parandama teemasid, millest enam muhvigi ei mäleta. Sest süvenemiseks ju ka aega ei anta.

Oleme endale kehtestanud neljapäevase töönädala ja see on väga priima. Sel reedel meil polnud kooli ega praktikat ja sõitsime lihtsalt minema, et saaks Haapsalus rahulikult õppetükke teha. Mees andis laupäeval kolledžis oma ainet ja peale seda tulime lapselapse sünnipäevale, kuhu jõudsime siis, kui peaaegu kõik külalised juba lahkunud olid. Selline veider reaalsus.

Täna tegin kuus tundi jutti ühte õpihaldussüsteemide kodutööd, mees aitas lapsel mingit autojuppi parandada ja jäi minust ühe töö võrra maha. Me üldiselt üritame püsida samas tempos, kuigi töönädala keskel mina pigem ei saa midagi teha, aga mehel koolimajas ikka neid vaikseid hetki tekib, kus oma asju nokitseda saaks.  Nädalavahetusel kõpitsesin oma valikaine esitlusi ka natuke, nende tegemiseks mul praktiliselt aeg puudub, aga detsembris ühe klassiga juba alustan. Mul 15-st tunnist 5-6 on valmis, aga neid esimesi muudkui muudan, sest tuleb paremaid mõtteid… Algul tundus, et raske on 70 minutit ära sisustada, nüüd tundub, et pigem jääb aega puudu.

Keset suurt kodutöö kirjutamise tuhinat tõstsin elutoas mööbli ringi ja võtsin tolmu. Tegin seda sellepärast, et tahtsin oma diivani, kus peamiselt resideerun, lohistada õhksoojuspumba alla, sest see on üks mõnus alati soe koht. Ma ei viitsinud kaminasse tuld teha ja sellepärast andsin järele rahutu mööbli sündroomile nagu seda nüüdsel ajal nimetatakse. Täitsa tore on olla natuke ümber paigutatud, mees vaatab nüüd telkut ka nats teisest nurgast ja see talle meeldib.

Ma tean, et ühel päeval hakkan tänast pingelist eluperioodi taga igatsema…

Möödunud neljapäeval oleksime pidanud olema täiskasvanud õppijate tunnustusüritusel, aga sellisele tilulilule me ei raatsinud oma aega ohverdada. Naabrinaine tõi meie kingid sealt ära, täitsa toredad õnneks-on-vaja-õppida vidinad. Olime mehega mõlemad nomineeritud, ilmselt rohkem nagu augutäiteks või nii. Aasta õppijaks kuulutati üks kokandust õppinud naine, kes teeb Mammas miskeid pannkoogiretsepte.

Täna ütlesin ära ka maakonna tervisedendajale, kes kutsus mind ühte tervisekonverentsi töötuppa. Mu tööplaan on nii tihedalt täis, et absull mitte ainsatki üritust sinna vahele enam ei topi. Vastasin otse, et töötervishoiu teema mind väga ei kõneta ja olen oma kooli ja tööga nii palju kinni, et midagi lisaks võtta ei saa.

Õde ilmutas lasteraamatu “Parem kui kaneelisai”. Ta käis eile kodulinnas oma raamatut esitlemas ja sellele üritusele me muidugi ka ei jõudnud. Mul silmad on räigelt väsinud pidevast arvutiekraani vahtimisest, aga lugesin ikka ühe soojaga selle raamatukese nüüd hilja õhtul läbi. No mis ma oskan ütelda? Ilmselt märkan asju, mida enamus tavalugejaid ei märka, sest kõik ei ole töötanud toimetajana ega ole ka siuksed hullud keelefriigid nagu ma. Raamatu idee on hea ja pildid super, aga jube kahju on, et keeletoimetajat pole kaasatud. Kusjuures ma tean, et õde ise on ka hull keelefriik, aga maitea, kuidas need apsakad ta raamatusse sattusid… Ma peamiselt tahaks ühe korraliku peotäie komasid sinna lisada. Jubedalt häiris, et alailma on “kui” eest komad puudu (võrdluse ees need ei käi, seal oli kõik ok, aga mitmed teised kohad…). Natike asesõnadega ka oli bambusesse pandud (pilliroojupid ei ole “nad” vaid “need”). Ja päris hästi ma ei saanud ka aru, millisele vanuserühmale raamat suunatud on, sest algas nagu lasteaialapsele sobilikult ja siis läks äkki nagu koolilapsele parajaks. Aga mis arvustaja mina ka olen, seda raamatut peavad hindama lapsed. Kordustrüki peaks siiski grammatiliselt korda tegema, kui see päevakorda tulema peaks. Toimetaja minus ei ole surnud, ütleme nii 🙂

P.S. Kas ma olen rääkinud, kui väga ma imetlen kõiki neid noori õpetajaid, kellega koos õpin? Päriselt! Nad on ülitublid ja me õpime nende kogemustest ja iga kord, kui nende kodutööd tagasi lükatakse kui mingid kehvad ja poolikud, ma tahaks viskuda barrikaadidele ja hüüda, et jätke meie õpsid rahule! Laske neil ometi olla!

Oot, üks positiivne moment ka! Mu Haapsalu lillekesed:

 Kui nad siin kõnnitee korda teevad, ei saa ma enam tänavale saialilli panna. Kas pole ikka kole see?

Räige tamp

Monday, October 7th, 2019

Esimese semestri koormus on vist sellepärast nii suur, et eraldada terad sõkaldest. Juba on näha, et rahvas hakkab kodutöödega hilinema ja võlgu jääma, me Mrt-ga oleme siiani vähemalt ree peal püsinud.

Olime kolm päeva jutti pealinnas, ühes vanalinna hotellis. Sessid on meil reedest pühapäevani pikad päevad. Rongiga läksime ja tulime. Pühapäeva õhtul jõudsime koju kell pool üheksa ja pidime veel jõudma kaks väikest kodutööd teha ja esitada, mis hommikupoolses loengus oli üles antud. Juhe oli täiega koos ja midagi adekvaatset ma kirjutada ei suutnud, vähemalt tehtud sai ja esitatud. Kusjuures laupäeval jäi meil üks loeng ära ja selle asemel anti sama päeva tähtajaga iseseisev töö, mis oli umbes miljon lehekülge erinevatest keskkondadest lugeda, mitu videot vaadata ja iga materjali kohta vastata kindlad küsimused. Tegime seda hotellis ühtejutti kolm tundi, ilma hingatama pmst. Mul sellise tambiga õppimise suhtes on seisukoht, et pikaks ajaks meelde midagi ei jää ja säärane uhamine kasutu on. Ma tahan jõuda aeglaselt lugeda, analüüsida, arutleda, mõtiskleda. Aga ei, tutkit sa saad seda, kui ülesanded saabuvad pealelõunal ja tähtaeg on samal päeval. Kui materjal on huvitav, siis on eriti kahju, et süvenemiseks aega ei anta.

Nüüd on esmaspäev, köögivili valmib pliidil, mees istub oma läpakas ja mina omas, teeme tagantjärele ühte praktikaaruande juppi. See on kerge asi tegelt.

Nägime poes ühte tuttavat naist, kes oli meil ükspäev äri ukse taga käinud ja näinud silti, et oleme koolis. Kui kuulis, et me magistriõppes oleme, ütles, et tal läheb süda pahaks kui keegi talle kooli meelde tuletab. Just selle tempo pärast, et kogu aeg ainult teed koolitükke ja muud elu ei ole. Ta tegi ka järjest baka ja magistri mitte just esimeses nooruses. Me selle üle esialgu ei kurda. Täna töölt koju sõites ütlesin mehele, et püüa nüüd ette kujutada, mida me teeks kui õppida ei oleks. Mees arvas, et ta vedeleks, aga mu meelest on see igav, eriti kui telekast ei tule hurmavaid seepe. Ehk et kooli läksime uuesti osalt sellepärast, et õppimata ei oskagi enam nagu olla.

Linna hotelli jäämise juures oli see võlu, et saime elu nautida. Käisime üks õhtu isegi Viru tänava katusekohvikus veinitamas ja koogil (igaühele oma, eks). Mulle meeldis, et seal olid ägedad suured klaasid, veini temperatuur oli õige ja kogusega ei koonerdatud. Igati positiivne elamus, muusika ja värgid. Enne seda käisime Basiilikus söömas ja kinos vaatamas maailma lapsikumat filmi (Tähtede poole). Laupäeva õhtul einestasime Troikas. See muidu on üks nõmedalt kallis koht nagu nad vist kõik seal Raekoja platsis on (karuliha 43 eurot), aga kasutasime 10-eurose toidu kampaaniat. Sõime mingit lihapada, mis pidi olema nagu ühepajatoit, aga koosnes peamiselt sealihast ja kui ma saiakaanekese alt oma toidu välja lõikasin, lõhnas see sedasi nagu oleks oma ema tehtud. No täiega lapsepõlve laupäevade röövlipraad tuli meelde ja see oli sihuke väikese pisaraga meeleliigutus peaaegu. Kuna mees tahtis kooki, siis istusime pärast veel natuke Maiasmokas ka. Head söögid, kenad inimesed, mõnus pealinna melu. Natuke nagu puhkus isegi. Eriti mõnus on õhtusööki nautida siis, kui oled terve päev söömata olnud. Ülikoolis meil pühapäeviti ükski söögikoht avatud ei ole ja lõuna on nii lühike, et mitte kuhugi ei jõua minna. Me ei tahtnudki lõunasööki, täitsa teadlikult paastusime.

Pühapäeval peale loenguid oli meil veel nii palju rongile aega, et tulime kaupsist läbi ja ostsime mulle õhukesed saapad. Mu kevad-sügise mustad saapad on võrdlemisi ribadeks kõnnitud, need lähevad nüüd prügikasti. Kolm aastat pidasid vastu siiski. Kuna ma ei salli igavaid saapaid, oli mul jube raske leida midagi, mis sobiks. Poodides on tohutud lasud musti plönne, mis jalas koledad, ma tahtsin midagi värvilist. Lõpuks häda pärast mingid leidsin, mis pole küll päris see, mida otsisin, aga mugavad ja mitte nii igavad vähemalt.

 Noh, häda pärast mingid on.

Kossuhooaeg on täiega lahti läinud, aga meie kooligraafik jookseb täpselt me meeskonna mängudega koos, mistap kui hästi läheb, siis vbla detsembri lõpus ühte mängu saame isegi vaatama minna… Tänavu ei ole mõtet isegi hooajakaarti osta, sest me lihtsalt ei ole mitte kunagi kodus, kui mängud käivad.

Ma vaatan nüüd, kui kaugele mees on meie ühise praktikaaruande kirjutamisega jõudnud 😀

 

Elu on

Saturday, September 28th, 2019

Jube, kus aeg kappab! Ja tore ongi, sest mida kiiremini tundub lippavat, seda rutem saab läbi me esimene semester. Neljast magistriõppe semestrist on esimene kahtlemata kõige suurema koormusega, kogu aeg peab midagi tegema, et kodutööd õigeks ajaks esitada. Pablaja nagu ma olen, teen muidugi enamuse asju ära umbes nädal enne seda kui kell kukub, sest mine sa tea… Äkki jään haigeks, tuleb vertigo või mõni muu koll ja ei jõuagi teha. Ikka planeerin ja ette mõtlen kogu aeg.

Me esimese semestri koormus on umbes sama, mis mul oli kunagi ametikoolis sadamakapteniks õppides. Kui mahu poolest võtta. Kogu aeg on üks räme andmine. Mõni asi on ka üsna udu, aga mõtlen nii, et kui suutsin endale kunagi deklinatsioonid ja deviatsioonid pähe ajada, küll siis suudan ka didaktika ja informaatika.

Neljapäeval praktikal olles mõtlesin küll, et minge te ka… Matemaatika tundi vaadeldes lükkas õpetaja meile ka tunnikontrollid ette. Mina ei teinud. Mitte et ülesannetest poleks aru saanud, aga juba laste krampis keresid laudade taga vaadeldes läksin täiega lukku ja kui pidi peast arvutama sihukeste numbritega nagu 156 ja 148 (korrutamine ja jagamine), siis ma loobusin kohe. Õpetajale ütlesin, et mul on siin tunnis teised ülesanded ja nii ongi. Pidin jälgima autonoomia ja struktureerituse erinevaid aspekte, mitte mateülesandeid tegema. Mrt isegi lahendas neid tehteid ja sai vist “viie”. Kusjuures ta sai märkuse, et töö on liiga soditud. Pmst polnud vaja muud teada kui seda, mismoodi ristkorrutisega protsenti leida ja neid ülesandeid ma olen eelmises koolis teinud nii, et küll sai, aga range õpetajaga mate tunnis mul tuli täiega kaas peale, lastest oli ka kahju ja mõtlesin, et midagi on siin ikka jube valesti.

Pärast tundi õpetaja kurtis, et tema aru ei saa, miks protsendi leidmine lastele meelde ei jää, et juba kuuendas seda õppisid ja nüüd seitsmendas ja ikka ei oska. Arutles, et ei tea mis neil viga on, et keegi ei julge kätt tõsta ja keegi ei arutle… Noh, ma ütleks, et viga on ilmselt nii õpetajas kui metoodikas.

Bioloogia tunnis saime ka tunnikontrolli teha ja seda ma tegin täie lõbuga samal ajal, kui mees ei kirjutanud ridagi. Mrt tegeles oma arvutis tööasjadega, no pole meil nii väga võimalik sadat asja korraga teha neis tundides, kus meil tegelt on konkreetsed vaatlusülesanded.

Et koolitööd ei kuhjuks, viskasime oma praktikaaruande ka kohe samal õhtul valmis, kella poole kümne ajal alles lõpetasime. Oli suur kergendus ja mõnus vaheldus, kui pealelõunal saabusid Ruthi ja Sassu, me tegime koos aiatöid, ma korjasin õunu, Ruth võttis porgandid üles ja mehed põletasid lõket. Oli imeline päikseline päev, soe selline. Kui lapsed poleks tulnud, oleks kõik mu õuetoimetused siiani tegemata ja tegemata ilmselt jääkski.

Täna oli mees kolledžis oma ainet andmas ja ma sain samal ajal oma kodutöid teha. Olengi sellepärast temast ees praegu oma tegemistega. Homme paar fototöötlust veel teha ja siis ongi selle sessivahe asjad valmis. Täna ma peale hommikust kõnniringi isegi niitsin jooksujalu muru, istutasin paar lille pottidesse ümber ja tõin tuppa, korjasin õunu, küpsetasin mandlijahust õunakooki ja seemnetest leiba. Haapsalus olles ma kuidagi alati jõuan rohkem ja see köök siin kohe nagu kutsub vaaritama. Koristada ka jõudsin.

Õhtul käisime mehega Dietrichis söömas. Kõik kohad olid rahvast täis ja me liikusime ühe resto ukse tagant teise taha samal ajal mingite noorte soomlannadega, kes Dietrichis ka kohti ei saanud. Me saime viimase laua, õieti viimased kaks kokku lükatud lauda nelja kohaga ja mees oli nii lahke, et kutsus soomlannad ukse tagant sisse, et kui neile sobib, siis võivad meie lauas istuda. Neiud olid väga tänulikud. Mingit suhtlemiskohustust meil polnud, ajasime oma asja igaüks omas keeles oma lauapoolel. Me saime üsna ruttu söödud, soomlannad jäid meist sinna proseccot nautima ja kui ära tulime, siis veel kord tänasid meid lahkuse eest. Eks ole. Kinnised endassetõmbunud eestlased, höhö. Laupäeviti on siin pidevalt paremad kohad reserveeritud, sellega peab arvestama.

Ajalehti ma üldse vaadata ei taha, sest sealt tuleb ainult masendust. Nüüd veel see Estonia asi ka, kõigi lehtede esiküljed on meenutusi täis. Ma ei loe neid asju, üldse ei tahagi mäletada. Ainult spekulatsioonid ja kurvad mälestused. Muidu üldiselt see firma, kelle laev see oli, oli parim tööandja, kes mul iialgi olnud on. Väga kahju, et nad sellest õnnetusest välja ei tulnud. Ma pole mitte kuskil mujal töötades kogenud sellist kokkuhoidvat meeskonda nagu Estline´is oli. Seal ei tehtud vahet, kas oled lihtne broneerija, juhataja või finantsdirektor, kõik oli üks kokkuhoidev tiim. Koos peeti sünnipäevi, jagati oma muresid ja rõõme, polnud mingit vahetegemist, et see on alluv ja see ülemus. Kui nad poleks pankrotti läinud, töötaksin võibolla tänagi veel seal. Ainult üks ussitav kolleeg mul oli, aga tänane mina suudaks sellegi proua paika panna. Eks ma olen arenenud ja julgust kogunud. Mis sest enam. Mis läind, see läind. Palju ilusaid mälestusi on siiski.

Me oma Haapsalu koju nüüd iga nädal ei satugi, sest sessid võtavad suure osa nädalast ära. Aga siin on mõnus. Pärast akende vahetamist kannatab isegi septembrikuus verandal istuda, kuigi seinte vahel pole mingit soojustust. Täna kütsin ahju, toas on hästi soe. Ja õues lõhnavad roosid. Mu roosihekk hakkas augustis uuesti täie hooga õitsema ja isegi värava kõrval on roosil veel mõned oražid õied lahti.

Sel aastal pole meil ilmselt mõtet ka kossu hooajapiletit osta. Vaatasin mängude graafikut, täpselt samas rütmis jooksevad me kodumängud nagu meie loengud ülikoolis. Ehk et täpselt mängude ajal oleme pealinnas ja mitte muhvigi ei näe. Päris kahju on sellest. Aga magistriõpe kestab ainult kaks aastat, õieti isegi ainult poolteist aastat tuleb erisusi taluda, sest viimane semester on ainult praktika ja magistritöö kirjutamine. Küll saab.

Oma õpilasega leppisime uurimustöö teema kokku ja ma deklareerisin selle ära. Väga vahva entusiastliku tütarlapse olen omale saanud, ootan põnevusega, et mida ta kokku kirjutab. Igav meil siin igatahes ei hakka 😀

Õpijuttu

Saturday, September 21st, 2019

Eesti on lihtsalt ahistavalt väike. Muidugi ka turvaline sellepärast, et on väike. Sest igalt poolt leiad eest mõne sugulase või sõbra või sõprade sõbra või sõbra sugulase.

Meie erialal õpib 16 inimest, aga enamus loenguid on meil koos teiste õpetajaerialadega. Kõige rohkem on meid koos loengus olnud 52 inimest, täna oli vist midagi üle 30. Kuna meid nii palju on, siis iga kord avastan, et seda inimest ma küll pole varem näinud (kuigi muidugi olen) ja see või teine on küll uus nägu (kuigi pole). Lihtsalt võimatu on kogu seda kampa märgata ja meelde jätta, aga samas on osades loengutes sellised grupitegevused, kus peame nimesid mäletama, rääkimata nägudest. Me Mrt-ga oleme selle koha pealt mõlemad suht lubjakad, lihtsalt piinlik.

Noh, ja täna siis avastasime lobisemise käigus mitu inimest, kellega meil on ühiseid tuttavaid või kes on lausa meie kodulinnast pärit või siis naabervallast. Mõne tuttava laps, mõne sugulase sõber… Jne. Isegi Vormsil elavalt inimeselt sain küsida, et kle, sa teda tunned ju, mis temast on saanud? Lisaks on meil kaks tuntud korvpallitüdrukut, keda küll ja veel platsil nähtud, aga uues olukorras lihtsalt ei tundnud ära. Aklimatiseerume ja sulandume.

Mul on tekkinud mõned mõtted õpetajate põua asjus. Näiteks on meil suur puudus matemaatika õpetajatest ja igal aastal imestame, et ainult kuus või kümme neid lõpetas ülikooli, mis on ülivähe Eesti kohta. Mõtlemegi siis, et koolid nüüd ainult nii vähe õpetajaid juurde said, aga tõsiasi on hoopiski see, et ei saanudki juurde mitte kedagi. Sest need, kes täna matemaatikat õpivad, juba töötavadki mate õpsidena. Sama lugu on füüsikaga. Neid vist tänavu alustas magistriõppes kuus… Ehk et juurde ei tule õieti mitte kedagi, ainult olemasolevad parandavad kvaliteeti.

Et matemaatika õpetajate ülikoolist väljalangemist vähendada, on nende õpe venitatud kolme aasta peale ja nad käivad loengutes ainult reedeti ja laupäeviti samas kui teistel on ka pühapäev koolipäev. Magistritaseme erialad on enamasti kaheaastased. Matemaatikutel on sügissemestril ainult 21 EAP-d, samas kui meil on 36. 21 on väga mõnus, ma avatud ülikoolis õppisin sellise koormusega.

Märkan aina enam oma vanuse eeliseid. Kogemus, silmaring, teadmised… Kui oled ikka hea portsu aastaid ära elanud, koguneb ühte ja teist. Täna üks 23-aastane kooliõde mainis, et Mrt on sama vana kui ta isa. Ehk et mitte aint ma pole vana, vaid mu mees ka ikka 😀 Aga naljakas on see, et kes on vanem inimene, see enda vanust ei märka ja ennast erinevana ei tunne noorte seas, aga need, kes on hästi noored, ikka kipuvad meiesugustesse vanainimestesse lugupidavamalt suhtuma. Või kui mitte just seda, siis igatahes on näha, et nad tunnetavad teravalt vanusevahet, samas kui meie, vanainimesed, vanusevahet üldse ei taju. Mis on naljakas. Märkasin seda juba kolledžis. Aga ma mäletan oma noorusest väga hästi seda, kuidas 18-aastasena pidasin 26-30-aastaseid kolleege vaat et vanuriteks. Paras mulle nüüd!

Oleme juba ka praktikal käinud, aga sellest ma ei tohi vist detailsemalt kirjutada. Meie praktikakoolid on kõik pealinnas või selle külje all ja nii palju kui omavahel muljeid jaganud oleme, on kõik vaimustuses õhkkonnast, mis me koolides valitseb. Rõõmsad, sõbralikud, avatud olemisega õpetajad, lahedad direktorid, lahedad lapsed. Mitte mingit sellist hala nagu ajakirjandus pidevalt võimendab, me ei kohanud. Kevadel võibolla näeme teistsugust pilti. Samas Mrt ütleb, et nende koolis küll kevadel õpsid kriisis polnud, ikka olid rõõmsad ja energilised. Tõelist tõsielulist intsidenti nägid me praktikandid ainult ühes koolis. Ja tegelt me Mrt-ga saime kinnitust asjaolule mida varemgi teadsime – mingi viienda beega meie sehkendada ei taha, meile sobib gümnaasium. Saan ülihästi aru Ritsikust, kui ta ütleb, et kardab lapsi. Ausalt, noh, ikka siukest seltskonda leiab me koolidest, et vaata ja imesta.

Ühe näite pean ikka tooma. Kunstiõpetus, kuues klass. Õpetaja püüab tunni algul õpilaste tähelepanu, et tööülesanne kätte jagada. Tagumises pingis hoiab üks poiss kannatlikult kätt püsti, et midagi küsida. Kui õpetaja talle viimaks sõna annab, tuleb sealt: “Õpetaja, kas sul on sünnitunnistusel kirjas, et sul on tähelepanuvajadus?” Õpetaja vastas, et tal polegi sünnitunnistust. Ja tund läks rahulikult (niivõrd kuivõrd) edasi. Minu ajal (teate küll, kui ammu see oli!) oleks siuke õpilane tiritud direktori juurde ja ta oleks saanud käskkirja halva käitumise eest. Sest täiega ülbe, noh. Aga õpetaja ei teinud sellest numbrit. Kui pärast tundi õpetajale kommenteerisime, et meie küll enam õpetajaks saada ei taha (hahaa!), lausus õpetaja, et temale meeldib ja on alati meeldinud. Saate aru vä? Mingi jõnglane ülbitseb tunnis,  üleüldse meile tundus, et seda kampa oli üliraske ohjata ja tema ütleb, et temale meeldib!!! Ta on õpetaja aastast 1999. See ongi vist see koht, kus tuleb tunnistada, et inimesed on erinevad.

Mis minu tagasihoidlikku karjääri puutub, siis sain täna ühelt 11. klassi õpilaselt kirja, kes palub mind endale uurimustöö juhendajaks. Muidugi ma olen nõus. Pakkusin ise ka koolile paar teemat välja, aga see õpilane tuli täitsa enda teemaga, mis on intrigeeriv ja mullegi huvitav. Vaheldus ja väike lisateenistus, eks ole.

Aga mis mu enda õpingutesse puutub, siis niipea, kui tundub, et vähegi on raske või arusaamatu, mõtlen sellele, et meil mitu koolikaaslast on venelased ja mõni neist oskab ülivähe eesti keelt. Et kui nemad saavad hakkama, siis meile on õpingud lihtsalt kukepea. Näiteks üks tüdruk Narvast, kellega tegime paaris ühte tööd ja ma pidin oma ainukese eestikeelse sõna tõlkima inglise keelde, sest ta ei saanud aru. See sõna oli “mõistev.” Hiljem lasin tal endale omadussõnad öelda vene keeles, sest mina sain aru ja tõlkisin need siis eesti keelde (üks sõna oli siiski võõras). Kuidas nad suudavad lugeda eestikeelseid tekste, mis isegi mu mehele on nii rasked, et mõnda lõiku ta loeb mitu korda enne kui aru saab? Ei, meil pole häda kedagi!

Need hetked…

Friday, September 13th, 2019

Kummaline tunne tuleb, kui mõtled, et abiellusin ühe vaese poisiga naaberkülast ja nüüd äkitsi olen abielus mehega, kes on ülikoolis õppejõud. Eks see oli ka metsikult ammu, kui Mrt veel noor oli 😀

On reede õhtu, vahin telkut, sest ma võin. Olen terve tänase päeva ja mitu varasemat hommikut teinud kirjatöid. Pühapäeval on koolitööde tähtajad, aga mul on kõik juba valmis.

Kmr plaanis ka reede õhtul lihtsalt tšillida, aga hakkas nagu muu seas koolitükke tegema. Ise kommenteeris, et ah, tuli õppimise isu peale…

Ruthil oli täna esimene loengupäev. Ta on oma kursusel üks nooremaid ja ainukene ämmaemand.

Ühest mu refereeritud teadusartiklist jooksis läbi, et varasem peamiselt vaid formaalne haridus on tänaseks asendunud läbi kogu elu kestva õppimisega. Ise ma tunnen, et oleks õige imelik mitte koolis käia, sest kõik ju käivad. Mitmed tuttavad ja sugulased on uuesti õppima läinud, olenemata vanusest.

Siuke uus normaalsus.