Archive for the ‘pesakond’ Category

Puhkus ja muu taoline

Thursday, July 18th, 2019

Mõtsin, et täheldaks vaikuse katkestuseks üles mõned puhkuseaegsed seigad. Seda ma ka vist pole veel ütelnud, et meie perest alustavad sügisel ülikooliga mitte ainult ema ja isa, vaid kaks last ka. Kmr läheb tehnikaülikooli bakasse ja Ruth hakkab oma eriala ehk terviseteaduse magistrikraadi tegema. Mõlemad lapsed murdsid suurest konkursist läbi, aga mehikesel oli see lihtne, sest tema sai lihtviisiliselt oma punktiskooriga sisse ilma, et oleks pidanud mingeid eksameid tegema. Siuke elu siis, et hakkame jälle palju Tallinnas olema.

Puhkus kulgeb meil Mrt-ga verandaga majas peamiselt lebotades. Me ei tee mitte midagi. Ma ainult aias natuke toimetan ja mees juuris täna välja suure õunapuukännu, aga tema siiski põhiliselt õpib siin. Ma vahin niisama roose ja võtan päikest, küpsetan ja vaaritan ja isegi eriti lugeda ei viitsi.

Raamatupidamise tööd on palju, aga muudkui lükkan edasi.

Ükspäev käisime Laulasmaal Mrt kursaõe sünnipäeval. Peale südaööd jõudsime koju ja sellist unerütmi häiret ju vanainimesed pikalt põevad.

 Sünnipäevale minnes olime veel reipad.

Möödunud nädalavahetusel oli siin jälle ameerika autode kräu ja linn hullusti umbes. Meile saabusid rotsad ja lapsed, mistap ühel nädalavahetuse ööl majutasime lausa üheksat inimest. Minu tüdrukud tulevad homme tagasi ja jäävad mõneks päevaks. Juba jupitasin suurema portsu vetsupaberit ruutudeks, sest meil kipub kanalisatsioon umbe minema. Nüüd, kui suurem rahvas majas oli, sai mees jälle käia kaikaga naabri aias kanalisatsiooni lahti surkimas.

 Siin ühed tüübid lähevad jooksuringile, 12 kilti midagi seekord.

 Mrt käis viigi peal supiga sõitmas.

 Mul oli tehtud metsik laar šašlõkki.

 Ja ühte panna cotta moodi asja tegin ka koduaia kirssidega. Ma seda magustoitu olen nüüd siin nii mitu korda teinud, et kirsipuu on tühjaks saanud. Siin sees käib ainult vahukoor, toorjuust ja erütritool ja marjad, želatiiniga tarretan.

Esmaspäeva õhtul, kui just olime Ralkade pere ära saatnud, maandusime verandale kohvitama ja nautisime vaikust, kui helistas üks vana sõber ja küsis, kas ma tema last ja lapse sõbrannat majutaksin ükspäev… Ütlesin sirgelt ära, sest ausõna, noh, meil pole siin hurtsikus selliseid tingimusi, et võõraid majutada saaks. Mul jubedalt küll süümekad pärast tulid, sest üks neist tüdrukutest, kes meile ööseks tulla tahtis, on mu ristilaps, aga ma tõepoolest ei suutnud ette kujutada, kuhu ma nad paneks, kui mul samal ajal on siin lapselapsed hoida ja verandal peame minu sünnipäeva. Meil on endal suur pere, kui kõik lapsed ja lapselapsed kokku tulevad, 11 inimest täpsemalt. Ja mis seal salata, oma ristilast ma enam üldse ei tunne ka, me pole aastaid suhelnud.

Mis öömaja pakkumisse puutub, siis kõik teavad mu privaatsuse kiiksu, eks? Mulle meeldivad külalised, aga mitte siis, kui nad ööseks jäävad. Oma lapsed on muidugi erandid, Ralka kuulub ka sellesse kategooriasse. Aga lambist võõraid majutada, kui mu oma tüdrukud magavad elutoas ja meil on üksainus vets ja duširuum, mis pealegi pole veel valmis ehitatud… neverever. Mind kohutavalt häirib, kui ma ei saa oma tavapärast elu elada, omaette kohvi juua ja paljalt magada ja väheste riietega mööda maja ringi kaaberdada ja kui ma pean kogu aeg olema viisakas ja palju suhtlema. Et vetsu ja duši alla minnes pean ukse seestpoolt kinni panema ja… Nii et vabanduge!

Teisipäeval sõitsime suvilasse niitma ja saunatama ja jäime seekord isegi ööseks.

 Mrt tarvitas isegi natuke vikatit.

 Oma sauna taga.

Käisime muuhulgas kukeseeni korjamas ja mees tegi ühe korraliku jooksu.

 Midagi hädapärast natuke oli. Meie lemmik seenemets on suuremalt jaolt maha võetud, aga õnneks nad ainult harvendavad, mitte ei tee lageraiet. Metsamasinate roobastes ja üle palkide kooserdades üritasin oma õigeid kukekate kohti leida, aga ma alati eksin, kui sedasi hullusti on “tuba segi löödud.”

Järgmisel päeval tegime nats turisti, kolasime Kuressaares ja sadamasse sõites põikasime mehe tungival nõudmisel isegi Kaali järve juurest läbi. Seal me peatusime umbes kaheks selfiks, et mitte laevast maha jääda.

 Kaali ääres.

Aga enne seda juhtus nii, et Kuressaares vanalinna kohvikus valas teenindaja kohvi lauda tuues minu kohvitassi mehe sülle tühjaks.

 Mrt hüppas laksust püsti ja kõrvetada ei saanud. Teenindajatüdruk vabandas ette ja taha, aga nii palju ei taibanud, et oleks siis mulle kompensatsiooniks suuremat kohvi pakkunud või midagi. Tõi hoopis kogemata espresso asemele, jummalast väikese pooliku tassitäie ja ma lihtsalt ei viitsinud seletama minna, et mul oli enne masinakohv tellitud, mis oli ju ometigi tassiäärega triiki. Krt! Mees käis veel tüdrukule ütlemas, kui see laga koristas laua pealt, et ärgu ta muretsegu. Me kolisime teise lauda muidugi, sest eelmine ujus. Ma ka ütlesin preilile, et ikka juhtub, sest tõepoolest, kesse siis meelega tassi kliendile sülle libistab. Kujutan ette, kuidas neiu pärast mitu päeva põeb. Ei imestaks, kui sellise asja peale töölt lahti lastakse, sest hullemat apsakat annab ikka klienditeeninduses ette kujutada.

 Tagasisõidul laevas. Mehel on püksid vahetatud ja meel rõõmus. Hea, et tal olid mingid rannalühkarid ka kaasas, ei pidanud nende plekilistega reisima.

 Tänane kännu juurimine Haapsalus. See valge klaar oli nii vana, et raudselt me lastena selle vilju tarvitasime.

 Nüüd on niisugune kena plekk kännu asemel.

Ma peale hommikust muruniitmist ja peenarde rohimist tegin rattaga treti surnuaeda, et uurida, kas mu lilled on juba kutud. Olid läbi jah, sellepärast tulin kodust raha võtma ja väntasin selveri juurde uusi lilli ostma. Panin mõlemale platsile väikesed roosa õiega begooniad ja kolm tükki tõin koju veranda trepile ka, sest siingi olid võõrasemad tuksis. Rattasõitu tuli kokku päris mituteist kilti, sest ega ma kunagi kuhugi otse ei sõida, ikka mööda mereäärt ja promenaade ja raudteetammi, et oleks ilus ja saaks suve nautida.

Homme tulevad lapselapsed ja ega ma täpselt ei teagi, kui kauaks nad jäävad. Veidi üle poole puhkuse on läbi ja hakkab tunduma, et tervest kuustki jääb väheks. Tahaks lihtsalt olla.

Köögi lagi ja pühadevägi

Sunday, April 21st, 2019

Peale hommikust kõnniringi ja kohvitamist kärpisin õues roose ja panin mõne tomatiseemne veranda aknale pottidesse. Pärastpoole istusin õues päikese käes ja parandasin oma diplomitööd. Lõputu, lõputu parandamine, iga kord uuesti lugedes leian apsakaid. Aga nüüd on ta mul igatahes eelkaitsmisele esitatud.

Oma viimase eksami sain B ja olin selle üle ausalt öeldes täiega rõõmus, sest ebamääraseid eksameid väga hästi teha on paras katsumus. Esimest korda rõõmustasin B peale vist terve ülikooliaja jooksul. Ma viimased kaks aastat ei ole alla A saanud ühtegi hinnet. See kõik on täitsa suva muidugi ja mul ei ole vaja olla parem mitte kellestki peale iseenda.

Mrt hakkas köögis laekonstruktsiooni kõpitsema. Mitte et meil seal lage ei oleks, on ikka, aga liiga viltu on. Et mitte hakata tervet majaosa 15-20 sentimeetrit kõrgemale tõstma, sai tasaseks tehtud põrand ja nüüd tuleb ka uus loodis lagi. Lihtsalt kosmeetika, sest maja tõstma hakata oleks olnud liiga keeruline ja vbla ka ohtlik, sest mine tea, kukub veel kokku ka me onnike.

 Laelamp on ajutine, tädikesest siia majja jäänud. Lagi tuleb nii madal, et rippuma siia midagi panna ei saagi, lambid tulevad laelaudade sisse.

 Vana lagi jääb uue taha peitu.

Olin laupäeval küpsetanud ühe munapühakoogi ja keeranud kokku pasha, mis külmikus üleöö tahenesid. Pealelõunal pakkisime koogid autosse ja sõitsime koju lastega pühi pidama.

 Ma ei tea, mis värk mul pildistamisega on viimasel ajal, et muudkui udupilta teen. Kahtlustan, et telefoni kaameraga on mingi kala. Ega silm ka vist pole enam see…

 Selles koogis ei ole suhkrut. Põhja tegin mandlijahust, munast, toorkakaost ja erütritoolist. Peale läks kohupiimapasta, mis erütritooliga magusaks tehtud ja tarretamiseks kulus kuus lehte želatiini. Maitset annab täidisele ühe sidruni mahl ja lisaks on koogi sees natuke rosinad, mandlilaaste ja vanilli. Pean tunnistama, et ma pole ammu nii head kooki teinud. Proovin seda korra veel teha, et saaks normaalsemad pildid ja siis panen teise blogisse retsepti ka üles.

Mõnus kodune olu oli, siuke möll et. Aga tüdrukud on juba nii suured, et nendega pole enam mingit mässamist. Väga teisiti on see, et nüüd ei pea enam mina muudkui klaverit mängima, vaid suurema osa ajast mängis meile lugusid hoopiski Mia. Tal hakkab esimene aasta muusikakoolis läbi saama ja päris keerulised palad on tal juba pähe õpitud. Pealegi oskab ta mulle juba märkusi teha, et “aga siin ei ole ju pedaale märgitud!” 😀 ja “see on mi-bemoll…” Väga terane 😀

Kuidas ma luku taha jäin

Thursday, January 3rd, 2019

Mrt sõitis kaheks päevaks ära, kaugele teise linna koolitusele. Viisin ta hommikul kooli juurde, kust neil buss väljus ja läksin ise kohe tööle. Õnneks, et läksin nii vara, sest siis mul jäi aega tegeleda probleemiga.

Panin ohvissi ukse seestpoolt lukku, sest tahtsin vetsus käia. Poe avamiseni oli aega umbes 40 minutit. Noh, tulen siis pissilt ja hakkan ust lukust lahti keerama, lükkan võtme lukuauku ja sinna ta jääb – ei keera kuhugi poole ja välja ka enam ei tule. Jube, kus ma mässasin sellega! Lukk on meil varem ka raskelt käinud, eriti just külma ilmaga kipub jukerdama. Ärge küsige, miks mees ei ole sellega tegelenud, ma arvan, ta pole seda eriti märganudki või pole aru saanud, et see võib olla probleem. Mul teadupärast on vaenekesed haiged sõrmed ja mul kohati oli olnud raske ust avada, aga olen ikka alati suutnud seda asja hallata. Tänaseni.

Õnneks elab mu suur poeg otse me ohvissi peal ja tal on puhkus. Ja õnneks asub me töökoht esimesel korrusel. Helistasin Mardi kohale, ta ronis hoovipoolsest aknast sisse, otsis Mrt tööriistahunnikust näpitsad (vandumise saatel, sest mehel on traditsiooniliselt kõik asjad laiali, ma ka aeg-ajalt sellepärast vannun). Noh, nikerdas siis Mart tangidega ukse kallal ja sai selle viimaks imekombel lahti.

Üleval ehitatakse parajasti Miale tuba, nad laiendavad oma korterit ja Mart kutsus sealt ühe töömehe alla, kellel lasi ukseluku lahti võtta. Olin juba kindel, et pean uue lukusüdame eest mingi viiskend raha välja käima pluss töömehele remondi eest, aga töömees avastas, et lukk on täitsa terve. Lihtsalt jubedalt igasugu kõntsa oli täis. See uks tükkis lukuga on väga vana, sinna on aegade jooksul muudkui õli lisatud ja tänavalt ju tolmu ka sadestub, kõik see ködi takistas lukul liikumist. Piisaski ainult puhastamisest ja lukk töötas jälle. Maksma ma ka midagi ei pidanud, sest töömehel Mardi juures tööaeg jooksis, tunnitasu, höhö. Tore ikka, et sai mõned lapsed omale hangitud, saab aitäh eest asju.

Välisuks on meil veits viltu ka, ühest hingest kogu aeg ronib miski pulk välja ja seda me polnud seekord üldse märganud, et ta jälle väljas on. Tavaliselt see juhtub suvel ja Mrt siis peksab selle hinge kokku jälle. Mart küsis, et kui kogu aeg see välja kerkib, et miks me siis seestpoolt ühte kruvi tugevamalt kinni ei keera? A kust mina tean?! Ma siukest värki hästi ei taipa, pole selle peale tulnudki. Otsis siis poeg Mrt varudest kuuskant võtit, aga just täpselt see õige võti oli komplektist välja võetud ja kadunud. Suur poeg veits kirus jälle, et miks meil kõik asjad laiali on… Mrt tegelt alles… eee… vist kuu aega tagasi koristas oma lauad puhtaks ja tekitas süsteeme, aga tal läheb kõik hetkega jälle segamini ju. Mina ta asju ümber tõsta ei julge, sest tal seal alati mingi süsteem ja…

See luku lugu oli nagu see sündroom, et haigeks jäädakse reede hilisõhtul. Just siis mul asjad juhtuvad, kui mees on ära sõitnud. Ammu polegi midagi sellist jama olnud, et peaks mehi appi kutsuma.

Vot selline lugu. Mrt-l ei ole eriti aega oma põhitöö kõrvalt isikliku äriga tegeleda. Üle interneti ta küll aitab mul palju asju teha, tänagi aitas, aga äris kohapeal ta ei istu ja ega siis ei märka igasugu pisiasju, millest võivad probleemid kasvada.

Ehh, mul tuli meelde, et Mrt on Mardi aknast ka sisse roninud, kui nad ukse on lukku lasknud ja võtmed on toas. A nemad elavad üleval me ohvissi peal. Mrt on lausa kaks korda ta naisi päästmas käinud ja ta muuhulgas kardab ju kõrgust. Ehk et 2:1 on seis hetkel 😀

Protected: Lastega

Wednesday, December 26th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Jõululaupäev

Monday, December 24th, 2018

 Mu suvised trepililled, õieti üks nurk pikast kastist, kuhu need ümber istutasin. Miks visata lilled minema lihtsalt sellepärast, et suvi lõpeb ära? Toas kestavad nad väga kenasti.

Sõitsime hommikul kolme surnuaia kaudu Haapsalust Raplasse ja peale perega jõululõuna pidamist jälle tagasi. Haapsalu Toomkiriku jõuluteenistusele tahtsime jõuda, sellepärast. Väga ilus teenistus oli. Imetlesime Mrt-ga, kuidas üks väike poiss lastekooris ülima innu ja pühendumisega laulis, lausa kirega.

Meie kõrvale sattus kirikus istuma see proua, kellele esimesel suvel pojengijuurikaid andsin. Soovisin talle häid pühi ja ta tahtis kätelda, sest ütles, et sellistel kenadel uutel naabritel peab ikka kätt ka suruma. Päris kõva käepigistus oli, mu jaoks natuke valus. Ma üldiselt üritan kätlemist vältida nii palju kui võimalik, aga alati ei õnnestu. Kirikust välja tulles kätlesime lisaks ka kõigi vaimulikega, neid oli seal vist neli lausa. Mulle eriti imponeeris, et sain ka piiskopile häid pühi soovida, sest tema oli nooruses, kui Haapsallu õpetajaks tuli, tädi Naima sõber või kuidagimoodi soosik. Mind ta muidugi ei tunne. Aga temast ja ta prouast on Naima oma kirjades emale palju kirjutanud. Mu meelest on Salumäe täpselt samasugune nagu ta oli mu lapsepõlves 40 aastat tagasi.

Kirikust koju jalutades rääkisin Mrt-le, mis juhtum mul on lauluga ristirahvas-ristirahvas-rõõmusta. Baptistide kirikus alles teenistus käis ja osutasin, et näed, seal palvekas ma lapsena laulsin seda laulu ja kuna mina laulu sõnu paberilt ei lugenud, siis laulsin kuulmise järgi kaasa Eesti rahvas  -Eesti rahvas – rõõmusta. Mäletan isegi, kus kohas me tol teenistusel Naimaga seisime, kusagil kiriku tagaotsas, sest istekohti ei jätkunud. Millalgi palju aastaid hiljem, kui juba täiskasvanu olin, avastasin, et ei olegi see laul Eesti rahvast, vaid ristirahvast. Nõukaaeg oli ju pealegi. Nüüd kirikus seda jõuluteenistuse lõpus lauldes tahaks jälle muudkui Eesti rahvas ütelda.

Haapsalu kodu on mu südame jõulukodu lapsepõlvest saati. Täna meil põlevad siin küünlad nii õuelaternates lumehanges kui toas laua peal, suure magamistoa aknal on patareidega teeküünlad, mis kaugelt paistavad nagu päris. Tuba on soe, väga vaikne on. Külmkapis on üks eelmisest aastast pärit piparkook, Naima piparkook, mille lihtsalt tõin siia majja kui millegi, mis siia kuulub. Vanasti meil olid elutoa laua peal jõuluajal seakõrvad ka. Sa tead, mis need on või? Need õlis küpsetatud kõverad suured küpsise moodi asjad, mis tuhksuhkruga üle sipsutatakse. Me ikka lapsena suurema osa ajast muudkui sõime siin majas. Täna oleme siin söömisega pigem mõõdukad lootuses, et siis ehk tiba rohkem elupäevi antakse.

Jõulud on Haapsalus eriti kodused, mis sellest, et kuuske me majja ei too. Aga ahjusoojus ja lumevalgus on ikka täpselt samasugused nagu mu lapsepõlves.

Vanamate elust

Saturday, October 13th, 2018

 Vist umbes viis aastat ei ole ma küpsetanud midagi nisujahuga ega teinud pärmitainast. Aga nüüd, kui lapselapsi kantseldama pidin, tundus õige olla tavaline vanama ja teha tavalisi vanamate asju. Toidus on turvalisust ja armastust ja noh, teate isegi. Plikad on meil nääpsukesed, hea kui üldse midagi söövad, mõtlesin neid pisut nuumata. Tegelt kujunes välja nii, et hommikuks keedetud kaerahelbeputru sõi ainult Kmr, Elina sõi mangot, banaani, paprikat ja kaerasepikut ja Mia nokkis ka ühte ja teist. Kumbki näksis lisaks ühe õuna ja piima ka sisestasin neisse mõningase hulga.

Kui õhtul kossumängult tagasi tulin, oli saiakauss peaaegu tühi, aga sellega tegelesid siiski põhiliselt mu poisid, kes tulid kella kolme paiku töölt. Isale ainult mõni kaneelirull jäeti. Mul oli isegi praekartuleid ja köögivilja ja kalapulki. Maitea, mis värk sellega on, et kui lapselapsed on mul hoida, siis vähemalt pool päeva veedan köögis ja muudkui keedan ja küpsetan. Mingi tingitud refleks vist. Sain oma poiste silmis plusspunkte koguda, höhö. Ja lisaks sain teada, et mu vanem poeg armastab lillkapsast, mis on vist ainus köögivili, mille noorem poeg parema meelega söömata jätab.

Tüdrukutega olime pikalt õues ka, lõikasime pojengivarred maha ja koristasime õunu ja igast ülearust orgaanikat. Sooja oli 17 kraadi. Tüdrukud seadsid ennast mängumajja sisse, vedasid sinna mööbli ja hunniku mänguasju. Ma vaatasin muudkui kella, et kas poisid jõuavad ikka enne koju kui mul kossule vaja minna on. No suht jooksu pealt jõudsin pesemas käidud ja kimasin saali kohti kinni panema. Nimekaimuga kahekesi ainult olimegi täna, tal mees võistlustel ja minu oma koolis.

Mängult tulles tuli mõte osta punast veini, ammu pole mingit alkot pruukinud ja äkki tundus, et oleks tšill. Jaamapoes oli koomiline hetk, kui mina ühes kassas maksin oma veini eest ja Mrt väike sugulane mu selja taga teises kassas ostis suitsu ja siis jõudis nimekaim rattaga ka mängult kohale ja küsis kena selge häälega, et kas ma niimoodi üksi hakkangi jooma. Irw, noh. Jah, hakkan jah, ma ütsin, sest tead ju küll mu Mrt-d. Mehe nime ja võibolla ka tuttavate häälte peale keeras väike sugulane kõrvalkassas ennast meie poole kaema ja ma hüüdsin talle tšau. Siuke suguvõsa. Ebatervislike eluviisidega 😀

Mrt-l said selleks korraks koolipäevad otsa, ta õhtul tegi veel Haapsalu peal ühe jooksutrenni ja siis otsustas ikkagi, et sõidab juba täna koju tagasi. Veereb praegu siiapoole ja teeb Ruthi juures väikese kaneelirulli peatuse, sest teate küll, ega siis käbi ei kuku kännust kaugele. Perekonnas on saiapäev 😀

Kossumängul oli õnnetu intsident, kui tantsutüdrukud hakkasid suts liiga vara platsile jooksma, pall oli alles õhus ja viimase sekundi vise tabas ühte tüdrukut otse kümpi. Delfis on sellest video üleval. Saalis olles mõtlesin, et tantsutüdrukud peavad täpselt samamoodi palli jälgima igal hetkel nagu mängijadki, aga kui nüüd tagantjärele seda hetke vaatan, siis saan aru, et tütarlaps ei saanudki palli näha, sest ta jooksis välja korvilaua tagant. Laud varjas palli ära ja nii kui neiuke laua alt välja sai, pall vastu pead tuli. Õnneks abitreener Ruut jooksis kohe appi ja see lätlane ka, kes palli teele saatis. Ma saalis ei jõudnudki aru saada, kes see teine mees seal sebis, alles nüüd videost vaatasin, et too sama viskaja. No juhtub. Olen ise kunagi nooruses jalgpalliga näkku saanud sellise obaduse, et võttis silme eest mustaks, päris korraliku peapõrutuse võib pallihoobist saada. Tüdruk tegi hiljem küll ka ühe tantsu kaasa, aga mu meelest seda ta poleks pidanud tegema, sest pea tal valutas ilmselt päris korralikult. Delfi pealkiri ütleb, et see hetk oli kurbnaljakas, aga tegelikult seal naljakat küll midagi ei olnud, päris hull ehmatus oli see kõigile. Tagantjärele võibolla tõesti on veits koomiline, kuidas pall tüdruku maha niidab.

Homme ilmselt nii vaheldusrikas päev ei tule, sest plaanis on õppida. Tööpäevad on mul sellised, et õhtuks olen suht sooda, sest peaga töötamine tekitab kenakese vaimse väsimuse. Mõnel rahulikumal päeval nagu näiteks reedeti saan teinekord täitsa palju ka töö juures kooliasju vaadata, aga tõsisem õppimine jääb paraku ikka nädalavahetusteks. Ega ma ei kurda. Aga ikkagi see kool võiks nüüd juba hakata läbi saama, hakkab tasapisi tüütuks muutuma.

Heegeldust

Sunday, September 9th, 2018

Möödunud nädalavahetusel olid mul tüdrukud hoida, veetsime mõnusasti aega Iloni Imedemaal, kus sai balletti harjutada ja hiljem tuuseldasime mänguväljakul. Õpetasin Mia heegeldama ja ta tegi oma Pixile salli.

 Pixi einestamas, sall ka natuke paistab.

 Tüdrukud veedavad alati palju aega joonistades. Ostsin endale heegelmustrite loomiseks ruudulise kaustiku, millest kujunes nädalavahetuse hitt – tüdrukud joonistasid sinna kordamööda mustreid. Pildil on Mia loodud süda, mille heegeldasin verandaga maja vetsu kardinasse. Ühe rea pidin küll ülespoole südamekaartele juurde tegema, aga muidu täpselt Mia mustri järgi tegingi.

Täna sain kardina valmis.

Mia on nüüd koolilaps ja kohe algab ka meie pere vanainimestel esimene koolinädal. September on sel aastal väga imelik, sest me oma lastest ei läinudki äkki enam ükski kooli. Nii umbes veerand sajandit ühte jutti ei ole me peres siukest asja nähtud.

Protected: Pirnipuu häving ja muu suveelu

Saturday, July 7th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Ühes ja teises kodus

Saturday, June 30th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Lõpud ja algused

Tuesday, June 26th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below: