Archive for the ‘Vaatasin ringi’ Category

Räige tamp

Monday, October 7th, 2019

Esimese semestri koormus on vist sellepärast nii suur, et eraldada terad sõkaldest. Juba on näha, et rahvas hakkab kodutöödega hilinema ja võlgu jääma, me Mrt-ga oleme siiani vähemalt ree peal püsinud.

Olime kolm päeva jutti pealinnas, ühes vanalinna hotellis. Sessid on meil reedest pühapäevani pikad päevad. Rongiga läksime ja tulime. Pühapäeva õhtul jõudsime koju kell pool üheksa ja pidime veel jõudma kaks väikest kodutööd teha ja esitada, mis hommikupoolses loengus oli üles antud. Juhe oli täiega koos ja midagi adekvaatset ma kirjutada ei suutnud, vähemalt tehtud sai ja esitatud. Kusjuures laupäeval jäi meil üks loeng ära ja selle asemel anti sama päeva tähtajaga iseseisev töö, mis oli umbes miljon lehekülge erinevatest keskkondadest lugeda, mitu videot vaadata ja iga materjali kohta vastata kindlad küsimused. Tegime seda hotellis ühtejutti kolm tundi, ilma hingatama pmst. Mul sellise tambiga õppimise suhtes on seisukoht, et pikaks ajaks meelde midagi ei jää ja säärane uhamine kasutu on. Ma tahan jõuda aeglaselt lugeda, analüüsida, arutleda, mõtiskleda. Aga ei, tutkit sa saad seda, kui ülesanded saabuvad pealelõunal ja tähtaeg on samal päeval. Kui materjal on huvitav, siis on eriti kahju, et süvenemiseks aega ei anta.

Nüüd on esmaspäev, köögivili valmib pliidil, mees istub oma läpakas ja mina omas, teeme tagantjärele ühte praktikaaruande juppi. See on kerge asi tegelt.

Nägime poes ühte tuttavat naist, kes oli meil ükspäev äri ukse taga käinud ja näinud silti, et oleme koolis. Kui kuulis, et me magistriõppes oleme, ütles, et tal läheb süda pahaks kui keegi talle kooli meelde tuletab. Just selle tempo pärast, et kogu aeg ainult teed koolitükke ja muud elu ei ole. Ta tegi ka järjest baka ja magistri mitte just esimeses nooruses. Me selle üle esialgu ei kurda. Täna töölt koju sõites ütlesin mehele, et püüa nüüd ette kujutada, mida me teeks kui õppida ei oleks. Mees arvas, et ta vedeleks, aga mu meelest on see igav, eriti kui telekast ei tule hurmavaid seepe. Ehk et kooli läksime uuesti osalt sellepärast, et õppimata ei oskagi enam nagu olla.

Linna hotelli jäämise juures oli see võlu, et saime elu nautida. Käisime üks õhtu isegi Viru tänava katusekohvikus veinitamas ja koogil (igaühele oma, eks). Mulle meeldis, et seal olid ägedad suured klaasid, veini temperatuur oli õige ja kogusega ei koonerdatud. Igati positiivne elamus, muusika ja värgid. Enne seda käisime Basiilikus söömas ja kinos vaatamas maailma lapsikumat filmi (Tähtede poole). Laupäeva õhtul einestasime Troikas. See muidu on üks nõmedalt kallis koht nagu nad vist kõik seal Raekoja platsis on (karuliha 43 eurot), aga kasutasime 10-eurose toidu kampaaniat. Sõime mingit lihapada, mis pidi olema nagu ühepajatoit, aga koosnes peamiselt sealihast ja kui ma saiakaanekese alt oma toidu välja lõikasin, lõhnas see sedasi nagu oleks oma ema tehtud. No täiega lapsepõlve laupäevade röövlipraad tuli meelde ja see oli sihuke väikese pisaraga meeleliigutus peaaegu. Kuna mees tahtis kooki, siis istusime pärast veel natuke Maiasmokas ka. Head söögid, kenad inimesed, mõnus pealinna melu. Natuke nagu puhkus isegi. Eriti mõnus on õhtusööki nautida siis, kui oled terve päev söömata olnud. Ülikoolis meil pühapäeviti ükski söögikoht avatud ei ole ja lõuna on nii lühike, et mitte kuhugi ei jõua minna. Me ei tahtnudki lõunasööki, täitsa teadlikult paastusime.

Pühapäeval peale loenguid oli meil veel nii palju rongile aega, et tulime kaupsist läbi ja ostsime mulle õhukesed saapad. Mu kevad-sügise mustad saapad on võrdlemisi ribadeks kõnnitud, need lähevad nüüd prügikasti. Kolm aastat pidasid vastu siiski. Kuna ma ei salli igavaid saapaid, oli mul jube raske leida midagi, mis sobiks. Poodides on tohutud lasud musti plönne, mis jalas koledad, ma tahtsin midagi värvilist. Lõpuks häda pärast mingid leidsin, mis pole küll päris see, mida otsisin, aga mugavad ja mitte nii igavad vähemalt.

 Noh, häda pärast mingid on.

Kossuhooaeg on täiega lahti läinud, aga meie kooligraafik jookseb täpselt me meeskonna mängudega koos, mistap kui hästi läheb, siis vbla detsembri lõpus ühte mängu saame isegi vaatama minna… Tänavu ei ole mõtet isegi hooajakaarti osta, sest me lihtsalt ei ole mitte kunagi kodus, kui mängud käivad.

Ma vaatan nüüd, kui kaugele mees on meie ühise praktikaaruande kirjutamisega jõudnud 😀

 

Riia trip ja kodu kõpitsus

Sunday, May 12th, 2019

Eile käisime Riias ostmas ehitus- ja sisustuskraami, mida Eestis pole või mis on siin liiga kallis. Saime kööki retrokubu ja seinaplaadid, vetsu kraanikausi ja lisaks taldrikuid, kausse, söögiriistu ja muud vajalikku. Kell kaheksa Haapsalust startisime ja kolmveerand kümme olime kodus tagasi. Täna on mees nikerdanud pool päeva köögimööblit, tegi pööningult leitud veits ussitanud laudadest sahtlitele esipaneelid. Ma niitsin muru, sättisin roose ja istutasin oma rukolat-tilli ringi. See kõik toimus siis, kui mul oli 7 kilti kõnnitud ja mehel 17 kilti joostud, sest ega keret ei või unarusse jätta. Rohkem kirjutada ei viitsi, panen pilte.

 

Üks Riia sutsakas

Sunday, September 30th, 2018

Kuna meil siin reisimiseks üldsegi raha ei ole ega paista ka lähiaastatel tulevat, haarasime võimalusest kinni ja käisime sponsori kulul Riias me poiste kossumängu vaatamas. Mu meelest see oli mõnus vaheldus, kuigi bussisõit oli kokkuvõttes päris ränk. Ikkagi umbes neli tundi sõitu sinna ja teist sama palju öö hakul tagasi.

Buss oli uus ja ilus, kohad krabasin bussijuhi selja taha, et oleks mõnus otsevaade maanteele. Sest ega ju ei tea, vbla mul läheb süda pahaks. Kahjuks suurepärased vaated ei teinud pikka istumist kuigivõrd kergemaks. Ma ise kannatasin sõidu päris hästi välja, aga mees tagasiteel muudkui hädaldas – küll valutas tal jalg algul reiest, siis paremast põlvest ja siis vasakust põlvest ja üleüldse hakkas tal igav, sest tuled võeti maha ja ta ei saand raamatut lugeda. Riiga sõites ta oli täitsa vakka, sest siis oli valge ja ta lugeski terve tee. Ma küll üritasin teda õpetada, et vaata maanteele ja mediteeri, no mõtle midagi mõnusat ja… Ei talle siuksed asjad peale lähe. Mrt on nagu üleorganiseeritud laps, kes ei oska mitte kuidagi olla kui kõik ekraanid ja raamatud ja isegi valgus ära võetakse. Mind päris üllatas, et ta siuke durasell on, et üldse niisama midagi tegemata olla ei oska.

Mrt telefoni aku oli tühi ja juhet polnud taibanud kaasa võtta, sest ei tulnud selle peale, et bussis on iga istme juures laadimispesad. Võttis ta, vaeneke, siis vahepeal minu telefoni, et loeb sealt midagi, aga vist leidis sel hetkel ka interneti liiga tühja olevat, kaua ta seda igatahes ei näppind.

Mulle meeldis maanteel liiklust jälgida, et kui kreisilt lätlaste stiilis möödasõite tehakse ja mis numbritega masinaid liigub. Tänu pidevale aknast välja vahtimisele nägin ka suuri hakklihahunnikuid, millest me buss üle veeres. Bussijuht ütles, et see oli metskits. Ühte avariid nägin ka. Pimedus väsitas siiski.

Ma kossumängust üldse ei kirjutaks. Riia VEF-ilt saime kotti muidugi, aga äge oli see, et terve üks sektor tribüünil oli raplakaid täis. Meie bussiga tuli neid kohale ainult 16 või midagi, aga väga paljud olid tulnud oma autodega ja minibussidega, kokkuvõttes oli meid seal väga mitukümmend. Osad jäid ka teiseks päevaks, sest täna me poisid mängisid Jekabpilsiga (ja võitsid).

Mulle heasti meeldib võõras linnas sõita, vahtida maju ja inimesi. Eriti mõnus on, kui ei pea ise roolis olema. Mina olengi see, kes mööda sõites teie akendest sisse vahib. Ega sõidu pealt ei jõua miskit väga vaadelda, aga tõesti mulle meeldib näha, millised majad on ja isegi seda, millised toad valgustatud akendest paistavad. Bussiga läbi linna sõitmine on umbes samasugune puhkus nagu kuskil võõras linnas kohvikus istudes linnaolu jälgida. Lihtsalt istud ja vahid ja püüad aru saada, kuidas nad siin elavad. Ma üldse ei mõista, kui mees ütleb, et pole ju midagi vaadata, sest ma niisugusel lühitripil tõepoolest vahin kõike suure huviga. Pikka kiitsakat vanaprouat suure sama kiitsaka koeraga. Pitsilisi maju. Veidraid suuri ja justkui liiga kõrgeid maju. Noormeest naljakate õhupallidega. Mukitud tibisid. Kortermajade kööke, millest mõni tundub hullult vaeneke ja teine seal kõrval päris luksuslik. Vaenekeste köökide akendest paistab vilets hämar valgus, samal ajal kui kauniks remonditud köögid säravad nii valgelt, et aknaalused puudki on valgustatud.

Saime tunda, kui mugav on autoiste, kui kodulinnas bussist minu autosse ümber istusime. Nagu sahinaga vajusin istmesse. Mrt tõotas, et ei tee enam ühtegi bussireisi kaasa, nii piinarikas oli ta jaoks see. Ausalt öeldes ma ka enam ei taha. Võib ainult ette kujutada, mis tundega Kmr ja ta sõbrad kooli juures isa autosse vajusid, kui olid üheksa või kümme päeva järjest bussis loksunud Itaalias käies.  See oli alles mõne kuu eest.

Riias sattusime kaks korda toidupoodidesse. Võib tunduda uskumatu, aga me ei ostnud sealt tilkagi alkot. Märkasin küll, et mõni jook oli ligi kaks korda odavam kui Eestis. Õlle hind tundus jaburalt madal, isegi alkovabast õllest oli miski 5,2-prossane odavam. Aga me ei taht.

Võtke seda bussisõidu asja nii, et me oleme lihtsalt vanaks jäänud, kered ei kannata enam kõike välja.

Protected: Direktori sünnipäev

Saturday, February 3rd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Põige põhjamaale

Saturday, August 5th, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Vahepeal

Friday, July 7th, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: ERM jm

Sunday, January 22nd, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Külaskäik ja lebo

Sunday, August 14th, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kaks suvepäeva

Saturday, July 23rd, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Pildiline Läti

Monday, July 18th, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below: