Archive for the ‘Provintsis’ Category

Milline

Thursday, November 15th, 2018

Päev algas sellega, et läksin Tre Raadiosse ja rääkisin otse-eetris diabeetiku toitumisest. Saade on järelkuulatav siin: 15.11.2018. Pidin ära täitma miinimum 20 minutit, aga öeldi, et võin vabalt üle lasta, kui juttu kauemaks jätkub. Vaatasin, et olengi selle saate külalistest kõige pikema monoloogi salvestanud, umbes pool tundi, ja ma oleks tegelikult veelgi rääkinud, tõesti väga palju olulist jäi ütlemata. Ebamugav oli, et ma polnud valmistunud selleks, et saatejuht tahab tervetele inimestele soovitusi kuulda, ma ainult diabeetikutele olin valmistunud rääkima. Vastata muidugi oskasin, sest olen ülikooli tõttu juba aastaid teemas sees, aga oleksin tahtnud olla kontsentreeritum.

Enne saadet küsis raadiomees, kas olen varem raadios rääkimas käinud, mille peale meenutasin, et eelmises elus, no nii päris möödunud sajandil olen kirjutanud üleriigilisse raadiosse uudiseid ja need ka ise telefoni teel otse-eetris maha lugenud. Saatekülaliseks olen ka varem käinud. Ma olin ju ajakirjanik. Tollal oli see tegevus väga õudne, hullult pabistasin iga kord ja kahetsesin, et nõusoleku andsin. Ometi ei kokutanud ma kordagi ja sain oma asjad alati korralikult loetud.

Täna ei pabistanud ma üldse. Läksin raadiosse nagu teeks mingit kõige igapäevasemat asja, ma isegi täitsa tahtsin sinna minna ja juttu jätkus kauemaks. Olin omale paar lehte spikreid teinud, et ei unustaks olulisi asju, fakte ja numbreid ja panin ka läpaka lauale lahti, kust üht-teist vaadata saaks, aga mikrofon oli nii suur ja kogu see kronstein mu nina all nii pirakas, et varjas arvuti ekraani täiesti ära ja piirdusin ainult paberitelt piilumisega, neid sain endale nina ette tõsta. Suud mikri juurest eemale liigutada ei tohtinud, päris peaaegu vastu mikrofoni pidin olema terve aeg. Saatejuht oli ka igasugu salvestuskola taga peidus, talle otsa vaadata ka nagu üldse polnud ruumi ja tegelt polnud vajagi, sest tema küsimused tulid mulle kõrvaklappidest.

Kui saade läbi sai, hüüatas noormees teisel pool lauda mitu korda, et väga hea ja väga super, höhö. Sain hakkama. Pärast töö juures kuulasin rahulikult salvestuse üle ja olin üllatunud, et mu hääl mind üldse ei häirinud. Tavaliselt ei ole mulle mu hääl erinevates salvestustes meeldinud ja alati põen, et räägin liiga kiiresti, aga täna ei häirinud mind mitte miski.

Armas oli see, et laps kuulas oma autoremonditöökojas saadet ja kohe kui see lõppes, kirjutas mulle FB-sse tunnustussõnu. Lisas veel, et üks naine ta töö juurest, kes muideks on mu endine paralleelikas ja matkakaaslane, oli öelnud, et räägin nii tarka juttu nagu mõni professor. Mrt ka tegi märkuse, et mõne mõiste oleksin pidanud lihtsamas keeles lahti rääkima, aga kui saate üle kuulasin, siis tundus endale küll, et nii mitu korda sai mõnda asja korratud, et küllap sai igaüks aru.

Tööle tagasi jõudes vaatlesin ülima rahuloluga guuglianalüütikust, kuidas reaalajas rahvas mu diabeediblogis ringi sebib. Olles kaks päeva jälginud, kuidas peavoolumeedias diabeedispetsialistid, arstid ja õed, rahvale kärbseid pähe ajavad ja räägivad ainult ravist, mis ei toimi (öeldes selle ka otse välja, sest nii on), olin eriliselt tänulik selle eest, et mind saatesse kutsuti. Iga sellise väikese sammuga, mida avalikkuses teen, saab mõni diabeetik järje peale aidatud. Mu tempo on aeglane ja olen ikka nagu hüüdja hääl kõrbes, siiski rohujuuretasandil asjad vaikselt, aga järjekindlalt muutuvad.

Pärast sujus mu igapäevatöö ka eriti ludinal ja isegi oma ohvissi wifi-probleemi suutsin üksi lahendada. Mõnus eduelamus on, kui saan hakkama millegagi, mida pole varem teinud ja eriti veel kui suudan meest üllatada sellega, et temalt abi ei küsi ja täitsa ise mõne endale uue asja teen. Mul keset kiiret tööpäeva kadus wifi, ükski restart ei aidanud. Kuna Mrt ei saanud koolist ära tulla, et asja lahendada, turgatas mulle pähe, et meil ju riiulis ports wifi ruutereid, et prooviks äkki selle välja vahetada. Need uued ruuterid on mingid tillukesed karbid, mille häälestamisega on klientidel olnud probleeme ja ma täitsa kartsin, et need meile kätte jäävad, et äkki ei saagi asja neist ja keegi ei osta. Täna avanes mul suurepärane võimalus ise testida, kuidas neid asjakesi tööle panna ja kas töötavad üldse.

 Selline väike valge vidin, TP-Linki ruuter. Üllatavalt lihtne oli seda tööle panna ja suutsin isegi talle me tavapärase parooli peale võluda. Pärast kekutasin mehele, et panin parooli ka peale. Ja siis natukese aja pärast lisasin, et kle ma su käest ei küsinudki, kuidas see käib. Ihhiii. Mees ütles, et ta märkas jah. No parem oleks, kui ikka märkab, milline suurepärane tööline tal on 😀

Mul on kaks päeva järjest jälle sattunud ärisse mehed, kes otsivad pilguga me ohvissist meest taga, et kas ühtegi spetsialisti ei olegi kohal. Ma täitsa ülbelt olen hakanud vastama, et peale minu siin ühtegi teist spetsialisti ei ole tõesti. Siis nad on sunnitud oma arvutid mu kätte remonti jätma ja ma oma tubli tööga pean iga kord ennast rehabiliteerima. Kuna osa operatsioone teen juba kliendi nähes ära ja nende küsimustele mul enamasti ka vastused olemas on, ei olegi viimastel päevadel enam juhtunud, et keegi oma arvutiga sellepärast tagurpidikäigul põgeneks, et mingi mutt kavatseb ta pilli näppima hakata. Mulle täitsa meeldib mu töö. Vist põhiliselt sellepärast, et mulle meeldib inimesi aidata.

Mrt tuli täna töölt hiljem koju, oli käinud me ohvissist läbi, et ühele kliendile ta arvutid kätte anda ja klient saatis mulle tänuks pudeli valget veini ja Maiuspala kommikarbi. Maitea, kas kommid olid Mrt-le põhiliselt või pigem meile mõlemale vist ja kes neid siin sööb üldse.

Üritus

Wednesday, November 14th, 2018

Korraldasime eile ühes hiigelsuures vallas eakate ümarlauda. Täiesti üldse mitte minu teema ja polnud ma sellest vähimatki huvitatud, aga ära tuli teha ja tehtud sai. Õppejõud oli vaimustuses, saime kiita ja rahvas jäi rahule. Mulle meeldis, et laudkonnas, mida juhtisin, olid eriti ärksa meelega prouad, kes oma lemmikuks sotsiaalseks ajaviiteks nimetasid igat sorti loengud. Elukestvast õppest ei rääkinud keegi, aga just see see on ja mulle imponeeris, et 80+ naised on vaimselt sedavõrd trimmis.

Meil oli catering tellitud ja laud oli kui äke, pärast arutelu kühveldasime omale mõnuga sööki kaasa. Mu karp täitus igasugu köögiviljaga ja isegi üks priske punase sõstra kobar õnnestus sinna libistada.

 Selline.

 Q Catering toitlustas ja tellitud oli tervislik valik. Kohupiimakreem oli super, tundus suhkruta, ja köögiviljavalik oli ka suurepärane. Aga salat ja tiku otsas võileivad olid hullult ülemaitsestatud. Salat jäi praktiliselt kõik järele ja seda ei tahtnud keegi koju ka viia. Ma ei mõista seda, et kui salat tehakse värskest köögiviljast, miks peab selle siis igasugu kangete lisanditega ära solkima. Need tillukesed leivaruudud esiplaanil olid sellised, et sisaldasid korraga liiga palju soola ja liiga palju suhkrut, ei olnud head.

 Enamus lauapealsest oli silmadega vägagi söödav.

Sõitsin peale ümarlauda Haapsalu poole tagasi, aga kell oli veel varajane ja mul suurest suhtlemisest hull rahutus sees, sellepärast pistsin kodus pillid kotti ja sõitsin teise koju ära. Järgmisel nädalal osalen veel ühel ümarlaual vaatlejana ja kahe nädala pärast on arvestus ja saabki juhtimiskursusele ots peale. Hea, et ikkagi jalga ei lasknud. Mingi reflekteerimine vaja veel ponnistada ja ongi kõik selle asjaga. Eks ta natuke lati alt läbi asi oli ja kulutatud ajast on kahju, aga kogemus siiski.

Aeg mängib mõnes mõttes ikkagi mu kasuks. Kui ebameeldivaid asju on ees, siis alati rehkendan, et nii ja nii palju tunde veel ja ongi kardetud asi juba minevik. Kusjuures minevik saabub alati imestamisväärselt ruttu. Oma ülikooliaega panen kõige rohkem imeks, et kuidas küll lendab. Juba neljas aasta jookseb ja lõputöö kirjutamine on käsil. Panin hommikul oma uurimuse küsimused enam-vähem kokku, varsti saadangi testringile. Noh, ja siis võib selguda kohutav tõde, et mu uuringu vastu ei tunta huvi, et valimit ei koti, et valim tunneb ennast ilma mu suurepärase teadustööta ka imehästi ja muuta pole vaja midagi. Või siis ei saa ma oma küsitlust mõnele sihtrühmale levitada, sest ravimifirmade käepikendus blokeerib jälle mu konto ära ja. Natuke selliseid hirme on.

Olen tegelikult suuresti ja sügavalt introvert, parema meelega ei käikski üldse kodust väljas. Aga kui kutsutakse raadio otse-eetrisse, siis üldse nagu ei pelga. Eks neid eetreid ole varem tehtud ka, isegi selliseid, kus pole saatejuhti ja ise pean üksi eetriaja täitma oma suurepäraste uudistega. Aga see oli ammu, eelmises elus. Mu suurim mure on otse-eetritega alati see, et kardan midagi olulist ütlemata jätta. Et lähen stuudiost minema ja avastan, et ohh pagan küll, SEE jäi ütlemata! Tegelikult muidugi, kuna on tegemist kohaliku raadioga, siis… kesse seda kuulab üldse? Olen üritanud, aga igav on ja muusika on nõme. Ma tean, et lapse töökohas autoremonditöökojas mängib see jaam taustaks, mistap jääb loota, et mõni diabeediga töömees ikka juhtub mu pärlitest osa saama.

Täna on maailma diabeedipäev, eilsest saati juba tulistatakse meediasse igasugu mõttetut ja masendavat infot. Arstkond võib ju koostööst rääkida, aga nad ei kujutle ega plaani oma partnerite nimekirjas mitte kunagi mitte kedagi sellist, kes on väljastpoolt tervishoiusüsteemi. Täiega klapid peas. Kui oled arst või õde, oled meiega, kui oled kasvõi ülikooliharidusega tervisespetsialist, siis sind me ei usalda ja kampa ei võta. Been there, done that. Kusjuures vaatasin eile õhtul veganite suud-puhtaks-saadet ja mõtlesin, et nende olukord on infoblokaadi mõttes veelgi hullem. Mingi vanamehenäss, arst ja õppejõud, julges isegi oma näo ja nimega teles ütelda, et pole ühtegi teadustööd, mis tõestaks, et veganlus kuidagi tervisele kasulikum oleks kui segatoitumine. Ta vist eelmise aastasaja kaheksakümnendatel luges viimati uuringuid. Täna, kui südamehaigustest ja diabeedist on saamas epideemia ja igaüks võib vabalt lugeda teadustöid, kus taimetoitlaste oht neist epideemiaist tabatud saada on kõige väiksem üldse, ajada sellist iba… Meditsiiniasjapulgad seal saates ei teadnud sedagi, et Eestis veganitest mitu ülikooli lõputöödki on kirjutatud, mu oma koolist tuli neid möödunud kevadel vähemalt kaks, üks neist ülipõhjalik ja suure valimiga.

Vanamate elust

Saturday, October 13th, 2018

 Vist umbes viis aastat ei ole ma küpsetanud midagi nisujahuga ega teinud pärmitainast. Aga nüüd, kui lapselapsi kantseldama pidin, tundus õige olla tavaline vanama ja teha tavalisi vanamate asju. Toidus on turvalisust ja armastust ja noh, teate isegi. Plikad on meil nääpsukesed, hea kui üldse midagi söövad, mõtlesin neid pisut nuumata. Tegelt kujunes välja nii, et hommikuks keedetud kaerahelbeputru sõi ainult Kmr, Elina sõi mangot, banaani, paprikat ja kaerasepikut ja Mia nokkis ka ühte ja teist. Kumbki näksis lisaks ühe õuna ja piima ka sisestasin neisse mõningase hulga.

Kui õhtul kossumängult tagasi tulin, oli saiakauss peaaegu tühi, aga sellega tegelesid siiski põhiliselt mu poisid, kes tulid kella kolme paiku töölt. Isale ainult mõni kaneelirull jäeti. Mul oli isegi praekartuleid ja köögivilja ja kalapulki. Maitea, mis värk sellega on, et kui lapselapsed on mul hoida, siis vähemalt pool päeva veedan köögis ja muudkui keedan ja küpsetan. Mingi tingitud refleks vist. Sain oma poiste silmis plusspunkte koguda, höhö. Ja lisaks sain teada, et mu vanem poeg armastab lillkapsast, mis on vist ainus köögivili, mille noorem poeg parema meelega söömata jätab.

Tüdrukutega olime pikalt õues ka, lõikasime pojengivarred maha ja koristasime õunu ja igast ülearust orgaanikat. Sooja oli 17 kraadi. Tüdrukud seadsid ennast mängumajja sisse, vedasid sinna mööbli ja hunniku mänguasju. Ma vaatasin muudkui kella, et kas poisid jõuavad ikka enne koju kui mul kossule vaja minna on. No suht jooksu pealt jõudsin pesemas käidud ja kimasin saali kohti kinni panema. Nimekaimuga kahekesi ainult olimegi täna, tal mees võistlustel ja minu oma koolis.

Mängult tulles tuli mõte osta punast veini, ammu pole mingit alkot pruukinud ja äkki tundus, et oleks tšill. Jaamapoes oli koomiline hetk, kui mina ühes kassas maksin oma veini eest ja Mrt väike sugulane mu selja taga teises kassas ostis suitsu ja siis jõudis nimekaim rattaga ka mängult kohale ja küsis kena selge häälega, et kas ma niimoodi üksi hakkangi jooma. Irw, noh. Jah, hakkan jah, ma ütsin, sest tead ju küll mu Mrt-d. Mehe nime ja võibolla ka tuttavate häälte peale keeras väike sugulane kõrvalkassas ennast meie poole kaema ja ma hüüdsin talle tšau. Siuke suguvõsa. Ebatervislike eluviisidega 😀

Mrt-l said selleks korraks koolipäevad otsa, ta õhtul tegi veel Haapsalu peal ühe jooksutrenni ja siis otsustas ikkagi, et sõidab juba täna koju tagasi. Veereb praegu siiapoole ja teeb Ruthi juures väikese kaneelirulli peatuse, sest teate küll, ega siis käbi ei kuku kännust kaugele. Perekonnas on saiapäev 😀

Kossumängul oli õnnetu intsident, kui tantsutüdrukud hakkasid suts liiga vara platsile jooksma, pall oli alles õhus ja viimase sekundi vise tabas ühte tüdrukut otse kümpi. Delfis on sellest video üleval. Saalis olles mõtlesin, et tantsutüdrukud peavad täpselt samamoodi palli jälgima igal hetkel nagu mängijadki, aga kui nüüd tagantjärele seda hetke vaatan, siis saan aru, et tütarlaps ei saanudki palli näha, sest ta jooksis välja korvilaua tagant. Laud varjas palli ära ja nii kui neiuke laua alt välja sai, pall vastu pead tuli. Õnneks abitreener Ruut jooksis kohe appi ja see lätlane ka, kes palli teele saatis. Ma saalis ei jõudnudki aru saada, kes see teine mees seal sebis, alles nüüd videost vaatasin, et too sama viskaja. No juhtub. Olen ise kunagi nooruses jalgpalliga näkku saanud sellise obaduse, et võttis silme eest mustaks, päris korraliku peapõrutuse võib pallihoobist saada. Tüdruk tegi hiljem küll ka ühe tantsu kaasa, aga mu meelest seda ta poleks pidanud tegema, sest pea tal valutas ilmselt päris korralikult. Delfi pealkiri ütleb, et see hetk oli kurbnaljakas, aga tegelikult seal naljakat küll midagi ei olnud, päris hull ehmatus oli see kõigile. Tagantjärele võibolla tõesti on veits koomiline, kuidas pall tüdruku maha niidab.

Homme ilmselt nii vaheldusrikas päev ei tule, sest plaanis on õppida. Tööpäevad on mul sellised, et õhtuks olen suht sooda, sest peaga töötamine tekitab kenakese vaimse väsimuse. Mõnel rahulikumal päeval nagu näiteks reedeti saan teinekord täitsa palju ka töö juures kooliasju vaadata, aga tõsisem õppimine jääb paraku ikka nädalavahetusteks. Ega ma ei kurda. Aga ikkagi see kool võiks nüüd juba hakata läbi saama, hakkab tasapisi tüütuks muutuma.

Viljad

Wednesday, October 3rd, 2018

 Toon ülepäeviti kasvuhoonest väikese ämbritäie tomateid, nii juba mitu nädalat järjest. Ruthi kasvuhoonest, eks ole. Külmemateks öödeks olen seal tööle pannud “ahjud”, pikalt põlevad küünlad kummuli keeratud lillepottide all. Kasvuhoones pole enam mingi soe, aga tomateid muudkui tuleb ja tuleb, need väikesed lillakad kirsid on väga magusad. Seal on mingeid suuremaid sorte ka, aga neist enamus ei jõua ilmselt valmis saada. Arvestades seda, et kasvuhoone alles jaanipäevaks püsti sai, on tulemus siiski märkimisväärne.

Veel tasuks vast märkida seda, et ühel kolmapäeval, kui olin pikemalt verandaga majas ära olnud ja taas koju jõudsin, avastasin, et me väike mehike käib tööl. Ise sebis ennast kodulähedasse autoremonditöökotta töötukassa toetusega. Peale ligi kolmekuulist katsetamist firmades, mis valskust tegid, leidis viimaks tööandja, keda vist isegi usaldada saab. St et kõik on vormistatud nii nagu seadused ette näevad.

Arvestades seda, kuidas me riigis koheldakse mitte ainult noort otse koolipingist tulnud töötajat, vaid ka pensionieelikuid, tahaks ütelda seda, et lõpetatagu see lumehelbekeste jutt. Võibolla kuskil tõesti need päris helbekesed ka hõljuvad, mina igatahes olen kõrvalt näinud pigem töörahva ahistamist, petmist, igat sorti valskust. Ei hakka üksikasjadesse minema, aga soovitan kõigil jälgida maksuameti lehelt kahte asja – kas oled töötajate registrisse kantud ja kas su palga pealt on maksud makstud. Kui ei ole, siis küsi oma tööandjalt, miks ei ole. Ja kui see, mida palgana kätte saad, ei lähe kokku sellega, kui palju su palgalt makse on makstud, siis ikka ka küsi, et mis värk on. Uskumatu värk on, ma ütlen teile. Ja ma siinkohal üldse oma lapsest ei räägi praegu, vaid sellest, mida inimesed mulle kurdavad.

Mul endal on praegu tööd roppu moodi. Ma ei tea, kui palju seda mõjutab asjaolu, et kaks konkurenti oma ärid üleeilsest kinni panid, igatahes on remonditööd palju ja Mrt peab mul õhtuti abiks käima. See võib vabalt olla ka ajutine nähtus, meil käibki äri nii, et üks kuu on miinus ja teine pluss, aga eks ta fakt ole, et ühte nii väikesesse linna ei mahu neli arvutite parandamise äri. Nüüd pooled on läind. Mrt ennustas juba mitu aastat tagasi, et me äri on kahanev ja ühel päeval meid pole enam vaja ja eks need kahanemise protsessid nüüd hooga toimuvad. Kõik ju siiski vast ära kaduda ei saa, sest teenust on mingil määral siiski vaja. Minusuguse vähenõudliku palgatöötajaga kestab Mrt äri loodetavasti veel mõnda aega.

Väikeses kohas on päris keeruline poode elus hoida ja mul on alati kurb vaadata, kui siin ärid ennast kinni panevad (väljaarvatud siis, kui tegemist on otseste konkurentidega). Paar päeva tagasi juhtusin nägema, kuidas Rappelist suur pesu- ja riidepood minema kolis, nad olid seal vist keskuse avamisest saati. Selline elu kokku pakkimine ja lõpetamine on kurb küll ju.

Üks teine pood, mille uue vabariigi alguses tegi endine etkvl-i boss, müüb juba suvest saati ennast tühjaks ja omanik on maja müüki pannud. Seal üks põhjus on kindlasti omaniku vanus. Proua pidavat minema Bulgaariasse vanaduspõlve veetma.

Nii me siin tiksume. Mingi kerge ei ole.

Sügis

Wednesday, September 26th, 2018

Nüüd ongi juba niivõrd sügis et. Olin kooli tõttu mitu päeva jutti üksinda verandaga majas. Kütsin ahju ja tundus, et suvised lagede soojustustööd on teinud seda, et tõepoolest toad püsivad paremini soojad. Õhksoojuspumpa ei pidanudki käima panema. Ära tulles jätsin ta siiski tööle, et vähegi mingi niiskus kogunema hakata ei saaks ja Mrt-l oleks mõnusam oma sessile minna.

 Pildil olevad tillukesed tomatid võtsin kodu kasvuhoonest kaasa, aga need suured jurakad on Haapsalu maja akna alt peenrast. Kui imestad, et mis leib see pildil on, siis see on mu tavaline low carb üllitis, mida üle pika aja taas küpsetada viitsisin.

 Kuna külmaks läks, korjasin kõik tomatid kokku ja viisin taimed komposti. Magamistoa ja köögi akna alla paistab päike ainult hommikupoolikuti, sellepärast imestan, et seal üldse jõudis mõni tomat punaseks minna. Olen sealt järjest neid paari kaupa söögiks võtnud, aga paraku pidin ikkagi suurema osa roheliselt ära korjama.

 See on üks üleelusuurune pesukauss, mille korjasin täis. Laome tomatid ümber papikasti, mõni ehk ikka veel punaseks läheb.

 Ega mingit nalja ei ole selle asjaga, esmaspäeva hommikul kõndimas käies pildistasin rahe jäänuseid, mis vana lastekodu vihmaveetorust oli alla tulnud.

 Need ei ole minu kalad. Pühapäeval juhtusin parajasti mööda minema, kui üks mees tõmbas väiksest viigist välja piraka haugi. Pildil see eespool olev nii suur ei tundugi, aga väikese kalamehe käe otsas vongeldades paistis igavene mürakas. Tegelt mitte rohkem kui 1,5-kilone vist. Kõndisin mehikesega kaasa ta autoni, sest olin palunud luba pildistada kalakest ja ta siis tõstis teise isendi ka autost välja poseerima. Hiljem nägin, kuidas Holmi ääres teisel mehel ahven näkkas.

 Tõin verandalt ära sinna kuivama viidud piparmündi ja vedisin tuppa kõik tekstiilid, mis seal olid – vaibad ja toolipadjad ja liniku. Suveelu on selleks korraks lõppenud. Kuna nagunii juba vaipadega majandasin, siis paigutasin elutoas mööbli ringi ja tekitasin suure lauaga õppimisnurga. Laudu meil teadupärast on rohkem kui üks, neid me saime majaga kaasa suisa kuus tükki. Nüüd kaks lauda on verandal, kaks ajutises köögis ja kaks elutoas. Muidugi oli mul vaja üks väike kaltsuvaip Jyskist juurde osta, kraapisin rahakotist mündid kokku ja üks jupp põrandat kaetud jälle.

Koolis läheb mul esialgu hästi, aga tunnen, kuidas koormus vaevab. Ühes 7-punktilises aines on iga loengupäeva alguses tunnikontroll ja siis peab ju nagu üht-teist selleks meelde jätma. Olen seal hea hooga alustanud ja päris esimeses loengus ootamatult tehtud teadmiste kontrollis suutsin saada paremuselt kolmanda tulemuse. See rõõmustas mind eriti palju sellepärast, et kõik teised olid neid teemasid õppinud möödunud aastal, aga mina juba kolm aastat tagasi. Et midagi nagu ikka see vana pea kinni hoiab. Eile oli tunnikontroll esimeses loengupäevas läbivõetu peale ja selles sain 9,6 punkti, paremuselt teine tulemus grupis. Nii hoida!

Nüüd läheb muudkui raskemaks ja raskemaks ja täna öösel, kui uni ära läks, leidsin ennast juba kahetsemas, et end juhtimiskursusele kirja panin. See on miski 5 EAP värk, mille punkte mulle kooli lõpetamiseks üldse vajagi pole, aga tundus huvitav ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kahetsuse põhjus peitub osaliselt selles, et loengutes käimiseks pean töölt puuduma hea hulga päevi, aga lukus äriuks tähendab saamata raha. Juba septembris olen nii palju kooli tõttu ära olnud, et käive kidub ja raske on majandada. Mõni kuu on kohe selline kitsikus, et masendus tuleb peale. Mingi ime läbi oleme alati neist aukudest välja roninud, me äri käibki muudkui üles ja alla, aga ei või ju teada, millal ta ükskord alla jääbki. Turg kahaneb nagunii, peamistel konkurentidel on aina tihemini uksed kinni, sest tegelevad muude asjadega. Mõtlen küll, et võiksime sest olukorrast kasu lõigata, aga mida sa lõikad, kui pole aega tööl käiagi…

EDIT: Me linnas on neli arvutite parandamise kohta. Üks neist teatas, et alates oktoobrist enam remonditöid vastu ei võta ja teine, see kõige noorem ja suure lennuga peale tulnud äri, on pannud uksele sildi, et erakliente enam ei teenindata. Suletud, ühesõnaga. Jäämegi ainult meie ja vana a-kontor, mis ennast ka juhuslikel päevadel lahti hoiab (viimati sealne omanik ütles kliendile, et pood kinni sellepärast, et tal vaja ehitada). Et siis me oleme varsti sama hästi kui ainus siin linnas, kes veel oma remondiäri lahti hoiab? Ja ainuke avalik arvutiteenindaja, kellelt siin linnas on võimalik kiiret abi saada, on naine… Mis parata 😀

Ilus päev ja kolkameelsus

Friday, August 31st, 2018

Käisin riigigümnaasiumi avamisel. Oli väga kaunis, palju toredaid inimesi jne. Koolimaja ise on muidugi viimase peal, no tõesti väga äge. Aga on üldteada ju ka see, et kohaliku rahva hulgas oli riigigümnaasiumi loomisele suur vastuseis ja see vastaline meelsus pole veel lahtunud. Meile ka ei meeldinud, et lammutati hästitoimivad gümnaasiumid ja tehti põhikoolideks, aga otsus on ammu tehtud ja uus kool valmis, mis siin enam vinguda. Ausalt üteldes on eraldi kool lõpuklassidele absoluutselt kindlasti pigem õppimist soodustav, õhkkond on uues majas nagu ülikoolis. Eraldi tiivas, muide, läheb käima ka mittestatsionaarne õpe ja usun, et on ainult aja küsimus, millal vana õhtukas võib ennast kinni panna.

Aga vot. Astus minu juurde aktusel üks vana ajakirjanik ja küsis, et kas vastab tõele, nagu linna peal räägitakse, et õpilased hakkavad koolimajja käima ühest uksest ja õpetajad teisest, st õpilased ei tohi õpetajatega ühest uksest käia. Et nagu selline klassivahe värk. Ma nii lolli jutu peale ei osanud ütelda ööd ega mööd, kokutasin, et koolil on ju rohkem välisuksi kui kaks ja vahet pole, kust uksest keegi sisse astub. Ega ta mind uskuma ei jäänud.

Täna on koolis lahtiste uste päev ja majas on igasugust rahvast. Nägin seal ka neid, kes alles hiljaaegu FB-s gümnaasiumi loomise otsust kritiseerisid ja kogu ettevõtmist halvustasid. Vaatasin neid ja mõtlesin, et vbla peaksid nad minema küsima nende laste käest, kes homme seal majas õppima hakkavad, et mida nemad arvavad. Tõsiasi on see, et õpilased juba mitu päeva hängivad koolimaja territooriumil ja need, keda pole halbade hinnete tõttu vastu võetud, käivad mammadega direktori juures mangumas, et tahaks kooli. No kahtedega ei saa ju.

Täna ütles üks lõpuklassi minev tüdruk, et nii kahju on, et ainult ühe aasta saab uues koolis käia. Küllap läheb ka meie kooliga nii nagu juhtus Põlvas, et õpilased ei raatsi peale tunde koolist kojugi minna.

P.S. Mulle meeldib, et ühe gümnaasiumi tekkimisega me linnas kaob ka see lõputu võrdlemine, et kellel ikka paremad riigieksamite tulemused ja millises koolis rohkem neid on, kes sirgelt ülikooli lähevad. Seda, kas keegi neist lastest ka koolis õnnelik oli või kui sügavas depressioonis, ei küsinud keegi.

Vaadake pilte. See on raamatukogu, sinna suure valge seina peale tuleb Kaido maal.

Suvalist

Thursday, August 30th, 2018

Haapsalus on ühe eramaja värava peal mingi siuke silt, et “sina valid suuna, mina kiiruse”, höhö. Koeravärk. See ajab mind iga kord itsitama, kui jälle mööda juhtun minema.

Niitsin õhtul koduaias muru, mis oli ühe nädalaga veninud miski 20 cm pikkuseks (et tõmbaks järele kõik, mis suvise põuaga kasvamata jäi). Enne riisusin kokku pirnid ja õunad, mis kubisesid herilastest. Need sumilased olid ennast käärinud pirnidest nii umbe tõmmanud, et ei jaksanud lennatagi, rääkimata mu ründamisest sutsamise eesmärgil. Koomikud.

Rapla aias niitmine võtab alati 1,5 tundi, hull nikerdamine on. Haapsalus ei kulu mitte kunagi üle poole tunni. Aga pean siiski mainima, et olen tänavu koduaias muru niitnud vist ainult kolm-neli korda, peaaegu  nagu üldse mitte. Mehed on abiks olnud ja vahepeal aitas põud.

Mees saabus eile töölt kell üks öösel ehk siis alles täna, eks. Kell kaks öösel hüppas voodist püsti, sest arvas, et oli kooli välisukse valesti kinni pannud. Sõitis kohale ja kontrollis – kõik oli korras. Nüüd läheneb jälle kell südaööle ja mul pole aimugi, mis kell ta töölt koju jõuab. Kõik see töö, mille ta lootis augusti jooksul ära teha, on nüüd tarnete hilinemise tõttu kuhjunud viimasesse nädalasse enne kooli algust. Palju õnne! Igatahes olen ma homseks avamisele kutsutud, lähen kohale, ajan jalad harki ja nõuan õlut ja viina 😀

Üleeile salvestasime Pargi restos Pealtnägija saadet. Mind hämmastas, et Anna saabus kohale nelja vanamehepässiga – siuke suur meeskond ühe väikese inteka tegemiseks! Viis inimest. Kaameramees, kaks toimetajat, miskid valguse sättijad ja. See põhiline toimetaja lihtsalt pikutas diivanis ja näppis telefoni nii kaua kuni Anna intekat tegi. Järgmise nädala kolmapäeval loodetavasti on eetris ja teema on haiglate toit. Mina olin niisama oma teadmistega nõu andmas, enda asemel lükkasin tanki oma lemmikdiabeetiku, ühe väga armsa ja kauni inimese. Vaadake saadet!

Homme võtan plikad auto peale ja läheme verandaga majja suvest viimast võtma. Mrt on muidugi ka nädalavahetusel tööl, sellepärast pole mul vähimatki soovi Rapla majas kopitada. Noored lapsevanemad lähevad suvilasse seenele.

Kooli alguseni on mu esimesel lapselapsel paar päeva, mul endal paar nädalat. Verandaga maja hakkab nüüd täiega õpilaskoduks, sest lisaks sellele, et ise seal kooli ajal ööbime ja Mrt kursavend majutatud saab, elab seal ka mu minia, kes läks mööblirestauraatoriks õppima. Tal on sessid mu mehega samal ajal, fann ja tšill, höhö. Õppige, inimesed, kuni peakene vähegi võtab 😀

 Tööpäevaõhtuti teen selliseid asju. Lastele.

Palju tegemist

Friday, August 24th, 2018

Terve august on olnud väga töine, sel nädalal ka oli hirmus palju tööd. See meeldib mulle, sest siis on palju eduelamusi ja head tunnet inimeste abistamisest ja eriti hea tunde annab aimdus, et sedasi võib isegi kahjumist välja tulla. Nagu jah. Õnnetus, mis Mrt-l töö juures juhtus, röövis suure summa raha ja see saaga vist isegi ei ole veel lõppenud. Puhkus tekitas ka paraja augu. Aga elame veel, kliente on meil peale puhkust käinud nii palju, et kogu aeg imestan, kust nad küll kõik tulevad. Eriti kui järjest ja järjest tuleb täitsa uusi kliente, võõraid inimesi. See asula siin on ju väga väike ja rahvast on vähe, aga eks kliente tuleb ju tervest maakonnast ja kaugemaltki.

Mrt on kogu kupatusega kolinud riigigümnaasiumisse ja veedab pikad päevad seal, ometi on ta mu meelest oma äris isegi rohkem kohal kui enne. Mulle üldse ei meeldinud, kui ta kolme kooli vahet uhas, kogu aeg oli lennus ja iial ei teadnud, millal tuleb. Nüüd on üks kool ja see asub umbes täpselt teisel pool tänavat ja on enam-vähem kindel, et ta tuleb oma ärisse lõunal ja õhtul. Suurema osa tööd teen üksi ära ja mida ei oska, selle jätan mehele.

Järgmisel reedel panen paariks tunniks keset päeva äri kinni, sest olen kutsutud uue gümnaasiumi avamisele. Kutse sain sellepärast, et olen nende slõugani autor, st mõtlesin neile välja tunnuslause. Tegelt on koolis nagunii lahtiste uste päev ja oleksin vist ilma kutsetagi läbi astunud.

Teisipäeval pean ka paariks tunniks äri kinni panema, sest lubasin aidata Pealtnägijal ühte saadet teha. Mis teema on, olgu esialgu saladus, kui eetrisse läheb, siis ütlen. Kui toimetaja helistas ja pakkus, et saatesse läheksin, olin peaaegu nõus, aga mul tuli parem mõte ja nüüd vist saan enda asemel saata ekraanile ilusamaid inimesi. Teisipäeval tullakse intekaid tegema ja ma kõigest südamest loodan, et kõik läheb nii nagu plaanitud. Olen saate tegemise juures natuke nagu moraalne tugi ja natuke nagu konsultant.

Kuna oma äris on permanentselt olukord, kus tööd on palju ja raha vähe, olen suve jooksul kandideerinud mitmele uuele ametikohale ja pole mitte kuhugi saanud. Ühel korral kutsuti isegi vestlusele, aga juba seal vestlusel sain aru, et kolmekümpiste kamp otsib omavanust sõpsi ja nii ongi. Nad ütlesid selle kogemata hooletult välja. Täpselt nii nagu viimastel päevadel ajalehed kirjutavad, siis kolmekümnesed ruulivad ja need kahjuks mingit 50+ inimest oma seltskonnas ette ei kujuta. Noh, väga kitsas maailmanägemine on neil, ütleme nii. Tolle viimase kandideerimise juures ma näen ka kelle nad tööle võtsid (esimene väljavalitu töötas ainult kuu ja nüüd on üks teine ametis, kellega koos kandideerisin). Ja ma näen, et olen neist kõvasti kompetentsem, mu haridus on sobilikum, ma näen, mis idiootseid vigu nad teevad, mida mina iial ei teeks, sest olen valdkonda põhjalikult õppinud. Aga vot ma olen 55 ja nemad on 30-35 ja see otsustab kõik. Ma vahel üldse ei salli seda ühiskonda siin. Umbes 20 aasta pärast need noored saavad aru, kui lollid nad olid viiekümneseid vanaks pidades.

Aga ju siis peab nii olema, sest mul on oma äris ka palju tegemist ja mingit palka ju saan. Ega ma tegelikult ei kujutagi hästi ette, et mul oleks mingid ülemused ja nii. Ma tahan ikka ise otsustada ja asju määrata. Kui ühe korra oled hakanud oma ettevõtteid tegema, siis harjud ju vabadusega väga ära. Olen ettevõtja olnud peaaegu terve elu, juba nõukaajal olin ju täiesti isemajandav fotograaf, vahepeal on olnud paar palgalise töökohta, aga needki enamasti ärivärgi kõrvalt. Kui selle peale mõtelda, siis pole mul vaja mitte uut töökohta, vaid uut paremat äriideed, millega vananemisele vastu tšillida.

Mul on vähemalt üks aasta ülikooli veel jäänud ja tegelt on väga mõnus sel viimasel aastal mitte midagi muuta. Tuletan Mrt-le aeg-ajalt meelde, et ta ei tohi mind magistriõppesse lubada. Noh, et kui mul peaks tulema kiusatus edasi õppida, siis ta peab mulle meenutama, et mul pole seda vaja. Veel üks jupp haridust oleks ainult veel suurem takistus juhul, kui ükskord päriselt peaks vaja olema uut tööd otsida.

Edeneme tasapisi

Sunday, August 19th, 2018

On lihtsalt imeline paikneda peale töörohket nädalat ümber verandaga majja ja jätta kõik argipäevane rassimine selja taha. Mrt oli nädala sees kaks päeva ära, käis riigigümnaasiumiga koolitusel, mistap ise pidin hakkama saama kõigega. Kaheksast remonti toodud arvutist lahendasin üksinda kuus, ainult kaks panid täiega näkku. Ühe ma tegelt mehe õpetuse järgi installisin julmalt üle ja sain korda, kliendil polnud seal midagi olulisi andmeid, aga teine on siiani ripakil. Mulle tegelt üldse ei meeldi, kui tööd venima jäävad, aga alati ei leidu lihtsat lahendust.

Ainult üks tädi läks ukselt tagurpidi tagasi kui ütlesin, et Mrt ei jõua seda tööd täna teha. See oli reedel. Ma oleks võinud ise ka asja vaadata, aga oli sihuke klient, kes isegi nii palju ei lubanud mul oma arvutit näppida, et sellele suruõhuga tolmupuhastust teha. Läkski minema ja lubas tagasi tulla detsembris…

Aga Haapsalus oli eile maitsete promenaad, igast ägedaid lõhnu ja maitseid hõljus siin. Kõige vingema maitseelamuse saime fritüüritud silkudest, mida serveeris meile me kodumaakonna endine sotsiaaltöö boss, kes viskas juba ammu pastaka nurka ja hakkas kasvatama lilli ja köögivilja. Ristemäe talu lett oli me meelest üldse kõige ägedam, tohutu valik igasugu maitsvaid snäkke alates küüslaukudest ja lõpetades mitut sorti vinnutatud kaladega.

Palju tuttavaid inimesi kohtasime ja mõnda, keda isiklikult ei tunne, aga kes, kuna saabuvad helikopteriga, siis on alati vägagi märgatud. Selle endise lauljapaari saabumine tekitas parnassil üksjagu elevust. Üks vastu jalutav seltskond arvustas valjuhäälselt nende eluviisi, üle tänava kõlas mehine “mõlemad joovad ka nagu hobused.” See käis siis kaksikute õdede kohta, kelle alkoholi küüsi langemisest on meedia kirjutanud.

Rõve on Eestis tuntud olla, igaüks arvustab ja suvaline onu väikelinna tänaval teab täpselt, mis su varjuküljed on. Võiks muidugi arutleda selle üle, et “kes teisele ütleb, see ise on.” Ses üteluses on palju tõde sees. Küllap andis tänaval kõva häälega arvustamine tollele onule võimaluse ennast neist naistest parema ja “õigemana” tunda.

Verandaga majas on täna palju ehitust toimunud. Võtsime juba eile köögi ja väikese magamistoa vahelt koormakatte alla ja Mrt pani talad ja prussid paika uue seina jaoks. Mõne sentimeetri kruvis ka lage kõrgemaks, aga ega piisavalt ei saanud. Selle majaosa lagi on välisseina poolt 15 sentimeetrit madalam kui elutoa vastast ja see on vägagi nähtav erinevus, mida niisama lihtsalt kosmeetikaga ei peida. Õige oleks muidugi olnud selle osa seinad üldse maha lammutada ja uuesti kokku panna, sest ega väljastpoolt ka poleks saanud piisavalt ülespoole udida. No nii ära vajunud on kõik. Meil pole raha kapitaalseteks töödeks ja saab ehk niisamagi hakkama. Ega ta vist rohkem ei vaju nüüd, ma loodan, 100+ aastat on oma töö juba teinud.

 Köögi poolt vaadates.

 Vill on helitõke põhiliselt.

 Akna pool nurga taga on korsten ja sinna jäi väike peidukas, kuhu saab ehk kunagi ühe madala kapi panna. Muidu midagi mööblit siia tuppa ei mahu, ainult voodi ja vbla saab miskid riietekapi jupid ehitada vastu elutoa seina uste kõrvale. Magamisase on meil praegu ekstra lai, sest mingeid suvalisi madratseid kasutame, voodi tuleb jupp maad kitsam.

 Toa pool on reikade all paber ja köögi pool kile.

 Mrt pani õhtul vetsus ka viimased lauad seina. Käisin isegi värvi toomas, et võõpan need üle ja ukse ka, aga mees tahtis dušinurgas palke vähemaks saagida ja igast valgusleiutisi teha, ma oleks ette jäänud. Hakkasin siis niisama lugema ja avastasin, et ilmateade ennustab homseks lausvihma. Selle peale tormasin kuuri ja ajasin muruniitja välja, kuigi pühapäeviti ma tavaliselt ei taha sellega lärmata. Niitmine siin õnneks üle poole tunni ei võta. Eile nokitsesin kraaviperve ja aiaaluse umbrohust puhtaks, et need roosihekile peale ei tuleks, kitkusin kõnniteeservi ja postkasti alust ja nüüd niidetud muruga näeb kõik väga hoolitsetud välja.

 Saagu valgus ja valgus sai. Pildilt paistavad need palgiotsad ka, mida Mrt täna sirgemaks saagis. Kmr oli enne just tähelepanu juhtinud asjaolule, et meil on oma elamistes kokku neli vetsu ja ainult ühes on valgustus. Nüüd on kahes. No ja terava valguse käes on eriti selgelt näha kui väga rääbakas ja pooleli siin kõik on.

Protected: Aias ja toas

Monday, July 23rd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below: