Archive for the ‘Provintsis’ Category

Haavad

Sunday, August 4th, 2019

Haavad paranevad kenasti. Mrt ostis sel päeval, kui opil käisin, kõik valuvaigistid välja, mida arst soovitas, aga ma pole neist ühtegi võtma pidanud. Eile hommikul riskisin esimest korda üleni duši all käia, mille järel toimus haavade puhastamine ja plaastrite vahetamine, kõik sujub kenasti. Ei tea, mida need inimesed küll teevad, kellel pole kodus siukest partnerit, kes on võimeline meditsiinilisi protseduure tegema, vist peavad siis arsti juurest läbi astuma peale iga pesu? Mu mehel vist juba sõrmed sügelevad niitide järele, mis mind koos hoiavad, eks umbes nädala pärast võin lasta tal need välja nokkida. Niit on tugev nagu traat.

Olen tänaseks jõudnud arusaamisele, et mitte õlapealses haavas ei loksu vedelik, vaid turja peal. Võib ka olla, et enne loksus mõlemas, aga nüüd kuulen seda häält ainult kukla tagant. Tõsiselt loodan, et mis iganes seal tühimikus loksub, mis kasvajast järele jäi, kaob see iseenesest ja ma ei pea minema jälle haiglasse, et lasta see süstlaga välja võtta. Turja pealt on igatahes tänaseks kadunud ka see kole lohk, mis õmbluse kõrval oli.

Kaotasin operatsiooniga rohkem kui ühe kilogrammi kehakaalust, kuigi ma ei usu, et mu lipoomid nii palju kaalusid. Nüüd siis ongi ainult viis kilo veel sellist ülekaalu, millest peaksin püüdma vabaneda. Enesetunne on igatahes hea ja olen rõõmus, et siiski julgesin lipoome eemaldama minna. Mees on ka rõõmus, ma tegelt ei teadnudki enne, et mu kasvajad teda palju häirisid.

Eile askeldasin juba üsna palju ka aias ja täna koristasin tube, aga muru niitmine on hetkel mehe töö. Teises kodus ka pidi seekord Mrt muru pügama, sest Kmr vigastas poistega palli mängides jalga. See juhtus ühel õhtul kooli staadionil ja kuna valu oli tugev, lasi laps ennast kohalikku emo-sse sõidutada. Sealt saadeti ta minema, sest väidetavalt polnud pilditegijat kohal. Ma tean, et röntgeni inimene on nädalavahetustel koduses valves, aga ühe väikese jalavigastuse tõttu ei hakatud teda välja kutsuma. Olin ausalt öeldes väga häiritud sellest, et kiirabist niisama lambist inimene minema saadetakse ilma abi andmata. Mrt pidi pärast kodus mehikest trepist üles tassima, nad tegid külmakompressi ja kuidagimoodi üritasid jalga putitada, et Kmr öösel magada saaks. Järgmisel päeval ta läks emo-sse tagasi ja siis sai ka pildi ära teha – õnneks luumurdu pole, ainult põrutus ja väänamine.

Hull vigaste perekond.

Ma seda oma haava sees vedeliku loksumist ikka kahtlustan, et no pole asi õige. Jube veider on see hääl, täpselt selline nagu oleks mu turja sees nõukaaegne soojakott, kus sees vesi loksub. Mäletate neid kummist soojakotte, keeratava kummikattega korgiga? Siuke plaks ja plaks käib kogu aeg, kui kõnnin. Ma algul päris siiralt kahtlustasin, et mingi anum on mu sisse unustatud, aga no see pole ju võimalik. Või on? Arst põhjendab seda asjaoluga, et kasvajad olid suured ja väga suur tühi ruum jäi mu sisse. Anestesioloogi nägin opijärgsel päeval juhuslikult tänaval ja kurtsin ka loksumist, tema arvas, et vbla mõni veresoon jäi lahti. Kusjuures ma ei saanud talle seda häält demoda, sest nii kui sammu lähemale astusin, ta kuri taks ründas mind. Uskumatu, et kellelgi kenal inimesel veel tänapäeval nii loll koer on, kasvatamata ja sotsialiseerimata! Küsisin anestesioloogilt seda ka, et kas on äkki võimalik ultraheliga vaadata, mis haava sees on, aga ta ütles, et selle protseduuri järjekorrad on jube pikad. Mis seal ikka. Ootame, vaatame ja… kuulame.

Üks triangel kogu aeg

Thursday, May 30th, 2019

 Tagant gümnaasium…

 Käisime ettevõtjate tunnustamisüritusel Ööbiku Gastronoomiatalus. Naised pidid kandma kübarat, aga ma ei kannata mütse, sellepärast olen totaka rosetiga. Etikett lubab, et kübara asemel võib roseti panna. Pärast vaatasin piltidelt, et oleksin võinud madalama sonksi teha, koos rosetiga mõjub mu igapäevane hobusesaba imelikult.

Kuna alailma on mingid üritused, kaitsmised, peod jne, siis kahetsesin, et olime andnud nõusoleku täna pidusse minna. Aga Mrt pidi eelmise aasta oma kategooria võitjana tänavuse võitja välja kuulutama ja sellepärast on ikka hea, et me ei viilinud. Selle väljakuulutamisega sai nalja. Mrt hakkas ümbrikut avama ja ütles samal ajal tõsise näoga midagi sellist, et “ja teist aastat järjest…” Ta nalja peale müristas terve saal naerda, see oli nii ootamatu ja koomiline. Iseennast ta siiski võitjaks ei kuulutanud, vaid ütles ikka pärast õige nime ka. Imestan, et ta mulle polnud isegi avaldanud, et plaanib niukest tünga teha, aga ta pärast ütles, et mõtles viimase hetkeni, kas ikka ütleb niukest. Tore on, et ütles, see oli lõbus. Üldse kogu see piduõhtu oli igatepidi lahe, sest meil on ettevõtjate hulgas palju tuttavaid, rahvast oli rohkelt ja umbes pooli inimesi me ka tundsime. Nagu alati. Lasime sealt siiski keset üritust vaheajal jalga, sest Mrt pidi Haapsallu sõitma, tal homme on lõputöö kaitsmine.

Täna kaitsesid oma diplomitöid disaini eriala rahvad, neid oli vist ainult kaheksa järel. Me tuttav, keda õpingute algul keelitasime jääma ja mitte kooli pooleli jätma, oli ka kenasti lõppu jõudnud ja temalgi on nüüd ülikool valma. Tal oli hullult lahe lõputöö, üks äge toode, aga sai siiski üsna kehva hinde ja oli pettunud. Olen aru saanud, et head hinnet on võrdlemisi raske saada. Seda enam imestan, et meie eriala 24-st inimesest lausa 10 kaitsesid hindele A. See ongi haruldane tegelt, sest enamasti on suurepärane tulemus ainult paaril-kolmel lõpetajal. Meil paistab olevat tugev kursus selles mõttes, et oleme üksteise suhtes hästi toetavad ja see tulemustes ka peegeldub.

Mul võtab aega arusaamine, et nüüd ongi nii, et üks suur kohustus on vähem. Näiteks täna hommikul istusin arvuti taha kohvi jooma ja kohe kui üks hea uurimus ette hüppas, ma hakkasin seda endale arvutisse salvestama. Olen neli aastat järjest kogunud uuringute linke, mida koolitööks kasutada saaksin ja täna hommikul äkki mõtlesin, et aga milleks? Ma tõesti ei tea, et milleks. Enam ei ole vaja.

Peaksin ükspäev heietama väärarusaamast, et kui inimene mingi kooli lõpetab, ta peab kohe õpitud erialale tööle asuma. Justkui me käiksime koolides omandamas mingeid kindlaid liigutusi, mida siis kohe peale kooli raha eest peame tegema hakkama. Ei ole nii. Ma selle kitsa nägemise ükspäev lükkan ümber, kui jaksan pikemalt kirjutada.

Pöörane

Friday, May 10th, 2019

Lõppev nädal on olnud pehmelt öeldes pöörane – tänuõhtu, tutvustusõhtu, sünnipäevaõhtu… ja kõige selle vahel diplomitööde nikerdamine, millel ei paistnud lõppu tulevat. Kusjuures Mrt 45 on meil veel tähistamata, sest meid pole lihtsalt kodus olnudki. Täna õhtul siis viimaks võtame aja maha ja teeme väiksed tordid.

Kõige kreisim on olnud see, mis toimus mu lõputööga. Omast arust sain ta valmis juba ammu, aga leidsime juhendajatega vaheldumisi aina uusi ja uusi apsakaid, mis viimastel nädalatel on olnud küll ainult vormistuslikku laadi… Aga. Tekstidokumentidel on kombeks sedaviisi käituda, et kui ühest kohast parandad, hüppab teise kohta viga sisse jne jne jne. Eile õhtul ma seetõttu täitsa murdusin, sest teades, et kõik on juba valmis, pidin ikkagi korrigeerima päist ja jalust ja tagatipuks avastas Mrt, et veerised, mille nädal tagasi õigeks panin, on ikka valesti. Arusaamatu, miks muutused ei salvestunud, igatahes juhtus veeriste laiemaks panemisega see, et üks lehekülg teksti tuli juurde, pidin kõik leheküljed üle käima, et loendid jääksid lehekülgede piiresse ja pealkirjad ei istuks lehe lõpus ja diagrammide allkirjad oleksid seal kus vaja… Viimaks avastasin, et allikad ka ju kitsamaks lükatud ja seal oli vastikult palju asju paigast läinud. Ja et sellest veel vähe oli, avastasin hommikul, kui juba tahtsin tööd allkirjastada, et mu Rootsi juhendaja on pannud allkirjad lehtedele, kus seisab, et töö on 47 lk pluss lisad pikk, aga vormistuse parandamisega muutus lk nr 48-ks. Kujutasin juba ette, kuidas hakkan allikates reavahedega soperdama, et nui neljaks üks lehekülg vähemaks saada, sest täna on see kuupäev kui mu juhendaja pidi ära sõitma ja eemalduma igasugu elektroonilistest seadmetest. Õnneks oli juhendaja veel kättesaadav, skännis keset tööpäeva kuskil Rootsi haiglas mu annotatsioonid uuesti sisse ja saatis meilile.

Mu diplomitöö on koos lisadega 65 lk pikk. Mrt töö on umbes poole lühem, aga tal on mahukas praktiline osa, mis päriselt ka gümnaasiumis töötab. Viimasel ajal olengi tegelenud rohkem mehe tööga, sest ta juhendaja tollele tekstiosale pöörab vähe tähelepanu. Aitasin struktureerida, keelt parandada, lauseid moodustada… Veidraid asju olen õppetööga seoses oma mehe kohta teada saanud. Ma näiteks ei teadnud, et ta on kohutavalt sõnaaher. Mrt jaoks pole üldse mingi probleem ennast ilma tegusõnadeta väljendada, ta lambist kaotab sõnu keset lauset ja seda mitte vähe. Võibolla see, et ta viimastel aastatel ainult inglise keeles loeb, on emakeele ära rikkunud, ei tea, aga ega need inglismannid ka ju ilma tegusõnadeta ei saa. Igatahes pole temast mingit jutu veeretajat, hull konkreetne vend on, aga lõputöö on selline asi, kus tuleb mõnda fakti mitu korda kirjeldada ja tagatipuks kirjutada nii, et lauset ei peaks mitu korda lugema enne kui aru saad 😀

Eile, kui Mrt tööle mitu korda vee peale tõmbasin, ta oli viimaks mulle nii tänulik, et tahtis kõik maailma vahuveinid kokku tassida, mille peale küsisin, et tahad minust joodikat teha vä. Küllap saabub ükspäev tasakaal, kui Mrt magistriõppes mu programmeerimise kodutöid sooritama hakkab 😀

Üleeile olime oma suures ülikoolis magistrikavade tutvustamise õhtul, kus toimus niivõrd hea müügitöö, et me mõlema õpiplaanid pöörati uuesti tagasi me algse valiku juurde, mille olime juba ümber otsustanud. Eks paistab, kuidas sellega läheb, ma ei pruugi sinna sisse saada, sest mul pole esimese taseme IT-haridust, aga kuna tahame koos õppima hakata, siis käsin mehel vastuvõtukomisjoni ähvardada, et nad ei saa teda enda parimaks õpilaseks, kui nad ta naist vastu ei võta. 😀 Sest tõepoolest me tahame hakata koos koolis käima, samal ajal ühe autoga ja koos õppida samu asju, et elu oleks lihtsam ja püsiksime samal lainel. Mis eriala tahme, ma praegu ei ütle, aga üks IT teema see igatahes on. Mind võib sisse aidata 20-aastane IT töökogemus, selle kohta käisin pärimas ja paistis, et siuksed asjad avaldavad muljet. Vastuvõtukomisjonidele ma üldiselt ennast müüa ei oska, kipun ikka põruma esimesel katsel ja vahel ka teisel ja kolmandal.

No vot, mõtted on rohkem tulevikus, kuigi peaksin keskenduma sellele, kuidas oma lõputöö kaitstud saaks. Jubedasti on ära tüüdanud kõik see koera saba peal kõõlumine, aga varsti, varsti…

Eile käisime vallarahva kulul söömas ja joomas, Mrt koos kaaslasega oli millegipärast kutsutud valla tänuõhtule. Peamiselt lobisesime seal naabritega.

Ahh, üks tingeltangel käib kogu aeg 😀

Peaaegu suvi

Tuesday, April 23rd, 2019

Kuna õhtul töölt tulles oli sooja 23 kraadi või isegi rohkem, tuli meil vastupandamatu soov õues grillida.

 Sel ajal, kui mees liha küpsetas, koristasin mina terrassi ja tõin kuurist sinna talvituma viidud muruvaiba tagasi. Oleme  viimasel ajal kodus ülivähe ja terrassi kuigivõrd ei kasuta, täitsa mõnus oli üle hulga aja seal õhtust süüa.

 Grill ja tšill. Kui päike naabrimaja taha kadus, pidime tuppa minema, sest sääsed hakkasid ründama.

 Järjekordselt külastas meid me tänavaotsa husky. Möödunud suvel avastasime ta mitmel korral oma kasvuhoonest. Mrt-l on ta jaoks isegi spetsiaalne köis kõrvale pandud, millega teda koju vedada. Seekord oli koer käinud vist metsa all sulberdamas, sest jube sopane oli, pani oma sõbraliku porise käpa mu käsivarre peale 😀 Mrt jalutas mehikese koju ja helistas omanikule, et sai veits ta koera kantseldatud. Mille peale koeraomanik varsti saabus me terrassile, et tuua tänutäheks üks šokolaad 😀

Mul on olnud täna tihe suhtlemine oma lõputöö juhendajatega nii Eestis kui Rootsis. Eile kukkus tähtaeg kui pidime tööd eelkaitsmisele esitama ja juba mu juhendaja jõudis jälle teha tööle paarkend parandust. Täitsa naljanumber. Need on kõik sellised peenhäälestavad parandused, peamiselt vormistuslikud. Üks mu juhendaja on ka me erialaseminari õppejõud ja parim spetsialist lõputööde vormistuse alal üldse. Iga kord kui ta ettekirjutused täitnud olen, leiab ta jälle mitukümmend kohta, kust jälle midagi kõpitseda saab, no lõputu-lõputu parandus. Kahtlustan, et ta tahab mu tööst teha mingit näidiseksemplari tulevastele õppuritele. Mul on tegelt täiega vedanud, et sellise juhendaja omale sain, sest näen, kuidas teised on hädas sellega, et juhendajad pole piisavalt kriitilised või osavõtlikud.  Olen õppinud võtma kõike kriitikat ja parandusi emotsioonita ja ega ei olegi veel tekkinud ühtki sellist olukorda, kus ma poleks parandusi aktsepteerinud.

Homme oleme Tartus diplomitöid lugemas. Sealses tervishoiu kõrgkoolis on paar tööd, mida kindlasti pean lugema enne kui oma töös üht-teist väidan. Nad kahjuks diplomitöid netti ei pane ja elektrooniliselt ka välja ei saada, ainult raamatukogus saab neid lugeda. Eks siis võtame mehega ühe sellise väljasõidu päeva, mis parata. Tal on koolivaheaeg parajasti. Tahan olla täpne ja mitte eksida oma töö uudsusega, sellepärast pean kursis olema sellega, mida varem on uuritud. Teiste ülikoolide lõputöid olen lugenud netis, enamasti on kõik täismahus kättesaadavad, ainult Tartu Tervishoiu Kõrgkooli omad ei ole.

Tegelt ma olen täiega mäel omadega. Diplomitöö on pmst valmis, ainult esitlus teha kaitsmiseks ja see läbi mängida. Kaks etteastet ja ongi selle kooliga ühel pool.

Esimene tund

Friday, April 5th, 2019

Ajaloo huvides pean jäädvustama, et alustasin toitumise valikaine õpetamisega riigigümnaasiumis, kus sooritasin esimese tunni. Võib vist öelda, et läks hästi, sest välja mind ei vilistatud. Pooled õpilased küll puudusid töö- ja karjäärimessi tõttu, aga mul oli nende kümnegagi piisavalt tegemist, kes kohale ilmusid.

Mitu inimest on arvanud, et sebisin ennast kooli tunde andma tutvuse kaudu, kuna seal töötab mu mees, aga olgu see oletus siin kohe ümber lükatud – mind kutsus tundi andma maakonna tervisedendaja ja mu toitumise tund on üks osa tervisedenduse valikainest. Aga siit edasi ma tahan minna üksida, et elu ikka oleks piisavalt raske. Sellepärast käisin peale tundi õppejuhiga rääkimas, et pakun neile uuest aastast tervet eraldi valikainet ainult toitumisest. Lihtsalt liiga mõttetu tundub käia rääkimas üks kord 70 minutit, sest teema on suur ja lai ja selle lühikese ajaga jõuan napikalt öelda “taldrikureegel” või midagi ja juba ongi tund läbi.

Eile oma esimest tundi andma minnes olin elevil nagu väike laps, sest noh, kõik-kõik on uus, eks. Aga üldse enam ei pabistanud, sest olin teinud korraliku koolituskava ja kõik vajalikud värgid ette valmistanud. Pabistasin ära juba mitu kuud tagasi, kui see pakkumine tuli ja ausalt öeldes poleks üldse soovinudki seda teha, aga väike vastutustunne, et peaks nagu riigi poolt antud hariduse eest midagi kogukonnale tagasi andma, ei lasknud öelda ei. Mu ainus muretsuse põhjus oli hirm just välja vilistatud saada, sest ühe mu kursaõega sarnane asi juhtus. Ta kirjeldas, kuidas mingid vennad tal gümnaasiumis tunni pekki keerasid, ta pmst ainult distsipliiniga tegeles seal ja sai küll tunni antud ja kes kuulata tahtis, ehk isegi kuulis midagi, aga ta põrus täiega. Kusjuures sellel inimesel on isegi riiklikult tunnustatud koolitajakutse olemas. Ta kirjeldus tundus kui maailma õudseim kogemus, sellepärast mõtlesin, et õpin tema vigadest ja ei hakka õpilasi mugavustsoonist välja tirima. Noh, et ei tõsta laudu ümber ega hakka kedagi nii hirmsasti keelama ega õiendama, vaid püüan olla… normaalne.

Tunni algus oli omapärane, sest kõik istusid klassis laiali ja võimalikult kaugel mööda seinaääri, keskmisesse ritta ei istunud keegi. Kaks tütarlast aknapoolsest tagumisest pingist sobrasid telefonides ja seletasid valju häälega nagu mind polekski kohal. Küsisin, kas nad ehk tahavad teistega ka jagada, mida neil põnevat on, aga nad vastasid, et neil on üks tähtis koolitöö vaja ära teha ja sellepärast jutustavad. Ütlesin, et okei, tehku rahulikult edasi, kui suudavad vaikselt toimetada ega sega tundi. Vaikus saabus ja minu kohalolu või tunni teema ei paistnud neid häirivat. Alguses. Mingi aeg märkasin, et neiud kuulavad, mida räägin, isegi üritavad küsimustele vastata ja kui poole tunni pealt joonistamise materjalid laiali jagasin, hakkasid suure õhinaga kritseldama. Jehhuu, eks ole!!! Minu võit 😀 Kusjuures tunni lõpus tegime tasakaaluharjutusi ja ignorandid tegid kõike kaasa! Ja päris lõpus, kui kirjalikke materjale jagasin, nad võtsid neid oma sõpradele viimiseks ka.

Olin lasknud Mrt-l trükkida omale kenad pitsilise servaga taldrikud paberilehtedele ja panin noored taldrikureeglit joonistama. Kusjuures ütlesin, et kellele joonistada ei meeldi, see jagagu lihtsalt taldrik osadeks ja kirjutagu peale, kuhu ossa mingi toit sobib. Kõik joonistasid mõnuga! Olin arvanud, et gümnaasiumi inimestele selline ülesanne liiga titekas tundub, aga noored lasid fantaasial lennata ja paistsid jube rahul olevat. Ühe noormehega leidsin ühise keele kui küsisin, kas ta on Kreisi raadiot vaadanud, et selline ruuduline siga, höhö. Ta ütles, et ahjaa, see reketi nali. 😀 Kui imestasin, et keegi ei kirjuta, siis üks neiu kommenteeris, et nad üldse pole saanud tundides joonistada. Vaat siis! Andke lapsele värvipliiatsid ja te näete! Mis sellest, et need lapsed hakkavad varsti vbla ise lapsi saama.

Teine hämming oli mul see, et kui folaatidest rääksin, et tulevastele emadele on see jutt hästi oluline teada, siis absull kõik tüdrukud kuulasid kõrvad kikkis. See on see teema, et kui tahad tervet last sünnitada, siis piisavale folaatide saamisele toidust tuleb hakata tähelepanu pöörama juba enne rasedaks jäämist. Ja kui lapseootele jääd, siis ämmakas nagunii määrab foolhappe lisaksvõtmist ka purgist.

Mu ainukene feil oli see, et ma ei oska aega arvestada. Umbes 4-5 sisuslaidi oleksin pidanud rohkem tegema pluss et loengu lõppu jäetud maiuspalasid ehk ajakirjanike tekstidest vigade otsimist võiks ka rohkem olla. Need viimased ma olin just selleks pannud, et kui aega jääb üle või puudu, saan nendega manööverdada. Äge oli, et noortele meeldib nuputada ja ma täiega imestasin ühe neiu ja noormehe teadmisi asjast, tütarlaps oli eriti terav kriit. See sama tüdruk oli enne tunni algust öelnud, et peab kümme minutit varem lahkuma ja me leppisime kokku, et siis lihtsalt hiilib vaikselt minema, aga kui siis see aeg täis sai, ta oli ikka veel tunnis ja venitas viimase hetkeni kuulata. Kuna ma aega arvestada ei osanud, siis lasingi nad kõik viis minutit varem ära.

Olin jätnud tunni lõppu lobisemisaega, et uurida, mis teemad neid enim huvitavad ja sain teada, et nad valiksid iga kell tervisedenduse asemel täismahus toitumisõpetuse. Noh, selle jutu peale ma siis kõndisingi õppejuhi juurde ja pakkusin välja, et võin neile uue valikaine teha sügisest.

Ei, elu ei pea olema kerge. No vaja ikka ennast proovile panna! Kerge on igav.

Kui tervisedendajale rääkisin, et kaks neiukest algul tundi segasid ja ei tahtnud kaasa teha, oli ta esimene küsimus, et kas need sealt akna alt tagant pingist. Jah. Ehk et alati on hea teada, et viga pole minus, vaid osad õpilased ongi teisemad kui teised. Kusjuures olukorda lahendades tundsin, kui väga palju on mul kasu ülikoolis võetud didaktika ainetest. Olin tegelikult valmis palju hullemateks olukordadeks kui pisut lärmi klassi tagant nurgast ja mind üllatas, et kui korraks keset tundi sealt veel hääli tuli, siis piisas ainult hetkeks naeratades sinnapoole vaatamisest ja sai vaikus majja. Seekord läks hästi, ütleme nii. Aga alati võib segaja tunnist minema saata, sest ega seal istumine neile kohustuslik pole.

Mulle on toitumise õpetamine vajalik selleks, et kui üldse peale kooli enam asjaga ei tegele, teadmised kustuvad. Raha makstakse ka. Mul pole vähimatki soovi saada toitumisnõustajaks, see töö ei meeldi mulle ja tundub isegi natuke nagu lati alt läbi minek. Me õppekavas on üle poolte ainete seotud toitumisega, sest on selline kallak valitud, aga teadmisi saame muidugi oluliselt enamaks. Diabeedi teemast on ka suht kopp ees juba, sest midagi väga uut selles vallas enam ette ei satu ja meedikuks õppida on mu jaoks liiga hilja (no ei hakka öövalveid tegema, ei hakka!). Diabeetikuid tohiks toitumise alal ametlikult nõustada ainult toitumisterapeut, aga sellisel peab olema meditsiiniharidus (mitte et me süsteem üldse sooviks näha, et diabeetikud sobivalt söövad ja vähem ravimeid tarvitavad). Teist sama taseme haridust tasuta teha saaksin nagunii alles seitsme aasta pärast, sest selline on seadus. A mis ma enne pinssi enam… Ehk et tulevikku vaadates kuluks väike õpetajaharidus ära küll, sest see on amet, kus ei ruuli kolmekümpised ega üldse noored inimesed ja on ka minusugustel veel töövõimalusi.

Üks teadmine, mis mulle hästi meeldib, on see, et õpetamise eesmärk on mõjutada hoiakuid. Eks natuke mõni teadmine ka võiks noorele inimesele külge jääda, aga hoiakutest ikkagi algab kõik.

Ma viimasel ajal polegi endalt enam väga küsinud, kelleks saada tahan, kui suureks saan.

P.S. Meie gümnaasiumi värvid on tumelilla ja kollane. Käisin tundi andmas samavärvi lilla kampsuni ja lilla-valgetriibulise pluusiga, küüned kollaseks värvitud. Et nagu kaitsevärv või nii, millega saaks varjuda juhul, kui jamaks läheb 😀

Milline

Thursday, November 15th, 2018

Päev algas sellega, et läksin Tre Raadiosse ja rääkisin otse-eetris diabeetiku toitumisest. Saade on järelkuulatav siin: 15.11.2018. Pidin ära täitma miinimum 20 minutit, aga öeldi, et võin vabalt üle lasta, kui juttu kauemaks jätkub. Vaatasin, et olengi selle saate külalistest kõige pikema monoloogi salvestanud, umbes pool tundi, ja ma oleks tegelikult veelgi rääkinud, tõesti väga palju olulist jäi ütlemata. Ebamugav oli, et ma polnud valmistunud selleks, et saatejuht tahab tervetele inimestele soovitusi kuulda, ma ainult diabeetikutele olin valmistunud rääkima. Vastata muidugi oskasin, sest olen ülikooli tõttu juba aastaid teemas sees, aga oleksin tahtnud olla kontsentreeritum.

Enne saadet küsis raadiomees, kas olen varem raadios rääkimas käinud, mille peale meenutasin, et eelmises elus, no nii päris möödunud sajandil olen kirjutanud üleriigilisse raadiosse uudiseid ja need ka ise telefoni teel otse-eetris maha lugenud. Saatekülaliseks olen ka varem käinud. Ma olin ju ajakirjanik. Tollal oli see tegevus väga õudne, hullult pabistasin iga kord ja kahetsesin, et nõusoleku andsin. Ometi ei kokutanud ma kordagi ja sain oma asjad alati korralikult loetud.

Täna ei pabistanud ma üldse. Läksin raadiosse nagu teeks mingit kõige igapäevasemat asja, ma isegi täitsa tahtsin sinna minna ja juttu jätkus kauemaks. Olin omale paar lehte spikreid teinud, et ei unustaks olulisi asju, fakte ja numbreid ja panin ka läpaka lauale lahti, kust üht-teist vaadata saaks, aga mikrofon oli nii suur ja kogu see kronstein mu nina all nii pirakas, et varjas arvuti ekraani täiesti ära ja piirdusin ainult paberitelt piilumisega, neid sain endale nina ette tõsta. Suud mikri juurest eemale liigutada ei tohtinud, päris peaaegu vastu mikrofoni pidin olema terve aeg. Saatejuht oli ka igasugu salvestuskola taga peidus, talle otsa vaadata ka nagu üldse polnud ruumi ja tegelt polnud vajagi, sest tema küsimused tulid mulle kõrvaklappidest.

Kui saade läbi sai, hüüatas noormees teisel pool lauda mitu korda, et väga hea ja väga super, höhö. Sain hakkama. Pärast töö juures kuulasin rahulikult salvestuse üle ja olin üllatunud, et mu hääl mind üldse ei häirinud. Tavaliselt ei ole mulle mu hääl erinevates salvestustes meeldinud ja alati põen, et räägin liiga kiiresti, aga täna ei häirinud mind mitte miski.

Armas oli see, et laps kuulas oma autoremonditöökojas saadet ja kohe kui see lõppes, kirjutas mulle FB-sse tunnustussõnu. Lisas veel, et üks naine ta töö juurest, kes muideks on mu endine paralleelikas ja matkakaaslane, oli öelnud, et räägin nii tarka juttu nagu mõni professor. Mrt ka tegi märkuse, et mõne mõiste oleksin pidanud lihtsamas keeles lahti rääkima, aga kui saate üle kuulasin, siis tundus endale küll, et nii mitu korda sai mõnda asja korratud, et küllap sai igaüks aru.

Tööle tagasi jõudes vaatlesin ülima rahuloluga guuglianalüütikust, kuidas reaalajas rahvas mu diabeediblogis ringi sebib. Olles kaks päeva jälginud, kuidas peavoolumeedias diabeedispetsialistid, arstid ja õed, rahvale kärbseid pähe ajavad ja räägivad ainult ravist, mis ei toimi (öeldes selle ka otse välja, sest nii on), olin eriliselt tänulik selle eest, et mind saatesse kutsuti. Iga sellise väikese sammuga, mida avalikkuses teen, saab mõni diabeetik järje peale aidatud. Mu tempo on aeglane ja olen ikka nagu hüüdja hääl kõrbes, siiski rohujuuretasandil asjad vaikselt, aga järjekindlalt muutuvad.

Pärast sujus mu igapäevatöö ka eriti ludinal ja isegi oma ohvissi wifi-probleemi suutsin üksi lahendada. Mõnus eduelamus on, kui saan hakkama millegagi, mida pole varem teinud ja eriti veel kui suudan meest üllatada sellega, et temalt abi ei küsi ja täitsa ise mõne endale uue asja teen. Mul keset kiiret tööpäeva kadus wifi, ükski restart ei aidanud. Kuna Mrt ei saanud koolist ära tulla, et asja lahendada, turgatas mulle pähe, et meil ju riiulis ports wifi ruutereid, et prooviks äkki selle välja vahetada. Need uued ruuterid on mingid tillukesed karbid, mille häälestamisega on klientidel olnud probleeme ja ma täitsa kartsin, et need meile kätte jäävad, et äkki ei saagi asja neist ja keegi ei osta. Täna avanes mul suurepärane võimalus ise testida, kuidas neid asjakesi tööle panna ja kas töötavad üldse.

 Selline väike valge vidin, TP-Linki ruuter. Üllatavalt lihtne oli seda tööle panna ja suutsin isegi talle me tavapärase parooli peale võluda. Pärast kekutasin mehele, et panin parooli ka peale. Ja siis natukese aja pärast lisasin, et kle ma su käest ei küsinudki, kuidas see käib. Ihhiii. Mees ütles, et ta märkas jah. No parem oleks, kui ikka märkab, milline suurepärane tööline tal on 😀

Mul on kaks päeva järjest jälle sattunud ärisse mehed, kes otsivad pilguga me ohvissist meest taga, et kas ühtegi spetsialisti ei olegi kohal. Ma täitsa ülbelt olen hakanud vastama, et peale minu siin ühtegi teist spetsialisti ei ole tõesti. Siis nad on sunnitud oma arvutid mu kätte remonti jätma ja ma oma tubli tööga pean iga kord ennast rehabiliteerima. Kuna osa operatsioone teen juba kliendi nähes ära ja nende küsimustele mul enamasti ka vastused olemas on, ei olegi viimastel päevadel enam juhtunud, et keegi oma arvutiga sellepärast tagurpidikäigul põgeneks, et mingi mutt kavatseb ta pilli näppima hakata. Mulle täitsa meeldib mu töö. Vist põhiliselt sellepärast, et mulle meeldib inimesi aidata.

Mrt tuli täna töölt hiljem koju, oli käinud me ohvissist läbi, et ühele kliendile ta arvutid kätte anda ja klient saatis mulle tänuks pudeli valget veini ja Maiuspala kommikarbi. Maitea, kas kommid olid Mrt-le põhiliselt või pigem meile mõlemale vist ja kes neid siin sööb üldse.

Üritus

Wednesday, November 14th, 2018

Korraldasime eile ühes hiigelsuures vallas eakate ümarlauda. Täiesti üldse mitte minu teema ja polnud ma sellest vähimatki huvitatud, aga ära tuli teha ja tehtud sai. Õppejõud oli vaimustuses, saime kiita ja rahvas jäi rahule. Mulle meeldis, et laudkonnas, mida juhtisin, olid eriti ärksa meelega prouad, kes oma lemmikuks sotsiaalseks ajaviiteks nimetasid igat sorti loengud. Elukestvast õppest ei rääkinud keegi, aga just see see on ja mulle imponeeris, et 80+ naised on vaimselt sedavõrd trimmis.

Meil oli catering tellitud ja laud oli kui äke, pärast arutelu kühveldasime omale mõnuga sööki kaasa. Mu karp täitus igasugu köögiviljaga ja isegi üks priske punase sõstra kobar õnnestus sinna libistada.

 Selline.

 Q Catering toitlustas ja tellitud oli tervislik valik. Kohupiimakreem oli super, tundus suhkruta, ja köögiviljavalik oli ka suurepärane. Aga salat ja tiku otsas võileivad olid hullult ülemaitsestatud. Salat jäi praktiliselt kõik järele ja seda ei tahtnud keegi koju ka viia. Ma ei mõista seda, et kui salat tehakse värskest köögiviljast, miks peab selle siis igasugu kangete lisanditega ära solkima. Need tillukesed leivaruudud esiplaanil olid sellised, et sisaldasid korraga liiga palju soola ja liiga palju suhkrut, ei olnud head.

 Enamus lauapealsest oli silmadega vägagi söödav.

Sõitsin peale ümarlauda Haapsalu poole tagasi, aga kell oli veel varajane ja mul suurest suhtlemisest hull rahutus sees, sellepärast pistsin kodus pillid kotti ja sõitsin teise koju ära. Järgmisel nädalal osalen veel ühel ümarlaual vaatlejana ja kahe nädala pärast on arvestus ja saabki juhtimiskursusele ots peale. Hea, et ikkagi jalga ei lasknud. Mingi reflekteerimine vaja veel ponnistada ja ongi kõik selle asjaga. Eks ta natuke lati alt läbi asi oli ja kulutatud ajast on kahju, aga kogemus siiski.

Aeg mängib mõnes mõttes ikkagi mu kasuks. Kui ebameeldivaid asju on ees, siis alati rehkendan, et nii ja nii palju tunde veel ja ongi kardetud asi juba minevik. Kusjuures minevik saabub alati imestamisväärselt ruttu. Oma ülikooliaega panen kõige rohkem imeks, et kuidas küll lendab. Juba neljas aasta jookseb ja lõputöö kirjutamine on käsil. Panin hommikul oma uurimuse küsimused enam-vähem kokku, varsti saadangi testringile. Noh, ja siis võib selguda kohutav tõde, et mu uuringu vastu ei tunta huvi, et valimit ei koti, et valim tunneb ennast ilma mu suurepärase teadustööta ka imehästi ja muuta pole vaja midagi. Või siis ei saa ma oma küsitlust mõnele sihtrühmale levitada, sest ravimifirmade käepikendus blokeerib jälle mu konto ära ja. Natuke selliseid hirme on.

Olen tegelikult suuresti ja sügavalt introvert, parema meelega ei käikski üldse kodust väljas. Aga kui kutsutakse raadio otse-eetrisse, siis üldse nagu ei pelga. Eks neid eetreid ole varem tehtud ka, isegi selliseid, kus pole saatejuhti ja ise pean üksi eetriaja täitma oma suurepäraste uudistega. Aga see oli ammu, eelmises elus. Mu suurim mure on otse-eetritega alati see, et kardan midagi olulist ütlemata jätta. Et lähen stuudiost minema ja avastan, et ohh pagan küll, SEE jäi ütlemata! Tegelikult muidugi, kuna on tegemist kohaliku raadioga, siis… kesse seda kuulab üldse? Olen üritanud, aga igav on ja muusika on nõme. Ma tean, et lapse töökohas autoremonditöökojas mängib see jaam taustaks, mistap jääb loota, et mõni diabeediga töömees ikka juhtub mu pärlitest osa saama.

Täna on maailma diabeedipäev, eilsest saati juba tulistatakse meediasse igasugu mõttetut ja masendavat infot. Arstkond võib ju koostööst rääkida, aga nad ei kujutle ega plaani oma partnerite nimekirjas mitte kunagi mitte kedagi sellist, kes on väljastpoolt tervishoiusüsteemi. Täiega klapid peas. Kui oled arst või õde, oled meiega, kui oled kasvõi ülikooliharidusega tervisespetsialist, siis sind me ei usalda ja kampa ei võta. Been there, done that. Kusjuures vaatasin eile õhtul veganite suud-puhtaks-saadet ja mõtlesin, et nende olukord on infoblokaadi mõttes veelgi hullem. Mingi vanamehenäss, arst ja õppejõud, julges isegi oma näo ja nimega teles ütelda, et pole ühtegi teadustööd, mis tõestaks, et veganlus kuidagi tervisele kasulikum oleks kui segatoitumine. Ta vist eelmise aastasaja kaheksakümnendatel luges viimati uuringuid. Täna, kui südamehaigustest ja diabeedist on saamas epideemia ja igaüks võib vabalt lugeda teadustöid, kus taimetoitlaste oht neist epideemiaist tabatud saada on kõige väiksem üldse, ajada sellist iba… Meditsiiniasjapulgad seal saates ei teadnud sedagi, et Eestis veganitest mitu ülikooli lõputöödki on kirjutatud, mu oma koolist tuli neid möödunud kevadel vähemalt kaks, üks neist ülipõhjalik ja suure valimiga.

Vanamate elust

Saturday, October 13th, 2018

 Vist umbes viis aastat ei ole ma küpsetanud midagi nisujahuga ega teinud pärmitainast. Aga nüüd, kui lapselapsi kantseldama pidin, tundus õige olla tavaline vanama ja teha tavalisi vanamate asju. Toidus on turvalisust ja armastust ja noh, teate isegi. Plikad on meil nääpsukesed, hea kui üldse midagi söövad, mõtlesin neid pisut nuumata. Tegelt kujunes välja nii, et hommikuks keedetud kaerahelbeputru sõi ainult Kmr, Elina sõi mangot, banaani, paprikat ja kaerasepikut ja Mia nokkis ka ühte ja teist. Kumbki näksis lisaks ühe õuna ja piima ka sisestasin neisse mõningase hulga.

Kui õhtul kossumängult tagasi tulin, oli saiakauss peaaegu tühi, aga sellega tegelesid siiski põhiliselt mu poisid, kes tulid kella kolme paiku töölt. Isale ainult mõni kaneelirull jäeti. Mul oli isegi praekartuleid ja köögivilja ja kalapulki. Maitea, mis värk sellega on, et kui lapselapsed on mul hoida, siis vähemalt pool päeva veedan köögis ja muudkui keedan ja küpsetan. Mingi tingitud refleks vist. Sain oma poiste silmis plusspunkte koguda, höhö. Ja lisaks sain teada, et mu vanem poeg armastab lillkapsast, mis on vist ainus köögivili, mille noorem poeg parema meelega söömata jätab.

Tüdrukutega olime pikalt õues ka, lõikasime pojengivarred maha ja koristasime õunu ja igast ülearust orgaanikat. Sooja oli 17 kraadi. Tüdrukud seadsid ennast mängumajja sisse, vedasid sinna mööbli ja hunniku mänguasju. Ma vaatasin muudkui kella, et kas poisid jõuavad ikka enne koju kui mul kossule vaja minna on. No suht jooksu pealt jõudsin pesemas käidud ja kimasin saali kohti kinni panema. Nimekaimuga kahekesi ainult olimegi täna, tal mees võistlustel ja minu oma koolis.

Mängult tulles tuli mõte osta punast veini, ammu pole mingit alkot pruukinud ja äkki tundus, et oleks tšill. Jaamapoes oli koomiline hetk, kui mina ühes kassas maksin oma veini eest ja Mrt väike sugulane mu selja taga teises kassas ostis suitsu ja siis jõudis nimekaim rattaga ka mängult kohale ja küsis kena selge häälega, et kas ma niimoodi üksi hakkangi jooma. Irw, noh. Jah, hakkan jah, ma ütsin, sest tead ju küll mu Mrt-d. Mehe nime ja võibolla ka tuttavate häälte peale keeras väike sugulane kõrvalkassas ennast meie poole kaema ja ma hüüdsin talle tšau. Siuke suguvõsa. Ebatervislike eluviisidega 😀

Mrt-l said selleks korraks koolipäevad otsa, ta õhtul tegi veel Haapsalu peal ühe jooksutrenni ja siis otsustas ikkagi, et sõidab juba täna koju tagasi. Veereb praegu siiapoole ja teeb Ruthi juures väikese kaneelirulli peatuse, sest teate küll, ega siis käbi ei kuku kännust kaugele. Perekonnas on saiapäev 😀

Kossumängul oli õnnetu intsident, kui tantsutüdrukud hakkasid suts liiga vara platsile jooksma, pall oli alles õhus ja viimase sekundi vise tabas ühte tüdrukut otse kümpi. Delfis on sellest video üleval. Saalis olles mõtlesin, et tantsutüdrukud peavad täpselt samamoodi palli jälgima igal hetkel nagu mängijadki, aga kui nüüd tagantjärele seda hetke vaatan, siis saan aru, et tütarlaps ei saanudki palli näha, sest ta jooksis välja korvilaua tagant. Laud varjas palli ära ja nii kui neiuke laua alt välja sai, pall vastu pead tuli. Õnneks abitreener Ruut jooksis kohe appi ja see lätlane ka, kes palli teele saatis. Ma saalis ei jõudnudki aru saada, kes see teine mees seal sebis, alles nüüd videost vaatasin, et too sama viskaja. No juhtub. Olen ise kunagi nooruses jalgpalliga näkku saanud sellise obaduse, et võttis silme eest mustaks, päris korraliku peapõrutuse võib pallihoobist saada. Tüdruk tegi hiljem küll ka ühe tantsu kaasa, aga mu meelest seda ta poleks pidanud tegema, sest pea tal valutas ilmselt päris korralikult. Delfi pealkiri ütleb, et see hetk oli kurbnaljakas, aga tegelikult seal naljakat küll midagi ei olnud, päris hull ehmatus oli see kõigile. Tagantjärele võibolla tõesti on veits koomiline, kuidas pall tüdruku maha niidab.

Homme ilmselt nii vaheldusrikas päev ei tule, sest plaanis on õppida. Tööpäevad on mul sellised, et õhtuks olen suht sooda, sest peaga töötamine tekitab kenakese vaimse väsimuse. Mõnel rahulikumal päeval nagu näiteks reedeti saan teinekord täitsa palju ka töö juures kooliasju vaadata, aga tõsisem õppimine jääb paraku ikka nädalavahetusteks. Ega ma ei kurda. Aga ikkagi see kool võiks nüüd juba hakata läbi saama, hakkab tasapisi tüütuks muutuma.

Viljad

Wednesday, October 3rd, 2018

 Toon ülepäeviti kasvuhoonest väikese ämbritäie tomateid, nii juba mitu nädalat järjest. Ruthi kasvuhoonest, eks ole. Külmemateks öödeks olen seal tööle pannud “ahjud”, pikalt põlevad küünlad kummuli keeratud lillepottide all. Kasvuhoones pole enam mingi soe, aga tomateid muudkui tuleb ja tuleb, need väikesed lillakad kirsid on väga magusad. Seal on mingeid suuremaid sorte ka, aga neist enamus ei jõua ilmselt valmis saada. Arvestades seda, et kasvuhoone alles jaanipäevaks püsti sai, on tulemus siiski märkimisväärne.

Veel tasuks vast märkida seda, et ühel kolmapäeval, kui olin pikemalt verandaga majas ära olnud ja taas koju jõudsin, avastasin, et me väike mehike käib tööl. Ise sebis ennast kodulähedasse autoremonditöökotta töötukassa toetusega. Peale ligi kolmekuulist katsetamist firmades, mis valskust tegid, leidis viimaks tööandja, keda vist isegi usaldada saab. St et kõik on vormistatud nii nagu seadused ette näevad.

Arvestades seda, kuidas me riigis koheldakse mitte ainult noort otse koolipingist tulnud töötajat, vaid ka pensionieelikuid, tahaks ütelda seda, et lõpetatagu see lumehelbekeste jutt. Võibolla kuskil tõesti need päris helbekesed ka hõljuvad, mina igatahes olen kõrvalt näinud pigem töörahva ahistamist, petmist, igat sorti valskust. Ei hakka üksikasjadesse minema, aga soovitan kõigil jälgida maksuameti lehelt kahte asja – kas oled töötajate registrisse kantud ja kas su palga pealt on maksud makstud. Kui ei ole, siis küsi oma tööandjalt, miks ei ole. Ja kui see, mida palgana kätte saad, ei lähe kokku sellega, kui palju su palgalt makse on makstud, siis ikka ka küsi, et mis värk on. Uskumatu värk on, ma ütlen teile. Ja ma siinkohal üldse oma lapsest ei räägi praegu, vaid sellest, mida inimesed mulle kurdavad.

Mul endal on praegu tööd roppu moodi. Ma ei tea, kui palju seda mõjutab asjaolu, et kaks konkurenti oma ärid üleeilsest kinni panid, igatahes on remonditööd palju ja Mrt peab mul õhtuti abiks käima. See võib vabalt olla ka ajutine nähtus, meil käibki äri nii, et üks kuu on miinus ja teine pluss, aga eks ta fakt ole, et ühte nii väikesesse linna ei mahu neli arvutite parandamise äri. Nüüd pooled on läind. Mrt ennustas juba mitu aastat tagasi, et me äri on kahanev ja ühel päeval meid pole enam vaja ja eks need kahanemise protsessid nüüd hooga toimuvad. Kõik ju siiski vast ära kaduda ei saa, sest teenust on mingil määral siiski vaja. Minusuguse vähenõudliku palgatöötajaga kestab Mrt äri loodetavasti veel mõnda aega.

Väikeses kohas on päris keeruline poode elus hoida ja mul on alati kurb vaadata, kui siin ärid ennast kinni panevad (väljaarvatud siis, kui tegemist on otseste konkurentidega). Paar päeva tagasi juhtusin nägema, kuidas Rappelist suur pesu- ja riidepood minema kolis, nad olid seal vist keskuse avamisest saati. Selline elu kokku pakkimine ja lõpetamine on kurb küll ju.

Üks teine pood, mille uue vabariigi alguses tegi endine etkvl-i boss, müüb juba suvest saati ennast tühjaks ja omanik on maja müüki pannud. Seal üks põhjus on kindlasti omaniku vanus. Proua pidavat minema Bulgaariasse vanaduspõlve veetma.

Nii me siin tiksume. Mingi kerge ei ole.

Sügis

Wednesday, September 26th, 2018

Nüüd ongi juba niivõrd sügis et. Olin kooli tõttu mitu päeva jutti üksinda verandaga majas. Kütsin ahju ja tundus, et suvised lagede soojustustööd on teinud seda, et tõepoolest toad püsivad paremini soojad. Õhksoojuspumpa ei pidanudki käima panema. Ära tulles jätsin ta siiski tööle, et vähegi mingi niiskus kogunema hakata ei saaks ja Mrt-l oleks mõnusam oma sessile minna.

 Pildil olevad tillukesed tomatid võtsin kodu kasvuhoonest kaasa, aga need suured jurakad on Haapsalu maja akna alt peenrast. Kui imestad, et mis leib see pildil on, siis see on mu tavaline low carb üllitis, mida üle pika aja taas küpsetada viitsisin.

 Kuna külmaks läks, korjasin kõik tomatid kokku ja viisin taimed komposti. Magamistoa ja köögi akna alla paistab päike ainult hommikupoolikuti, sellepärast imestan, et seal üldse jõudis mõni tomat punaseks minna. Olen sealt järjest neid paari kaupa söögiks võtnud, aga paraku pidin ikkagi suurema osa roheliselt ära korjama.

 See on üks üleelusuurune pesukauss, mille korjasin täis. Laome tomatid ümber papikasti, mõni ehk ikka veel punaseks läheb.

 Ega mingit nalja ei ole selle asjaga, esmaspäeva hommikul kõndimas käies pildistasin rahe jäänuseid, mis vana lastekodu vihmaveetorust oli alla tulnud.

 Need ei ole minu kalad. Pühapäeval juhtusin parajasti mööda minema, kui üks mees tõmbas väiksest viigist välja piraka haugi. Pildil see eespool olev nii suur ei tundugi, aga väikese kalamehe käe otsas vongeldades paistis igavene mürakas. Tegelt mitte rohkem kui 1,5-kilone vist. Kõndisin mehikesega kaasa ta autoni, sest olin palunud luba pildistada kalakest ja ta siis tõstis teise isendi ka autost välja poseerima. Hiljem nägin, kuidas Holmi ääres teisel mehel ahven näkkas.

 Tõin verandalt ära sinna kuivama viidud piparmündi ja vedisin tuppa kõik tekstiilid, mis seal olid – vaibad ja toolipadjad ja liniku. Suveelu on selleks korraks lõppenud. Kuna nagunii juba vaipadega majandasin, siis paigutasin elutoas mööbli ringi ja tekitasin suure lauaga õppimisnurga. Laudu meil teadupärast on rohkem kui üks, neid me saime majaga kaasa suisa kuus tükki. Nüüd kaks lauda on verandal, kaks ajutises köögis ja kaks elutoas. Muidugi oli mul vaja üks väike kaltsuvaip Jyskist juurde osta, kraapisin rahakotist mündid kokku ja üks jupp põrandat kaetud jälle.

Koolis läheb mul esialgu hästi, aga tunnen, kuidas koormus vaevab. Ühes 7-punktilises aines on iga loengupäeva alguses tunnikontroll ja siis peab ju nagu üht-teist selleks meelde jätma. Olen seal hea hooga alustanud ja päris esimeses loengus ootamatult tehtud teadmiste kontrollis suutsin saada paremuselt kolmanda tulemuse. See rõõmustas mind eriti palju sellepärast, et kõik teised olid neid teemasid õppinud möödunud aastal, aga mina juba kolm aastat tagasi. Et midagi nagu ikka see vana pea kinni hoiab. Eile oli tunnikontroll esimeses loengupäevas läbivõetu peale ja selles sain 9,6 punkti, paremuselt teine tulemus grupis. Nii hoida!

Nüüd läheb muudkui raskemaks ja raskemaks ja täna öösel, kui uni ära läks, leidsin ennast juba kahetsemas, et end juhtimiskursusele kirja panin. See on miski 5 EAP värk, mille punkte mulle kooli lõpetamiseks üldse vajagi pole, aga tundus huvitav ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kahetsuse põhjus peitub osaliselt selles, et loengutes käimiseks pean töölt puuduma hea hulga päevi, aga lukus äriuks tähendab saamata raha. Juba septembris olen nii palju kooli tõttu ära olnud, et käive kidub ja raske on majandada. Mõni kuu on kohe selline kitsikus, et masendus tuleb peale. Mingi ime läbi oleme alati neist aukudest välja roninud, me äri käibki muudkui üles ja alla, aga ei või ju teada, millal ta ükskord alla jääbki. Turg kahaneb nagunii, peamistel konkurentidel on aina tihemini uksed kinni, sest tegelevad muude asjadega. Mõtlen küll, et võiksime sest olukorrast kasu lõigata, aga mida sa lõikad, kui pole aega tööl käiagi…

EDIT: Me linnas on neli arvutite parandamise kohta. Üks neist teatas, et alates oktoobrist enam remonditöid vastu ei võta ja teine, see kõige noorem ja suure lennuga peale tulnud äri, on pannud uksele sildi, et erakliente enam ei teenindata. Suletud, ühesõnaga. Jäämegi ainult meie ja vana a-kontor, mis ennast ka juhuslikel päevadel lahti hoiab (viimati sealne omanik ütles kliendile, et pood kinni sellepärast, et tal vaja ehitada). Et siis me oleme varsti sama hästi kui ainus siin linnas, kes veel oma remondiäri lahti hoiab? Ja ainuke avalik arvutiteenindaja, kellelt siin linnas on võimalik kiiret abi saada, on naine… Mis parata 😀