Archive for the ‘Yrt’ Category

Läheb lahti

Tuesday, February 25th, 2020

Mõnikord ma ise ka ei saa aru, et mida värki mul viga on. Kas mul on liiga vähe tööd? Ei! Või üldse vähe toimetusi ja elu igav? Ei! Ja ometi võtan endale tööd juurde… Mul on oma äri pidada koos raamatupidamisega, siis lapse firma raamatupidamine, siis täiskoormusega magistriõpe, kolm õpilast juhendada uurimistööde kirjutamisel ja üks kursus valikainet anda gümnaasiumis, nüüd lisaks veel kaks klassi põhikoolis ka õpetada.

Järgmisel nädalal alustan informaatikaõpetajana. Viies ja kuues klass. Käisin täna kooli ja klassi üle vaatamas, taastasin oma e-kooli konto ja tutvusin teemadega, mida nad õppinud on. Sealt koolist läks informaatikaõpetaja ära sellepärast, et vahetas töökohta ja põhitöökoha ülemus ei luba enam õpetajaametis käia. Minu tunnid pannakse kõik ühele päevale, lõunast pääsen juba tulema, siis on paar tundi puhkust ja tunnid gümnaasiumis kuni kella 17:10-ni. Terve kolmapäev olen ainult õpetaja ja arvutiäri hoiame lahti kolm päeva nädalas.

Kas ma olen peast segane?!

Vahepeal mulle tundub, et peaksin nagu ennast välja vabandama, et nii palju kohustusi olen võtnud. Informaatika õpetamisega on nii, et mu meelest avanes hea võimalus amet ära proovida. Et tasapisi alustan, nelja tunniga nädalas ja vaatan, kuidas selle kooliastme õpetamine mulle üldse istub. Pealegi, kui minu eas pakutakse tööd, siis ei või ju ära öelda. Olen muuhulgas hädas magistritöö teema leidmisega (mõelda on aega veel 3 päeva) ja täna juhtus selline asi, et direktor küsis, kas mul teema on ja pakkus ühe variandi välja. Asjad muudkui juhtuvad.

Oma igapäevatööle jõudsin kella poole üheteist paiku, maksin kähku arved ära, tegin igast kandeid ja värke, lõpetasin nende arvutite remonti, mis eelmise nädala neljapäeval olid pooleli jäänud ja siis tuli üks mu õpilane, kellega hakkasime uurimustööd tegema. Kuna on koolivaheaeg, sai õpilane mu juures olla mitu tundi ja loodetavasti aitasin ta kenasti järje peale. Mõtlen nüüd, et kas peaks teised kaks ka välja vilistama, sest koolivaheajal on neil ehk rohkem aega süveneda ja tähtajad taovad kuklasse. Kui nad just kuskil palmi all või suusatamas pole.

Nagu needus, hakkavad just siis, kui mul on vaja oma õpilasega rahulikult asju arutada, kliendid käima. Kuu lõpud on muidu rahulikud, eriti kliente ei käi, aga täna neid sõelus seal üksjagu ja pidin rööprähklema. Õhtuks jäi küll ainult üks arvuti veel lauale pooleli, teised tööd saime kõik valmis.

Mees on jätkuvalt kööbakas, käis hommikul perearsti juures ja läheb nädala pärast jälle, aga mingeid uuringuid ei tehta ja peab edasi võtma neid ravimeid, mida EMO-s ette kirjutati. Ehk et kui järgmiseks nädalaks surnud pole, siis vbla on terveks saanud. Ja kui ikka pole terveks saanud (sest ega valuvaigistid ei ravi tegelikult), siis ehk on lootust, et keegi suudab panna mingi diagnoosi ja määrata vajaliku ravi. Täpse diagnoosi saaks anda peale MRT-s käiku, aga ei saadetud teda neuroloogi juurde ega üldse mitte kusagile uuringutele. Perearst vaatas küll röntgenipilte, kus peaks kaela juures olema näha mingi anomaalia, aga ju neil on siis kogemus, et anomaaliad kaovad iseenesest. Vaatasin, et tasulise neuroloogi juurde saaks nädala pärast, aga kuna ka uus perearsti visiit on samal ajal, siis mees otsustas, et ei hakka enne tõmblema.

Võib ju arvata, et mehe seljavalu ja kaelakangus on sundasendist, aga mis siis, kui ei ole?

Lugesin ilmateadet. Võimalik, et homme saabub esimene lumi.

Kogu aeg peab otsustama

Thursday, February 20th, 2020

Täna juhtus üle… noh, mis ta on siis… veerandsajandi, et mulle pakuti tööd. Helistas ühe kooli direktor ja pakkus mõned tunnid seda ainet, mida ülikoolis õpime, sest neil üks õpetaja lahkub ootamatult. Võtsin homseni mõtlemisaega, aga kuna praktikatunde on ka nagunii vaja, siis pigem vist nõustun. Mees utsitab, et peaksin minema.

Viies ja kuues klass. Ei tea, kas vilistavad mu välja?

Need tunnid algavad märtsis ja kui need võtan, siis hakkab me oma äri avatud olema ainult kolm päeva nädalas, sest reedeti oleme ülikoolis ja kolmapäeval ma nagunii annan gümnaasiumis oma valikainet. Et siis paneks kõik tunnid kolmapäeva peale, pool päeva ühes ja pool teises koolis.

Ma ei tea, kas see töö mulle meeldib, aga kui ei proovi siis ei saagi teada. Aga ma saan nüüd tõesti täie teravusega aru, et olen teinud õige erialavaliku vanaduspõlveks – minu eas enam tööturul ei skoori, olgu kogemus mis tahes, aga näed, õpetajaid on massiliselt puudu ja sellised vanemad tädid, kellel endal lapsed suured, on pigem oodatud.

Teine valik oli mul täna veel ja see oli kerge. Üks ajakiri tahtis lugu teha, neile ma ütlesin ilma pikemalt mõtlemata ära. Mul pole vaja mingit avalikku tähelepanu, ma seda isegi ei talu mitte. Andsin mõned soovitused, kelle poole pöörduda. Olen nõus ajakirjanduses üles astuma ainult juhul, kui sellest rahva tervisele kasu tõuseb, aga siis pigem kirjutaks ise, sest ma ei usalda meie ajakirjanikke, kel kombeks fakte pea peale pöörata ja klikkide nimel tõde väänata. Ausalt öeldes ma isegi ei tea, milline kool meil neid kirjatsurasid väljastab, ei tahaks uskuda, et TÜ tase on nii alla käinud nagu tänane meedia peegeldab.

Üks rõõmuhetk oli ka tänases päevas. Andsin paar kuud tagasi nõu inimesele, kes oli äsja diabeedi diagnoosi saanud. Kuna ta süsti kardab, siis hirmutasin, et kui ta oma toitumist ei muuda, siis mõne aasta pärast läheb tablettide pealt süstide peale nii ehk nii. Nõelahirm on väga hea, inimene luges vist mu blogi hoolega ja viskas menüüst pudrud, leivad, kartulid välja. Sööb peamiselt köögivilja ja liha, väga harva patustab. Kõht on tal poole väiksemaks kahanenud ja üheksa kilo kaalu on läinud. Rõõmustasin täiega ja ütlesin, et kui kokku oma paarkümmend kilo kaalu alla saab, siis on suur võimalus, et diabeedist ka on lahti. Tablette juba poole võrra vähendas.

Meile õpetati ülikoolis, et hirmutamistaktika ei ole tervisedenduses hea, aga mõnel juhul see toimib ikka väga hästi. Hirm on hea käivitajaks, sest kuskilt peab alustama ja kui juba tulemused tulevad, tekib ka motivatsioon ja muud hoovad. Sest pigem tundku inimene natuke hirmu oma haiguse ees selleks, et tekiks muutusesoov, kui et laseb samamoodi edasi ja sureb noorelt maha.

Tehke teadust, inimesed, sellest on ikka kasu 😀

EDIT: Ma ütlesin “jah”. Kuna märtsist pean hakkama tunde andma kahes koolis ja korraldasin need kõik ühe päeva peale, hakkab me äri lahti olema ainult kolmel päeval nädalas. Kolmapäeviti olen ainult õpetaja, 4 x 45 ja 2 x 70 minutit ja reedeti üliõpilane. Võtsin oma gümnaasiumitundidele põhikooli lisaks sellepärast, et ära proovida, kas mu eriala tunnid mulle üldse istuvad. Näen head võimalust enda proovilepanekuks, pmst pean ainult õppeaasta lõpuni vastu pidama. Et kui ei meeldi, siis rohkem ei tee.

Õpetust ja filosoofiat

Friday, February 14th, 2020

Nüüd me oleme siis mehega oma hariduseteel sinnamaani jõudnud, et julgesime nõustuda kutsega tulla loengut pidama. Üritus reklaamiti välja Raavelite praktilise õpitoana ja see kandis nimetust Teadlik arvutikasutaja. Loeng toimus kolmapäeva õhtul naaberasula seltsimajas ja kestis kaks tundi. Ürituse rahastamiseks oli kirjutatud projekt selle järgi, mis summas me arvasime, et tahame arve esitada. Väga tore.

Võib vist ütelda, et esimese korra kohta polnud väga vigagi. Seda küll taipasin, et peale esimest tundi oleksime pidanud tegema sirutuspausi, sest nägin, et rahvas hakkab väsima. Olin teinud hunniku slaide, aga neidki võinuks olla vähem, sest palju asju sai ära räägitud küsimustele vastamise kaudu ja kui koju jõudsime siis äkki turgatas pähe, et unustasime multika näitamata. Üritus oli üles ehitatud nii, et kuulajad tulid oma arvutitega kohale, me rääkisime oma turvajutud ära koos mitmete eluliste näidetega ja siis said kõik meie juhatusel oma arvutites puhastamise ette võtta. Rahvast oli 15 inimest ja see oli täpselt paras selleks, et jõuaksime kahekesi veel igaühe juures, kes seda vajasid, aitamas käia.

Neist 15-st kuulajast kaks tõid meile järgmisel päeval oma arvutid remonti, aga mitte need samad, millega nad loengus olid.

Ma ei tea, mis minuga enne loengupäeva juhtus, igatahes ma olin eelmisel ööl maganud ainult natuke vastu hommikut, nii umbes kolm tundi. Mul ei ole viimastel nädalatel olnud mingeid unehäireid ja ma ei pabistanud loengu pärast mitte üks kriips (erinevalt mehest, höhö), siiski mingi jama mul olema pidi, et nii juhtus. Samal hommikul käisime uues kohas praktikal ja kahtlustan, et pigem see mu aju ärevaks tegi. Või ehk jätsin õppimise liiga hilja peale ja see mu aju üles küttis? On ülinõme lihtsalt lebada voodis ja teada, et und niipeagi ei tule. Kuna magamata olin, siis leppisime mehega kokku, et kui ma ikka olen täitsa zombi, siis tema võtab kogu loengu enda peale, ometigi me tegime seal suht võrdselt kõike, polnud hullu midagi.

Täna algas meil järjekordne kolmepäevane sess. Esimene pool päeva olid kasvatusfilosoofia loengud, mida annab meile üks mu lemmikinimene teleekraanilt. Joonas on väga äge mu meelest, ta ise on niivõrd hingega teemas, et mina igatahes kuulasin täie mõnuga. Tal on magistrikraad fiosoofias, aga oma doktorikraadi ta pole ära kaitsnud (ei tea, kas teebki seda). Mulle meeldib, et ta loengud on pigem seminarid, kus saab piisavalt kaasa rääkida. Üks äge asi, mis mul ta loengutes tekib, on pidevad äratundmised ja vahepeal tuleb tunne, et olen noorusaega tagasi läinud, kus sai sõpradega ööd läbi filosofeeritud. Kohustuslik kirjandus on ka selline, et kui neid filosoofide nimesid lugesin, siis avastasin, et oo, see on mul ju riiulis olemas ja mitmeid kordi läbi loetud (sigaret huulil, höhö). Näiteks Marcus Aureliuse “Iseendale” või natuke Immanuel Kanti.

Minuga juhtus peale keskkooli see, et ma ei saanud kolmelgi katsel ülikooli sisse, aga need aastad, mis siis tööl pidin käima, olid mu elu suurima lugemisega aastad. Täna ma taipan, et õppisin neil aastatel ööd läbi raamatuid lugedes rohkem kui oleksin saanud neil kahel aastal ülikoolis, mille siis tegemata jätsin. Nii et kui nüüd filosoofia loengutes istun, mul on huvitav ja tekib miljon seost, samas kui mitmed kursakaaslased haigutavad ega suuda kuulata, sest neil puuduvad eelteadmised ja pole ka huvi. Kes oleks võinud seda arvata, et mu noorusaegsest filosofeerimisperioodist nii mitukümmend aastat hiljem veel kasu tõuseb?

No vot, sedamoodi siis juhtuski, et filosoofia loengutes ma muudkui konspekteerin. Ja äge on, et Mrt suutis ka kaasas püsida ja ütleb, et tal ka oli huvitav. Ma ausalt öeldes ei saagi aru, kuidas on võimalik, et mõnel seal põnev ei olnud ja mõni ei suutnud kuulata.

Tahate mõnda mõtet lugeda?

Inimest, kellel on froneesis (arukus) ja sōphrosynē (mõõdukus), ei saa retoorikaga haneks tõmmata.

Hea haridus ei alga sellest, millised on su teadmised, vaid karakterist.

Teadus ei suuda lahendada sõja/rahu probleemi ega inimeseks olemise probleemi.

Me võime loodust uurida kui palju tahes, aga kõik need faktid jäävad hüpoteetiliseks. Näiteks see, et päike tõuseb igal hommikul. Me ei saa väita, et ta ka homme tõuseb. (Mrt-l oli siin hulgi äratundmisi, see on lihtsalt nii temalik mõte 🙂 )

Teaduslik teooria ei ole püsiv, kõik teaduslikud teooriad on lahtised.

Aeg ja ruum on tinglikud ja sõltuvad meie enda tunnetusest.

Autonoomne inimene on vaba, see on inimväärikuse alus.

Inimese moraalne sfäär peaks toetuma ainult autonoomiale.

Et olla moraalne, vajame enda ümber ilu ja ülevust. Ülevus on maailma lõputu suuruse ja iseenda väiksuse kogemine.

Oluline on olla õnne vääriline. Me ei saa eeldada, et saame õnnelikuks.

Noh, ja siis muidugi mu sellised äratundmised nagu üksinda metsas uidates justkui jumaluse ja kõiksuse ligioleku tajumine, mida olen korduvalt kogenud ja viimastel aastatel eelistanud seda ka kirikus käimisele.

A teate mis vä? Ülikoolis käimine on tohutu privileeg 🙂 Ja mõtelda veel, et me võime seal käia täiesti tasuta…

Ja algas jälle…

Friday, January 31st, 2020

Istusime täna üle hulga aja loengutes terve päev. Päris veider olukord, kui peaaegu kuu aega on olnud õppimisest vaba (väljaarvatud üks eksam 10. jaanuaril, aga selleks me eriti ei õppinud). Rõõm oli näha, et need, kes eelmise semestri lõpus oma eksamitöödega jänni jäid, olid kenasti uuel semestril kohal, eelmised ained kõik sooritatud. Ja tüdruk, kes kindlalt tahtis võtta akadeemilise, sest täiskoormusega mateõpsi töö kõrvalt ei jaksanud täiega õppida, oli täna loengus ja rühib koos meiega edasi. Tohutult tähtis on kaasõppijate toetus ja õlatunne. Oleme üksteist lohutanud ja utsitanud ja nõmeduste üle nalja visanud ja lõppkokkuvõttes meie erialalt kukkus esimesel semestril välja ainult üks mees. Teine mees oli ka minemas, aga tema kohta ma veel ei teagi, kas ta jätkab, loengutes ta igatahes täna polnud.

Kurb oli kuulda, et üks tubli tüdruk, keemik, ütles loengus, et ta enam ei teagi, kas tahab üldse õpetajaks saada. Või õieti, kas ta tahab jätkata, sest õpetajana töötab ta juba mitu aastat. See on see tüdruk, kelle tunnis üks õpilane viskas tooliga seina sisse augu. Kusjuures ta tolle hullu olukorra oskas väga hästi ära lahendada, aga ikkagi…

Eks me teeme omale selle kraadi ära ja siis vaatame, kuhu edasi.

Kmr ja ta daam ütlesid pealinnas korteri üürilepingu üles ja sõidavad nüüd kodust kooli. Korter oli neil igati moodne ja ilus, aga kahtlustan, et sealt välja kolimisel said viimaks otsustavaks Lasnamäe prussakad. Rõvedad elukad! Võid neile tõrjet teha, aga nad tulevad ju tagasi. Väikelinna puhtas keskkonnas kasvanud inimestele on igasugu sellised jõledused natuke liiga palju. See on nagu üks võõras kultuurikeskkond, kuhu sa ei sobitu ja mis käib sulle närvidele.

Ruthi tuleb homme koju Belgiast, kus ta õppis terve nädal ühes Genti ülikoolis. Tegi lõpetuseks eksami ja puha ja saab selle eest 3 EAP-d. See oli tal üks rahvusvaheline projekt, kus oli õppureid üle Euroopa ja isegi Ameerikast. Väga lahe, et ta ikkagi raatsis sinna minna, sest Sassu ja need, no teate küll… Aga kui oled konkureerinud ja pääsed nende paari väljavalitu hulka, kes väljamaale õppima saavad, siis igatahes ei raatsi ju loobuda. Nii palju, kui ta on oma kogemust meiega jaganud, ma igatahes sellest saan aru, et väga põnev ja hariv, selline eriliselt silmiavav nädal on tal olnud.

Krt, see ülikoolis käimine on ikka üks lahe asi, ma ütlen!

Meie taga istus täna loengus me lapse endine klassijuhataja. Kuna loengu lõpus tulid teemaks eetika küsimused, muuhulgas noorte alkotarbimine ja sellised asjad, rääkis õpetaja meile pärast ühest oma elu kõige jubedamast juhtumusest õpetajana. See oli siis, kui ta me lapse klassiga Itaalias käis. Kui reisid õpilastega Eestis ja lapsed oma ninad täis tõmbavad, siis on lihtne – kutsud lapsevanema järele ja viigu oma kabajantsikas minema. Aga mida sa teed Veneetsias? Noored tegid tal hotellis möllu ja mingi turist oli sellepärast nõudnud hotellilt ööbimise eest raha tagasi, sest ta ei saanud magada. Õpetaja maksis selle öö turistile omast taskust kinni. Aga siis oli meie väike poeg, kes väidetavalt möllu põhjustaja polnudki, läinud õpetaja juurde ja küsinud, et kui palju nad talle võlgnevad. Mille järel kogus Kmr klassikaaslastelt raha kokku (südametunnistuse järgi) ja maksis õpetajale kõik tagasi. Ma ei mäleta, et ta oleks sellest meile peale reisi üldse rääkinud midagi… Aga täna, kui õpetaja meile sellest rääkis, ma nägin ta silmis pisaraid. See oli väga emotsionaalne juhtumus. Me mehega muidugi mõtlesime, et issant, kui tubli laps meil on! Noh, ja sa siin nüüd loed ja mõtled, et nagu oma isa suust kukkunud, onju 😀

Koolist koju sõites tegime õhtusöögiks peatuse gruusia söögikohas, mis jääb kuhugi midagi seitse kilti enne Haapsalu linna. Seal polnud ainsatki autot ja kui parklasse sõitsime, nägime ühte meest ja naist (teenindajat/vbla omanikku ja kokka) aknast imestades vaatamas, et kas tõesti kliendid tulevad. Ja me istusime seal rohkem kui tunni täielikus üksinduses. Võtsime alustuseks õlled (autojuhile alkovaba, muidugi) ja sibula- ja kalmaarirõngad ja pearoaks šašlõki. Ma valisin muidugi gruusia õlle, eks ole, aga kuna sellest saab kõht jubetumalt täis, kahetsesin, et veini ei võtnud. Need igasugused rõngad olid räigelt head! No tainas ümber, muidugi, mis seal parata! Šašlõkiga läks aega, aga arusaadav ka, sest see oli küpsetatud täiega pehmeks. Viimase lihatüki tõstsin mehe taldrikusse, sest lihtsalt ei mahtunud sisse ja tunne oli, et hakkab teistpidi liikuma juba see värk mu sees. Totaalne ülesöömine! Õhkkond oli kodune, sest ainult meie ja grusiinist teenindaja, eks ole. Vähe puudus, et oleksime ka ühe tantsu teinud. Mees uuris teenindajalt Gruusia rahvariiete kohta, mis seal rippusid, et mis seal rinnaesisel puupulkade asemel tegelt olema peaks ja ma ütsin ju, et padrunid ja mul oli õigus! Teenindaja rääkis mõne sõna eesti keelt, aga põhiliselt siiski inglise keeles.

Huvitav, kas nad jäävad ellu oma bisnissiga seal tee ääres? See koht oli kaua müügis ja nüüd on grusiinid selle korda teinud. Vabalt võib olla, et olime nende tänaõhtused ainukesed kliendid. Ma ei tea, mis ajab grusiinlasi siia hallile maale restot tegema, aga mu meelest peaks sellist tegevust tunnustama ja toetama, sest erinevus rikastab, eks.

Kui juba söömiseks läks siis… Tšillisime kodus õndsas rahus kui naabertänava söögikoha pidaja postitas FB-sse napoleonikoogi pildid. Kook oli tal just valmis saanud ja no jommaijoo, ma ütlen. Mees hüppas püsti ja lippas nurgapealsesse kõrtsi koogi järele. Räigelt hea napoleon! See linn siin oma kookidega on inimese hukatus, ma ütlen! Õnneks juhtub sellist koogitarbimist meil ainult harvadel nädalavahetustel, sest enamasti me siiski üritame suhkrut ja gluteeni vältida, aga teinekord on küll nii, et kussasaad.

Statistika kohaselt on Haapsalu ja Läänemaa inimesed Eestis kõige rasvunumad, aga üllatus-üllatus, keskmine eluiga on ikka nagu kõrgem kui Eestis keskmiselt. No mis nähtus see siis veel on? Ikka tšill ja grill ja pirukas vist 😀

Protected: Semester ametlikult läbi

Sunday, January 26th, 2020

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Veider

Saturday, January 25th, 2020

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Unetu nädal

Saturday, January 11th, 2020

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Tartus käidud

Friday, December 13th, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Et oleks…

Saturday, December 7th, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Ei suuda rõõmu varjata

Tuesday, December 3rd, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below: