Archive for the ‘Yrt’ Category

Tšill

Saturday, February 16th, 2019

Elu on selline, et tööd on jube palju ja kui siis jõuab kätte nädalavahetus, saabub tšill. Elukorraldus on meil niisugune, et umbes pool nädalat oleme ühes kodus ja teise poole teises, nädalavahetustel alati Haapsalus.

Reede õhtul olime kutsutud ROL-i ja Kulka ühisele tänuõhtule, kus igasugu ägedaid auhindu ja vapimärke jagati. Muidugi mitte meile, aga mitmele väga heale tuttavale. Eriti suur rõõm oli mul selle üle, et kultuurkapital tunnustas üht prouat, kes juba 41 aastat on koolisporti vedanud ja ühte vanahärrat, kes meil vanasti ka fotoklubis aktiivne oli ja põhiliselt talumuuseumi veab. Ja muidugi me kossukooli manageri ja tõuloomaaretajat ja teisi häid sõpru. Nii äge! Mu meelest seekord läksid auhinnad kohe eriti õigetele inimestele.

 Taimo häälestas meie peal oma fotokat õigeks 🙂 Kas mulle ainult tundub, et mu jalad on kollastes sukkpükstes jämedad või nad päriselt ongi jämedad?

Olime tänuüritusel ainult kuni ametliku osa lõpuni, võtsime paar klaasi vett, jätsime kõik lookas lauad puutumatult selja taha ja sõitsime Haapsallu. Meile meeldib laupäeva hommikul verandaga majas ärgata, venitada pikka hommikut kohvitassi taga, kõndimas ja jooksmas käia ja. Täna oli eriti mõnus päikseline ilm, nagu kevad. Meil kirsipuu all juba mingid lilledki on tärganud. Mrt jooksis mulle kuskil vanalinna servas vastu, kui teistpidi jalutuskäiku tegin ja ütles midagi säärast, et on ju tore, et parasvööde ja nii. Noh, et aastaajad vahelduvad, muidu ei oskaks ehk kevadiselt sooja päeva nautida keset veebruari. Aga ma leidsin, et pole tore. See parasvööde. Mulle meeldiks ikkagi kõige rohkem see, kui aastaringselt roosid õitseksid.

Lõunasöögile jalutasime Vutipessa. No lihtsalt tšill. Täna oleme kokku väisanud nelja söögikohta. Ära küsi, kui palju raha kulus, mehel kõik kulus ära nagu rahvalikult öeldakse. Õhtusöögi sõime Dietrichis, latte võtsime Müüriääre kohvikus ja mees tegi ühe kakao ja mina väikse tumeda õlle Vanaisa juures. Selline ringiga läbi vanalinna koju jalutamine ja puha tühjades söögikohtades nautimine, sest Eesti rahvas vaatab täna vist kõik nagu üks mees laulusaadet telekast.

Dietrichis oleme palju käinud ja nende toidu kvaliteet on olnud ühtlaselt hea. Täna juhtus nii, et šnitslid olid tooreks jäetud ja kohe nii tooreks, et mul õieti nuga ei lõiganud. Punane toores liha oli jäle ja maitses ka jäledalt. Olen elus varem ainult ühel korral prae kööki tagasi saatnud ja see juhtus millalgi 90-ndate alguses Põlma tuulikus, kus mu prae sees olid klaasikillud. Täna olime sunnitud teenindaja enda juurde viipama ja kurtma, et liha toores on ja süüa seda me ei suuda. Teenindaja naeratas kenasti, võttis me praed ja ütles, et teevad uued. Kusjuures ma kommenteerisin veel, et mõtlesingi, et kuidas seekord toit nii kiiresti lauda tuli. No tuligi liiga kiiresti, ei olnud jõudnud küpseda. Kui uusi praade ootasime, tuli teenindaja ja küsis, kas soovime ehk maja kulul klaasi veini ja ma muidugi et soovisin (võinuksime mõlemad soovida, siis ma oleks saanud kaks, sest mees on karsklane, höhö). No ei hakanud liialdama. Teisel katsel oli liha küps ja toit oma tuntud headuses.

Vot selline juhtumus. Dietrichi teenindaja oli hirmus armas, ma talle kommenteerisin ka, et meile meeldib, kui ladusalt nad lahendasid olukorda ebaõnnestunud toiduga. Ei mingit pikka mõtlemist või vaidlustamist, naeratuse saatel toodi uued toidud ja kõik sujus eriliselt meeldivalt. Mrt jättis neile isegi jotsi.

 Siin me veel ei tea, et pealmine šnitsel on ok ja alumine verine. Fuikat!

Dietrichist jalutasime üle tee Müüriääre kohvikusse lattele ja koogile. Ma proovisin isegi ühte kohupiimakooki ja ei jõudnud ära imestada, et neid seal tänapäeval nii vähese suhkruga tehakse.

Olime sööma jalutanud lossi juurest otse, aga seal oli kõnnitee nii jube kiilakas, et tagasi otsustasime tulla Koidulast. Nimetet tänavaotsani jõudes meenus meile, et Uue tänava nurga peal avati hiljuti uus koht Vanaisa juures ja kuna seda kohta peab üks mu vana tuttav eelmisest elust, siis mõtlesime, et vaataks, mida ta seal pakub ka. Kliente seal polnud ühtki ja Jaan oli just tulnud õue suitsu tegema. Tutvustasin ennast, et kes olen ja küsisin, et kas ta ikka on see sama Jaan, keda ma arvan ta olevat ja kas ta seda ja toda vana fotograafi mäletab. Ehh, jahh, muidugi ta mäletas. Vanaisa juures söögikohta peab üks mees, kes eelmisel sajandil oli fotograaf ja kellel ma oma fotograafidest sõpradega olen isegi kuskil Viljandi taga külas käinud. Eelmisel sajandil, möödunud aastatuhandel… Lihtsalt väga kohutavalt ammu. Igatahes me astusime sinna sisse ja jäime lobisema. Ma jõin ühe hullult hea tumeda õlle ja Mrt lasi endale teha tassitäie ehtsat kakaod. Tal pole seal mingit menüüd ega hinnakirja, serveerib seda, mida parajasti olemasolevast toorainest teha saab. Hea boheemlaslik koht. Pühapäeviti ta pakub pannkooke ja mees juba otsustas, et peab neid kindlasti sinna homme proovima minema.

 Mõnulen Vanaisa juures. Selja taga telkus käib Eesti laul, mida kõik rahvas nagu üks mees vaatab. Mul pole isegi piinlik, et sellistest saadetest mitte midagi ei tea.

Vanaisa juures venitasime kuni kella üheksani ja omanik otsustas siis, et ongi aeg uks kinni panna ja koju minna. Kui verandaga majja jõudsime, kirjutasin vanale fotograafist sõpsile Jaakinenile, et sihuke söögikoht Haapsalus ja kas ta Jaani mäletab ja muidugi ta mäletas. Ütles, et ei saa ju unustada seda, kuidas Jaan tal oma pruudiga külas käis kabriolett zapakaga, mis oli roosa karvase kangaga üle kleebitud nii, et isegi veljed olid roosad. Nad tegid vanasti Jaaniga koos fotonäitusi, millest mina mitte midagi ei mäleta, kuigi raudselt viibisin isegi avamisel kohal. See kõik oli ürgammu, ma olen ürginimene 😀

Homme istun jälle õppetükkide taga. Kevad ei ole enam kaugel 😀

Spordipäev

Saturday, February 2nd, 2019

Sellistel päevadel nagu täna võin isegi talve taluda. Ostsime omale nädala sees ühest teise ringi poest uisud ja muidugi oli meil vaja neid kohe esimesel võimalused Väikese viigi peal proovida.

 Sellised. Mu omad maksid 12 ja Mrt omad 18 eurot. Uisutamise unistus on meil esimesest nüüdse aja Haapsalu talvest alates, aga ei lähe ju kohe kalleid uusi uiske ostma, kui ei tea, kas üldse nende peal püstigi püsime või kas meeldib. Täna tõestasime, et meeldib väga.

 Hommikul kell 9 olime juba jääl. Kuna mõni tund hiljem algas uisumaraton, olid masinad juba jääl ja rada mõnusalt puhas. Kukkusin ainult korra ühele põlvele, sest Laine juures oli pikalt pehme, seal uisk jäi lihtsalt jääplögasse kinni. Hiljem võistluste ajal mitu korda ka rahvast hoiatati selle koha eest, et oldagu ettevaatlikud. Hommikul korraldajatele ütlesin, et siuke problemaatiline koht ja sain teada, et seal olevat jäässe auk puuritud, et jää paksust mõõta, aga olevat ööseks auk lahti jäetud ja vesi tuli peale, sellest need konarused, pehmed muhud ja augud jääs.

Ma pole jää peal uisutanud mitukümmend aastat. Viimati sõitsin kergteel rullakatega, aga sellestki on juba mõni aasta möödas. Lõpetasin rulluisutamise kukkumise hirmus. Täna avastasin, et jää peal on hulka kindlam sõita kui rullakatega asfaldil. Ei mingit tagasilibisemist ja hambad uisu ninas haagivad hästi. Pealegi on mul nende uiskudega hüppeliiges ülihästi fikseeritud, väga mõnus oli sõita.

 Tulime vahepeal koju kohvitama, aga läksime võistluste ajaks tagasi, sest korraldajad meelitasid Mrt rahvadistantsile võistlema. Lobisesime nendega hommikul ja siis nad kangesti kutsusid ja pärast rõõmsalt märkisid ära, et näed, tulitegi 😀 Hahaa, mina ei võistelnud, mingid aja peale uhamised ei ole minu teema. Aga Mrt on sündinud võistleja, tal kohe nagu on vaja igas asjas teistega mõõtu võtta. Eriti nüüd, kus ta jooksumaratonidel ei käi. Kujutan juba ette, kuidas ta järgmiseks talveks endale korralikud matkauisud ostab… Täna ta käis omast arust niisama nalja tegemas.

 Teist ringi alustades viskas Mrt jope maha ja kimas Wellode võistlussärgis edasi. Mrt ei ole uisutanud üle 20 aasta, ometi suutis ta täna tulla üldarvestuses 12. kohale ja meeste klassis 5. kohale. Mu meelest see kõik oli väga tore ja lõbus.

Ega me täna väga viigi äärest minema ei saanudki, vahepeal käisime kodus pesemas ja hinge tõmbamas, aga õhtu poole läksime Laine spaasse ujuma ja saunadesse. Oleme ammu juba tahtnud sinna minna, aga kuna see nali maksab 13 eurot per nägu, siis pole raatsinud. Täna raatsisime ja ei kahetse. Ma muidu avalikesse ujulatesse pole tahtnud viimasel ajal minna osalt kloori tõttu, mida mu nahk ei kannata, aga ka selle tõttu, et häbenen oma vormitut keha. Jajah, nii ongi, et nooruse ilu on kadunud, kõht ripub ja reied on ka nii jämed, nii jämed. Mitte et piht poleks peenike või et kaalu liiga palju üle oleks, aga no pole enam kena vaadata, eks ole. Aga raudselt keegi vaatab, tundub mulle. Lainesse minnes mõtlesin, et nagunii seal on ainult paksud Soome mutid ja nende seas ma tunneks ennast väga hästi. Feil, ma ütlen. Ühtegi soomlast polnud. Olid ainult eestlased, mitmed lastega pered ja vanaemad lastelastega. Et seal lapsi nii palju oli, üllatas mind kõige rohkem, aga neid oli seal täna väga nunnukaid. Mõni oli kohe nii armas, et vahtisin nagu mingi maniakk, totakas naeratus näol.

Ujusime, käisime kolmes erinevas saunas, igas ühes mitu korda ja vedelesime mullivannis, mis mu meelest eriti ei mullitand. Suures basseinis oli hea intsident, kui Mrt äkki mind eemale nügima hakkas, aga see oli sellepärast, et mu pea kohal hõljus niidi otsas sajandi suurim tarantel. Haapsalu on teadagi tummine ämblikulinn, eks nad on nüüd soojaga ärganud. Basseini ripplae peal niiskuses on neil ilmselt parim talvitumiskoht. Tean, et Laine spaa külastajad on kaevanud suviti selle peale, et akent avada ei saa, sest välissein on ämblikke täis. No on selle linna eripära lihtsalt. Talvel tarantlid mööda välisseinu ei roni, aga ujulas on neil ilmselgelt hüvad elutingimused. Ma panin ämbliku nägemise peale muidugist basseinist minekit, ise vahtisin ripplage, et kas kuskilt veel mõni spaidermänn paistab.

Spaast läksime sirgelt Wiigi kohvikusse õhtusöögile.

Ma pole seal paar aastat käinud ja tahtsin teada, mis tasemel sööki nad ka pakuvad. Võtsin kohafilee lillkapsariisiga, olles üllatunud, et nad sellist low carb asja serveerivad. Ei olnudki vaja ütelda, et ärge kartulit pange, sest mingit kartulivärki selles portsus polnudki.

 Kui toit lauale toodi, mõtlesin, et saadan selle tagasi. Hais oli imelik, arvasin, et kala on pahaks läinud. Lähemal surkimisel selgus, et haises lillkapsas. Veits juurdlesin, kas lillkapsal ikka peab selline lõhn olema, aga maitsesin siit ja sealt ja polnud häda midagi. Päris värske lillkapsas vist siiski sedasi ei lõhna. Kohafilee oli väga hea ja kõik kokku täiesti maitsev. Lihtsalt väike ehmatus. Aga ma arvan, et nad ei peaks siiski lillkapsast kalaga kokku panema, kui nad seda kuidagi hästilõhnavalt ei suuda serveerida.

 Mrt sõi mingit lihaasja ja leidis, et loom oleks võinud olla veidi pehmem. See roosa asi pildil on õun, mis mehele ei maitsenud.

Wiigi kohvikus on muidu üldiselt väga ilus nüüdsel ajal ja teenindus on sõbralik, aga seal oli kohutavalt palav. Olime just saunast tulnud, näod niigi juba punetasid ja kohvikus higistasime edasi. Mrt tahtis kooki ka võtta, aga me ei suutnud seal kauem istuda, sellepärast läksime lattet jooma Müüriäärde. Mees sai kätte oma koogi, tuntud headuses, ja võisime rahulikult koju minna.

Käime Haapsalus enam-vähem igal nädalalõpul kuskil väljas söömas, kevadeks oleme ilmselt siinsete toidukohtade parimad eksperdid. Raha muidugi kulub, aga nagu ma korduvalt rõhutan – elada tuleb täna, nüüd ja kohe, mitte koguda väikest rahanutsu mingiks ebamääraseks tulevikuks, mida ei pruugi üldse tulla. Nii et nautigem. Ütleb naine, kelle ühe kodu jaanuari elektriarve oli 100 eurot ja teine 150… Enneolematu. Ja mis siis?

Sügav talv

Sunday, January 27th, 2019

Hetkel on Eestis eriti sügav talv koos rohke lume ja krõbeda külmaga. Eile varahommikul isegi Haapsalus aialipid paukusid, aga seal on enamasti 6 – 10 kraadi vähem külma kui näiteks Raplas. On olnud hommikuid, kui hakkan Haapsalust tööle sõitma 6-kraadisest külmast ja jõuan Raplasse 16-kraadisesse pakasesse. Ilusad on küll kõik need lumivalged härmas metsad ja tõusvast päikesest punaseks värvitud põllud, aga isegi talvevaateid imetledes mõtlen, et lõpeks see talv ometi rutem ära. Ma ei salli külma aega, pole kunagi sallinud.

Oleme lisaks koolipäevadele Haapsalus ka kõik nädalavahetused. Sealne ahjusoojus on nii-nii mõnus, toad on heasti soojad ja isegi hingata on kuidagi kergem. Eelmisel talvel meil seal nii soe ei olnud, sest esiku ja vetsu-duširuumi lagi oli täiesti soojustamata. Mrt tegi suvel sinna korraliku sooja lae ja vahe on täiega tunda. Välisseinad on ikka alles puhas palk ja laudvooder, suurema tuulega kipub ikka nagu läbi puhuma, aga siiski üllatavalt soe on toas.

Aitasin mehel eile üht aruannet parandada ja imestasin, kuidas ta eesti keel on alla käinud. Mäletan toimetuse ajast, et emakeeles ta oli tugev ja eks me mõlemad oleme ülikriitilised olnud igasugu keeleliste lolluste suhtes, mida ajalehtedest leiame. Nüüd äkki avastasin, et Mrt ei oska enam hästi eesti keeles lauseidki moodustada, käänded puha segamini ja. Ta ise arvab, et see tuleb sellest, et ta ainult inglise keeles loeb kogu aeg. No vot ei teagi. Igatahes tundsin ta tööd parandades, et võiksin ehk emakeele õpetajana töötada või vähemalt mingit sorti tekstide toimetajana, sest leidsin vigu nagu muda ja pakkusin välja selgeid lauseid, mis mõtte lihtsaimal viisil esitasid.

See kirjalik töö oli mehel viimaste punktide kättesaamiseks siit ülikoolist, kui lõputöö välja arvata. Tal ongi nüüd kõiksugu loengutega ja eksamite-arvestustega finito, terve kevadsemestri jooksul pole muud teha kui lõputööd kirjutada. Ilmselt saab ta oma töö valmis juba paar kuud enne kaitsmist, sest hoogsalt kirjutab siin. Ta reedel äkki tegi kannapöörde ja muutis oma lõputöö teemat. Muidu mingit spordivärki ta siin planeeris lõputööks ja samal ajal ehitas gümnaasiumile miskit ägedat süsteemi, nüüd sellest süsteemist saab ühtlasi ka diplomitöö. Mrt ütles, et tal ümbermõtlemisest saabus suur kergendus. Vähemalt on töö huvitav ja ka ametialaselt kasulik.

Mulle alati on mõistatuseks jäänud, mismoodi rakendusinformaatikud ja eriti veel disaini eriala õppurid oma lõputöödesse empiirilist osa tekitavad. Mul on ses mõttes lihtne, et on konkreetne uurimus, hunnik teadustöid allikateks ja üldse kõik teoreetiline alus hästi paigas. Aga kui tekitad mingi konkreetse toote, mida pead kaitsma, siis on mu meelest veits keerulisem.

Istusime täna Haapsalu kodus ahjusoojuses päev otsa ja tegelesime mõlemad oma diplomitöödega. Mul oli alustuseks hull paanika, sest olin teadmata kohta salvestanud lõputööks vajalike uurimuste linkide koguka. Mul on üks suur teadustööde fail arvutis, miski 22 lehekülge pikk, kust eelmisel nädalal nokkisin paari lehekülje jagu linke välja oma lõputööks. Täna tahtsin sealt allikaid võtma hakata ja no pole faili mitte kusagil… Windows 10-s on ju hea otsida igasugu asju, kui faili nime või nimeosa tead, aga no mitte ühegi sõnaga ei tulnud välja ja mu ülikooli kataloogis sellist faili polnud. Viimaks leidsin dokumentidest üles, olin salvestanud ohvissi malli… Johhaijoo, kui lollakas!!! Salvestasin käbe faili õigesse formaati ja õigesse kataloogi, lisaks saatsin endale meili peale kah veel, et siis on igal pool olemas. Mul on dropboxi ka võimalik dokumente panna või google doc-si, aga millegipärast ma ei kannata neid keskkondi, ainult rühmatöödeks kasutan.

Nädala pärast algavad kevadsemestri loengud, pean veel kaks ainet ära kannatama. Kannatamine on päevakorras sellepärast, et üks neist ainetest pole huvitav ja teisel on nõrk õppejõud. Eks näis, ära nad tuleb igatahes teha, aga oma keskmise hinde saadan ilmselt kukele. Ja vahet pole kah, sest kui tahan edasi õppida kuskil, siis kedagi mu keskmine hinne ei huvita nagunii.

Olen õppimisega nii harjunud, et enam üldse ei kujuta ette, kuidas suudaksin sügisel kooli mitte minna. Eks see on suures osas vananemisele trääsa näitamine, aga mitte ainult. Mulle meeldib asju teada, arutleda, analüüsida, isegi eksamite sooritamine on meeldima hakanud. Kes oleks seda võinud arvata, kui aastaid ülikooli minemist edasi lükkasin osalt sellepärast, et ei suutnud ennast ette kujutada eksameid tegemas (aga põhiliselt siiski rahapuudusest tingitult). Eriti kahju oleks mul siis, kui Mrt saab magistrisse sisse ja mina ei saa, siis ma nutan. Või siis ei nuta, aga panen hakkama oma säästud ja alustan jälle raha eest ainete võtmist… Sest ega ju ei tea, kui kauaks elu ja tervist antakse, aga nii kauaks kui antakse, olgu elu vähemalt huvitav.

Semestri lõpp

Tuesday, January 15th, 2019

Täna olid mul sügissemestri viimased eksamid ja arvestused, kell 10 algasid ja kl 20 jõudsin koju. Vahepealse pooletunnise pausi ajal jõudsin kimaga kodus söömas käia. Adrenaliin on siiani üleval, ei teagi mida teha, et magamamineku ajaks rahu keresse saada.

Esimene eksam koos selle aine viimase vahetestiga kestis kokku 3,5 tundi. Vaatasin, kuidas noored tüdrukud suurest pingutusest näost õhetasid ja mõtlesin, et jumal tänatud, et mul midagi kuumahooge peal ei käi. Selle 7-punktise aine suur eksam oli peamiselt hull rehkendamine, protsentide arvutamine ja muu säärane. Pidin nurka viskama oma harjumuspärase lihtviisilise arvutamise ja tegelema ristkorrutistega. Et kui seda ja toda tuleb nii mitu ühikut juurde, siis mitu protsenti soovitusest on seda või toda ainet. Kõik sellised asjad, põhikooli matemaatika. Jube palju sodisin, aga enamus peaks siiski õigesti olema vähemalt tehetes. Tean, et ühe ja teise asjaga teoorias panin veits pada ka, aga ikkagi jubeväga loodan, et selle aine A saan. Mul oli enne suurt eksamit kursuse teine tulemus, igasugu vaheeksamite, boonusülesannete, esitluse ja suure kodutöö peale kokku. Nüüd ei teagi, kas solkisin ära oma hinde.

A on mul vaja saada igaks juhuks, et hoida oma keskmine hinne cum laude kohal. Nii igaks juhuks, kui peale kooli lõpetamist peaksin leidma endale sobiva magistrikava ja tahtma edasi õppida. Sest minu vanuses ei ole väga lootust teisiti ülikooli sisse saada kui väga hea stardipositsiooniga, mille saab anda ainult eelmine diplom.

Aga teisalt – kui ma ei saa A, siis läheb maha igasugune pinge ja saan lõdva ükskõiksusega ülikooli ära lõpetada.

Mrt pablab samamoodi oma cum laude lootuse pärast, kuigi ta keskmine hinne on paar pügalat kõrgem kui mul. Talle on hea tulemus eriti oluline selleks, et stippi saada. Kaks ainet on ta nüüd juba jälle A saanud, üks on veel hindamata, aga räigelt mahukas ja rühmatööna ka sama palju logisev. See tüüp on terve ülikooliaja peale saanud vist ainult kaks B-d…

Mingit õpipausi vahepeal ei tule, järgmisel nädalal on tehnikaülikoolis praktikum ja siis kohe nädalapäevad hiljem algavad kevadsemestri loengud.  Peamiselt peaksin keskenduma lõputöö kirjutamisele, aga kaks tüütut ainet tuleb veel sooritada, üks neist pealegi hullult mahukas.

Lõputöö projekti kaitsmisel üritasid õppejõud mul hoogu maha tõmmata, juhtides tähelepanu asjaolule, et kirjutan kõigest rakenduskõrghariduse diplomitööd. St et pean suure hulga materjali jätma välja, ehk tulevase magistritöö seemneks. Kui mingit magistrivärki üldse tuleb, võibolla ei leia sobivat kava, võibolla ei saa sisse ja võibolla ei tahagi üldse rohkem mingisse kooli minna.

Ehk et elame veel. Tegemist on ja igav ei hakka.

EDIT: Õppejõud saatis öö hakul eksami tulemused. Sain 98,1 punkti ja aine eest kokku 105,3. Maksimum on 100 tegelikult, aga meil oli võimalik mitmesuguste lisasooritustega punkte juurde saada. Mu tulemus on kursuse parim, no lihtsalt nii-nii uskumatu! Siuke kõva mutt et… Ja mina veel pelgasin seda ainet, et jube raske ja niisugune tõsine teadlane on õppejõud, et ei julge vbla loengus suudki lahti teha. Oi, kuidas ma julgesin!

Mõtlen, et kas sain ehk eksamil ka ühe ülesande eest, kus max oli 45 punkti, äkitsi 48? Oli üks A4 lehekülg ajakirjanike teksti, päriselust võetud, kus pidime üles leidma 45 viga ja lahti seletama, mis valesti on. Mitmele kursakaaslasele see ülesanne oli kõige raskem, nad lihtsalt ei suutnud leida neid apsakaid ja mõnel jäigi ülesanne poolikuks. Ma leidsin 48 ja viimases kahes lauses oleks rohkemgi võinud välja tuua, aga hakkas endal imelik juba, sest 45 pidi kokku olema ju. Ütlesin seda õppejõule ka, kui tööd ära andsin ja saime pisut itsitada. Mu lugemisoskus on üldiselt tipptasemel. 😀

12. jaanuar 2019

Saturday, January 12th, 2019

Jätkuvalt on siia blogisse kirjutamisega ikaldus, a ma võin pilte näidata.

 Silt kontoritarvete poes. Hea teada 😀

 Ja veel üks silt samas poes.

Mul pole midagi kirjutada, sest õpime kogu aeg. Järgmisel teisipäeval on mul viimased selle semestri eksamid ja arvestused, kõik vaba aeg kulub igasugu kooliasjade lugemise peale. Kui see teisipäev rahumeelselt mööda saab, on mul teha veel üks praktikum tehnikaülikoolis ja algabki selle kooli viimane semester.

 Käisime õhtul Africa pubis söömas. Käisin seal viimati vist möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja pean tunnistama, et ei tundu nagu seal oleks üldse vahepeal midagi muutunud. Mööbel oli teine, seda märkasin. Muidu üldiselt täielik retro, täiuslik ajaränne. Ja te näete õigesti, ma tõepoolest manustasin Saku Originaali. Ma pole suurem asi õllesõber, süsikate tõttu õllevärki väldin, aga pubis tundus nagu oleks tore seda veidi omale sisse valada. Praad ja õlu korraga sisse käristada oli muidugi paras väljakutse, aga hakkama sain 😀 Sealne teenindus oli, muide, väga sõbralik ja armas. Ses mõttes kodune koht, eriti nõukaaegsele inimesele.

 Retro ilmutas ennast ka taldrikus. Roheline salat oli nii närtsinud, et valasin selle küüslaugukastmega üle, maitsel polnud nagu vigagi. Punase kapsa salat oli ok ja seašnitsel oli väga hästi tehtud. Sooja köögivilja nad kahjuks ei paku ja kartulit ma ei söö, sellepärast pidin vaenekeste salatitega piirduma. Apelsini andsin ka mehele.

 Pubist läksime Müüriääre kohvikusse kohvile ja koogile. Olen keeleotsaga sealseid toorjuustukooke maitsnud, head rasvased on ja vähemagusad, pigem soolakad, aga ma siiski oma tervise huvides ei söö neid. Mrt võttis mingi banaanikuhja (see käkerdis pildil).

 Kellegi statement Müüriääre kohviku ees.

Mul on viimasel semestril vaja teha kaks hindelist ainet ja lõputöö. Lõputööd juba kirjutan, kuigi uuring alles käib. Mul on tänaseks koos 145 kasutuskõlblikku ankeeti, jube visalt neid koguneb. Saaksin sellegi hulgaga kooli lõpetatud, aga uurimusele kaalu andmiseks peaks ikkagi valim suurem olema. No mis parata.

Mrt-l saab pmst jaanuariga ülikool läbi, sest kevadsemestrisse ei jää tal muud kui lõputöö kirjutamine. Eriti tšill. Ta siin vahepeal kahtles, kas viitsib otse magistrisse edasi minna, aga ju tal ikka nüüd tolle õppimisest tühja poolaastaga isu tagasi tuleb. Talle on seda kraadi töö tõttu kindlasti vaja. Minule pole tegelikult mingeid kraade vaja, kuhugi mul oma vanuse tõttu nagunii kandideerida mõtet pole, nagunii jätkan oma bisnissiga. Aga õppimine annab elule värvi ja särtsu, mistap ma veel ei tea, kuidas edasi.

Kuidas ma luku taha jäin

Thursday, January 3rd, 2019

Mrt sõitis kaheks päevaks ära, kaugele teise linna koolitusele. Viisin ta hommikul kooli juurde, kust neil buss väljus ja läksin ise kohe tööle. Õnneks, et läksin nii vara, sest siis mul jäi aega tegeleda probleemiga.

Panin ohvissi ukse seestpoolt lukku, sest tahtsin vetsus käia. Poe avamiseni oli aega umbes 40 minutit. Noh, tulen siis pissilt ja hakkan ust lukust lahti keerama, lükkan võtme lukuauku ja sinna ta jääb – ei keera kuhugi poole ja välja ka enam ei tule. Jube, kus ma mässasin sellega! Lukk on meil varem ka raskelt käinud, eriti just külma ilmaga kipub jukerdama. Ärge küsige, miks mees ei ole sellega tegelenud, ma arvan, ta pole seda eriti märganudki või pole aru saanud, et see võib olla probleem. Mul teadupärast on vaenekesed haiged sõrmed ja mul kohati oli olnud raske ust avada, aga olen ikka alati suutnud seda asja hallata. Tänaseni.

Õnneks elab mu suur poeg otse me ohvissi peal ja tal on puhkus. Ja õnneks asub me töökoht esimesel korrusel. Helistasin Mardi kohale, ta ronis hoovipoolsest aknast sisse, otsis Mrt tööriistahunnikust näpitsad (vandumise saatel, sest mehel on traditsiooniliselt kõik asjad laiali, ma ka aeg-ajalt sellepärast vannun). Noh, nikerdas siis Mart tangidega ukse kallal ja sai selle viimaks imekombel lahti.

Üleval ehitatakse parajasti Miale tuba, nad laiendavad oma korterit ja Mart kutsus sealt ühe töömehe alla, kellel lasi ukseluku lahti võtta. Olin juba kindel, et pean uue lukusüdame eest mingi viiskend raha välja käima pluss töömehele remondi eest, aga töömees avastas, et lukk on täitsa terve. Lihtsalt jubedalt igasugu kõntsa oli täis. See uks tükkis lukuga on väga vana, sinna on aegade jooksul muudkui õli lisatud ja tänavalt ju tolmu ka sadestub, kõik see ködi takistas lukul liikumist. Piisaski ainult puhastamisest ja lukk töötas jälle. Maksma ma ka midagi ei pidanud, sest töömehel Mardi juures tööaeg jooksis, tunnitasu, höhö. Tore ikka, et sai mõned lapsed omale hangitud, saab aitäh eest asju.

Välisuks on meil veits viltu ka, ühest hingest kogu aeg ronib miski pulk välja ja seda me polnud seekord üldse märganud, et ta jälle väljas on. Tavaliselt see juhtub suvel ja Mrt siis peksab selle hinge kokku jälle. Mart küsis, et kui kogu aeg see välja kerkib, et miks me siis seestpoolt ühte kruvi tugevamalt kinni ei keera? A kust mina tean?! Ma siukest värki hästi ei taipa, pole selle peale tulnudki. Otsis siis poeg Mrt varudest kuuskant võtit, aga just täpselt see õige võti oli komplektist välja võetud ja kadunud. Suur poeg veits kirus jälle, et miks meil kõik asjad laiali on… Mrt tegelt alles… eee… vist kuu aega tagasi koristas oma lauad puhtaks ja tekitas süsteeme, aga tal läheb kõik hetkega jälle segamini ju. Mina ta asju ümber tõsta ei julge, sest tal seal alati mingi süsteem ja…

See luku lugu oli nagu see sündroom, et haigeks jäädakse reede hilisõhtul. Just siis mul asjad juhtuvad, kui mees on ära sõitnud. Ammu polegi midagi sellist jama olnud, et peaks mehi appi kutsuma.

Vot selline lugu. Mrt-l ei ole eriti aega oma põhitöö kõrvalt isikliku äriga tegeleda. Üle interneti ta küll aitab mul palju asju teha, tänagi aitas, aga äris kohapeal ta ei istu ja ega siis ei märka igasugu pisiasju, millest võivad probleemid kasvada.

Ehh, mul tuli meelde, et Mrt on Mardi aknast ka sisse roninud, kui nad ukse on lukku lasknud ja võtmed on toas. A nemad elavad üleval me ohvissi peal. Mrt on lausa kaks korda ta naisi päästmas käinud ja ta muuhulgas kardab ju kõrgust. Ehk et 2:1 on seis hetkel 😀

Kinoskäik ja muu loba

Saturday, December 29th, 2018

Istume Mrt-ga verandaga majas kumbki oma arvutis ja teeme koolitöid. Siin on tuba hästi mõnusalt soe, teises kodus pole talvel mitte kunagi sellist asja, et võiks paljasääri ringi lipata. Mrt meisterdab mingit videovärki, ma suhtlen oma lõputöö juhendajatega ja avastasime ootamatu takistuse asjade vormistamisel – mu Rootsi juhendajal pole Eesti ID-d ja ta ei saa mu asjadele digiallkirju panna. Me siin nende bank-ID värki lahti ei saa ja ainus võimalus ongi tal vist hakata e-residendiks. Luban edaspidi mitte enam küsida, kellele seda e-residentsust üldse vaja on.

Õppimine mul tegelikult kidub sajaga, väga visalt lähevad kõik asjad ja mingit sooritamiste lusti pole. Muidugi ma teen kõik õigeks ajaks ära, aga hirmsasti pean pigistama, et asjast asja saaks. Nagu kivist vett välja või nii.

Käisime keset päeva kinos, vaatasime Eia jõulud Tondikakul. Maiteagi. Kõik nii hirmsasti kiidavad seda filmi, aga me olime üsna kriitilised. Eesti filmides ei osata üldiselt lapsi loomulikult mängima panna ja see film ei olnud ka erand. Ikka väga ebaloomulikult lapsed filmis esinesid. Pealegi ma arvan, et see pole üldse lastefilm. Meie taga ja kõrval istusid väikesed poisid oma emadega, sellised umbes 6-7-aastased ja need nii kohutavalt nihelesid ja ekraanile vist üldse ei vaadanud. Me taga istus üks väike poiss, kes tegi pidevalt igasuguseid hääli ja vahepeal hädaldas, et millal see film juba lõpeb. Ta vist ei vaadanudki eriti ekraanile, igatahes sisu ta jälgida ei suutnud ja lihtsalt ronis oma pingi peal ringi. Meid Mrt-ga ajas see hirmsasti itsitama, sest ta oli väga naljakas ja ma leidsin, et selle tüübi filmivaatamisest saaks eraldi filmi teha.

Mis meile filmis meeldis, oli visuaal. Ants, kes on filmi looduskaadrite operaator, oli meil alles üks õhtu siin Haapsalu kodus külas ja ma kasutasin juhust ja uurisin igast värki, et kuidas ta seda ja teist teeb. Siis me polnud veel filmi näinud, aga kinno minnes meil väike eelinfo oli juba olemas ja mind üllatas, kui ägedaid looma- ja linnukaadreid ta oli sinna filmi sisse püüdnud. Üldse kõik keskkonnad, loodus ja majad ja muu visuaalne värk oli väga hurmav. Sisu poolest ma siiski arvan, et lastefilm see pole, mingile koolieale ehk küll, aga mitte lasteaialastele. Vaadata võib, aga vaimustust ei tekita. Hästi lihtne, kerge asi. Jõulukas, noh.

Peale kino käisime Dietrichis söömas.  See on Haapsalus me absoluutne lemmikkoht ja täna teenindajaneiu isegi mainis meid nähes, et tuttavad näod juba, höhö. Mitte et me seal iga nädal käiks, aga mõne korra ikka oleme käinud ja oleme millegipärast meelde jäänud. Seal on hirmus väike tuba ja talvel vähe kohti, lauad on tihedalt koos ja päris palav on, aga väga hubane ja kodune ja söök on tõeliselt maitsev. Täna sõime mingit põdraliha värki, aga eelmisel korral sõin röstitud räimi ja need olid sedasi krõmpsuks tehtud, et pistsin need nahka koos sabade ja peadega, hullult head olid. Täna oli seal rahvast ka nii palju, et napikalt leidsime vaba laua ja iga kord on seltskond selline, et umbes pooled on välismaalased ja teine pool kohalikud. Muusika on mõnus, õhkkond kodune, igati mõnna asutus.

Sündmusi on siin vahepeal muidugi olnud rohkem. Üleeile käisime pealinnas sporditähtede galal ja pean kahjuks tunnistama, et teinekord enam küll sinna minna ei viitsiks. Tundide viisi paigal istuda on ikka jube ränk. Kõigepealt bussis, siis üritusel ja siis jälle bussis. Võinuks muidugi oma autoga minna, aga kuna spordiliidu bussiga tasuta sai, siis kasutasime juhust. See logistas tagasi tulles kõik külad läbi, megapikk sõit oli, pole eluski nii kaua Tallinnast koju tulnud. Aga sündmus ise oli väga rahvarohke ja mind hämmastas tegelt dress code, sest sul kästakse selga panna tume ülikond, eks ole, ja naistel siis kena pidulik kleit ja siis sa istud sellega tundide viisi plastist klapptoolil mingi logiseva tribüünikonstruktsiooni otsas, sest spordisaal ju. Et nagu väheke mõttetu on ennast üles lüüa selleks, et seal lihtsalt plasttooli otsas kõõluda terve õhtu läbi.

Te mõtlete nüüd, et ma ei oska üldse tänulik olla? Et sain kutse ja nüüd kritiseerin siin… Ei no, aga tegelt. Megasuur üritus oli ja üksikud vau-efektid seal olid ka. Aga valgustajad pingutasid üle. Ütlen seda sellepärast, et kui ees lavade peal käis tants, siis lasti tantsijate tagant rahvale sedasi prožektorid näkku, et mitte sittagi ei näind, mis laval toimus. Ma alati siukstel hetkedel mõtlen, et kas asjapulgad (seekord valgustajad) tahavad hullult ägedat spektaaklit teha ja on oma trikkidest räigelt vaimustuses, aga unustavad äa, et teevad seda vaatajatele, kes istuvad tribüünil. Kui ikka räige lamp sulle näkku lastakse, siis halvimal juhul paned lihtsalt silmad kinni, parimal juhul üritad kissitades midagi näha, aga no ei näe ju esinejaid sedasi. Feil.

Mis siis veel? Aasta hakkab lõppema. Ma sel aastal mingit adekvaatset aasta kokkuvõtet ei kirjuta, sest ei taha paljusid asju üldse mäletada. Väga kohutav aasta on olnud mu jaoks, eriti viimased kuud. Võibolla mu elu kõige raskem aeg üldse. Või noh, tegelikult ma ju muidugi tean, et miski asi siin elus ei ole nii hull, et enam hullemaks ei võiks minna. On nagu on. Üks päev korraga.

Jõulueelne

Saturday, December 22nd, 2018

Loeks õige üles tänasida toimetusi. Toimus tavaline laubane koristus, mis tegelt viimasel ajal eriti tavaline polegi, sest oma laupäevad veedan enamasti Haapsalus, kus koristada eriti miskit pole. Aga täna õhtul oli meil vaja minna kossu vaatama, sellepärast veetsime kodus kasulikult aega. Koristasin, õmblesin…

 See on mu kõige uuemate teksade tagumik. Hullult mugavad püksid, igapäevased, alles sügisel ostsin. Aga nii habras stretš, et taskute õmbluse koha pealt hakkas kangas rebenema. Püksid on mõnusalt avarad, lihtsalt kangas on suht saast või on taskute õmblemisel tehtud mingi terav viga. Enivei, kuna mina olengi see, kellel peale kõigi kohustuste maksmist jääb järele umbes kakssada eurot kuuks ajaks söögiks ja elamiseks, siis uusi pükse ma osta ei raatsi. Sellepärast võtsin vanadelt teksadelt taskud ja õmblesin need katkiste taskuservade peale. Kääride tarvitamine on mu haigete sõrmedega hull nöök ja õmmeldes suutsin ühe sõrmenuki masinanõela tallakruvi alla jätta nii, et nahk maas, aga püksid said parandatud ja pluusidega, mis tagumikku katavad, kannatab neid kanda küll. Vabalt võib teksatagumikul olla neli taskut, ei pea ainult kaks olema.

 Saatsin Sassule viimased kodukasvuhoone tomatid. Lihtsalt uskumatu, ma ütlen! Kodused tomatid jõuluajal, pole midagi sellist varem näinud.

 Jagasime hommikul kodus jõulukingid laiali. Kmr sai uue suure teki ja flanellist voodiriided. Lihtsalt meile hakkas tunduma, et mehike on jõudnud ajajärku, kus ta vajab kaheinimese tekki. Haapsalu Jysk on enam-vähem mu lemmikpood nüüdsel ajal, sealt saab mõnusat kodukraami hea hinnaga.

Tänane kossumäng oli kohutav, poisid said hirmsa ketuka Tallinna Kalevilt. Aga meil oli tore sündmus, sest kossumeeskonna manager kinkis meile kutse sporditähtede galale. Noh, et Mrt saaks ennast koos oma prouaga üles lüüa, nagu kutse kinkija mainis. Seda me teeme suurima rõõmuga. 😀 Loodetavasti õnnestub meil ennast kohaliku spordirahva bussile smuugeldada, mis meid piduõhtule kohale toimetab ja pärast koju toob. Et oleks ikka maksimaalselt mõnus.

 Ja siin üks väga nunnu käsilane, kelle Mrt sai kolleegilt jõulukingiks. Tolle kolleegi ema heegeldas selle. Kooli naised külvasid mu mehe igasugu kinkidega üle nii, et lihtsalt imesta. Mu mees on väga populaarne, igaks juhuks ütlen. Täna ma jälle irvitasin, et kas uus koolimaja kuulub nüüd talle, et ilma temata ei sulgu ega avane seal ükski uks ega toimu mitte ükski oluline sündmus. Mrt kuulub juhtkonda ja on nüüdsel ajal tähtis mees.

Jõulupühad on pikad, tervelt viis vaba päeva järjest, aga enamus sellest ajast on meil ära organiseeritud, mistap õppetükke saame teha ainult ülepäeviti. Mul on sellel semestril veel poolteist koolipäeva ja needki alles jaanuaris. Eksamid ja arvestused põhiliselt.

See blogi siin on üsna unarusse jäänud ja käin siia harva ainult igasugu tilulilu kirjutamas. Pean päris päevikut ühes teises kohas ainult iseendale. Mu elu on olnud viimastel kuudel selline, et avalikult tast kirjutada ei kannatagi. Aga noh – mis ei tapa, teeb tugevaks 😀

Pidu peo otsa

Sunday, December 16th, 2018

Talv tuleb

Monday, November 26th, 2018

 Aias väga midagi enam ei õitse, kühveldasin osadele roosidele talvekatet peale, seda turba moodi asja, ja tõin avanemata roosid tuppa.

 Viimased õuepeenra tomatid.

 Laupäeva õhtu. Midagi romantilist seal tegelikult polnud, sest ainult õppisin, õppisin ja õppisin.

Laupäeva õhtul kossult koju jalutades oli mustas taevas hiigelsuur kollane kuu ja tagalahel laulsid luiged midagi sellist, et lumi tuleb, lumi tuleb. Tohutult ilus kaeblik laulukoor oli.

Esmaspäeva hommikuks oligi lumi maas. Olin oma auto harja kuhugi “kindlasse kohta” ära pannud, mistõttu pidin väikese kraabitseriga ja kinnastega auto lume alt välja kaevama. Tagatipuks avastasin sõidu ajal, et aknapesuvett ei tule. Pidasin lausa kaks korda tee ääres kinni, et tsekkida, kas jäätükid veejugadel ees on või midagi, ei olnud. Panin juba septembris autosse talvise aknapesuvedeliku, -20 peaks kannatama, sestap jääs nagu midagi olla ei saanud. Kapott oli ka nii jääs, et ei saand sinna alla vaadata, kas klaasipesuvedelikku on üldse.

Raplasse jõudes põikasin kohe suure poja töö juurde, ostsin pika tellitava varrega harja (sest ma mitte kunagi auto katuselt ja isegi esiklaasi keskosast ei ulatu puhastama) ja ühe panka klaasipesuvedelikku. Selgus, et paak oligi päris tühi, aga nõme on see, et kojameeste mootor ka midagi surinat ei tee. Kui kangi tõmban, on vaikus. Suur poeg arvas, et ikkagi pump külmunud, sest see on ees stange taga. Et iga-aastane jama, et keegi ei usu, et külmunud, aga ikkagi on. Noh, nii palju siis profülaktikast… Ma päriselt ka juba septembris panin talvise vedeliku sisse, tilgakesele suvisele otsa küll, aga mingi 3-4 liitrit läks seda sinna. Kas saab siis olla, et talvine “auras” ära ja suvise viimane tilk kogunes kuhugi ja on seal jääs? Olen suurema külmaga ka suvisele talvist hulka pannud ja pole külmunud.

Väga vastik on sõita, kui esiklaasile koguneb valge soolakiht ja seda ei saa maha pesta. Kmr võttis mu auto niiütelda tööle kaasa, et vaadata, mis värk on. Pean õhtul kaugele koju tagasi sõitma ju.

Ehh, laps kirjutas, et kojameeste värk hakkas tööle ilma et ta midagi oleks pidanud tegema. Et siis ikkagi jääs oli.

Maanteed olid vastikud-vastikud, lumised, libedad, soolamärjad. Ühel pikal sirgel jooksis mulle vastu jänes, täpselt keset teed otse minu poole. Suutsin hoo maha võtta, aga päris pidama ei saanud ja ta, tuutu, keeras alles siis kraavi poole, kui juba mu auto juures oli. Pobisesin omaette, et keera ära, keera ära, no teisele poole, eks, a ta kurivaim silkas täpselt mu auto ette. Silmaga vaadeldes tundus, et kadus auto alla, aga kuna mingit kolakat ei käinud, siis vist sekund enne jõudis eest kaduda. Ei taha ju libedaga järsult pidurdada ka, kuigi oleks vist isegi võinud, sest abs tööle ei hakanud ja mul on autol hullult head naeltega rehvid all, maailma parima mustriga.

Talve ma ei salli. Ei tahaks öelda, et vihkan, aga absull ei salli.