Archive for the ‘Yrt’ Category

Ilus suvine puhkepäev

Sunday, June 16th, 2019

Mrt tegi hommikul köögis plaatimistöid, pealelõunal läksime rattatuurile, mis venis ligi kolme tunni pikkuseks. Sõitsime läbi metsade Pullapääle ja isegi Rohukülas käisime ära. Kann kange, aga meel rõõmus, pöörasime Haapsallu jõudes sirgelt Rootsituru kohvikusse ja lasime omanikul endale välja teha. Kohvikupidaja oli mulle ühed praed sees selle eest, et tänu minule ta sai ülikooli lõpetatud. Kas ma olen sellest varem rääkinud?

See on see juhtum, et tubli ärinaine, kes sebib mitmel rindel ja pealegi elab ise üle talve Soomes, ajas kuupäevad segamini ega ilmunud õigeks ajaks lõputöö kaitsmisele. Kui ta etteastumise aeg lähenema hakkas, kirjutasin talle sõnumitesse, et kle kussa oled ja sain rahulise vastuse, et just jõudsin Haapsallu. Kui ütlesin, et kohe on ta kaitsmise aeg ja ainult mõnel veel üles astumata, tekkis paanika mille sarnast pole siin väikelinnas vist varem nähtud. Ma muudkui kirjutasin talle FB-sse, et jookse-jookse-jookse!!! ja ta jooksis kõigepealt oma lõputöö järele, mis oli alles köitmisest toomata ja siis tormas kolledžisse. Jõudis kohale hetkel, kui eelviimane inimene kaitsma hakkas, ta ise jäi viimaseks ja imedeime, saigi oma asja käigu pealt tehtud. On üsna tavaline, et inimesed tulevad kaitsmisele kohale alles enda kellaajaks, aga mingi kahtlus mul tekkis ja igaks juhuks küsisin, et kas ta on ikka tulemas. No polnud. Täiesti uskumatu lugu mille sarnast see kool siin pole varem näinud. Ehk et kui ma poleks teda otsima hakanud, oleks tal ka sel aastal diplom saamata jäänud (ta enda kursus lõpetas eelmisel aastal).

Tänased pildid:

 El Cato, Mammi oma.

Üks tädike, kes tihti me majast mööda kõnnib, nimetas mind täna roosiaia kuningannaks ja soovis ilusat suveaega 😀

 Esimene oma peenrast. Teine samasugune suur ja punane on veel, aga jätame ta küpsema lootuses, et linnud pole nahka pannud enne kui jälle ükskord töölt koju jõuame.

Diplomid käes

Saturday, June 15th, 2019

 Lapsel oli vaja muuhulgas selfi teha. Ta on mitu korda esitanud oma seisukoha me õppimise asjus, mis enamasti lõpeb sõnadega: “Ma olen nii uhke teie üle!” 😀

Seetõttu ilmus eile sama pilt FB-sse allkirjaga: “Ja siinkohal täname Kaur Matthiast, kes on endale nii tublid vanemad kasvatanud!”

No mis ma oskan ütelda? Ongi läbi see tšill. Kas oli raske? Meil ei olnud, sest enamus õpitust oli lihtsalt nii huvitav. Aga mul lõpus muutus natuke tüütuks küll, sest justkui midagi uut ei pakutud enam. Mrt-l mitte, sest temal kujunes kolledžis välja tore sõltuvusttekitav sõpruskond. Ülikool on kena vaheldus vanainimeste rutiinsesse argipäeva.

Mind on terve elu vaevanud see, et ma pole ülikooli jõudnud. Või õieti… käisin erinevate ülikoolide uste taga kraapimas, aga sisse sain alles viiendal katsel. Oma praegusele erialale minnes jäin ka esimesel korral ukse taha. Kui poleks uuesti tasuta kõrgharidust tulnud, mul olekski jäänud ülikoolis käimata. Peamiselt mind vaevas, et kõik teavad, kuidas seal on, aga mina ei tea. Nüüd tean. Ja seda ka, et akadeemiline keskkond on lihtsalt nii väga minu.

Kui oled juba nii pikalt koolis käinud, siis on eriti raske pidama saada.

EDIT: Unustasin kirjutada ühest Haapsalu spetsiaalist. Eile, kui laps meid trepil pildistas, väntasid ratastel mööda kaks ingliskeelset prouat. Nad keerasid tagasi, et meile üle värava õnnitlusi hüüda 🙂

Nädalavahetus nagu ikka

Sunday, June 9th, 2019

Eile olin Viimsis oma kursuse lõpuläbul, kust koju jõudsime öösel nii umbes kell kaks. Magama sain vast millalgi kolme paiku, mis minu eas on… no ikka selline suurem sündmus. Ma tavaliselt ärkan vara ka siis, kui olen hilja magama läinud, aga täna hommikul venitasin unekesega välja peaaegu kella kümneni. Äärmiselt haruldane. Kusjuures ärkasin täiesti puhanult ja lendasin pea kohe aeda tegudele. Mrt-l seevastu oli ärgates suur väsimus ja raske olla, kuigi ega see tal ei takistanud täna ehitamast ega midagi. Õhtul suutsin ta isegi veel linna peale rattatiirule meelitada. Mrt pani magamistuppa plaadid seina ja meisterdas jalanõudekapile esipaneeli, vahetas ära veranda ukseluku ja… midagi oli kindlasti veel. Kell hakkab nüüd juba kümme saama, lebotasime väsinult verandal, kui Mrt äkki püsti hüppas, et uups, pidin ju kraanikausi ka seinale panema.

Selle kraanikausi ta võib ju praegu toreduse pärast vetsu seinale kinnitada, aga veevoolikud on puudu ja segistit ka pole.

Mina kaevasin ja tassisin. Seoses sellega, et naabrinaine lasi me kruntide vahele uue aia ehitada, tekkis meil võimalus endale rajada grillinurk. Et aianurka kena põranda ehitada saaks, on vaja minema vedada suur ports pinnast ja ära koristada mingid kivihunnikud, mis lammutamiste käigus on sattunud rikkuma vaadet me köögiaknast. Mul oli plaanis kuhjata alla tänava äärde üks mullahunnik, kuhu mõni kõrvitsaline kasvama panna. Kuna kivihunnik oli vaja eest ära saada, tekkis mul mõte, et miks mitte ehitada kõrvitsatele paekividest müüriga kõrge peenar. Nii ma siis kärutasingi eile hommikul kõik ilusamad kivid, millest jõud üle käis, teise aianurka ja täitsin müüriäärse mullaga. Ilusa mulla kaevasin välja sealt samast ilusaks loodavast aianurgast ja grillinurgale ettejääva pinnasega täitsin tekkinud auku. Etteruttavalt olgu täheldatud, et kui mitu tundi kaevamist ja tassimist läbi sai ja ma ennast puhtaks olin küürinud, katsin alaselja profülaktiliselt Voltareniga. Inimene õpib, eks ole. Eelmisest suurest mullakärutamisest sain mitmenädalase seljavalu, seekord püüdsin targem olla. Paistab, et mu nipp töötab.

 Eile oli selline. Suur auk mu rajatise ees ei ole peale jäänud, aga see oli väga suur tõepoolest.

 No selline.

 Täna on sile kõik. Ma ei tea kas mu kõrvitsalised kasvama lähevad, aga kui mitte, saan sinna künka otsa panna midagi muud. Muidu üldiselt ma naabrite aia äärde midagi istutada ei plaani ja ühe mustsõstrapõõsa ka juba juurisin välja, sest naabrimees käib pidevalt mürgipritsiga ringi ja see mulle ei meeldi.

 Väike fragment maasikapeenrast. Mardi kingitud taimed kannavad täiega.

 Elutoa akna alla istutasin oma vaenekesed tomatid. Õhtuks olid kenad sirged juba, küll nad kasvavad. Teisele poole õhksoojuspumpa külvasin kosmosed ja osa neist veel veranda seina äärde, neid on mul värava taga ka. Ja veranda tänavapoolsel küljel on saialilled ka tärganud.

 Uus Flammentanz õitseb roosiheki lõpus. Hekil on ka mõned õied lahti.

Aga samal ajal toas…

 Mrt tegi augu korstna magamistoapoolsesse külge, sinna hakkab suubuma toru, mis tuleb köögikubust. Köögi poolt oleks ta korstnasse minek veits kole jäänud, peidame ta oma toa nurka ära.

 Mees proovis algul mingi üüberpeene aparaadiga auku teha, aga see oli nii suur raske kolakas, et viimaks läks ta ikkagi nö juurte juurde tagasi ja uuristas mingi oma väiksema riistaga augu korstnasse (trelli ja meisliga). See hull masin, mis pildil, peaks töötama statiivi pealt vist tegelt, inimese see lõhub lihtsalt ära.

 Niuke.

 Magamistuba sai plaadid seina.

 Nüüd veel värvida ja tapeet panna ja. See on üks väike putka, ainult magamise jaoks. Köögi sein tuli natuke akna ette, aga see oli ainumõeldav lahendus, kuidas köök veidigi suuremaks saada. Igatahes olen ma me köögi mõõtmete ja paigutusega vägagi rahul, hea mugav on seal toimetada.

 Mrt tegi õhtul veel jalanõudekapile esipaneeli ka valmis. Sisse peab mingid kaldus riiulid leiutama.

 Pesumasin on tõstetud kapi peale, nii on hästi mugav pesudega sehkendada ja ruum seal nurgas saab niimoodi ka maksimaalselt ära kasutatud. Märkasid, et liiste pole, jah? Ei ole tõesti 🙂

 Selline näeb välja tavaline Haapsalu kohalik, keda turistidest eristab selge dress code. Selline, mis on nagu… seisukoht 😀 Käisime õhtul spordipoest Mrt rattale uut sisekummi ostmas ja mees ei vaevunud midagi viisakamat selga panema.

 Vähemalt ei pea kraanikaussi nüüd ühest kohast teise tõstma teiste ruumide ehitamise käigus.

 Õhtusel rattatuuril.

 Vaadake, ma sõin jäätist! Pakun, et mingi viis aastat on sellest küll möödas kui viimati jäätist sõin. Loodetavasti ei saa see harjumuseks. Aga ma võin!!! Olen ennast viie aastaga terveks söönud, üle-eelmisel nädalal käisin perearsti juures ja andsin proovid, mu veresuhkur oli uskumatu 4,7 mmol/l. Sellist näitu ei ole mul olnud vist vähemalt viimased 15 aastat. Ma pole enam eeldiabeedis ja see on väga ohtlik, sest näete ise, kohe hakkab inimene endale suhkrut lubama. Õnneks ma magusat üldse ei armastagi, tänane jäätisepeatus armsa Ärni juures oli erandlik. Tollest arstilkäigust peaks eraldi postituse tegema, sest kõik mu näidud on läinud paremaks, väljaarvatud kilpnääre. Mul on hetkel käimas põhjalik tehniline ülevaatus, ükspäev kirjutan lähemalt.

 Mõned lubavad siin linnas endale nädalavahetustel isegi selliseid asju 😀

Oivikud

Friday, May 31st, 2019

Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga nüüd on asjalugu selline, et me mõlemad mehega lõpetame ülikooli cum laude. Mrt-l oli kaitsmine täna ja ta kursuselt üldse ainult kaks inimest said lõputöö eest A. Keskmine hinne oli Mrt kursusel mitmel päris kõrge, aga lõputööde hinded tulid enamusel mitte suurepärased. Mrt töö oli märkimisväärselt hästi tehtud, höhö.

Käisime õhtul paari Mrt kursakaaslasega ja ühe ta õppejõuga Dietrichis söömas, pärast promeneerisime mere ääres ja kõige lõpuks istusime meie aias, kus kõik see kamp jõi alkovaba õlut, ainult mina pruukisin veini. Mul oli tore akadeemiline jalutuskäik promenaadil, sest sattusin selle õppejõuga, keda ma varem üldse ei tundnud, kõrvuti kõndima ja juttu jätkus kauemaks. Täitsa tore. Ta on pärit siit me oma tänavalt. Pärast olime meie aias nii kaua kuni üks tüdruk pidi Hiiumaa praamile sõitma. Ei mingit pikka läbu ega öiseid külalisi nagu olime varem arvanud ja plaaninud.

Nüüd kütame ahju ja vaatame, mis vahepeal maailmas toimunud on. Seina taga toimetavad esimesed suvekülalised, sest on veinipäevad ja viimne kui üks vaba ruutmeeter majapidamistest on välja üüritud.

Need kenad noored inimesed, kes meie juures täna olid, on enam-vähem järjest teinud omale nii baka kui rakendusliku kõrghariduse diplomi ja üks veel vahepeale mingi kutseka ka. Üks tüdruk on õppinud järjest 24 aastat ja arvas, et aitab nüüd küll. Siit koolist leiab parimaid elukestva õppe näiteid. Mu oma kursusel on üks minuvanune naine, kes on nõukaajal õppinud keemikuks, hilisemast ajast on tal kolm magistrikava tehtud, millest osadel lõputöö kaitsmata ja ta nüüd juurdleb, et millise magistri peale siinse rakendusliku diplomi saamist ära lõpetaks. Siuksed naljanumbrid.

Ma tean seda tunnet, kui ei raatsi koolis käimist lõpetada. Minu vanuses on see umbes sama tunne nagu imetada oma noorimat last, kelle oled saanud nii hilises eas, et tead, et neid rohkem ei tule. Siis ka ei raatsi lõpetada. Imetamist. Miskid aegkriitilised tegevused teatud vanusest alates.

Üks triangel kogu aeg

Thursday, May 30th, 2019

 Tagant gümnaasium…

 Käisime ettevõtjate tunnustamisüritusel Ööbiku Gastronoomiatalus. Naised pidid kandma kübarat, aga ma ei kannata mütse, sellepärast olen totaka rosetiga. Etikett lubab, et kübara asemel võib roseti panna. Pärast vaatasin piltidelt, et oleksin võinud madalama sonksi teha, koos rosetiga mõjub mu igapäevane hobusesaba imelikult.

Kuna alailma on mingid üritused, kaitsmised, peod jne, siis kahetsesin, et olime andnud nõusoleku täna pidusse minna. Aga Mrt pidi eelmise aasta oma kategooria võitjana tänavuse võitja välja kuulutama ja sellepärast on ikka hea, et me ei viilinud. Selle väljakuulutamisega sai nalja. Mrt hakkas ümbrikut avama ja ütles samal ajal tõsise näoga midagi sellist, et “ja teist aastat järjest…” Ta nalja peale müristas terve saal naerda, see oli nii ootamatu ja koomiline. Iseennast ta siiski võitjaks ei kuulutanud, vaid ütles ikka pärast õige nime ka. Imestan, et ta mulle polnud isegi avaldanud, et plaanib niukest tünga teha, aga ta pärast ütles, et mõtles viimase hetkeni, kas ikka ütleb niukest. Tore on, et ütles, see oli lõbus. Üldse kogu see piduõhtu oli igatepidi lahe, sest meil on ettevõtjate hulgas palju tuttavaid, rahvast oli rohkelt ja umbes pooli inimesi me ka tundsime. Nagu alati. Lasime sealt siiski keset üritust vaheajal jalga, sest Mrt pidi Haapsallu sõitma, tal homme on lõputöö kaitsmine.

Täna kaitsesid oma diplomitöid disaini eriala rahvad, neid oli vist ainult kaheksa järel. Me tuttav, keda õpingute algul keelitasime jääma ja mitte kooli pooleli jätma, oli ka kenasti lõppu jõudnud ja temalgi on nüüd ülikool valma. Tal oli hullult lahe lõputöö, üks äge toode, aga sai siiski üsna kehva hinde ja oli pettunud. Olen aru saanud, et head hinnet on võrdlemisi raske saada. Seda enam imestan, et meie eriala 24-st inimesest lausa 10 kaitsesid hindele A. See ongi haruldane tegelt, sest enamasti on suurepärane tulemus ainult paaril-kolmel lõpetajal. Meil paistab olevat tugev kursus selles mõttes, et oleme üksteise suhtes hästi toetavad ja see tulemustes ka peegeldub.

Mul võtab aega arusaamine, et nüüd ongi nii, et üks suur kohustus on vähem. Näiteks täna hommikul istusin arvuti taha kohvi jooma ja kohe kui üks hea uurimus ette hüppas, ma hakkasin seda endale arvutisse salvestama. Olen neli aastat järjest kogunud uuringute linke, mida koolitööks kasutada saaksin ja täna hommikul äkki mõtlesin, et aga milleks? Ma tõesti ei tea, et milleks. Enam ei ole vaja.

Peaksin ükspäev heietama väärarusaamast, et kui inimene mingi kooli lõpetab, ta peab kohe õpitud erialale tööle asuma. Justkui me käiksime koolides omandamas mingeid kindlaid liigutusi, mida siis kohe peale kooli raha eest peame tegema hakkama. Ei ole nii. Ma selle kitsa nägemise ükspäev lükkan ümber, kui jaksan pikemalt kirjutada.

Pöörane

Friday, May 10th, 2019

Lõppev nädal on olnud pehmelt öeldes pöörane – tänuõhtu, tutvustusõhtu, sünnipäevaõhtu… ja kõige selle vahel diplomitööde nikerdamine, millel ei paistnud lõppu tulevat. Kusjuures Mrt 45 on meil veel tähistamata, sest meid pole lihtsalt kodus olnudki. Täna õhtul siis viimaks võtame aja maha ja teeme väiksed tordid.

Kõige kreisim on olnud see, mis toimus mu lõputööga. Omast arust sain ta valmis juba ammu, aga leidsime juhendajatega vaheldumisi aina uusi ja uusi apsakaid, mis viimastel nädalatel on olnud küll ainult vormistuslikku laadi… Aga. Tekstidokumentidel on kombeks sedaviisi käituda, et kui ühest kohast parandad, hüppab teise kohta viga sisse jne jne jne. Eile õhtul ma seetõttu täitsa murdusin, sest teades, et kõik on juba valmis, pidin ikkagi korrigeerima päist ja jalust ja tagatipuks avastas Mrt, et veerised, mille nädal tagasi õigeks panin, on ikka valesti. Arusaamatu, miks muutused ei salvestunud, igatahes juhtus veeriste laiemaks panemisega see, et üks lehekülg teksti tuli juurde, pidin kõik leheküljed üle käima, et loendid jääksid lehekülgede piiresse ja pealkirjad ei istuks lehe lõpus ja diagrammide allkirjad oleksid seal kus vaja… Viimaks avastasin, et allikad ka ju kitsamaks lükatud ja seal oli vastikult palju asju paigast läinud. Ja et sellest veel vähe oli, avastasin hommikul, kui juba tahtsin tööd allkirjastada, et mu Rootsi juhendaja on pannud allkirjad lehtedele, kus seisab, et töö on 47 lk pluss lisad pikk, aga vormistuse parandamisega muutus lk nr 48-ks. Kujutasin juba ette, kuidas hakkan allikates reavahedega soperdama, et nui neljaks üks lehekülg vähemaks saada, sest täna on see kuupäev kui mu juhendaja pidi ära sõitma ja eemalduma igasugu elektroonilistest seadmetest. Õnneks oli juhendaja veel kättesaadav, skännis keset tööpäeva kuskil Rootsi haiglas mu annotatsioonid uuesti sisse ja saatis meilile.

Mu diplomitöö on koos lisadega 65 lk pikk. Mrt töö on umbes poole lühem, aga tal on mahukas praktiline osa, mis päriselt ka gümnaasiumis töötab. Viimasel ajal olengi tegelenud rohkem mehe tööga, sest ta juhendaja tollele tekstiosale pöörab vähe tähelepanu. Aitasin struktureerida, keelt parandada, lauseid moodustada… Veidraid asju olen õppetööga seoses oma mehe kohta teada saanud. Ma näiteks ei teadnud, et ta on kohutavalt sõnaaher. Mrt jaoks pole üldse mingi probleem ennast ilma tegusõnadeta väljendada, ta lambist kaotab sõnu keset lauset ja seda mitte vähe. Võibolla see, et ta viimastel aastatel ainult inglise keeles loeb, on emakeele ära rikkunud, ei tea, aga ega need inglismannid ka ju ilma tegusõnadeta ei saa. Igatahes pole temast mingit jutu veeretajat, hull konkreetne vend on, aga lõputöö on selline asi, kus tuleb mõnda fakti mitu korda kirjeldada ja tagatipuks kirjutada nii, et lauset ei peaks mitu korda lugema enne kui aru saad 😀

Eile, kui Mrt tööle mitu korda vee peale tõmbasin, ta oli viimaks mulle nii tänulik, et tahtis kõik maailma vahuveinid kokku tassida, mille peale küsisin, et tahad minust joodikat teha vä. Küllap saabub ükspäev tasakaal, kui Mrt magistriõppes mu programmeerimise kodutöid sooritama hakkab 😀

Üleeile olime oma suures ülikoolis magistrikavade tutvustamise õhtul, kus toimus niivõrd hea müügitöö, et me mõlema õpiplaanid pöörati uuesti tagasi me algse valiku juurde, mille olime juba ümber otsustanud. Eks paistab, kuidas sellega läheb, ma ei pruugi sinna sisse saada, sest mul pole esimese taseme IT-haridust, aga kuna tahame koos õppima hakata, siis käsin mehel vastuvõtukomisjoni ähvardada, et nad ei saa teda enda parimaks õpilaseks, kui nad ta naist vastu ei võta. 😀 Sest tõepoolest me tahame hakata koos koolis käima, samal ajal ühe autoga ja koos õppida samu asju, et elu oleks lihtsam ja püsiksime samal lainel. Mis eriala tahme, ma praegu ei ütle, aga üks IT teema see igatahes on. Mind võib sisse aidata 20-aastane IT töökogemus, selle kohta käisin pärimas ja paistis, et siuksed asjad avaldavad muljet. Vastuvõtukomisjonidele ma üldiselt ennast müüa ei oska, kipun ikka põruma esimesel katsel ja vahel ka teisel ja kolmandal.

No vot, mõtted on rohkem tulevikus, kuigi peaksin keskenduma sellele, kuidas oma lõputöö kaitstud saaks. Jubedasti on ära tüüdanud kõik see koera saba peal kõõlumine, aga varsti, varsti…

Eile käisime vallarahva kulul söömas ja joomas, Mrt koos kaaslasega oli millegipärast kutsutud valla tänuõhtule. Peamiselt lobisesime seal naabritega.

Ahh, üks tingeltangel käib kogu aeg 😀

Eelkaitstud

Tuesday, April 30th, 2019

Mu diplomitöö on eelkaitstud. Komisjonilt sain kõvasti kiita oma suure uurimuse eest, aga slaidiesitlusega feilisin nii mis kole. Ärkasin täna hommikul kell pool kuus ja tegin oma esitluse jupp maad lühemaks, parandasin ja nikerdasin. Olin teinud esitluse täpselt juhendi järgi nagu viimane kuivik, mul üldse on viimasel ajal probleem sellega, et olen liiga akadeemiline oma sõnastustes ega suuda vabalt võtta. Aga kaitsekõne peaks olema pigem veenev ja intrigeeriv ja huvi äratav, ei tohi kuivalt asju ette lugeda. Selle värgi pean ma, niisiis, täiesti ümber tegema, aga muutmiseks on õnneks aega terve kuu.

Ahh, ja siis ma küsisin komisjonilt, et kui nad leiavad, et mu töö nii hullult mahukas ja suur ja tähtis on, et kas ma ei võiks siis saada ühe jutiga ka magistrikraadi 😀

Kuna meid on lõpetamas palju, oli päev jube pikk. Ma väga pikalt vait istuda ei suuda ja eriti kui on sunnitult pikk istumine, siis kuulan hoolega ja mõtlen kaasa, mis päädis täna sellega, et aitasin komisjonil teiste töödele ettepanekuid teha ja nokkisin välja igasugu lollakaid vigu, mis silma-kõrva häirisid. Meil see tänane kaitsmine oli rohkem vabas vormis ja võis asju arvata. Päeva lõpus ütlesid komisjoniliikmed, et kolledž peaks mulle tänase päeva eest palka maksma, mistap ma ütsin, et võin arve esitada 😀

A ma ei tea, mis värk ühel mu õppejõul on, et ta tegelt kardab, et hakkan kaitsmisel komisjoniga vaidlema ja lähen liiga hoogu. Ma pole üldse selline. Ma ei lähe närvi, suudan olla viisakas, ma ei vihasta, ei ägestu, üldse mingi kakleja tüüp ma pole. Jah, mul on kiire jutt ja terav taip, aga see ei tähenda, et ma ei suudaks rahulikult argumenteerida.

Huvitav on see, et kunagi ammu-ammu kui kõnekeskuses töötasin, üks mu sealne ülemus ütles koolituse käigus, et ma räägin sedasi nagu oleksin jube närvis kogu aeg. Aga ma polnud! Jummala tuimalt tegin oma tööd, lihtsalt vbla liiga kiiresti rääkisin, aga mingit pabistamist mul liinil olles iialgi ei olnud. Ma tõesti ei saa aru, kuidas teistele tundub mu kõne närviline või äge, kui omast arust olen täiega flegma tüüp? Olen kuulanud üle oma jutu kui viimastel aastatel mingeid intekaid teinud olen ja tõesti täitsa kabe asjalik mutt, ei kosta mu häälest mingit pabinat, isegi imestan, kui tasakaalukalt ja rahulikult mu väited kõlavad.

Ohh-jahh. Ei ole ju mingit küsimustki selles, kas suudan oma diplomitöö positiivsele hindele kaitsta, aga ma päriselt ka tahaks A saada.

Mrt-l on eelkaitsmine reedel, sellepärast oleme ennast töölt vabaks võtnud ega kavatse enne järgmise nädala esmaspäeva verandaga majast lahkuda. Nädalavahetuseks meil olid plaanid tehtud, et käime korra suvilas, sest seal me tõepoolest ei ole käinud juba mitu kuud, aga nüüd pöörab ilm nii hulluks, et ega ikka ei hakka sinna suverehviga sõitma kui ennustatakse lörtsi ja lund. Mrt juba juurdles, et ei tea kas mingi saatusesõrm tahab vahele surkida, et me ei saaks suvilat müüki panna, sest müügi kuulutamine on paari konkreetse asja taga, mille enne suvekodus ära tegema peame ja iga kord kui üritame sinna minna asju korraldama, tuleb midagi vahele. Ma selle peale kostsin, et ehk on see pigem märk asjaolust, et meil pole seda suvilat vaja, sest nii paljukestki me ennast ei suuda sinna vedada, et saaks ta müüki panna. Me vist juba üle nelja kuu ei ole seal käinud, ainult kaamerast vaatame, et on meil üks selline koht ja mis ilm seal parajasti on ja kas kuldnokad on juba tagasi.

Merekülas on Linde maja ka uuesti müügis. Vist ainult paar aastat tal uued omanikud olid, šokolaaditootjast šveitslane oma eesti naisega. Ei tea, mis see müümise põhjus võib olla… Vbla noored ei leidnud sealt külast seda rahu ja vaikust, mida lootsid.

Homseks olen plaaninud muru niitmise ja vbla isegi laudade saagimise. Et saaks enne mätta madalaks kui lumi peale tuleb ja õue ka ilusamaks. Tulbid õitsevad ja piibelehtedel on suured pungad. Mrt tõi laelauad ka kohale, aga enne oma eelkaitsmist tal ehituseks aega pole. Ärge talle helistage, ärge kirjutage, las mees õpib 😀

Asendustegevused

Sunday, April 28th, 2019

Valmistun ülehomseks eelkaitsmiseks. Olen kirjutanud ühe kaitsekõne valmis, siis selle järgi teinud slaidid ja nüüd slaidide järgi hakkan kirjutama uut kaitsekõnet. Lõputöö viimase veriooni esitasin täna õhtul plagiaadiprogrammist läbi laskmiseks ja täiega loodan, et ei pea sinna enam kirjutama isegi mitte ainsat koma või punkti.

Eile olime sugulase juubelil, mille puhuks tegin natuke õmblustööd, sest pidin oma uue kleidi lühemaks võtma.

 Kleidisabast sain sobiva patsikummi.

 Juubeliõhtule oli tellitud äge pildimasin, kust sai paberfotosid välja lasta. Pildikasti kõrval oli album, kuhu ka oma pildi jätsime.

 Fragment sünnipäevalaualt. Mrt meisterdas šampapudeli traadist mu maasikale postamendi 😀 Pisut loomingut igasse päeva!

Tulime peolt kella kümne paiku ära, et kaugemasse koju sõitmine liiga öö peale ei jääks.

 Haapsalus on hullukanti ilus praegu. Me oma aias on pojengid kasvanud nädalaga umbes pool meetrit ja juba on ka õienupud otsas.

 Neid kollaste õitega põõsaid on praegu linnas hästi palju õitsemas, silmad hakkavad surisema, kui neid vaatan. Põõsa nimi läheb mul kogu aeg meelest ära.

 Hommikuti ma kõnnin tossudega, aga hiljem pikemaid ringe tehes mu vasak jalg enam kinnist jalanõud ei kannata, sest varvas läheb tuliseks ja hakkab roppu kanti valutama. Sellepärast käin isegi lumega teinekord lahtiste sandaalidega. Asi ei ole jalanõu kitsuses või laiuses, vaid temperatuuris. See on mul jälle üks selline haigus, mida ei ole olemas. Mrt nimetas pildil olevat kooslust maailma parimaks kontratseptiiviks 😀

 Selle asemel, et lõputööle pühenduda, sättis mees köögis lambid lakke. Oli vaja kaabel ära vedada, et saaks rulli poodi tagasi viia.

 Mulle sobis asendustegevuseks vaaritamine. Küpsetasin mandlijahust kirsimuhvineid. Kirsid korjasin möödunud suvel siit oma aiast. Mrt leidis ühe muhvini seest kirsikivi. Sest noh, ega mu silm ei ole enam see.

Kui vajad muhvinivormi, siis osta see realiseerimiskeskusest nelja euroga (isend pildil), selle asemel, et täpselt samasugune Selverist kahe kümpiga võtta. Peab ikka teadma, kus asju on.

Peaaegu suvi

Tuesday, April 23rd, 2019

Kuna õhtul töölt tulles oli sooja 23 kraadi või isegi rohkem, tuli meil vastupandamatu soov õues grillida.

 Sel ajal, kui mees liha küpsetas, koristasin mina terrassi ja tõin kuurist sinna talvituma viidud muruvaiba tagasi. Oleme  viimasel ajal kodus ülivähe ja terrassi kuigivõrd ei kasuta, täitsa mõnus oli üle hulga aja seal õhtust süüa.

 Grill ja tšill. Kui päike naabrimaja taha kadus, pidime tuppa minema, sest sääsed hakkasid ründama.

 Järjekordselt külastas meid me tänavaotsa husky. Möödunud suvel avastasime ta mitmel korral oma kasvuhoonest. Mrt-l on ta jaoks isegi spetsiaalne köis kõrvale pandud, millega teda koju vedada. Seekord oli koer käinud vist metsa all sulberdamas, sest jube sopane oli, pani oma sõbraliku porise käpa mu käsivarre peale 😀 Mrt jalutas mehikese koju ja helistas omanikule, et sai veits ta koera kantseldatud. Mille peale koeraomanik varsti saabus me terrassile, et tuua tänutäheks üks šokolaad 😀

Mul on olnud täna tihe suhtlemine oma lõputöö juhendajatega nii Eestis kui Rootsis. Eile kukkus tähtaeg kui pidime tööd eelkaitsmisele esitama ja juba mu juhendaja jõudis jälle teha tööle paarkend parandust. Täitsa naljanumber. Need on kõik sellised peenhäälestavad parandused, peamiselt vormistuslikud. Üks mu juhendaja on ka me erialaseminari õppejõud ja parim spetsialist lõputööde vormistuse alal üldse. Iga kord kui ta ettekirjutused täitnud olen, leiab ta jälle mitukümmend kohta, kust jälle midagi kõpitseda saab, no lõputu-lõputu parandus. Kahtlustan, et ta tahab mu tööst teha mingit näidiseksemplari tulevastele õppuritele. Mul on tegelt täiega vedanud, et sellise juhendaja omale sain, sest näen, kuidas teised on hädas sellega, et juhendajad pole piisavalt kriitilised või osavõtlikud.  Olen õppinud võtma kõike kriitikat ja parandusi emotsioonita ja ega ei olegi veel tekkinud ühtki sellist olukorda, kus ma poleks parandusi aktsepteerinud.

Homme oleme Tartus diplomitöid lugemas. Sealses tervishoiu kõrgkoolis on paar tööd, mida kindlasti pean lugema enne kui oma töös üht-teist väidan. Nad kahjuks diplomitöid netti ei pane ja elektrooniliselt ka välja ei saada, ainult raamatukogus saab neid lugeda. Eks siis võtame mehega ühe sellise väljasõidu päeva, mis parata. Tal on koolivaheaeg parajasti. Tahan olla täpne ja mitte eksida oma töö uudsusega, sellepärast pean kursis olema sellega, mida varem on uuritud. Teiste ülikoolide lõputöid olen lugenud netis, enamasti on kõik täismahus kättesaadavad, ainult Tartu Tervishoiu Kõrgkooli omad ei ole.

Tegelt ma olen täiega mäel omadega. Diplomitöö on pmst valmis, ainult esitlus teha kaitsmiseks ja see läbi mängida. Kaks etteastet ja ongi selle kooliga ühel pool.

Tehtud

Monday, April 15th, 2019

Tänasega said mul tehtud kõik selle kooli eksamid, midagi muud peale lõputöö kaitsmiste teha polegi. Muidugi juhul, kui tänase soorituse eest positiivse hinde saan. Olen seda hetke oodanud nagu maiteamida, aga eksam oli kohati nõme ja mingit mõnusat tunnet see sooritus ei jätnud. 40 küsimust ja aega üks tund, pmst terve aeg ainult kirjutasin ja kirjutasin ja kuigi oli avatud materjalidega eksam, siis kuna olin õppinud, ei olnud mul erilist vajadust pabereid lapata. Avatud materjalidega eksamite trikk seisnebki selles, et küsimusi on palju ja aega vähe, pead oskama maha vaatamata vastata, sest muidu ei jõua lihtsalt valmis. Noh, läbi ma vast ikkagi ei kukkunud, aga oma cum laudele tõmbasin ilmselgelt vee peale. A kellele seda kiitust üldse vaja on?

 Hommikul enne eksamile minemist tõmbasin köögipõrandale teise kihi lakki. Mrt ärkas vara, et tööle sõita ja ma ajasin ka ennast kohe üles. Homme hommikul saame siit rahulikult õige ukse kaudu lahkuda, sest põrand on praegugi juba täitsa kuiv. Lakk tegi põrandale mu meelest liiga kollaka tooni, aga võrreldes magamistoaga, kuhu me valget peitsi alla ei pannud, on ikka tunduvalt heledam. Ilus valge laud ju. Nüüd järgmisena tuleb korsten korda teha, veits veel plaate panna, seinad valgeks värvida, osaliselt tapeetida, kapid ehitada… Lagi tuleb ehitada. Valgustid panna. No igasugu asju tuleb teha, aga oleme oma plaanidest ees, sest ega ma tegelikult ei arvanud, et mees seda põrandat enne suve üldse ehitada võtab. Pliit ja kahe auguga kraanikauss on ostetud, nõudepesumasinat esialgu pole ja sellega me ei teagi, mis teeks, et kas ehitada kohe sisse või siiski mitte. Ruumiga on nagu on, st et tegelt pole. Nagu rahagi.

Istun verandaga maja elutoas, aken on lahti ja õues linnud laulavad. Vahepeal nad olid täitsa vakka, sest jube külm oli. Aga nüüd hakkab tasapisi soojaks minema ja kohe laul lahti.

Kummaline on see kooli lõpu olukord. Kogu aeg oli lõpp nii kaugel ja nüüd on äkki kohal. Koolide lõpetamise kevaded on alati kõige ilusamad. Enamasti. Või vähemalt vanasti oli nii. Nüüd ma ei teagi, ju hormoonid tõmbavad pidurit või õieti ikaldus nendega.