Archive for the ‘Imestlen’ Category

Ellujäämiskursus volüüm kaks

Wednesday, March 11th, 2020

Täna olin esimest korda kella kaheksast viieni õpetaja. Gümnaasiumis tegelikult oleks viimane tund pidanud lõppema kell 17:10, aga saatsin õpilased kell pool viis minema, sest no ikka kreisilt pikk koolipäev. Mina küll ei jaksaks sedasi, et olen hommikul kella kaheksa paiku tulnud kooli, lõunat söönud kell 11 ja siis sedamoodi õhtuni välja õpin. Eriti kui viimastes tundides näitab õpetaja pilte friikartulitest, ketšupiga… Ausalt öeldes imestan, et seal üldse keegi kuulas ja kaasa mõtles. Suurte inimestega on ikka tõesti täitsa teine tera töötada. Vähemaks on neid ka jäänud, sest paljudel valikained kattuvad, osadel on samal ajal trennid või tantsud ja nad pidid ennast mu ainest maha võtma. Nimekirja järgi on siiski 27 õpilast veel alles.

Aga. Põhikoolist tulin ka täna koju suu kõrvuni. Kuna mul mõlemas poiste rühmas on rasked sellid ja eelmisel arvutiõpetajal läks terve kuu enne kui nad kõik tunnis tööle sai ja enam-vähem mingi mittemetsiku olukorra kehtestada, polnud mul mingeid illusioone tundide paranemise asjus. Olin otsustanud, et annan kohe lahkumisavalduse, kui tunnen, et see jama mulle tervise peale hakkab. Ja esimene tund ju hakkas vägagi, kõik mu ihurakud protesteerisid õpetajaameti vastu ja tolle kooli peale mõtlemine ajas südame pahaks. Täna triivisin kõigist tundidest sedasi läbi, et… oehh, ma ei leia õiget väljenditki… et sain kõigi ja kõigega väga hästi hakkama.

Nüüd tuleb see koht, kus ma pean tunnistama, et ülimalt suur kasu on mul olnud magistriõpingutest. Kas te eile Suud puhtaks saadet vaatasite? Seal üks mees väitis, et keegi õpetajaks õppija olla öelnud, et liiga vähe saadakse ülikoolist õpetust erivajadusega lastega toimetulekuks. Jäi mulje, et seda õpetatakse eripedagoogidele, aga mitte aineõpetajatele. Vale puha! Meil on juba teist semestrit järjest pedagoogika ained peamiselt igasugu diferentseerimistest, erivajadustest, käitumishäiretest jne. Vahepeal tuleb tunne, et muud ei õpetatagi, kui kaasava hariduse rüpes ellu jäämist. Oma tänasteks tundideks valmistusin ka nii, et otsisin kohustuslikust kirjandusest välja need nipid, mida käitumishäiretega laste peal proovida, aga õnneks neid hulle hetki täna ette ei tulnudki.

Mis ma siis teisiti tegin? Esiteks lõpetasin ära selle jama, mis õpilastel oli töökeskkonda sisselogimisega. Nad ei saa seal ise paroole muuta, aga süsteem seda aeg-ajalt küsib, lisaks oli mõnel parooliga lipik koju jäänud, aga salasõnad on sellised, mida genereerib arvuti ja mingi loogikaga neid pähe ei õpi. Iga tunni algusest läks mingi kümme minutit kaotsi lihtsalt selle peale, et ootasime nende järel, kes paroole toomas käisid. Kuna ma neile kodutööd nagunii ei taha anda, alustasime täna tekstitöötlust töölauaversiooniga, mis igas arvutis olemas. Igaüks salvestab oma töö kooli arvutis õpilaste kettale enda nimega kataloogi. Tehniline pool sujus väga hästi.

Teiseks tegin seda, et hakkasingi diferentseerima. Eelmine õpetaja oli liikunud kõigi nelja rühmaga edasi ühes tempos ja samade tunnimaterjalidega. Aga ma juba esimeses tunnis sain aru, et tüdrukute rühmad on oma oskustelt pikalt ees ja vajavad keerulisemaid ülesandeid. Igas klassis on muidugi ka hästi pikaldasi lapsi, kes eelmises tunnis ei jõudnud nagu üldse mitte kuhugi. Lisaks olid õpilastele antud igavad tekstid, suvalised sisutud lõigud või ka näiteks tekst… tugisukkadest. Kuna õpilased tekste ümber kirjutama ei pidanud, vaid ainult kopeerisid neid, siis ega nad ilmselt ei lugenud ka nende sukkade kohta ja miks üldse peaks? Ma pole jõudnud otsida, kas tõesti e-koolikotis on sellised tööjuhendid ja sisud, aga kuskilt õpetaja need tunniülesanded ju ometigi võttis. Ma üritan esialgu ise hakkama saada ja teen õpilastele sellised tekstid, mis on ajakohased ja kuidagimoodi neis mingitki huvi ärataks. Esimeses tunnis oli hügieeni teema, kätepesu ja viiruste jutt. Täna seda meenutasime ja üks poiss küsis, et kle meil on siin arvutitund, miks me üldse sellisest teemast räägime. Vastasin, et kuna õppekavas on see kirjas, et peate tervise asju teadma, siis arvutitund on väga hea koht nende õppimiseks. Üldpädevused, eks ole.

Tänaseks olin tüdrukutele teinud teksti spungist, võtsin ühe lõigu Pikksuka raamatust. Üllatus oli, et mitte keegi ei teadnud, kes on spunk 🙂 Kui nad teksti kirja said pandud, siis jutu ja pildi järgi viimaks keegi arvas ära, et Pipi raamatu “tegelane” ja lasin neil raamatu pealkirja ja autori nimega veel tööle tiitellehe ka teha. Ja poistele tegin teksti korvpallivigastustest. Info selle kohta, millega mu poisid tegelevad, guugeldasin välja. Eelmise tunni kõige raskem sell on suur spordipoiss ja peamiselt tema pärast võtsingi korvpalli teemaks, aga tunnis rääkisime ka saalihokist. Ausalt üteldes oli tund kohe algusest peale poiste kohta väga rahulik, sest ühe segaja olin vahetunnis klassi kutsunud järelvastama, see käitus viksilt ja sama soojaga oli kena ka hiljem tunnis. Teised rasked ja eriti ATH-poiss üritasid alguses protesteerida, et miks jälle teksti peab vormindama, aga kui hakkasin tunni teemast rääkima, olid kõigil kõrvad kikkis ja suud avanesid ainult arutlemiseks ja küsimiseks. Pidin hämmingust pikali kukkuma, sest no nii imelik… Ütlesin kohe tunni algul ka seda, et kui terve klass käitub kenasti ja teeb tunnitöö valmis nagu nõutud, siis tunni lõpus luban natuke aega (vaikselt!) arvutis mängida. Rõhutasin, et kui vähemalt üks vend klassis lärmama hakkab, ei saa kahjuks teised ka seda preemiat mitte. Et nad peavad õppima teistega arvestama. Aga nad olid suht kuulekad juba enne seda preemiajuttu!

Jube imelik oli näha neid riiakaid kampu vaikselt arvutis töötamas. Kusjuures paar äkilisemat venda ei hakanud kohe tööle, üks vingus, et tema ei jaksa jälle (ATH) ja teine, see suur spordipoiss, ei suutnud kuidagi keskenduda ja tahtis rääkida. Juhatasin ta jutu vahepeal tööle ja ta sai ka isegi enne tunni lõppu kõik tehtud. Mis tolle maailmasuurima korrarikkuja puhul veel hämmastas, oli see, et kui ta oma töö valmis sai, ei hakanudki ta arvutis mängima, vaid tahtis minuga edasi arutada vigastuste teemal. Rääkis isegi enda põlvega juhtunust ja küsis täpsustavaid küsimusi kui seletasin, kuidas kossutossud läbi aja muutunud on. No igatahes juttu jätkus kauemaks, poistel oli huvitav ja nad isegi ei hakanud naerma selle peale kui ütlesin, mis vigastusi mina sain meestega kossu mängides. Kuna nad ära arvata ei suutnud, siis ütlesin ise, et kuna ma olen nii lühike, siis meeste küünarnukid olid mu näo kohal ja sain mitu korda sellepärast sinika. Mitte keegi ei naernud! Saate aru vä?! Võiks ju olla koomiline, eks, et õpetajal silma all sinikas. Aga täna neil polnud vähimatki huvi mind kahjustada!

Tunni lõpu poole küsisin, kas poisid ka õuevahetunnis käivad. Üks vastas, et ei käi, aga mõned käivad väljas… nurga taga. Sealt arenes jutt, et käivad suitsetamas (selle arvasin ise ära ja ütlesin välja) ja sain jälle mehikesi valgustada, mida suitsetamine noorele organismile teeb. Natuke alkost rääkisin ka. Hiljem sain nende klassijuhatajalt teada, et poisid olevat suitsetamise teemat vahetunnis edasi arutanud. Ma neile rääkisin, miks kasv võib kinni jääda ja kuidas kõik need mürgid takistavad vitamiinide ja mineraalainete imendumist. Pluss, et kopsuvähk ja värgid. Mulle jäi selline tunne, et neile on räägitud, et kahjulik ja nii, aga mis tegelikult keres toimub, sellest mitte.

Üks hea kild oli veel see, et kui küsisin, mis tund neil järgmine on ja mida seal õpivad, siis üks poiss hakkas õhinaga seletama, et ajalugu ja keskaeg ja nii. Et jube huvitav on. Ja tagatipuks, kui siis poisid tunni lõpus klassist välja kõndisid, tuli see sell ajalooõpik näpus ja näitas, milline see keskaja osa välja näeb. Jube raske tundus, igasugu keerulised võõrad nimed ja. A ta ei teadnud, kas nad peavad need kõik pähe õppima.

Poistele ütlesin aitäh, et nad täna nii tublid olid ja töötasid ja tagatipuks kirjutasin kõigile, nii poistele kui tüdrukutele, e-kooli kiitused.

Ulme.

Mu ainuke autist, kes ei räägi ühtegi sõna, hakkas täna minuga suhtlema noogutuste ja pearaputusega. Kannan tema pärast iga kord sama kleiti, et oleks võimalikult sama keskkond ja nii.

Sisendan endale, et siit ei tohi mingeid pikaajalisi järeldusi teha. Ehk oli täna lihtsalt natuke parem päev. Edaspidi ei pruugi midagi hästi olla. Mu kõige suurem väljakutse on leida need teemad, mis õpilasi ja eriti just poisse kõnetavad. See on jube raske. Võibolla lasen neil vahelduseks arvuteid lahti võtta ja kokku panna? Mitte kooli omi muidugi 😀

Õppealajuhataja ütles, et oli eelmisel nädalal kindel, et lahkun töölt ja valmis selleks, et ma täna kohale ei ilmu. Täiega hea ikka, et ma peale esimest ehmatust minema ei jooksnud.

Kuna ma torti ei söö, siis pean endale väikese veini lubama, sest tähistada tuleb, kui vähegi põhjust on. Täna on. 🙂

Stressi maandama

Monday, March 9th, 2020

Sulle mullikilet meeldib prõksutada vä? Mrt meisterdas ühe sellise. Proovi!

P.S. Lülita arvutil heli ka sisse 😀

Koroonast

Monday, February 10th, 2020

Imestan siin muudkui meie ajakirjanduse taset. Hull paanika on tehtud koroonaviirusest, tänase seisuga vist juba 908 inimest on Hiinas sellesse surnud. Hiinas elab nii umbes 1,4 miljardit inimest. Mitte, et ühe ainsagi inimese enneaegne surm ei oleks traagika, aga no nii vähe ju siiski võrreldes rahvaarvuga. Mu meelest peaks mõtlema sellele, mitu protsenti rahvastikust surnud on ja hindama, et kui Eestis oleks levimus sama, mitu inimest see siis meie riigis teeks.

Et surnute hulga pidev korrutamine ajakirjanduses tundus mulle tobe, tegin Scratchis väikese programmijupi, mis arvutab välja, mitu protsenti Hiina rahvastikust siis tegelikult koroonasse surnud on. Vastuseks sain 0,0000648… midagi protsenti. Mu armas programmijupike ütleb mulle, et kui sama suhe kanda üle Eestisse, oleks meil täna koroonasse surnuid 0,861… inimest. Ehk et täna see ainuke inimene meil vbla vaaguks hinge ja polekski veel surnud.

Mu programmike ütleb, et kui Hiinas koroonasse surnute arv kümnekordistub, siis sama suhte korral rahvastikku oleks meil surnuid umbes 6 inimest. Aga kas pole mitte juba levimusele pidurit tõmmatud ja haigestumiste hoog vaibumas?

Dilemma

Saturday, February 8th, 2020

Olen viimasel paaril päeval märganud kehva emakeeleoskust sellistel inimestel, kes nagu ameti poolest peaksid olema pigem keelekasutuses eeskujuks. Näiteks oli väga ebamugav kuulata haridusministri ettekannet, kui ta läbivalt kasutas valesti sõnu “ennem” ja “järgi”. Jäi mulje, et sõna “järele” on talle täiesti võõras, aga kahjuks selle asemel “järgi” kasutamine hullusti kriipis kõrva. Ta “üles” asemel ütleb ka muidugi “ülesse”.

Mõtlen, et sellist haridusministrit ei tohiks lubada koolilastele esinema. Ja veel mõtlen ma, et kui kõrgemad riigitegelased treenivad oma inglise keelt välismaailmaga suhtlemiseks, kas ei peaks siis need, kellel emakeeles puudujäägid, saama ka eesti keeles järeleaitamist?

Täna märkasin, et üks haridusteaduse doktor kasutab selle asemel, et öelda “õigesti”, ainult ja ainult sõna “õieti”. Hoidsin ennast jõuga tagasi, et mitte parandada… ninatark selline, eks. No nii kohutavalt häiris!

Kui isegi haridusminister ja haridusteaduse doktor ei suuda teatud sõnu õigesti kasutada, kas siis hakkabki kohe juhtuma see, et keelereeglid tehakse teiseks? Et oleks suva, kas “järgi” või “järele”?

Protected: Ei suuda rõõmu varjata

Tuesday, December 3rd, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Killud

Sunday, November 24th, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Õpijuttu

Saturday, September 21st, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Mu kreisid lilled ja igast inimesed

Monday, August 26th, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Valgel klaveril

Friday, March 22nd, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Elumärk

Monday, March 18th, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below: