Archive for the ‘Imestlen’ Category

Õpijuttu

Saturday, September 21st, 2019

Eesti on lihtsalt ahistavalt väike. Muidugi ka turvaline sellepärast, et on väike. Sest igalt poolt leiad eest mõne sugulase või sõbra või sõprade sõbra või sõbra sugulase.

Meie erialal õpib 16 inimest, aga enamus loenguid on meil koos teiste õpetajaerialadega. Kõige rohkem on meid koos loengus olnud 52 inimest, täna oli vist midagi üle 30. Kuna meid nii palju on, siis iga kord avastan, et seda inimest ma küll pole varem näinud (kuigi muidugi olen) ja see või teine on küll uus nägu (kuigi pole). Lihtsalt võimatu on kogu seda kampa märgata ja meelde jätta, aga samas on osades loengutes sellised grupitegevused, kus peame nimesid mäletama, rääkimata nägudest. Me Mrt-ga oleme selle koha pealt mõlemad suht lubjakad, lihtsalt piinlik.

Noh, ja täna siis avastasime lobisemise käigus mitu inimest, kellega meil on ühiseid tuttavaid või kes on lausa meie kodulinnast pärit või siis naabervallast. Mõne tuttava laps, mõne sugulase sõber… Jne. Isegi Vormsil elavalt inimeselt sain küsida, et kle, sa teda tunned ju, mis temast on saanud? Lisaks on meil kaks tuntud korvpallitüdrukut, keda küll ja veel platsil nähtud, aga uues olukorras lihtsalt ei tundnud ära. Aklimatiseerume ja sulandume.

Mul on tekkinud mõned mõtted õpetajate põua asjus. Näiteks on meil suur puudus matemaatika õpetajatest ja igal aastal imestame, et ainult kuus või kümme neid lõpetas ülikooli, mis on ülivähe Eesti kohta. Mõtlemegi siis, et koolid nüüd ainult nii vähe õpetajaid juurde said, aga tõsiasi on hoopiski see, et ei saanudki juurde mitte kedagi. Sest need, kes täna matemaatikat õpivad, juba töötavadki mate õpsidena. Sama lugu on füüsikaga. Neid vist tänavu alustas magistriõppes kuus… Ehk et juurde ei tule õieti mitte kedagi, ainult olemasolevad parandavad kvaliteeti.

Et matemaatika õpetajate ülikoolist väljalangemist vähendada, on nende õpe venitatud kolme aasta peale ja nad käivad loengutes ainult reedeti ja laupäeviti samas kui teistel on ka pühapäev koolipäev. Magistritaseme erialad on enamasti kaheaastased. Matemaatikutel on sügissemestril ainult 21 EAP-d, samas kui meil on 36. 21 on väga mõnus, ma avatud ülikoolis õppisin sellise koormusega.

Märkan aina enam oma vanuse eeliseid. Kogemus, silmaring, teadmised… Kui oled ikka hea portsu aastaid ära elanud, koguneb ühte ja teist. Täna üks 23-aastane kooliõde mainis, et Mrt on sama vana kui ta isa. Ehk et mitte aint ma pole vana, vaid mu mees ka ikka 😀 Aga naljakas on see, et kes on vanem inimene, see enda vanust ei märka ja ennast erinevana ei tunne noorte seas, aga need, kes on hästi noored, ikka kipuvad meiesugustesse vanainimestesse lugupidavamalt suhtuma. Või kui mitte just seda, siis igatahes on näha, et nad tunnetavad teravalt vanusevahet, samas kui meie, vanainimesed, vanusevahet üldse ei taju. Mis on naljakas. Märkasin seda juba kolledžis. Aga ma mäletan oma noorusest väga hästi seda, kuidas 18-aastasena pidasin 26-30-aastaseid kolleege vaat et vanuriteks. Paras mulle nüüd!

Oleme juba ka praktikal käinud, aga sellest ma ei tohi vist detailsemalt kirjutada. Meie praktikakoolid on kõik pealinnas või selle külje all ja nii palju kui omavahel muljeid jaganud oleme, on kõik vaimustuses õhkkonnast, mis me koolides valitseb. Rõõmsad, sõbralikud, avatud olemisega õpetajad, lahedad direktorid, lahedad lapsed. Mitte mingit sellist hala nagu ajakirjandus pidevalt võimendab, me ei kohanud. Kevadel võibolla näeme teistsugust pilti. Samas Mrt ütleb, et nende koolis küll kevadel õpsid kriisis polnud, ikka olid rõõmsad ja energilised. Tõelist tõsielulist intsidenti nägid me praktikandid ainult ühes koolis. Ja tegelt me Mrt-ga saime kinnitust asjaolule mida varemgi teadsime – mingi viienda beega meie sehkendada ei taha, meile sobib gümnaasium. Saan ülihästi aru Ritsikust, kui ta ütleb, et kardab lapsi. Ausalt, noh, ikka siukest seltskonda leiab me koolidest, et vaata ja imesta.

Ühe näite pean ikka tooma. Kunstiõpetus, kuues klass. Õpetaja püüab tunni algul õpilaste tähelepanu, et tööülesanne kätte jagada. Tagumises pingis hoiab üks poiss kannatlikult kätt püsti, et midagi küsida. Kui õpetaja talle viimaks sõna annab, tuleb sealt: “Õpetaja, kas sul on sünnitunnistusel kirjas, et sul on tähelepanuvajadus?” Õpetaja vastas, et tal polegi sünnitunnistust. Ja tund läks rahulikult (niivõrd kuivõrd) edasi. Minu ajal (teate küll, kui ammu see oli!) oleks siuke õpilane tiritud direktori juurde ja ta oleks saanud käskkirja halva käitumise eest. Sest täiega ülbe, noh. Aga õpetaja ei teinud sellest numbrit. Kui pärast tundi õpetajale kommenteerisime, et meie küll enam õpetajaks saada ei taha (hahaa!), lausus õpetaja, et temale meeldib ja on alati meeldinud. Saate aru vä? Mingi jõnglane ülbitseb tunnis,  üleüldse meile tundus, et seda kampa oli üliraske ohjata ja tema ütleb, et temale meeldib!!! Ta on õpetaja aastast 1999. See ongi vist see koht, kus tuleb tunnistada, et inimesed on erinevad.

Mis minu tagasihoidlikku karjääri puutub, siis sain täna ühelt 11. klassi õpilaselt kirja, kes palub mind endale uurimustöö juhendajaks. Muidugi ma olen nõus. Pakkusin ise ka koolile paar teemat välja, aga see õpilane tuli täitsa enda teemaga, mis on intrigeeriv ja mullegi huvitav. Vaheldus ja väike lisateenistus, eks ole.

Aga mis mu enda õpingutesse puutub, siis niipea, kui tundub, et vähegi on raske või arusaamatu, mõtlen sellele, et meil mitu koolikaaslast on venelased ja mõni neist oskab ülivähe eesti keelt. Et kui nemad saavad hakkama, siis meile on õpingud lihtsalt kukepea. Näiteks üks tüdruk Narvast, kellega tegime paaris ühte tööd ja ma pidin oma ainukese eestikeelse sõna tõlkima inglise keelde, sest ta ei saanud aru. See sõna oli “mõistev.” Hiljem lasin tal endale omadussõnad öelda vene keeles, sest mina sain aru ja tõlkisin need siis eesti keelde (üks sõna oli siiski võõras). Kuidas nad suudavad lugeda eestikeelseid tekste, mis isegi mu mehele on nii rasked, et mõnda lõiku ta loeb mitu korda enne kui aru saab? Ei, meil pole häda kedagi!

Mu kreisid lilled ja igast inimesed

Monday, August 26th, 2019

Meil oli täna õpetajaerialade infopäev, kust lasime poole päeva pealt lipet, sest kõik oli jube segane, igav ja tüütu. Ütleme nii, et murumängud olid veits läbimõtlematult korraldatud. Saime osa vaid tutvustusmängust, rühmade moodustamisest, ühes keskkonnas konto loomisest ja ülesande lahendamisest, aga siis läks järg käest, pool rahvast kadus ära ja me ei näinud enam mõtet seal passida. Palju tuttavaid oli, mitu koolikaaslast kolledžist, me lapse klassijuhataja ja ülla-ülla – mu mehe esimene tütarlaps, kellega ta umbes veerand sajandit tagasi käis ja kelle ta minu pärast maha jättis! Kusjuures ma ei tundnud teda ära ja olin just enne rahulolevalt takseerinud, et näed, see naine on veel vanem kui mina… Ta on minust umbes 15 aastat noorem tegelikult. Mäletan seda tüdrukut hästi tagasihoidliku ja häbelikuna, veidi pontsaka pruunisilmse maalapsena ja nüüd, oh jeerum, tundus ta elust… läbi käinud, otsekohene ja julge, isegi nagu karmi silmavaatega. Absoluutselt teine inimene, lihtsalt imesta! Eluaegne raamatupidaja, õpib matemaatikaõpetajaks. Ma läksin ise tutvustusringis ta juurde sedeleid vahetama ja enne kui suu lahti sain, ta ütles juba “tere, Ülle!”. Ma poleks teda elu seeski ise ära tundnud, kui mees poleks ütelnud, ega ma pole temaga ka mitte kunagi varem suhelnud. Ta on mehel FB-s, eks sealt ju teab, millised meie nüüdsel ajal välja näeme. Me hakkame nüüd temaga koos loengutes käima. Sa vaata ikka, mis trikke elukesel kõik varuks on!

Valgel klaveril

Friday, March 22nd, 2019

Istusin õhtul muusikakooli esimese klassi kevadkontserdil. Kuulasin ja mõtlesin, et kas oleks ma eales osanud ette kujutada tookord, kui siin samas saalis tagareas kinovilmi vaadates külmetasin või piduõhtutel seina ääres istudes ootasin, et keegi ometi mu tantsima kutsuks… või siis kui kabuhirmus tantsupõrandalt lavale põgenesin pljähhadega vehkivate vene sõdurite eest, kes peo laiali peksid… kas oleksin osanud ette kujutada, et ühel õhtul väga palju aastaid hiljem näen sellel samal laval ühte väikest plikuskit valgel klaveril lihtsat viisikest esitamas ja see väike tüdruk on minu lapselaps. Sellised hetked teevad südame väga… eee… pehmeks.

 Pildi pätsasin internetist kellegi vanast müügikuulutusest.

Kuna ma olen sünnist saati klaverifriik, siis näen oma vaimusilmas me Haapsalu kodu ilusal soojal verandal siukest kena klaverit. Muusikust kursaõde on mulle ühe kontserdi sees, ta oli nõus tulema väikest salongiõhtut sisustama ühel päeval kui veranda on kasutuskõlblikuks ehitatud. Pean pingutama, et see ei juhtuks liiga hilja, aastad kihutavad häbematult kiiresti. Vbla me jääme vahepeal liiga vanaks. Aga ma võin Mia ka mängima kutsuda 🙂

P.S. Kui olla nii vana nagu ma, siis on kõik elementaarne eluks vajalik juba olemas ja järele jäävad ainult utoopilised unistused. Hea, kui üldse veel mingeid unistusi esineb.

Elumärk

Monday, March 18th, 2019

Vahepeal tuleb selline tunne, et peaks nagu siia mingi elumärgi salvestama. Erilist kirge mul enam seda blogi pidada ei ole, sest oma isiklikumad asjad kirjutan salakohta, mis on ainult minu oma ja keegi teine ei näe. Ma ei taha enam väga jagada oma elu. Tegelt tundub, et olen absull kõik juba üles kirjutanud, mida üldse ühe elu jooksul väikesel inimesel kirjutada on ja iga uus peatükk mu elus on ainult kordamine.

Peamiselt tegelen oma diplomitööga, olen võtnud eesmärgiks see märtsikuu jooksul valmis saada. Küsimus ei olegi selles, millal või kas ta valmis saan, vaid millise kvaliteediga asi see tuleb. Mul on teksti juba nii palju, et ainuüksi sellele viitamine võtab kokku viis lehekülge ja ikka veel on mul terve leheküljetäis uurimuste linke, mida pole jõudnud töösse integreerida. Hetkel on koos lisadega 50 lehekülge valmis, aga arutelu ja järeldusteni pole ma veel jõudnudki ja uurimustöö teoreertilisele alusele tahaks ka veel kõvasti vunki juurde anda. Tunnen suurt vastutust see asi hästi teha mitte sellepärast, et parim võimalik hinne saada, vaid et arstid ka usuksid, mida kokku kirjutan. Arstide veenmine kellegi poolt, kes ei ole arst, on mission impossible. Teema on diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest ja võite muidugi ette kujutada, et mingit teadlikkust ei ole.

Muuhulgas olen täna veendunud, et kui diplom käes, siis terviseteemadega ma edasi ei lähe. Osalt sellepärast, et Eestis on terviseõpingute jätkamiseks liiga vähe võimalusi, aga ka sellepärast, et mul on oma teemast kopp ees.

Kõik nädalavahetused kuluvad mul õppimise peale, vahel hüppame siit korra ümber nurga kinno ka, aga ega muud lõõgastust meil enne ülikooli lõpetamist ei tule. Vaatasime nädalavahetusel Mehed ära. Kordemets oli saalis kohal ja juhatas filmi sisse ja enne üks kultuurimaja naine teda tutvustas ja temaga koos olnud meest, kelle kohta ütles, et see on miski valgustaja või midagi ja ma mõtsin, et mida ta ajab, sest mu meelest see mees oli näitleja. Noh, selguski siis, et tädi ajas midagi segamini, hoopis üks peaosalistest, Täär oli see. Film ise on selline, milles on üksikud episoodid, mida naudid täiega, aga pealiin on üsna igav. Mrt-le läks film siiski päris hinge vist, sest keskeakriisis mehed ja nii, teate küll. Mulle täiega meeldisid need rollid, mida Vaarik filmis teeb, no imetlusväärne. Ja siis need mingid fantaasiahetked, suht haiged kujutluspildid, mis filmis meestel on, need olid ka täiega nauditavad. Muidu veits nagu telelavastus oli see asi, aga täitsa julgen soovitada. Hetkiti on nii naljakas, et silmist voolas pisar. Aga ega neid hetki liiga palju ei olnud.

Niisiis, Mehed. Filmis on üks koht, mille puhul mõtlesin, et kas see on filmitegijate tähelepanematus või on see teadlik provokatsioon või lustlik eksponeerimine ja kui on teadlik, siis milleks? On üks saunaesine stseen, kus mehed istuvad, rätikud ümber, ja joovad õlle. Tegelane Veiko näeb kena välja, jäin ta tugevat karvast päevitunud reit vahtima, mis saunalina vahelt esile tuli ja… jõllitasin tükk aega seda imet, et kas tõesti ta munad paistavad!? No okei, munandid on õige väljend. Mitte et ma poleks varem meeste kehaosi näind, aga tekkis äkki seda nähes tunne, et tegemist on ühe põlveotsafilmiga, mille tegemiseks pole liiga palju energiat kulutatud ja osad kaadrid on veits hooletult tehtud, ilma süvenemata ja operaator ei märganud ehk mehele ütelda, et kata ennast kinni. Mis ei saa ju olla tõsi. Ehk et nagunii see on teadlik värk seal, aga milleks? Mu meelest, kui mees on sedasi esitatud, ta tundub jube haavatav. Te olete seda näind vä? Kas panite tähele?

Eks ta üks keskeakriisi film on ja Mrt-le mõjus see ka nagu natuke liiga raputavalt mu meelest. Mulle ei mõjunud üldse. Ei olnud selline, et tagantjärele veel tükk aega  juurdleks, et nii ja naa. Lihtsalt üks lõbus asi oli ja natuke veider.

A meil oli täna selline koolipäev, et kui muidu ikka põhiliselt vaatame õhtul kella ja üritame loengu lõpu varasemaks kaubelda, siis täna ühes didaktika aines me ei raatsinud lõpetada. Lihtsalt nii huvitav oli ja mõtted muudkui jooksid ja küsimusi tekkis ja tundus üliväärtuslik see võimalus, et suurte kogemustega õppejõu vastuseid me küsimustele kuulata. Need on need hetked, mille pärast ma ülikoolis käin üldse.

Eile

Tuesday, October 23rd, 2018

Sügisene sinilill

Friday, October 12th, 2018

Kas teadsid et…

Thursday, October 4th, 2018

Inimese maomaht tühjalt on ca 50 ml, täis umbes 1 – 1,5 l (kuni 3,5 l).

Õllejooja maomaht võib olla isegi 6 – 10 liitrit!!! Võrdluseks, et hobuse maomaht on 6 – 15 liitrit.

Järeldus – kui keegi joob nagu hobune, siis ta venib suureks nagu hobune.

Protected: Külmal talveajal

Monday, February 5th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Direktori sünnipäev

Saturday, February 3rd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kutsuge torumees!

Monday, January 8th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below: