Ühed lugud

Mõtsin, et täheldaks vaikuse katkestuseks üles mõned puhkuseaegsed seigad. Seda ma ka vist pole veel ütelnud, et meie perest alustavad sügisel ülikooliga mitte ainult ema ja isa, vaid kaks last ka. Kmr läheb tehnikaülikooli bakasse ja Ruth hakkab oma eriala ehk terviseteaduse magistrikraadi tegema. Mõlemad lapsed murdsid suurest konkursist läbi, aga mehikesel oli see lihtne, sest tema sai lihtviisiliselt oma punktiskooriga sisse ilma, et oleks pidanud mingeid eksameid tegema. Siuke elu siis, et hakkame jälle palju Tallinnas olema.

Puhkus kulgeb meil Mrt-ga verandaga majas peamiselt lebotades. Me ei tee mitte midagi. Ma ainult aias natuke toimetan ja mees juuris täna välja suure õunapuukännu, aga tema siiski põhiliselt õpib siin. Ma vahin niisama roose ja võtan päikest, küpsetan ja vaaritan ja isegi eriti lugeda ei viitsi.

Raamatupidamise tööd on palju, aga muudkui lükkan edasi.

Ükspäev käisime Laulasmaal Mrt kursaõe sünnipäeval. Peale südaööd jõudsime koju ja sellist unerütmi häiret ju vanainimesed pikalt põevad.

 Sünnipäevale minnes olime veel reipad.

Möödunud nädalavahetusel oli siin jälle ameerika autode kräu ja linn hullusti umbes. Meile saabusid rotsad ja lapsed, mistap ühel nädalavahetuse ööl majutasime lausa üheksat inimest. Minu tüdrukud tulevad homme tagasi ja jäävad mõneks päevaks. Juba jupitasin suurema portsu vetsupaberit ruutudeks, sest meil kipub kanalisatsioon umbe minema. Nüüd, kui suurem rahvas majas oli, sai mees jälle käia kaikaga naabri aias kanalisatsiooni lahti surkimas.

 Siin ühed tüübid lähevad jooksuringile, 12 kilti midagi seekord.

 Mrt käis viigi peal supiga sõitmas.

 Mul oli tehtud metsik laar šašlõkki.

 Ja ühte panna cotta moodi asja tegin ka koduaia kirssidega. Ma seda magustoitu olen nüüd siin nii mitu korda teinud, et kirsipuu on tühjaks saanud. Siin sees käib ainult vahukoor, toorjuust ja erütritool ja marjad, želatiiniga tarretan.

Esmaspäeva õhtul, kui just olime Ralkade pere ära saatnud, maandusime verandale kohvitama ja nautisime vaikust, kui helistas üks vana sõber ja küsis, kas ma tema last ja lapse sõbrannat majutaksin ükspäev… Ütlesin sirgelt ära, sest ausõna, noh, meil pole siin hurtsikus selliseid tingimusi, et võõraid majutada saaks. Mul jubedalt küll süümekad pärast tulid, sest üks neist tüdrukutest, kes meile ööseks tulla tahtis, on mu ristilaps, aga ma tõepoolest ei suutnud ette kujutada, kuhu ma nad paneks, kui mul samal ajal on siin lapselapsed hoida ja verandal peame minu sünnipäeva. Meil on endal suur pere, kui kõik lapsed ja lapselapsed kokku tulevad, 11 inimest täpsemalt. Ja mis seal salata, oma ristilast ma enam üldse ei tunne ka, me pole aastaid suhelnud.

Mis öömaja pakkumisse puutub, siis kõik teavad mu privaatsuse kiiksu, eks? Mulle meeldivad külalised, aga mitte siis, kui nad ööseks jäävad. Oma lapsed on muidugi erandid, Ralka kuulub ka sellesse kategooriasse. Aga lambist võõraid majutada, kui mu oma tüdrukud magavad elutoas ja meil on üksainus vets ja duširuum, mis pealegi pole veel valmis ehitatud… neverever. Mind kohutavalt häirib, kui ma ei saa oma tavapärast elu elada, omaette kohvi juua ja paljalt magada ja väheste riietega mööda maja ringi kaaberdada ja kui ma pean kogu aeg olema viisakas ja palju suhtlema. Et vetsu ja duši alla minnes pean ukse seestpoolt kinni panema ja… Nii et vabanduge!

Teisipäeval sõitsime suvilasse niitma ja saunatama ja jäime seekord isegi ööseks.

 Mrt tarvitas isegi natuke vikatit.

 Oma sauna taga.

Käisime muuhulgas kukeseeni korjamas ja mees tegi ühe korraliku jooksu.

 Midagi hädapärast natuke oli. Meie lemmik seenemets on suuremalt jaolt maha võetud, aga õnneks nad ainult harvendavad, mitte ei tee lageraiet. Metsamasinate roobastes ja üle palkide kooserdades üritasin oma õigeid kukekate kohti leida, aga ma alati eksin, kui sedasi hullusti on “tuba segi löödud.”

Järgmisel päeval tegime nats turisti, kolasime Kuressaares ja sadamasse sõites põikasime mehe tungival nõudmisel isegi Kaali järve juurest läbi. Seal me peatusime umbes kaheks selfiks, et mitte laevast maha jääda.

 Kaali ääres.

Aga enne seda juhtus nii, et Kuressaares vanalinna kohvikus valas teenindaja kohvi lauda tuues minu kohvitassi mehe sülle tühjaks.

 Mrt hüppas laksust püsti ja kõrvetada ei saanud. Teenindajatüdruk vabandas ette ja taha, aga nii palju ei taibanud, et oleks siis mulle kompensatsiooniks suuremat kohvi pakkunud või midagi. Tõi hoopis kogemata espresso asemele, jummalast väikese pooliku tassitäie ja ma lihtsalt ei viitsinud seletama minna, et mul oli enne masinakohv tellitud, mis oli ju ometigi tassiäärega triiki. Krt! Mees käis veel tüdrukule ütlemas, kui see laga koristas laua pealt, et ärgu ta muretsegu. Me kolisime teise lauda muidugi, sest eelmine ujus. Ma ka ütlesin preilile, et ikka juhtub, sest tõepoolest, kesse siis meelega tassi kliendile sülle libistab. Kujutan ette, kuidas neiu pärast mitu päeva põeb. Ei imestaks, kui sellise asja peale töölt lahti lastakse, sest hullemat apsakat annab ikka klienditeeninduses ette kujutada.

 Tagasisõidul laevas. Mehel on püksid vahetatud ja meel rõõmus. Hea, et tal olid mingid rannalühkarid ka kaasas, ei pidanud nende plekilistega reisima.

 Tänane kännu juurimine Haapsalus. See valge klaar oli nii vana, et raudselt me lastena selle vilju tarvitasime.

 Nüüd on niisugune kena plekk kännu asemel.

Ma peale hommikust muruniitmist ja peenarde rohimist tegin rattaga treti surnuaeda, et uurida, kas mu lilled on juba kutud. Olid läbi jah, sellepärast tulin kodust raha võtma ja väntasin selveri juurde uusi lilli ostma. Panin mõlemale platsile väikesed roosa õiega begooniad ja kolm tükki tõin koju veranda trepile ka, sest siingi olid võõrasemad tuksis. Rattasõitu tuli kokku päris mituteist kilti, sest ega ma kunagi kuhugi otse ei sõida, ikka mööda mereäärt ja promenaade ja raudteetammi, et oleks ilus ja saaks suve nautida.

Homme tulevad lapselapsed ja ega ma täpselt ei teagi, kui kauaks nad jäävad. Veidi üle poole puhkuse on läbi ja hakkab tunduma, et tervest kuustki jääb väheks. Tahaks lihtsalt olla.

Laupäeva hommikul üsna vara kimasime Haapsalust Saaremaale. Me polnud seal käinud enneolematult kaua, lausa pool aastat oli vahele jäänud. Osalt on põhjus see, et Haapsalus on palju ehitamist ja kogu aeg tahaks seal toimetada, aga ka ülikooli lõpetamine on võtnud oma aja. Nüüdki läksime peamiselt sellepärast, et parandada kaevukast, teha mõned puuduvad pildid ja panna suvekodu müüki. Mrt ehitas olemasolevast materjalist uue kaevukasti, pildid on eelmises postituses olevas müügikuulutuses, kui kedagi huvitab.

Merekülla jõudes põikasime kõigepealt sadamast läbi. Auto pidi jätma eemale tee äärde, sest maaomanikud on mõlemalt poolt külateele keelumärgid ette pannud. Polnud raske jalutada, nägime igatahes ära selle, et sadama akvatooriumis on taas vesi. Sadam on tundmatuseni muutunud. Mulle see sadama arendus ei meeldi, aga ma ei hakka seletama miks. Küllap ühel päeval saate teada.

Sadamast sõitsime sirgelt tädi Selma õuele, kus kuulasime külauudiseid. Uudiseid on roppu kanti palju. Roosi puhastas parajasti kalu, mida oli ühelt Soela kalamehelt saanud, ma pole eluski nii jämedaid tuulehauge näinud, no olid need alles loomad! Selma-tädi ise istus oma uues majas elutoa akna all, laia äärega suvekübar peas, aga temaga me ei lobisenud, sest ta on tänaseks juba nii palju dementne, et ei tunne mitte kedagi ära. Uues majas tegime siiski tiiru, seal alumine korrus on pmst valmis, parajasti ehitati duširuumi. Köök-elutuba on õudselt äge suur, lisaks on allkorrusel valmis kolm väikest tuba. Maja oli rahvast täis nagu alati, igasugu abilisi-sugulasi-suvitajaid. Vana maja põlemisest on möödas kaks ja pool aastat ja elu läheb edasi suurte hüpetega. Ei ole aeg seisma jäänud, uus maja on püsti ja eelmisest suvest saati elamiskõlbulik.

Linde maja on jälle müügis, väidetavalt ei suutnud šveitslaselt šokolaadimeister oma eestlasest naisega kohalike intriigidega kohaneda. Neist intriigidest tuli äsja välja raamat, mille sadamatank kirjutas, saime sedagi sirvida.

Ulme majas on ka uued inimesed, keegi perekond Virumaalt tulid sinna pensionipõlve veetma. Nad ehitasid parajasti kasvuhoonet.

Tädi Juuli endisele kodule pandi väljastpoolt soojustust, sealsed asukad ka on pealinnast alaliselt saarele kolind juba mõni aeg tagasi.

Sakslasi nägime ainult kaugelt ja turiste ei paistnud neil eriti käivat sel nädalavahetusel, päris vaikne oli. Pensi tiigi äärde kerkib uus maja. Ja nende uued ületeenaabrid on omale kena elukoha ehitanud. Uskumatu, kui palju uusi ehitisi on merekülla kerkinud! Mäletan, kui seal ehitama hakkasime 2006. aastal, siis kõik külarahvas käis seda imet vaatamas, sest keegi ei mäletanudki enam, millal sinna külla viimati midagi uut ehitati. Tädi Selma ja Raja rahvas, keda me tollal üldse ei tundnud, tulid me õuele vaatama, et mida me ehitame, sest see nii hirmus haruldane oli seal külas, et keegi uusi maju teeb. Tänaseks on merekülla uusi hooneid kerkinud nagu me metsas puravikke, ikka tõesti väga palju. Hästi elame.

Ega muud ei olegi. Tõmbame osti kokku. Me suvila müügikuulutusel kv.ee peal on esimese poole päevaga ligi 900 vaatamist ja juba ka inimesed küsivad lisainfot. Oleme valmis selleks, et me ehk ei suuda suvekohta lähikuudel müüa, aga kiiret meil nagunii ei ole ja sellepärast pole mingit valu ka hinda alandada. Las ta olla. Poistel on väga raske suvila müügiga leppida, aga samas ei ole neil ka ühtegi ideed, mil moel võiks me armas suvekodu perekonda jääda. Kmr-ist on kahju, aga meil isaga on jällegi ka kurb seal ilma temata olla. Sest ta sai suureks ega tule enam suvilasse. Ehitas ja kasvas ja rehkendas peast igast matet pikkadel sõitudel Saaremaale ja sellest on me viiemehele kõvasti kasu olnud. On olnud kvaliteetaeg me väikese perega, lapsel ema ja isaga, palju ägedaid kogemusi ja elamusi. Aga nüüd on see minevik. Igal asjal on oma aeg ja mõne asja aeg su elus saab lihtsalt otsa, et anda aega uuele. Nii lihtsalt on.

EDIT: Unustasin ütelda, et Palli suri detsembris. Ta oli päris vana ka juba, mäletame teda sellest ajast, kui merekülas käima hakkasime, mu meelest on ta alati seal olnud. Mingi 13 aastat vist. Palli tuli enamasti meiega randa kaasa, kui nende õuelt läbi jalutasime ja kui läksime autoga teist kaudu, siis kuulis ta me hääled rannast ära ja lippas kohale. Armas sõbralik krants oli.

On vähe tõenäoline, et siin mõni ostuhuviline liigub, aga dokumenteerimise mõttes jagan siin ka me suvekodu müügikuulutust. See on www.kv.ee peal.

Kes mind lähemalt tunneb, ei imesta ilmselt, miks müüme. Aga on ikka raske loobuda küll. Isegi kui olen juba viimased kaks aastat teadnud, et kolme kodu pidamine pole jätkusuutlik, et meil ei käi neist kohtadest lihtsalt jõud üle ja Saaremaa suvila peab müüki minema, võttis täiega vesistama, kui kuulutust kirjutasin.

Mida ma veel üldse ei aimanud ja mis oli ootamatu, on lapse reaktsioon. Kmr on Saaremaal ehitades üles kasvanud, tema suureks saamisega meil jäi suvilaga side kuidagi eriti nõrgaks ja kurb on olnud seal ilma temata. Kusjuures ega ta ise ka pole sinna rohkem kui kord aastas jõudnud viimasel ajal, aga tema jaoks on see ikkagi nii palju kodu, et kuulutust nähes sai ta paraja šoki. Kmr teadis, et suvila läheb müüki, ammu räägime sellest, aga reaalselt ikkagi oma kätega ehitatud onne müügis näha on tal hirmus raske. No ja suurel pojal ka, kellele ma ütlesin, et osta ära siis, aga ta lausus, et temal on kodu vaja. St päriskodu, mille ostmine kuhugi maailma ääre peale on mõttetu.

Ehk et jah, mis siin ikka seletada. Et nii läheb, aimasin ette juba aastaid tagasi kui Mrt-l polnud aega suvilasse tulla, me ei käinud enam merel ja ma üksi seal oma korilusbaasis askeldasin. Nüüd, kus oleme endale rajamas päriskodu Haapsallu, ehitused venivad ja laenukoormus on suur, pole Saaremaa kodu pidamisel üldse mingit pointi. Eelmisel suvel käisin seal vist üks kord kuus niitmas. Möödunud nädalavahetusel olime Mrt-ga Saaremaal ja selleks ajaks oli eelmisest visiidist sinna möödas pool aastat. Nii ei saa ju rallit sõita nagu ütlevad akadeemikud…

Mu diplomitöö on eelkaitstud. Komisjonilt sain kõvasti kiita oma suure uurimuse eest, aga slaidiesitlusega feilisin nii mis kole. Ärkasin täna hommikul kell pool kuus ja tegin oma esitluse jupp maad lühemaks, parandasin ja nikerdasin. Olin teinud esitluse täpselt juhendi järgi nagu viimane kuivik, mul üldse on viimasel ajal probleem sellega, et olen liiga akadeemiline oma sõnastustes ega suuda vabalt võtta. Aga kaitsekõne peaks olema pigem veenev ja intrigeeriv ja huvi äratav, ei tohi kuivalt asju ette lugeda. Selle värgi pean ma, niisiis, täiesti ümber tegema, aga muutmiseks on õnneks aega terve kuu.

Ahh, ja siis ma küsisin komisjonilt, et kui nad leiavad, et mu töö nii hullult mahukas ja suur ja tähtis on, et kas ma ei võiks siis saada ühe jutiga ka magistrikraadi 😀

Kuna meid on lõpetamas palju, oli päev jube pikk. Ma väga pikalt vait istuda ei suuda ja eriti kui on sunnitult pikk istumine, siis kuulan hoolega ja mõtlen kaasa, mis päädis täna sellega, et aitasin komisjonil teiste töödele ettepanekuid teha ja nokkisin välja igasugu lollakaid vigu, mis silma-kõrva häirisid. Meil see tänane kaitsmine oli rohkem vabas vormis ja võis asju arvata. Päeva lõpus ütlesid komisjoniliikmed, et kolledž peaks mulle tänase päeva eest palka maksma, mistap ma ütsin, et võin arve esitada 😀

A ma ei tea, mis värk ühel mu õppejõul on, et ta tegelt kardab, et hakkan kaitsmisel komisjoniga vaidlema ja lähen liiga hoogu. Ma pole üldse selline. Ma ei lähe närvi, suudan olla viisakas, ma ei vihasta, ei ägestu, üldse mingi kakleja tüüp ma pole. Jah, mul on kiire jutt ja terav taip, aga see ei tähenda, et ma ei suudaks rahulikult argumenteerida.

Huvitav on see, et kunagi ammu-ammu kui kõnekeskuses töötasin, üks mu sealne ülemus ütles koolituse käigus, et ma räägin sedasi nagu oleksin jube närvis kogu aeg. Aga ma polnud! Jummala tuimalt tegin oma tööd, lihtsalt vbla liiga kiiresti rääkisin, aga mingit pabistamist mul liinil olles iialgi ei olnud. Ma tõesti ei saa aru, kuidas teistele tundub mu kõne närviline või äge, kui omast arust olen täiega flegma tüüp? Olen kuulanud üle oma jutu kui viimastel aastatel mingeid intekaid teinud olen ja tõesti täitsa kabe asjalik mutt, ei kosta mu häälest mingit pabinat, isegi imestan, kui tasakaalukalt ja rahulikult mu väited kõlavad.

Ohh-jahh. Ei ole ju mingit küsimustki selles, kas suudan oma diplomitöö positiivsele hindele kaitsta, aga ma päriselt ka tahaks A saada.

Mrt-l on eelkaitsmine reedel, sellepärast oleme ennast töölt vabaks võtnud ega kavatse enne järgmise nädala esmaspäeva verandaga majast lahkuda. Nädalavahetuseks meil olid plaanid tehtud, et käime korra suvilas, sest seal me tõepoolest ei ole käinud juba mitu kuud, aga nüüd pöörab ilm nii hulluks, et ega ikka ei hakka sinna suverehviga sõitma kui ennustatakse lörtsi ja lund. Mrt juba juurdles, et ei tea kas mingi saatusesõrm tahab vahele surkida, et me ei saaks suvilat müüki panna, sest müügi kuulutamine on paari konkreetse asja taga, mille enne suvekodus ära tegema peame ja iga kord kui üritame sinna minna asju korraldama, tuleb midagi vahele. Ma selle peale kostsin, et ehk on see pigem märk asjaolust, et meil pole seda suvilat vaja, sest nii paljukestki me ennast ei suuda sinna vedada, et saaks ta müüki panna. Me vist juba üle nelja kuu ei ole seal käinud, ainult kaamerast vaatame, et on meil üks selline koht ja mis ilm seal parajasti on ja kas kuldnokad on juba tagasi.

Merekülas on Linde maja ka uuesti müügis. Vist ainult paar aastat tal uued omanikud olid, šokolaaditootjast šveitslane oma eesti naisega. Ei tea, mis see müümise põhjus võib olla… Vbla noored ei leidnud sealt külast seda rahu ja vaikust, mida lootsid.

Homseks olen plaaninud muru niitmise ja vbla isegi laudade saagimise. Et saaks enne mätta madalaks kui lumi peale tuleb ja õue ka ilusamaks. Tulbid õitsevad ja piibelehtedel on suured pungad. Mrt tõi laelauad ka kohale, aga enne oma eelkaitsmist tal ehituseks aega pole. Ärge talle helistage, ärge kirjutage, las mees õpib 😀