Archive for the ‘Vanad lugud’ Category

Elu on

Saturday, September 28th, 2019

Jube, kus aeg kappab! Ja tore ongi, sest mida kiiremini tundub lippavat, seda rutem saab läbi me esimene semester. Neljast magistriõppe semestrist on esimene kahtlemata kõige suurema koormusega, kogu aeg peab midagi tegema, et kodutööd õigeks ajaks esitada. Pablaja nagu ma olen, teen muidugi enamuse asju ära umbes nädal enne seda kui kell kukub, sest mine sa tea… Äkki jään haigeks, tuleb vertigo või mõni muu koll ja ei jõuagi teha. Ikka planeerin ja ette mõtlen kogu aeg.

Me esimese semestri koormus on umbes sama, mis mul oli kunagi ametikoolis sadamakapteniks õppides. Kui mahu poolest võtta. Kogu aeg on üks räme andmine. Mõni asi on ka üsna udu, aga mõtlen nii, et kui suutsin endale kunagi deklinatsioonid ja deviatsioonid pähe ajada, küll siis suudan ka didaktika ja informaatika.

Neljapäeval praktikal olles mõtlesin küll, et minge te ka… Matemaatika tundi vaadeldes lükkas õpetaja meile ka tunnikontrollid ette. Mina ei teinud. Mitte et ülesannetest poleks aru saanud, aga juba laste krampis keresid laudade taga vaadeldes läksin täiega lukku ja kui pidi peast arvutama sihukeste numbritega nagu 156 ja 148 (korrutamine ja jagamine), siis ma loobusin kohe. Õpetajale ütlesin, et mul on siin tunnis teised ülesanded ja nii ongi. Pidin jälgima autonoomia ja struktureerituse erinevaid aspekte, mitte mateülesandeid tegema. Mrt isegi lahendas neid tehteid ja sai vist “viie”. Kusjuures ta sai märkuse, et töö on liiga soditud. Pmst polnud vaja muud teada kui seda, mismoodi ristkorrutisega protsenti leida ja neid ülesandeid ma olen eelmises koolis teinud nii, et küll sai, aga range õpetajaga mate tunnis mul tuli täiega kaas peale, lastest oli ka kahju ja mõtlesin, et midagi on siin ikka jube valesti.

Pärast tundi õpetaja kurtis, et tema aru ei saa, miks protsendi leidmine lastele meelde ei jää, et juba kuuendas seda õppisid ja nüüd seitsmendas ja ikka ei oska. Arutles, et ei tea mis neil viga on, et keegi ei julge kätt tõsta ja keegi ei arutle… Noh, ma ütleks, et viga on ilmselt nii õpetajas kui metoodikas.

Bioloogia tunnis saime ka tunnikontrolli teha ja seda ma tegin täie lõbuga samal ajal, kui mees ei kirjutanud ridagi. Mrt tegeles oma arvutis tööasjadega, no pole meil nii väga võimalik sadat asja korraga teha neis tundides, kus meil tegelt on konkreetsed vaatlusülesanded.

Et koolitööd ei kuhjuks, viskasime oma praktikaaruande ka kohe samal õhtul valmis, kella poole kümne ajal alles lõpetasime. Oli suur kergendus ja mõnus vaheldus, kui pealelõunal saabusid Ruthi ja Sassu, me tegime koos aiatöid, ma korjasin õunu, Ruth võttis porgandid üles ja mehed põletasid lõket. Oli imeline päikseline päev, soe selline. Kui lapsed poleks tulnud, oleks kõik mu õuetoimetused siiani tegemata ja tegemata ilmselt jääkski.

Täna oli mees kolledžis oma ainet andmas ja ma sain samal ajal oma kodutöid teha. Olengi sellepärast temast ees praegu oma tegemistega. Homme paar fototöötlust veel teha ja siis ongi selle sessivahe asjad valmis. Täna ma peale hommikust kõnniringi isegi niitsin jooksujalu muru, istutasin paar lille pottidesse ümber ja tõin tuppa, korjasin õunu, küpsetasin mandlijahust õunakooki ja seemnetest leiba. Haapsalus olles ma kuidagi alati jõuan rohkem ja see köök siin kohe nagu kutsub vaaritama. Koristada ka jõudsin.

Õhtul käisime mehega Dietrichis söömas. Kõik kohad olid rahvast täis ja me liikusime ühe resto ukse tagant teise taha samal ajal mingite noorte soomlannadega, kes Dietrichis ka kohti ei saanud. Me saime viimase laua, õieti viimased kaks kokku lükatud lauda nelja kohaga ja mees oli nii lahke, et kutsus soomlannad ukse tagant sisse, et kui neile sobib, siis võivad meie lauas istuda. Neiud olid väga tänulikud. Mingit suhtlemiskohustust meil polnud, ajasime oma asja igaüks omas keeles oma lauapoolel. Me saime üsna ruttu söödud, soomlannad jäid meist sinna proseccot nautima ja kui ära tulime, siis veel kord tänasid meid lahkuse eest. Eks ole. Kinnised endassetõmbunud eestlased, höhö. Laupäeviti on siin pidevalt paremad kohad reserveeritud, sellega peab arvestama.

Ajalehti ma üldse vaadata ei taha, sest sealt tuleb ainult masendust. Nüüd veel see Estonia asi ka, kõigi lehtede esiküljed on meenutusi täis. Ma ei loe neid asju, üldse ei tahagi mäletada. Ainult spekulatsioonid ja kurvad mälestused. Muidu üldiselt see firma, kelle laev see oli, oli parim tööandja, kes mul iialgi olnud on. Väga kahju, et nad sellest õnnetusest välja ei tulnud. Ma pole mitte kuskil mujal töötades kogenud sellist kokkuhoidvat meeskonda nagu Estline´is oli. Seal ei tehtud vahet, kas oled lihtne broneerija, juhataja või finantsdirektor, kõik oli üks kokkuhoidev tiim. Koos peeti sünnipäevi, jagati oma muresid ja rõõme, polnud mingit vahetegemist, et see on alluv ja see ülemus. Kui nad poleks pankrotti läinud, töötaksin võibolla tänagi veel seal. Ainult üks ussitav kolleeg mul oli, aga tänane mina suudaks sellegi proua paika panna. Eks ma olen arenenud ja julgust kogunud. Mis sest enam. Mis läind, see läind. Palju ilusaid mälestusi on siiski.

Me oma Haapsalu koju nüüd iga nädal ei satugi, sest sessid võtavad suure osa nädalast ära. Aga siin on mõnus. Pärast akende vahetamist kannatab isegi septembrikuus verandal istuda, kuigi seinte vahel pole mingit soojustust. Täna kütsin ahju, toas on hästi soe. Ja õues lõhnavad roosid. Mu roosihekk hakkas augustis uuesti täie hooga õitsema ja isegi värava kõrval on roosil veel mõned oražid õied lahti.

Sel aastal pole meil ilmselt mõtet ka kossu hooajapiletit osta. Vaatasin mängude graafikut, täpselt samas rütmis jooksevad me kodumängud nagu meie loengud ülikoolis. Ehk et täpselt mängude ajal oleme pealinnas ja mitte muhvigi ei näe. Päris kahju on sellest. Aga magistriõpe kestab ainult kaks aastat, õieti isegi ainult poolteist aastat tuleb erisusi taluda, sest viimane semester on ainult praktika ja magistritöö kirjutamine. Küll saab.

Oma õpilasega leppisime uurimustöö teema kokku ja ma deklareerisin selle ära. Väga vahva entusiastliku tütarlapse olen omale saanud, ootan põnevusega, et mida ta kokku kirjutab. Igav meil siin igatahes ei hakka 😀

Kolisime kööki

Thursday, May 2nd, 2019

Mrt-l on homme eelkaitsmine, ta nikerdas oma esitluse ikka ka enne valmis kui hakkas tegema seda:

 Mees ehitab seintele kapid, millalgi. Homme ostame liistud. Elutoa poolne sein on veel täitsa tegemata. Aga kuna meil on magamistoas vaaritamisest kopkin ees, siis kolisime ikkagi sisse.

 Mööbel on ajutine, või vähemalt need toolid. Ja tekstiilid muidugi, esialgu täiesti suvalised, tädikese vana kardin ja. Pliidi kohale peab panema kubu, aknapõsed on tegemata, külmkapi uksed käivad valepidi lahti…

 Esimene õhtusöök selles köögis, kui rohkem kui 40 aasta tagune lapsepõlv välja arvata. Jubedad joodikud, onju? Ma joon veini veega pooleks ja Mrt manustab alkovaba õlut. Täpselt selle koha peal ma mäletan ennast istumas suvehommikutel nii umbes kell viis ja söömas praemuna või singileiba. Ainus buss läks tollal nagu tänagi Haapsalust Raplasse midagi kella kuue paiku. Söömisel oli siin majas tähtis koht ja kedagi niisama minema ei saadetud.

Kohvimasin ja mikrolaineahi ja toidunõud ja igasugu muu köögitavaar on kõik alles suures magamistoas. Neid enne kööki ei koli kui on, kuhu nad panna. Puuküttega pliidist loobumine oli üks hea mõte, ei kujutakski ette, kuidas see siia mahtunud oleks. Kõige müstilisem tundub mulle, mismoodi Naima mahtus siia tillukesse kööki oma hõrgutisi valmistama, sest siis oli ju siin puupliit ja esiku ja vetsu võrra oli köök väiksem ja selle koha pealt, kus meil praegu kraanikauss ja boiler on, läks uks vanainimeste magamistuppa. Laud oli mu meelest samamoodi akna all ja ainult kahe tooliga, suurema kambaga söödi alati elutoas. Toidunõud ja mingid söögivärgid olid tollal sahvris, selle koha peal meil nüüd on vets.

Köök on nüüd selle maja kõige valgem koht. Mõnus on siin istuda.

Ilm pööras külmaks, tulbid pole täna isegi õisi lahti teinud. Hommikul tegime suure kõnniringi, nii umbes seitse kilti või rohkem ja peale seda viisime jäätmejaama eterniidid, mis eelmisest suvest saati õunapuu najal redutasid. Mind jubedalt häirivad igasugu lammutushunnikud õue peal ja nende eterniitide pärast vingusin juba ei tea mis ajast. Mrt lükkas muudkui eterniidi äraviimist edasi, sest kärul olid laagrid läbi ja üleüldse jube kallis on igast jäätmete loovutamine. Oleme siin ühe suurema rendikäruga seekord, sest enda oma on sõbrapoisiga kuskil võpsikus, no ja kasutasime siis juhust. Midagi üle 300 kilo oli neid kokku ja maksma läks umbes 46 eurot. Järgmine sats on nüüd lammutuspuidu äraviimine, aga need tuleb enne sorteerida, sest värvimata laua saab tasuta ära anda ja ainult värviga lauad maksavad. Pidin neid siin tegelt saagima hakkama, et kütame ära, aga neil on roppu kanti naelu sees ja mingit erilist kütteväärtust neil pole, ei teagi, kas hakkan jamama üldse.

Vot sellised lood. Et oleks nagu väike puhkus või midagi säärast.

Mälestused

Friday, April 26th, 2019

 Panin õhtul terrassilaternatesse küünlad põlema. Surnuaias ma ei käinudki, sest kui tööpäev lõppes, sadas vihma, pärast ei jaksanud enam uksest välja minna. Polnud väga vajadust ka, sest Mari käis seal päeval kraamimas ja lilli istutamas, hoolitseda polnud rohkem vajadust.

Täna 35 aastat tagasi suri me isa. See on tohutult pikk aeg mu meelest. Mäletan, et oli päikeseline kevadpäev, isa oli olnud haiglas ja ma olin just eelmisel päeval seal teda vaatamas käinud. Ema oli köögis, kui telefon helises. Võtsin elutoas telefoni vastu ja kuulasin, kuidas keegi meedik isa surmast teatas. Kui kööki läksin, ei suutnud ma seda emale ütelda. Ma ei leidnud sõnu ja hakkasin ümber nurga seletama, et peame nüüd selle liivahunniku õue pealt ära koristama ja… Rohkem ei olnudki vaja midagi ütelda. Ema hakkas nutma.

Meile oli just toodud suur kuhi liiva, mis oli keset õue sauna ees. Kuna isa ärasaatmine pidi toimuma koduõuelt, kutsusime isa venna naabertänavast liivahunnikut eest kühveldama. Ta viskas liiva aia äärde pooleldi sireliheki alla ja kui töö tehtud sai ehmus ära ja ütles kogeledes, et see sai nüüd nagu… Ta vist isegi ei ütelnud välja, et nagu puusärk, aga liivahunnik oli kogemata välja tulnud täpselt kirstu kujuline.

Mäletan ennast üleval köögis pliidisuu ees suitsu kiskumas ja vesistamas. Rõveda maitsega sigaret oli. Vist sellepärast tundus suits eriti kibe, et tegelikult ma sel ajal igapäevaselt ei suitsetanud.

Matusele oli kutsutud mängima kohalik puhkpilliorkester, see sama, kellega hiljem pikalt “koostööd” tegin matustel, nemad mängisid, mina pildistasin. Isa ärasaatmisel lauldi kiriklikke laule ka ja hiljem üks täditütar kitus kuhugi instantsidesse ära, et ilmalik puhkpilliansambel mängis kiriklikke lugusid. See oli üks isa õetütar, tubli kommunist. “Tore” perekond. Kui suguvõsa on suur (isa peres oli 14 õde-venda, kellest 11 said täiskasvanuks), siis leidub selles ikka mõni veidrik. Alati on mõni joodik, lits või kommunist.

Isa ei jõudnud elada isegi 64-aastaseks mitte. Tal oli haige süda ja kops, veresuhkur oli tuksis ja võibolla midagi veel. Ta oli ahelsuitsetaja. Kirgliku lugejana istus ta alailma ööd läbi köögiakna all laua taga, luges jutukat ja suitsetas.

Mõtlen mõnikord, et suitsetamise kahjulikkust käsitletakse liiga üheülbaliselt. Kopsude tahmumine on ainult üks probleem, aga üldse ei räägita sellest, et suitsetamine takistab ka vitamiinide imendumist. St et tegelikult paneb suitsetaja (ja samamoodi alkohoolik) oma immuunsusele sellega põntsu, et antioksüdante netu ja nii on inimene kergesti igasugu haiguste poolt haavatav. Lisaks, kuna suitsetamine on seotud ajus dopamiini radadega, mida eriti ohtralt suitsetades pidevalt stimuleeritakse, siis on suitsetajad ka skisofreeniasse haigestumisele eriti avatud. Skisofreeniat ravitakse, muide, just dopamiini blokaatoritega. Siuke värk.

Mulle tundub, et ema ei saanud isa surmast väga pikka aega üle. Ta oli nagu väike laps. Isa oli alati olnud see, kes kõike otsustas ja majandas, ta oli meil üks tark mees.

Inimese elu on ikka häbematult lühike.

Kangastused

Friday, March 8th, 2019

Sitsin arvutis ja loen ja järsku kangastub mu meeltele üks paber lapsepõlvest – valge, paks, läikiv paber, mis lõhnas tugevalt nagu kissell. Ma ei mäleta, kas see oli lihtsalt paber või mõni raamat või ajakiri, aga selle paberi libe läikiv pind ja tugev lõhn olid elamus, mis ootamatult tulevad meelde mitukümmend aastat hiljem. Ikka justkui valged puhtad lehed oleks olnud… Kas me joonistasime nendele?

Veider.

Vedeleme verandaga majas nagu enamasti reede õhtul. Kooli- ja töönädal on selja taga ja kuidagi eriti väga väljateenitud puhkuse tunne on. Suutsin täna valmis teha ühe koolitöö, mis oli mind pikalt vaevanud ja suurema osa sellest esitlusest, millega pean aprillis gümnaasiumi õpilaste ette minema. See viimane ka vaevas mind täiega, ma parema meelega ei oleks võtnud lisakohustusi samal ajal kui ülikooli lõpetamine on käsil, aga miski missioonitunne ja kohustus kogukonna ees ei lubanud ära ütelda kui kutsuti. Kui ma selle tunni andmisega just sajaga ei põru, saab sellest jätkuv töö läbi mitme gümnaasiumikursuse.

Oleme Mrt-ga aina otsinud endale sobivaid magistrikavasid ja mida rohkem ma neid vahin, seda selgemaks saab, et terviseteemadega ei saa ma edasi minna. Nii rahvatervise magister kui tervisekommunikatsioon on sellised õpped, et tööl nende kõrvalt käia ei saa ja kui ma need võtaks, sureksin enne nälga kui diplom käes. Tervisekommunikatsioon oleks olnud mu esimene valik, aga päevast päeva poolest tööajast pealinna loengusse sõita ei ole võimalik mitte kuidagi, see oleks me äri klientide suhtes ülbe ja pealegi ei jätkuks mul nii mitmeteks kilomeetriteks bensiiniraha. Seal on mingi topakas tsükliõpe, mis tööpäeviti alates kella 16:15-st pluss reedel ja laupäeval pikad päevad. Vaatasin tänaste õppijate tunniplaani, väga kaootiline õppekorraldus on. Nii et olen jätkuvalt magistrikava otsinguil ja tõenäoliselt valin viimaks hoopis midagi oma tänase tööga seonduvat ehk infotehnoloogia vallast. Jama on selles, et õppimata nagu üldse ei oska enam olla.

Noh, ja viimaks selgub kindlasti tõsiasi, et mulle tasuta õppekohta ei anta ja Mrt õpib üksi edasi või siis annan ülikoolile oma viimased säästud ja alustan oma raha eest õppimist lootuses, et keegi kukub välja ja saan tasuta koha peal jätkata. Need mitte sisse saamise hirmud on mul tingitud refleksid, liiga mitmel korral olen ülikooli ukse taha jäänud. Mrt-l seda hirmu pole, et vastu ei võeta, ta töötab koolis ja vajab magistrikraadi ja on tark ja ilus ja võetakse alati esmajärjekorras igale poole vastu.

Mrt-le pakuti juba ka ülikooli õpetaja kohta, sügisest peaks ühe ainega alustama ja ma kahtlustan, et ta ütleb jah. Loenguid lugeda saaks ta ainult laupäeviti üle nädala, sest on ju täiskohaga gümnaasiumis tööl ja  iga teise nädala veedab ta tõenäoliselt magistriõppe loengutes, aga sellest piisaks igatahes alustuseks. Me leiame, et ta peaks selle pakkumise vastu võtma, kolledžis juba ammu talle vihjeid tehakse, et nad teda tööle tahavad.

Krt, ma olen ka tark ja ilus, miks mulle keegi sedasi lambist tööd ei paku?

Aasta esimesed kuud on me äris olnud edukamad kui muidu ja kui nii jätkub, võib juhtuda, et saan isegi juulikuus pikema puhkuse võtta. Kui kedagi huvitab, misse fie optimeerimine on, siis see ongi see, et kas saad ehk mõnel aastal teha vajalikke investeeringuid, osta olulisi tööriistu või seadmeid, või siis teisel aastal saad ehk isegi suvel puhkust võtta rohkem kui üks nädal. Õudselt hale tegelt on olnud me elu, sest mingit sellist puhkust nagu riiklikult ette nähtud on, ei ole ma saanud endale lubada. Sest kui äri paariks nädalakski kinni panen, ei tule raha sisse ja me ei suuda katta oma kulusid. Eelmine aasta lõppes päris koleda kahjumiga. Aga tänavu on asjad teisiti. Aasta esimesed kuud on toonud kasumit ja kui sellist taset suudaks hoida terve esimese poolaasta, siis ilmub me äri uksele juulikuus silt, et oleme puhkusel ja puhkamegi terve juulikuu nagu valged inimesed. Oma 20-aastase tegutsemisaja jooksul pole meil sellist võimalust veel mitte kunagi tulnud, aga täna on mul tunne, et äkki nüüd, ehk viimaks ometi… Ma päris tõsiselt loodan, et suveks nii palju kasumit ette koguneb, et võiksime äri kuuks ajaks kinni panna ja puhata nii nagu üks õige puhkus on. Arvestades seda, et kaks konkurenti möödunud aasta oktoobris alla andsid ja pillid kotti pakkisid, võiks tööd nii palju jaguda küll, et üks päris õige puhkus võiks ka üks kord elus võimalikuks saada.

Tööl käia meil muidugi liiga palju aega ei ole, sest alailma on vaja olla loengutes. Aga sa ütle nüid, mis rõõmu üks vanainimene oma elust saaks, kui ta koolis ei käiks? Kummaline, kuidas õppimisest saab vajadus.

Mis me siin siis vahepeal veel teinud oleme? Kinos oleme käinud. Haapsalus vaatasime Arktikat. Väga kummaline tühi film, kaks näitlejat, kellest üks ainult magab. Aint lumi ja jää ja. Kusjuures täiesti vaadatav film, isegi igav ei hakanud. Mõõduka põnevusnüansiga. Raplas vaatasime klassikokkutuleku kolmandat osa, mis oli täielik… eee… kuidas nüüd viisakalt ütelda? Pold nagu mingi. Täitsa nõme tegelt. Mannetu. Ja Tõde ja õigus muidugi sai ka vaadatud ja see on täitsa hea asi, aga liiga palju just ka ei vaimustanud. Kas seda filmi kuidagi lühemalt ei andnud teha? Eks ta ole üks Eesti asi, kannatas vaadata küll, aga nende üle, kes kohe teist korda seda vaatama tormavad, sest lihtsalt nii hea on, ma imestan täiega. Meile aitas ühest korrast.

Mõtlen mõnikord, et mis mul viga on, et hullult vaevlen stressi käes, sest kohustusi on umbes miljon, sest noh, töö ja kool ja… aga ikka nagu tahaks veel umbes sada järgmist aastat tudeng olla… Tõesti topakas. Keskea kriis või? Mingi kaotatud nooruse illusioonis elamine?

Jõululaupäev

Monday, December 24th, 2018

 Mu suvised trepililled, õieti üks nurk pikast kastist, kuhu need ümber istutasin. Miks visata lilled minema lihtsalt sellepärast, et suvi lõpeb ära? Toas kestavad nad väga kenasti.

Sõitsime hommikul kolme surnuaia kaudu Haapsalust Raplasse ja peale perega jõululõuna pidamist jälle tagasi. Haapsalu Toomkiriku jõuluteenistusele tahtsime jõuda, sellepärast. Väga ilus teenistus oli. Imetlesime Mrt-ga, kuidas üks väike poiss lastekooris ülima innu ja pühendumisega laulis, lausa kirega.

Meie kõrvale sattus kirikus istuma see proua, kellele esimesel suvel pojengijuurikaid andsin. Soovisin talle häid pühi ja ta tahtis kätelda, sest ütles, et sellistel kenadel uutel naabritel peab ikka kätt ka suruma. Päris kõva käepigistus oli, mu jaoks natuke valus. Ma üldiselt üritan kätlemist vältida nii palju kui võimalik, aga alati ei õnnestu. Kirikust välja tulles kätlesime lisaks ka kõigi vaimulikega, neid oli seal vist neli lausa. Mulle eriti imponeeris, et sain ka piiskopile häid pühi soovida, sest tema oli nooruses, kui Haapsallu õpetajaks tuli, tädi Naima sõber või kuidagimoodi soosik. Mind ta muidugi ei tunne. Aga temast ja ta prouast on Naima oma kirjades emale palju kirjutanud. Mu meelest on Salumäe täpselt samasugune nagu ta oli mu lapsepõlves 40 aastat tagasi.

Kirikust koju jalutades rääkisin Mrt-le, mis juhtum mul on lauluga ristirahvas-ristirahvas-rõõmusta. Baptistide kirikus alles teenistus käis ja osutasin, et näed, seal palvekas ma lapsena laulsin seda laulu ja kuna mina laulu sõnu paberilt ei lugenud, siis laulsin kuulmise järgi kaasa Eesti rahvas  -Eesti rahvas – rõõmusta. Mäletan isegi, kus kohas me tol teenistusel Naimaga seisime, kusagil kiriku tagaotsas, sest istekohti ei jätkunud. Millalgi palju aastaid hiljem, kui juba täiskasvanu olin, avastasin, et ei olegi see laul Eesti rahvast, vaid ristirahvast. Nõukaaeg oli ju pealegi. Nüüd kirikus seda jõuluteenistuse lõpus lauldes tahaks jälle muudkui Eesti rahvas ütelda.

Haapsalu kodu on mu südame jõulukodu lapsepõlvest saati. Täna meil põlevad siin küünlad nii õuelaternates lumehanges kui toas laua peal, suure magamistoa aknal on patareidega teeküünlad, mis kaugelt paistavad nagu päris. Tuba on soe, väga vaikne on. Külmkapis on üks eelmisest aastast pärit piparkook, Naima piparkook, mille lihtsalt tõin siia majja kui millegi, mis siia kuulub. Vanasti meil olid elutoa laua peal jõuluajal seakõrvad ka. Sa tead, mis need on või? Need õlis küpsetatud kõverad suured küpsise moodi asjad, mis tuhksuhkruga üle sipsutatakse. Me ikka lapsena suurema osa ajast muudkui sõime siin majas. Täna oleme siin söömisega pigem mõõdukad lootuses, et siis ehk tiba rohkem elupäevi antakse.

Jõulud on Haapsalus eriti kodused, mis sellest, et kuuske me majja ei too. Aga ahjusoojus ja lumevalgus on ikka täpselt samasugused nagu mu lapsepõlves.

Kui kunstnik on külas…

Monday, November 12th, 2018

 Sel ajal, kui naised laterdasid, joonistas Sven natuke tuba üles. Ta armastab detaile. Mu FB profiilipilt on ka tema tehtud.

Armas sõber oli Rootsist kodus käimas üle hulga aja. Mul oli au katta veganlaud ja serveerida tumedat õlut. Vegantoitude kokkuostmine oli päris põnev, ma pole kunagi varem viitsinud süveneda, mida me kaubandusvõrgus õieti taimetoitlasele saada on. Sain erinevat sorti kotlette, karrihummust ja päikesekuivatatud tomatitega pestot ja muidugi köögivilju. Banaane ja. Ausalt öeldes on lakto-ovo-vegetariaanil võimalik kohalikust kodupoest valida päris palju. Mulle maitses.

Nad on Eestis põhiliselt selle näituse pärast. Mul oleks ka hädasti vaja sinna minna. Kui seda kooli ees ei oleks… Äkki sessivahel jõuangi?

Järgmine vahetus saabub Rootsist me majja reedel. Tervitused Ralkale Looniselt siinkohal! 😀

Protected: Lõpud ja algused

Tuesday, June 26th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Äripäev

Thursday, March 22nd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Küpsetuspäev

Tuesday, December 19th, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Uus vana laud

Thursday, September 21st, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below: