Archive for the ‘Vanad lugud’ Category

Kolisime kööki

Thursday, May 2nd, 2019

Mrt-l on homme eelkaitsmine, ta nikerdas oma esitluse ikka ka enne valmis kui hakkas tegema seda:

 Mees ehitab seintele kapid, millalgi. Homme ostame liistud. Elutoa poolne sein on veel täitsa tegemata. Aga kuna meil on magamistoas vaaritamisest kopkin ees, siis kolisime ikkagi sisse.

 Mööbel on ajutine, või vähemalt need toolid. Ja tekstiilid muidugi, esialgu täiesti suvalised, tädikese vana kardin ja. Pliidi kohale peab panema kubu, aknapõsed on tegemata, külmkapi uksed käivad valepidi lahti…

 Esimene õhtusöök selles köögis, kui rohkem kui 40 aasta tagune lapsepõlv välja arvata. Jubedad joodikud, onju? Ma joon veini veega pooleks ja Mrt manustab alkovaba õlut. Täpselt selle koha peal ma mäletan ennast istumas suvehommikutel nii umbes kell viis ja söömas praemuna või singileiba. Ainus buss läks tollal nagu tänagi Haapsalust Raplasse midagi kella kuue paiku. Söömisel oli siin majas tähtis koht ja kedagi niisama minema ei saadetud.

Kohvimasin ja mikrolaineahi ja toidunõud ja igasugu muu köögitavaar on kõik alles suures magamistoas. Neid enne kööki ei koli kui on, kuhu nad panna. Puuküttega pliidist loobumine oli üks hea mõte, ei kujutakski ette, kuidas see siia mahtunud oleks. Kõige müstilisem tundub mulle, mismoodi Naima mahtus siia tillukesse kööki oma hõrgutisi valmistama, sest siis oli ju siin puupliit ja esiku ja vetsu võrra oli köök väiksem ja selle koha pealt, kus meil praegu kraanikauss ja boiler on, läks uks vanainimeste magamistuppa. Laud oli mu meelest samamoodi akna all ja ainult kahe tooliga, suurema kambaga söödi alati elutoas. Toidunõud ja mingid söögivärgid olid tollal sahvris, selle koha peal meil nüüd on vets.

Köök on nüüd selle maja kõige valgem koht. Mõnus on siin istuda.

Ilm pööras külmaks, tulbid pole täna isegi õisi lahti teinud. Hommikul tegime suure kõnniringi, nii umbes seitse kilti või rohkem ja peale seda viisime jäätmejaama eterniidid, mis eelmisest suvest saati õunapuu najal redutasid. Mind jubedalt häirivad igasugu lammutushunnikud õue peal ja nende eterniitide pärast vingusin juba ei tea mis ajast. Mrt lükkas muudkui eterniidi äraviimist edasi, sest kärul olid laagrid läbi ja üleüldse jube kallis on igast jäätmete loovutamine. Oleme siin ühe suurema rendikäruga seekord, sest enda oma on sõbrapoisiga kuskil võpsikus, no ja kasutasime siis juhust. Midagi üle 300 kilo oli neid kokku ja maksma läks umbes 46 eurot. Järgmine sats on nüüd lammutuspuidu äraviimine, aga need tuleb enne sorteerida, sest värvimata laua saab tasuta ära anda ja ainult värviga lauad maksavad. Pidin neid siin tegelt saagima hakkama, et kütame ära, aga neil on roppu kanti naelu sees ja mingit erilist kütteväärtust neil pole, ei teagi, kas hakkan jamama üldse.

Vot sellised lood. Et oleks nagu väike puhkus või midagi säärast.

Mälestused

Friday, April 26th, 2019

 Panin õhtul terrassilaternatesse küünlad põlema. Surnuaias ma ei käinudki, sest kui tööpäev lõppes, sadas vihma, pärast ei jaksanud enam uksest välja minna. Polnud väga vajadust ka, sest Mari käis seal päeval kraamimas ja lilli istutamas, hoolitseda polnud rohkem vajadust.

Täna 35 aastat tagasi suri me isa. See on tohutult pikk aeg mu meelest. Mäletan, et oli päikeseline kevadpäev, isa oli olnud haiglas ja ma olin just eelmisel päeval seal teda vaatamas käinud. Ema oli köögis, kui telefon helises. Võtsin elutoas telefoni vastu ja kuulasin, kuidas keegi meedik isa surmast teatas. Kui kööki läksin, ei suutnud ma seda emale ütelda. Ma ei leidnud sõnu ja hakkasin ümber nurga seletama, et peame nüüd selle liivahunniku õue pealt ära koristama ja… Rohkem ei olnudki vaja midagi ütelda. Ema hakkas nutma.

Meile oli just toodud suur kuhi liiva, mis oli keset õue sauna ees. Kuna isa ärasaatmine pidi toimuma koduõuelt, kutsusime isa venna naabertänavast liivahunnikut eest kühveldama. Ta viskas liiva aia äärde pooleldi sireliheki alla ja kui töö tehtud sai ehmus ära ja ütles kogeledes, et see sai nüüd nagu… Ta vist isegi ei ütelnud välja, et nagu puusärk, aga liivahunnik oli kogemata välja tulnud täpselt kirstu kujuline.

Mäletan ennast üleval köögis pliidisuu ees suitsu kiskumas ja vesistamas. Rõveda maitsega sigaret oli. Vist sellepärast tundus suits eriti kibe, et tegelikult ma sel ajal igapäevaselt ei suitsetanud.

Matusele oli kutsutud mängima kohalik puhkpilliorkester, see sama, kellega hiljem pikalt “koostööd” tegin matustel, nemad mängisid, mina pildistasin. Isa ärasaatmisel lauldi kiriklikke laule ka ja hiljem üks täditütar kitus kuhugi instantsidesse ära, et ilmalik puhkpilliansambel mängis kiriklikke lugusid. See oli üks isa õetütar, tubli kommunist. “Tore” perekond. Kui suguvõsa on suur (isa peres oli 14 õde-venda, kellest 11 said täiskasvanuks), siis leidub selles ikka mõni veidrik. Alati on mõni joodik, lits või kommunist.

Isa ei jõudnud elada isegi 64-aastaseks mitte. Tal oli haige süda ja kops, veresuhkur oli tuksis ja võibolla midagi veel. Ta oli ahelsuitsetaja. Kirgliku lugejana istus ta alailma ööd läbi köögiakna all laua taga, luges jutukat ja suitsetas.

Mõtlen mõnikord, et suitsetamise kahjulikkust käsitletakse liiga üheülbaliselt. Kopsude tahmumine on ainult üks probleem, aga üldse ei räägita sellest, et suitsetamine takistab ka vitamiinide imendumist. St et tegelikult paneb suitsetaja (ja samamoodi alkohoolik) oma immuunsusele sellega põntsu, et antioksüdante netu ja nii on inimene kergesti igasugu haiguste poolt haavatav. Lisaks, kuna suitsetamine on seotud ajus dopamiini radadega, mida eriti ohtralt suitsetades pidevalt stimuleeritakse, siis on suitsetajad ka skisofreeniasse haigestumisele eriti avatud. Skisofreeniat ravitakse, muide, just dopamiini blokaatoritega. Siuke värk.

Mulle tundub, et ema ei saanud isa surmast väga pikka aega üle. Ta oli nagu väike laps. Isa oli alati olnud see, kes kõike otsustas ja majandas, ta oli meil üks tark mees.

Inimese elu on ikka häbematult lühike.

Kangastused

Friday, March 8th, 2019

Sitsin arvutis ja loen ja järsku kangastub mu meeltele üks paber lapsepõlvest – valge, paks, läikiv paber, mis lõhnas tugevalt nagu kissell. Ma ei mäleta, kas see oli lihtsalt paber või mõni raamat või ajakiri, aga selle paberi libe läikiv pind ja tugev lõhn olid elamus, mis ootamatult tulevad meelde mitukümmend aastat hiljem. Ikka justkui valged puhtad lehed oleks olnud… Kas me joonistasime nendele?

Veider.

Vedeleme verandaga majas nagu enamasti reede õhtul. Kooli- ja töönädal on selja taga ja kuidagi eriti väga väljateenitud puhkuse tunne on. Suutsin täna valmis teha ühe koolitöö, mis oli mind pikalt vaevanud ja suurema osa sellest esitlusest, millega pean aprillis gümnaasiumi õpilaste ette minema. See viimane ka vaevas mind täiega, ma parema meelega ei oleks võtnud lisakohustusi samal ajal kui ülikooli lõpetamine on käsil, aga miski missioonitunne ja kohustus kogukonna ees ei lubanud ära ütelda kui kutsuti. Kui ma selle tunni andmisega just sajaga ei põru, saab sellest jätkuv töö läbi mitme gümnaasiumikursuse.

Oleme Mrt-ga aina otsinud endale sobivaid magistrikavasid ja mida rohkem ma neid vahin, seda selgemaks saab, et terviseteemadega ei saa ma edasi minna. Nii rahvatervise magister kui tervisekommunikatsioon on sellised õpped, et tööl nende kõrvalt käia ei saa ja kui ma need võtaks, sureksin enne nälga kui diplom käes. Tervisekommunikatsioon oleks olnud mu esimene valik, aga päevast päeva poolest tööajast pealinna loengusse sõita ei ole võimalik mitte kuidagi, see oleks me äri klientide suhtes ülbe ja pealegi ei jätkuks mul nii mitmeteks kilomeetriteks bensiiniraha. Seal on mingi topakas tsükliõpe, mis tööpäeviti alates kella 16:15-st pluss reedel ja laupäeval pikad päevad. Vaatasin tänaste õppijate tunniplaani, väga kaootiline õppekorraldus on. Nii et olen jätkuvalt magistrikava otsinguil ja tõenäoliselt valin viimaks hoopis midagi oma tänase tööga seonduvat ehk infotehnoloogia vallast. Jama on selles, et õppimata nagu üldse ei oska enam olla.

Noh, ja viimaks selgub kindlasti tõsiasi, et mulle tasuta õppekohta ei anta ja Mrt õpib üksi edasi või siis annan ülikoolile oma viimased säästud ja alustan oma raha eest õppimist lootuses, et keegi kukub välja ja saan tasuta koha peal jätkata. Need mitte sisse saamise hirmud on mul tingitud refleksid, liiga mitmel korral olen ülikooli ukse taha jäänud. Mrt-l seda hirmu pole, et vastu ei võeta, ta töötab koolis ja vajab magistrikraadi ja on tark ja ilus ja võetakse alati esmajärjekorras igale poole vastu.

Mrt-le pakuti juba ka ülikooli õpetaja kohta, sügisest peaks ühe ainega alustama ja ma kahtlustan, et ta ütleb jah. Loenguid lugeda saaks ta ainult laupäeviti üle nädala, sest on ju täiskohaga gümnaasiumis tööl ja  iga teise nädala veedab ta tõenäoliselt magistriõppe loengutes, aga sellest piisaks igatahes alustuseks. Me leiame, et ta peaks selle pakkumise vastu võtma, kolledžis juba ammu talle vihjeid tehakse, et nad teda tööle tahavad.

Krt, ma olen ka tark ja ilus, miks mulle keegi sedasi lambist tööd ei paku?

Aasta esimesed kuud on me äris olnud edukamad kui muidu ja kui nii jätkub, võib juhtuda, et saan isegi juulikuus pikema puhkuse võtta. Kui kedagi huvitab, misse fie optimeerimine on, siis see ongi see, et kas saad ehk mõnel aastal teha vajalikke investeeringuid, osta olulisi tööriistu või seadmeid, või siis teisel aastal saad ehk isegi suvel puhkust võtta rohkem kui üks nädal. Õudselt hale tegelt on olnud me elu, sest mingit sellist puhkust nagu riiklikult ette nähtud on, ei ole ma saanud endale lubada. Sest kui äri paariks nädalakski kinni panen, ei tule raha sisse ja me ei suuda katta oma kulusid. Eelmine aasta lõppes päris koleda kahjumiga. Aga tänavu on asjad teisiti. Aasta esimesed kuud on toonud kasumit ja kui sellist taset suudaks hoida terve esimese poolaasta, siis ilmub me äri uksele juulikuus silt, et oleme puhkusel ja puhkamegi terve juulikuu nagu valged inimesed. Oma 20-aastase tegutsemisaja jooksul pole meil sellist võimalust veel mitte kunagi tulnud, aga täna on mul tunne, et äkki nüüd, ehk viimaks ometi… Ma päris tõsiselt loodan, et suveks nii palju kasumit ette koguneb, et võiksime äri kuuks ajaks kinni panna ja puhata nii nagu üks õige puhkus on. Arvestades seda, et kaks konkurenti möödunud aasta oktoobris alla andsid ja pillid kotti pakkisid, võiks tööd nii palju jaguda küll, et üks päris õige puhkus võiks ka üks kord elus võimalikuks saada.

Tööl käia meil muidugi liiga palju aega ei ole, sest alailma on vaja olla loengutes. Aga sa ütle nüid, mis rõõmu üks vanainimene oma elust saaks, kui ta koolis ei käiks? Kummaline, kuidas õppimisest saab vajadus.

Mis me siin siis vahepeal veel teinud oleme? Kinos oleme käinud. Haapsalus vaatasime Arktikat. Väga kummaline tühi film, kaks näitlejat, kellest üks ainult magab. Aint lumi ja jää ja. Kusjuures täiesti vaadatav film, isegi igav ei hakanud. Mõõduka põnevusnüansiga. Raplas vaatasime klassikokkutuleku kolmandat osa, mis oli täielik… eee… kuidas nüüd viisakalt ütelda? Pold nagu mingi. Täitsa nõme tegelt. Mannetu. Ja Tõde ja õigus muidugi sai ka vaadatud ja see on täitsa hea asi, aga liiga palju just ka ei vaimustanud. Kas seda filmi kuidagi lühemalt ei andnud teha? Eks ta ole üks Eesti asi, kannatas vaadata küll, aga nende üle, kes kohe teist korda seda vaatama tormavad, sest lihtsalt nii hea on, ma imestan täiega. Meile aitas ühest korrast.

Mõtlen mõnikord, et mis mul viga on, et hullult vaevlen stressi käes, sest kohustusi on umbes miljon, sest noh, töö ja kool ja… aga ikka nagu tahaks veel umbes sada järgmist aastat tudeng olla… Tõesti topakas. Keskea kriis või? Mingi kaotatud nooruse illusioonis elamine?

Jõululaupäev

Monday, December 24th, 2018

 Mu suvised trepililled, õieti üks nurk pikast kastist, kuhu need ümber istutasin. Miks visata lilled minema lihtsalt sellepärast, et suvi lõpeb ära? Toas kestavad nad väga kenasti.

Sõitsime hommikul kolme surnuaia kaudu Haapsalust Raplasse ja peale perega jõululõuna pidamist jälle tagasi. Haapsalu Toomkiriku jõuluteenistusele tahtsime jõuda, sellepärast. Väga ilus teenistus oli. Imetlesime Mrt-ga, kuidas üks väike poiss lastekooris ülima innu ja pühendumisega laulis, lausa kirega.

Meie kõrvale sattus kirikus istuma see proua, kellele esimesel suvel pojengijuurikaid andsin. Soovisin talle häid pühi ja ta tahtis kätelda, sest ütles, et sellistel kenadel uutel naabritel peab ikka kätt ka suruma. Päris kõva käepigistus oli, mu jaoks natuke valus. Ma üldiselt üritan kätlemist vältida nii palju kui võimalik, aga alati ei õnnestu. Kirikust välja tulles kätlesime lisaks ka kõigi vaimulikega, neid oli seal vist neli lausa. Mulle eriti imponeeris, et sain ka piiskopile häid pühi soovida, sest tema oli nooruses, kui Haapsallu õpetajaks tuli, tädi Naima sõber või kuidagimoodi soosik. Mind ta muidugi ei tunne. Aga temast ja ta prouast on Naima oma kirjades emale palju kirjutanud. Mu meelest on Salumäe täpselt samasugune nagu ta oli mu lapsepõlves 40 aastat tagasi.

Kirikust koju jalutades rääkisin Mrt-le, mis juhtum mul on lauluga ristirahvas-ristirahvas-rõõmusta. Baptistide kirikus alles teenistus käis ja osutasin, et näed, seal palvekas ma lapsena laulsin seda laulu ja kuna mina laulu sõnu paberilt ei lugenud, siis laulsin kuulmise järgi kaasa Eesti rahvas  -Eesti rahvas – rõõmusta. Mäletan isegi, kus kohas me tol teenistusel Naimaga seisime, kusagil kiriku tagaotsas, sest istekohti ei jätkunud. Millalgi palju aastaid hiljem, kui juba täiskasvanu olin, avastasin, et ei olegi see laul Eesti rahvast, vaid ristirahvast. Nõukaaeg oli ju pealegi. Nüüd kirikus seda jõuluteenistuse lõpus lauldes tahaks jälle muudkui Eesti rahvas ütelda.

Haapsalu kodu on mu südame jõulukodu lapsepõlvest saati. Täna meil põlevad siin küünlad nii õuelaternates lumehanges kui toas laua peal, suure magamistoa aknal on patareidega teeküünlad, mis kaugelt paistavad nagu päris. Tuba on soe, väga vaikne on. Külmkapis on üks eelmisest aastast pärit piparkook, Naima piparkook, mille lihtsalt tõin siia majja kui millegi, mis siia kuulub. Vanasti meil olid elutoa laua peal jõuluajal seakõrvad ka. Sa tead, mis need on või? Need õlis küpsetatud kõverad suured küpsise moodi asjad, mis tuhksuhkruga üle sipsutatakse. Me ikka lapsena suurema osa ajast muudkui sõime siin majas. Täna oleme siin söömisega pigem mõõdukad lootuses, et siis ehk tiba rohkem elupäevi antakse.

Jõulud on Haapsalus eriti kodused, mis sellest, et kuuske me majja ei too. Aga ahjusoojus ja lumevalgus on ikka täpselt samasugused nagu mu lapsepõlves.

Kui kunstnik on külas…

Monday, November 12th, 2018

 Sel ajal, kui naised laterdasid, joonistas Sven natuke tuba üles. Ta armastab detaile. Mu FB profiilipilt on ka tema tehtud.

Armas sõber oli Rootsist kodus käimas üle hulga aja. Mul oli au katta veganlaud ja serveerida tumedat õlut. Vegantoitude kokkuostmine oli päris põnev, ma pole kunagi varem viitsinud süveneda, mida me kaubandusvõrgus õieti taimetoitlasele saada on. Sain erinevat sorti kotlette, karrihummust ja päikesekuivatatud tomatitega pestot ja muidugi köögivilju. Banaane ja. Ausalt öeldes on lakto-ovo-vegetariaanil võimalik kohalikust kodupoest valida päris palju. Mulle maitses.

Nad on Eestis põhiliselt selle näituse pärast. Mul oleks ka hädasti vaja sinna minna. Kui seda kooli ees ei oleks… Äkki sessivahel jõuangi?

Järgmine vahetus saabub Rootsist me majja reedel. Tervitused Ralkale Looniselt siinkohal! 😀

Protected: Lõpud ja algused

Tuesday, June 26th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Äripäev

Thursday, March 22nd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Küpsetuspäev

Tuesday, December 19th, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Uus vana laud

Thursday, September 21st, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kuidas ma Rootsi kuninga pulmas käisin

Tuesday, August 15th, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below: